tag:blogger.com,1999:blog-90479594056226282722024-03-19T11:54:38.792+02:00Antimon väisab kuklapoolustAntimonhttp://www.blogger.com/profile/06213540632296169537noreply@blogger.comBlogger50125tag:blogger.com,1999:blog-9047959405622628272.post-15933488962990990782009-08-18T23:07:00.005+03:002009-08-18T23:31:47.283+03:00Kokkuvõtmine<div style="text-align: justify;">Oleme nüüdseks Maarjamaa pinnal tagasi olnud juba terve kuu aega ning aeg pilk tagasi heita. Kokkuvõtlikult võiks öelda: Türben! Miks? Sest sigavinge oli ja tahaks tagasi. Ja ometigi on tehtud otsus teiseks poolaastaks mitte naasta. Jääb see otsus ilmselt paljuski ettevõtlikkuse taha, kuna farmitöödest oleme üpris tüdinud ja muu töö otsimine oleks jälle üks paras närvidemäng. Mugavam on Eestis harjumuspärase elu peale asuda. Siiski - 99% kindlusega olen nõuks võtnud rohelisele mandrile veel korra naasta, kuid pigem turistina mitte backbackerina. Ja kuu aega selle mandri põhjaosas ringi kärutada. Aga see saab olema tulevikumuusika.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br />Mis siis kokkuvõttes tehtud sai? Viis kuud Austraalias (neist 5 päeva Londonis, 3 Kuala Lumpuris ning 14 Uus-Meremaal). Selle aja sees sai maitstud erinevaid koriluse vorme. Tööd, mis proovitud said: viinamarjade korjamine, puhastamine, carting, pakkimine, apelsinide korjamine, tomatihekkide piiramine, tomatite korjamine, paprikate korjamine, taimede istutamine, taimelava ehitamine, avokaadode pakkimine. Mõnda tööd sai tehtud küll vaid ühe päeva, kuid ära proovitud sai nii mõndagi ning nähtud farme ning pakkimiskuure rohkem kui senise elu jooksul kokku. Töötamine sai ära proovitud kolmes osariigis. Üldse viis tee meid läbi viiest osariigist: New South Wales, Victoria, ACT, South Australia ning Queensland. Viiekuulise reisi kohta polegi seda nii vähe :)<br /><br /><div style="text-align: center;"><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhKnC7-FewZ4JjtWvuHOtzPUcPxiTqSWP83jP-AfW9YFkW9pl8vF0fuQyKV-uMxBGSc84Pd_Wg05Qu6uHwLOd9r9Rk-ymPCXTBG8oSPqvAX5hepeSz5JvL1kCkrewYnq5hS_zysmbZWPtQ/s1600-h/OgAAAOp_RLX3jKjdImhO1GT5Jm_G8_vOx-r3IsTbjGG-ybahlJLQoIPKnyE-ukGMQzyNiQYBeFXYN5YxqTDS97eFgz4Am1T1UMFZdMNe-bqw3-cB4JcuJwHJ8Svp.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 400px; height: 324px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhKnC7-FewZ4JjtWvuHOtzPUcPxiTqSWP83jP-AfW9YFkW9pl8vF0fuQyKV-uMxBGSc84Pd_Wg05Qu6uHwLOd9r9Rk-ymPCXTBG8oSPqvAX5hepeSz5JvL1kCkrewYnq5hS_zysmbZWPtQ/s400/OgAAAOp_RLX3jKjdImhO1GT5Jm_G8_vOx-r3IsTbjGG-ybahlJLQoIPKnyE-ukGMQzyNiQYBeFXYN5YxqTDS97eFgz4Am1T1UMFZdMNe-bqw3-cB4JcuJwHJ8Svp.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5371402725020532706" border="0" /></a><span style="font-style: italic;">Kõik teed viivad Rooma. Mõned mitte. </span><br /></div><br />Soetatud ja maha müüdud sai auto, millest jäi küll igati hea mälestus, sest nii mõnedki mõnusad sõidud ja toredad mälestused jäid selle teeneka Fordi kanda. Ja mis kõige parem - ei andnud ta kordagi otsi meie käes. Külastatud sai Austraalia suurimaid linnu: Sydney't, Melbourne ja Adelaide'i, lisaks pealinna Canberrat. Peab tõdema, et suuruselt kolmandas metropolis, Brisbane'is, jäi meil käimata, kuigi me sealt vaid mõnede kilomeetrite kauguselt paar korda mööda sõitsime. Aga jääb see linn järgmist korda ootama. Linnadest ehk suuremagi kaaluga on loodus, mida nähtud sai - Great Ocean Road oma kaljuse ranniku ja vihmametsadega, Queen Mary Falls ja seda ümbritsevad kosed, Sinimäed, Adelaide Hills, erinevad väiksemad rahvuspargid, Tabletop jne. Ja loomulikult ei saa loodusest rääkides Uus-Meremaast mööda.<br /><br />Muide, meie viimasel õhtul küsis keegi Libby sõpradest meilt, et mis on siis parim asi, mida me Austraalias näinud või kogenud oleme. Minu vastus oli eelkõige mõeldud küll austraallasi tögava naljana, kuid hiljem järgi mõeldes võis Uus-Meremaa tõesti olla lahedaim asi, mida me "Austraalias" nägime. Vähemasti meie sealne alpimatk on kindlasti kaugelt kõige vingem asi, mida ma oma elus teinud olen. Ja võib juba ette ära öelda, et see ei jää kindlasti minu viimaseks mägedes turnimiseks - pisik on sees:)<br /><br /><div style="text-align: center;"><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjSDOC27oeFdUCPUQYwFSNa-CDff0l96iraYTOYNkw9fMbV0nrowdQHWb4fJc4ntmPq1qiswv4uupPwaYxLVIvhf2tBsJ3Ez6IQXCZJeGMC9XMfvcuNKsPPSpbbyVu4phExsQo1BTxXQ-g/s1600-h/a.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 400px; height: 250px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjSDOC27oeFdUCPUQYwFSNa-CDff0l96iraYTOYNkw9fMbV0nrowdQHWb4fJc4ntmPq1qiswv4uupPwaYxLVIvhf2tBsJ3Ez6IQXCZJeGMC9XMfvcuNKsPPSpbbyVu4phExsQo1BTxXQ-g/s400/a.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5371403579904741954" border="0" /></a><span style="font-style: italic;">Meie njuusiiland</span><br /></div><br />Kohtasime erinevaid inimesi. Mis on ka üpris loomulik arvestades, et me ööbisime kümnetes erinevates hostelites, karavaniparkides ja kodudes. Suurem enamik neist olid seljakotirändurid nagu meiegi, kuid õnneks saime headeks sõpradeks ka mõnede austraallastega. Valik kirjut seltskonda, kellega me teed ristusid: sakslased, prantslased, inglased, iirlased, hollandlased, rootslased, kanadalased, lõuna-aafriklane, brasiillane, šveitslane, tai-maalane (kuidas pagan neid üldse nimetada, tailane?), uus-meremaalane jne. Enamik inimesi olid sõbralikud, sõbralikumadki kui me harjunud oleme, aga eks sekka sattus ka paar mölakat. Üldiselt igatahes oli erinevate inimestega suhtlemine üks suuremaid plusse selle reisi juures.<br /><br />Vahel kohtab suhtumist, et kuna tulime tagasi juba viie kuu pärast, siis ilmselt seetõttu, et me ei saanud Austraalias hakkama. Kaugel sellest tegelikult, ära tulles oli meie seis päris hea ning kui teatud Eesti suveüritused ei oleks ees oodanud, oleksime ilmselt nii mõnekski kuuks veel võinud kuklapoolele jääda. Tegelikult tagasi pöördudes me esimese sissekande juurde, siis sai seal ka mainitud, et plaanis ongi üpris lühike, ent intensiivne reis. Ja nii ka läks - ma täitsa ausalt usun, et me jõudsime selle aja jooksul rohkem teha ja näha kui mõni teine poole pikema aja jooksul.<br /><br /><div style="text-align: center;"><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhnWrGvu_wRxqj2lfbZdiukaDa-EgxioK8wzaxV9-i0E0lXjVrk9kPqUfwHhUxfhBkJBdrFEBwxaaG7jXxOiQirzqscsvDXDgTORvdhqsSi88skQjcniiyn7F6Rt_I_V3nEOlcKDa1DQO8/s1600-h/IMG_5106.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhnWrGvu_wRxqj2lfbZdiukaDa-EgxioK8wzaxV9-i0E0lXjVrk9kPqUfwHhUxfhBkJBdrFEBwxaaG7jXxOiQirzqscsvDXDgTORvdhqsSi88skQjcniiyn7F6Rt_I_V3nEOlcKDa1DQO8/s320/IMG_5106.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5371398690443173714" border="0" /></a><span style="font-style: italic;">Tallinn, Ülemiste - Eksootika</span><br /></div><br />Olgugi, et 5 kuud on lühike aeg, siis jõudsime mitte-Eestiga päris ära harjuda. Lennukiaknast Eesti metsasid vaadates tekkis täitsa mõnus kodune tunne ja mõni isamaaline laulgi kippus vägisi mõtetes helisema:) Eesti mets on ikka Eesti mets, ma ütlen. Ei saa mingi Austraalia eukalüptivõsa sellele vastu :) Paraku järgmisel hetkel tuletas kodumaa end kohe ka negatiivsest küljest meelde, kui lennujaamas üle mõne aja sai taas kuuldud venekeelset lõugamist ning ei tulnud sellest puudu ka räpases linnaliini bussis. Kadrioru pargis urineerivat vanameest nähes sai igatahes järjest selgemaks, et üks asi mida vähemasti meie kaugel maal eriti ei kohanud, oli selline mõttetu rahvarämps, mida siin kahjuks igal nurgal trehvab. Muide, väga huvitav on nii pika maa tagant jälgida koduse konnatiigi tegemisi ja toimetamisi - ümbritsev maailm tundub kuidagi nii suur ja Eestimaa nii pisike. Eriti hästi avaldus see siis kui seal olles tulid meelde nö Eesti "staarid" - Anu Saagimid, Baari Paavod, Nikid ja jumal teab, kes veel. Nad on ikka maailma mastaabis niivõrd mõttetud ja tühised, et pärast mõningast Eestist äraolekut on lausa koomiline mõelda, et nad kuskil ringi sebivad ja end jube tähtsaks peavad :)<br /><br />Kuigi me lahkumispeol saime nö Eestisse sulandumispaketi näol kingituseks kamajahu, siis oli see sulandumine nõks veidram kui lihtsalt kama helpimine. Esialgu oli kõige kummalisem see fakt, et igal pool ümberringi inglise keele asemel Eesti päritolu jutuvada kuulsime ning et me teiste juuresolekul enam isekeskis nii rääkida ei saanud, et keegi aru ei saa. Esimestel päevadel vaevlesime muidugi ka ajavahe käes, mis öösel just väga palju unetunde ei lubanud omandada. Kolmanda kummalisusena võib ehk välja tuua esimesed sõidud Eestimaa maanteedel - paarsada meetrit vastassuunavööndis, väike väljasuremine ristmikul ja loomulikult ohtralt kojameeste kasutamist suunatulede asemel:)<br /><br />Ma arvan, et päris tüüplisteks backbackeriteks me end siiski ei pea, kuna me iseloom on ilmselt pisut vaoshoitum ja ise oleme veidi rohkem organiseeritumad kui üks keskmine ringi hääletav, päikesest parkunud igal õhtul pidutsev ning kuuse all magav sell. Kaldun arvama, et see võib olla üheks põhjuseks, miks paljud meiesugused sellist teekonda ette võtma ei kipu - omalt poolt igatahes soovitan küll vahelduseks rollist välja astuda ja end proovile panna. Tasuks saab lahedaimad mälestused ja kogemused kogu eluks:)<br /><br />Siinkohal kasutan lõpetuseks võimlust omalt poolt tänada kõiki usinaid lugejaid ja loodetavasti saime oma blogimisega teile mõningast meelelahutust pakkuda. Ise vähemasti jäime sellega küll rahule, sest reaalajas sai kajastatud kogu tripp ja erinevalt paljudest reisiblogijatest oli meil viitsimist lõpuni välja korralikult päevikut pidada. Ehk kohtume sessinases blogis veel kunagi tulevikus, kui me peaksime veelkord kängurumaale põrutama või kes teab - ehk saame veel trehvama mõne muu kirjatüki raames :)<br /></div>Antimonhttp://www.blogger.com/profile/06213540632296169537noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-9047959405622628272.post-50468916241003951602009-07-18T08:42:00.005+03:002009-07-18T10:22:20.203+03:00Malaisia vol 2<div style="text-align: justify;">Teises voluumis valgustan teid ja iseennast kahest päevast, mil me hommikust õhtuni Kuala Lumpuris ringi vehkisime. Aktiivne puhkus igatahes. Alustasime oma ringkäiku Kuala Lumpuri vast kõige kuulsama objekti alt, ehk siis vurasime metrooga Petronase kaksiktornide juurde. 1998 aastal ehitatud tornid olid omal ajal vist isegi maailma kõrgeimaks ehitiseks. See positsioon on nüüd küll taandunud, kuid 470 meetri kõrgused tornid kannavad tänini maailma kõrgeima kaksiktorni tiitlit. Tornide arhitektuur on peamiselt juhindunud islami usust ja seal on kasutatud palju islamile olulisi kujundeid ja sümboleid, kuid meile kes me islamist ja arhitektuurist suurt midagi ei tea, oli see lihtsalt üks igati vinge kõrge maja.<br /><br /><div style="text-align: center;"><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://2.bp.blogspot.com/_clfJFovGf5Q/SmF1sfNd39I/AAAAAAAADQ8/fyuCC8h1KbU/s1600-h/IMG_4819.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 240px; height: 320px;" src="http://2.bp.blogspot.com/_clfJFovGf5Q/SmF1sfNd39I/AAAAAAAADQ8/fyuCC8h1KbU/s320/IMG_4819.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5359694438700277714" border="0" /></a><span style="font-style: italic;">Mägral oli maja, nii nagu vaja</span><br /><br /></div>88st korrusest 5 alumist on kaubanduskeskuse tarbeks ning ülejäänud on kontoripind. Umbes 40 korruse kanti asub kahte torni ühendav sild, kuhu on ligipääs ka turistidele. Huvitaval kombel pääseb sinna vaateplatvormile tasuta, tuleb vaid eelnevalt aeg kinni panna. Meie jõudsime piletijärjekorda kella poole kümne paiku ja pileti saime kella 16neks. Vahepeal otsustasime võtta ühe huvitava hommikusöögi ning väljas valitseva palavuse eest jahedasse kinosaali põgeneda. Neljandal korrusel asus mõnus toidusaal, kus võisid endale kümnetest erinevatest söögiputkadest söögid-joogid kokku tellida ning siis keset saali maha istuda ja einet nautida. Kuigi tornide näol on ilmselt tegemist Kuala Lumpuri kõige külastatavama kohaga üldse ja aknaalustelt istekohtadelt avanes miljonidollari vaade linnale, pargile ja basseinidele, siis eine saime nina ette taaskord umbes 30 krooni eest. Austraalias ei saanud kusagil väljas selle raha eest kohvi ka mitte:) Lisaks toidule ei olnud malaislased ahned ka kinopileti eest suurt tasu nõudma - samades tornides asuvas kinokompleksis maksis pilet Jääaja kolmandat janti vaatama umbes 30 krooni. Selle regiooni kinode ainus miinus minu jaoks on ilmselt see, et kohalik rahvas naerab valjusti absoluutselt iga nalja või ütlemise peale ja tundub nagu oleks kinos saalitäie lastega.<br /><br />Pärast jahutavat kinoseanssi siirdusime taas kuumale tänavale ning Anni juhatas meid läbi kesklinna, tutvustas ehitisi ja rääkis kohalikust elust-olust. Ühe kaubanduskeskuse ees sattusime tunnistama kohalikke kunstnikke, kes inimestest väikese raha eest portreesid ja karikatuure joonistasid. Ja tõepoolest väikese raha eest, sest oleme endast sellist pilti juba ammu saada tahtnud aga kunagi pole raatsinud selle eest küsitavat raha välja käia. Sedakorda istusime hinda nähes kohe tooli ja paarikümne minuti pärast jalutasime lahedate karikatuuridega minema. Ja odav hind ei peegeldanud üldse mitte kvaliteeti:)<br /><br /><div style="text-align: center;"><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEggW1WC3HcsZhqos-TQYzPJ8f99sbl98ZKu9TR1T9giIteq2snAXeK7F7TUtpm-C7Azoai6PfIP9IE6IAft4GMpXfFfbW8U3irONaUGO_whP3C0O2Z9nTQFtKB71VQJJs2UKrBPHKOHKSU/s1600-h/IMG_4791.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEggW1WC3HcsZhqos-TQYzPJ8f99sbl98ZKu9TR1T9giIteq2snAXeK7F7TUtpm-C7Azoai6PfIP9IE6IAft4GMpXfFfbW8U3irONaUGO_whP3C0O2Z9nTQFtKB71VQJJs2UKrBPHKOHKSU/s320/IMG_4791.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5359694446382107778" border="0" /></a><span style="font-style: italic;">Kaarin vormub</span><br /><br /></div>Peale kunstielamust jalutasime veel pisut pargis ringi ning kell oligi neli saamas, mis tähendas et tuli tornidesse tagasi siirduda. Tõusime liftiga umbes 250 meetri kõrgusele, kus meile anti 10 minutit vaatesilla peal ringi uudistamiseks. Vaated olid küll kenad, kuid pidime tunnistama, et parimaks linnavaateks jääb meie jaoks siiski Melbourne. Kuigi ka Kuala Lumpur oli omapärane, siin-seal kerkis pilvelõhkuja otse keset mõndakümmend ühekordset pisikest maja. Edasi viis tee meid veel läbi erinevate parkide ja mööda huvitavamatest ehitistest ning peale pisikest puhkust siirdusime taas eelmisel õhtul tuttavaks saanud söögikohta. Sedakorda sai endale tellitud üks veider koonus, mida siis nelja erineva kastmega krõbistama pidi. Et oli pühapäev, siis oli söögikoha lähistele üles löödud igapühapäevane ööturg, kus kohalik rahvas valjul häälel oma kraami müütas. Paraku nägi see turg ikka väga räpane välja ja eriti sealt osta midagi me ei tihanud, kui ehk paar mangot ja 15 kroonist T-särki välja arvata.<span style="text-decoration: underline;"><br /><br /></span><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh04sLWTyAtNFV0ifWeP5z0vdJfvaxMHr6RToEdnusYDpRgmHNgCqo2SDJrq8sYmgTn92dK8OP4f39LZMallwBQoEi5qY_fCuQyrwmXc7q9FSscDCXxlsE1v8X7xqDNeg7gfVZR_eYTZvE/s1600-h/IMG_4834.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 180px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh04sLWTyAtNFV0ifWeP5z0vdJfvaxMHr6RToEdnusYDpRgmHNgCqo2SDJrq8sYmgTn92dK8OP4f39LZMallwBQoEi5qY_fCuQyrwmXc7q9FSscDCXxlsE1v8X7xqDNeg7gfVZR_eYTZvE/s320/IMG_4834.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5359694430600456642" border="0" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg0kWS0PDD9wwBiFptDOSBSHETUBKjxojb2CMYboeW25wP5wAY3__Hn6PvUDC3tJLspha-oxEU1u-5eJoxKdqL2lO_OQU5zc9fXS-mQd-z2aUxrgXYD2SRV6wASgZkFzaSUzFsOzuMQx9o/s1600-h/IMG_4873.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg0kWS0PDD9wwBiFptDOSBSHETUBKjxojb2CMYboeW25wP5wAY3__Hn6PvUDC3tJLspha-oxEU1u-5eJoxKdqL2lO_OQU5zc9fXS-mQd-z2aUxrgXYD2SRV6wASgZkFzaSUzFsOzuMQx9o/s320/IMG_4873.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5359694330445412370" border="0" /></a>Järgmisel päeval tsillisime Kaariniga kahekesi ringi ning tee viis meid Kuala Lumpuri akvaariumisse. Kuna me üldiselt nii mõneski akvaariumis juba käinud oleme, siis ei osanud sealt suurt miskit erilist oodata, aga lõpptulemusena võib ehk isegi öelda, et tegu oli ühe parima akvaariumiga, mida nähtud. Sai oma käega katsuda väiksemaid haisid ja muid huvitavaid vee-elukaid, nähtud piraajasid, paarimeetriseid tiigerhaisid, veest välja hüppavaid ja maismaal ringi patseerivaid kalu, hiigelsuuri konni ja muidugi kümneid erinevaid veidraid kalu, kilpkonni, sisalikke ja madusid. Kaarin tahtis veeloodusega veel eriti lähedat kontakti saada ja nii siirdus ta kõrval asuvasse kala-spaasse. Põhimõtteliselt tuli seal maha istuda ja jalad pooleks tunniks vette pista, kus siis kümned pisikesed kalad ringi hulpisid ja jalgadelt surnud nahka pealt maha sõid. Kaarin jäi kogemusega igatahes väga rahule (hoolimata kõdist, mida ta kardab nagu tuld) ja väitis, et jalgadel peale seda seanssi väga mõnus tunne on.<br /><br /><div style="text-align: center;"><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhzz0YsqTkeHJvS7sI37gqEV62EGJtgmIuMN7fdfNqCjt6kmbEKbaHULt4pQBA_rodNTLefCC0abDNcSt8HvpiQwDd2mzKIX0xLx85dGjNqVzGEzP7ilyIZ_mAezEEAeBrfRGhT00MWLdk/s1600-h/IMG_4915.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhzz0YsqTkeHJvS7sI37gqEV62EGJtgmIuMN7fdfNqCjt6kmbEKbaHULt4pQBA_rodNTLefCC0abDNcSt8HvpiQwDd2mzKIX0xLx85dGjNqVzGEzP7ilyIZ_mAezEEAeBrfRGhT00MWLdk/s320/IMG_4915.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5359694327973441026" border="0" /></a><span style="font-style: italic;">Tülpind loom</span><br /><br /></div><div style="text-align: center;"><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEictNZk2EcRxT4ykjtpoP8yWc2Gng0IpFfDLlw7EnYbfqolPcXbdWkvk1kebppzFlbgNiW7gIUBjV0wXiq05nWwq_cE1EspqtUme0I3MEJkpnUJi9zyUK5jFOiwD6gyWeAwjJZfXnCVMNQ/s1600-h/IMG_4950.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEictNZk2EcRxT4ykjtpoP8yWc2Gng0IpFfDLlw7EnYbfqolPcXbdWkvk1kebppzFlbgNiW7gIUBjV0wXiq05nWwq_cE1EspqtUme0I3MEJkpnUJi9zyUK5jFOiwD6gyWeAwjJZfXnCVMNQ/s320/IMG_4950.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5359694325267816914" border="0" /></a><span style="font-style: italic;">Tiiger Ai</span><br /><br /></div><div style="text-align: center;"><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjWaXlpzKcUGxlTYBYzuzETtD8qhagIQqZ4CKS3zVwVtOzkwvfjQkGEfAU7lE_WJcEaaiODGlV4S4mSDO8JyncyTfKgZspF8oddcfuyGyI2O1jTUobXpOjnasJE4Qy1G64S1VSeqpeF9Io/s1600-h/IMG_4964.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjWaXlpzKcUGxlTYBYzuzETtD8qhagIQqZ4CKS3zVwVtOzkwvfjQkGEfAU7lE_WJcEaaiODGlV4S4mSDO8JyncyTfKgZspF8oddcfuyGyI2O1jTUobXpOjnasJE4Qy1G64S1VSeqpeF9Io/s320/IMG_4964.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5359694319010349202" border="0" /></a><span style="font-style: italic;">Kaarin maitseb hea</span><br /><br /></div><div style="text-align: center;"><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgJH-kpUs73sfO9J9A5zDpKtAuLBP27JIWCkrCsMY_yb36UbrL_n5kaZwaX_RXvgCZkJelOsGLenoSMOWPJH8aFhzYAKGpgAMnN8RqO8CThIrkezNKTnT3gxXlg5_A07MvnIDYw6wAZaC0/s1600-h/IMG_4980.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgJH-kpUs73sfO9J9A5zDpKtAuLBP27JIWCkrCsMY_yb36UbrL_n5kaZwaX_RXvgCZkJelOsGLenoSMOWPJH8aFhzYAKGpgAMnN8RqO8CThIrkezNKTnT3gxXlg5_A07MvnIDYw6wAZaC0/s320/IMG_4980.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5359694315776603026" border="0" /></a><span style="font-style: italic;">Hommikusöök maitseb ka hea</span><br /><div style="text-align: justify;"><br />Õhtuks oli plaan siirduda teletorni, et pimedale linnale pilk peale heita, kuid et selleni veel omajagu aega oli, siis siirdusime hiinalinna ning läksime kaema sealset turgu, mis kattis mitu pikka tänavat. Turg oli üpris hullumeelne muidugi, sest tänavad olid nii paksult igasugu kraami müütavatest tsortidest pungil, et seal oli vaevu ruumi liikuda. Lisaks püüdis igaüks Sind häälekalt oma stahvi ostma meelitada ning hinnad kujunesid loomulikult välja pikema diskussiooni teel. Ehk siis igat hinda sai tingida ja enamasti vähemalt kaks kolmandikku odavamaks. "Just for you, sir, we'll make it cheap, you'll like it" kõlas nii paremalt kui vasakult ja kui kaupmees Sulle esmalt kinnitas, et mitte mingil juhul ei saa ta mingit jubinat Sulle alla 20 ringiti müüa, siis paari minuti pärast jooksis ta Sulle sama jubinaga tee peale järgi ja ütles, et no 5 ringitit ja kaup on koos:)<br /><br />Et riide ja jalatsikraam seal samuti odav oli (see ei peaks ilmselt enam lugejat üllatama), siis shoppas Kaarin sealt endale täitsa kena seeliku ja kingad ning kahepeale krabasime kaasa ka mõned suveniirid. Ilm hakkas hämarduma, ning hüppasime metroosse, et teletorni juurde vurada.<br /><br />Teletorni pilet oli vist ainuke asi Malaisias, mille kohta võis öelda, et see kallis oli. Samas sisaldas see lisaks torni külastamisele veel lisaks Vormel-1 simulaatorit ning Animal-Zone piletit. Loomatsoon oli väiksemas mõõdus madude- ja sisalikemaja, mis hoolimata oma väiksest territooriumist sisaldas suurel hulgal elukaid, keda me varem üheski suures loomaaias näinud polnud. Paarikümne meetrine hiidpüüton, valged albiinomaod ja sisalikud, mingid eriti veidrad konnad, iguaanid ja pärdikud..<br /><br /><div style="text-align: center;"><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi85zWbR8Go5xWeFUiNOLQnVvLFG7_SUD4Pp4PRLauEfF5LHJwNy1O-bs3TE1u6t9Ugp-KbaRgyfzjcf37A-D6ThMlD-Co2qKsrP12hcNmlv1o8kFXM7YSjk0V22GfBWd-94nNtVFbSe1E/s1600-h/IMG_5023.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi85zWbR8Go5xWeFUiNOLQnVvLFG7_SUD4Pp4PRLauEfF5LHJwNy1O-bs3TE1u6t9Ugp-KbaRgyfzjcf37A-D6ThMlD-Co2qKsrP12hcNmlv1o8kFXM7YSjk0V22GfBWd-94nNtVFbSe1E/s320/IMG_5023.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5359694141964496530" border="0" /></a><span style="font-style: italic;">Kivil istub väike konn..</span><br /><br /></div>Kaarin kasutas võimalust endale madu kaela ümber saada, ise samal ajal iguaani peos hoides. Selle nalja pildistamiseks tuli välja käia 15 krooni aga meil oli sularaha otsas. Õnneks aitas hädas välja fakt, et Kaarin oli valge tsikk ja raha kogus kohalik pisike tume ventiil, kes teatas, et kui raha pole, siis pole vajagi ja võime niisama ka pilti teha. Ju ta tahtis Kaarini kohalolekut kauem kogeda:)<br /><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhrKToLOzjcqXS78gFj4ziElCWQiUKYJPL2wTHeNPuV1Mqny_0R4FcLKXp9iGaH4Bqbhmhtc5P1lrHRpPmLu4M8Ef-eD7KoMgHxcIfaMd-K8C7HCVgZQxtPtehZTEx5hRdxfGYRuMG017g/s1600-h/IMG_5018.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhrKToLOzjcqXS78gFj4ziElCWQiUKYJPL2wTHeNPuV1Mqny_0R4FcLKXp9iGaH4Bqbhmhtc5P1lrHRpPmLu4M8Ef-eD7KoMgHxcIfaMd-K8C7HCVgZQxtPtehZTEx5hRdxfGYRuMG017g/s320/IMG_5018.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5359694143761882370" border="0" /></a><br />Teletorni juurde tagasi tulles, siis vaade öisele linnale oli veidi pettumust valmistav. Ilmselt oli selle põhjuseks fakt, et kõik kõrghooned olid pimedad. Välja arvatud kaksiktornid, mis kenasti valguses särasid ning see oli vast ka kõige vaatamisväärsem asi sealt ülevalt.<br /><br /></div></div><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi2bczF1-nhErDaxrh6Xxlvb7AnesLMujhtRsS4-bTTrKpTh1JrbxS-HKEy8N2bX9QGnm9dsoFpprUOpDtaAnGXglOGR9XZED2pVbbG2Co1I0nNvIXpgKWkOc4YKmtT7DUhzC23vKZ_61o/s1600-h/IMG_5013.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi2bczF1-nhErDaxrh6Xxlvb7AnesLMujhtRsS4-bTTrKpTh1JrbxS-HKEy8N2bX9QGnm9dsoFpprUOpDtaAnGXglOGR9XZED2pVbbG2Co1I0nNvIXpgKWkOc4YKmtT7DUhzC23vKZ_61o/s320/IMG_5013.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5359694148177506082" border="0" /></a><br />Kolmandal päeval meil linna peal seiklemiseks suurt aega ei jäänud ja otsustasime enne bussi peale minekut rahvusliku mošee üle vaadata. Aega jäi aga parajasti nii napiks, et jooksime mošee eest läbi, klõpsisime paar pilti ja hüppasime tagasi metroosse. Üleni higisena muidugi, sest Malaisias jala ringi liikumine kui Sul on kiire, on üpris piinarikas:)<br /><br /><br /><div style="text-align: center;"><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhAnlJw_9MsSq4pCS2TJIKS-gBMWNVsdYBlSmwYQ6H8eq8kPPPVo6VhRaYIKLzNXMynrJGMG4Nbg_tNCqPWR5tFwlWWbduPc-kNpMQsnaWlrf81Cu96564Fr-uhw73ocK2QclN_Ef5giyA/s1600-h/IMG_5049.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhAnlJw_9MsSq4pCS2TJIKS-gBMWNVsdYBlSmwYQ6H8eq8kPPPVo6VhRaYIKLzNXMynrJGMG4Nbg_tNCqPWR5tFwlWWbduPc-kNpMQsnaWlrf81Cu96564Fr-uhw73ocK2QclN_Ef5giyA/s320/IMG_5049.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5359694134907406962" border="0" /></a><span style="font-style: italic;">Poosestus</span><br /><br /></div><div style="text-align: center;"><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj4FJYsq2uG1Ihh-rD1kqPgdHnwuoS1JpHuao5P0wCh-IVyf6v83ruc6t5Z1ClzX6NXuunnRUa2Y9guTsHZ008rUNCY1zVI3kUP-NlvSTD61hIXHrSXGF1N8hDLvKgXiLlaJh1XHIyUsB8/s1600-h/IMG_5060.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj4FJYsq2uG1Ihh-rD1kqPgdHnwuoS1JpHuao5P0wCh-IVyf6v83ruc6t5Z1ClzX6NXuunnRUa2Y9guTsHZ008rUNCY1zVI3kUP-NlvSTD61hIXHrSXGF1N8hDLvKgXiLlaJh1XHIyUsB8/s320/IMG_5060.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5359694126123464850" border="0" /></a><span style="font-style: italic;">Malaisia rahvusmošee<br /><br /></span><div style="text-align: justify;">Ja oligi me Malaisia-seiklus läbi, või vähemalt nii meile tundus. Sest lennujaamas selgus, et me lend Londonisse on edasi lükatud, ja tervelt 11 tundi. Ilmselgelt see väga hea uudis ei olnud, sest kuigi meile anti tasuta hotellituba ja õhtusöök, siis tähendas see seda, et me ei jõua mingi valemiga oma London-Tallinn lennule. Õnneks oli hotellis tasuta internet, kus saime oma broneeringu ümber muuta, kuid piletid saime alles 2 päeva pärast minevale lennule, mis tähendas, et pidime kaks päeva Londonis passima. Kuna meil selle jama peale niiehknii päris palju raha kulus, siis otsustasime Londonis seda mitte väga juurde kulutada ning veetsime ühe päeva lennujaama lähedal asuvas hotellis ning teise päeva tervenisti lennujaamas. Ja öö takkapihta. 22 tundi lennujaamas olla on üpris nüri kogemus, võib tagantjärgi öelda:)<br /><br />K<span style="font-style: italic;"></span>ui arvestada sisse ka 13 tundi lendu Malaisiast Londonisse, siis võib öelda, et 2,5 viimast päeva me reisist me ei teinud absoluutselt mitte midagi ja lihtsalt passisime ja ootasime kojujõudmist. Mis lõpuks muidugi ka kätte jõudis. Aga sellest juba järgmises ja ilmselt üpris viimases sissekandmise episoodis.<br /><span style="font-style: italic;"></span></div></div></div>Antimonhttp://www.blogger.com/profile/06213540632296169537noreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-9047959405622628272.post-51951652327871855372009-07-16T18:28:00.001+03:002009-07-17T18:59:43.206+03:00Malaisia vol 1<div style="text-align: justify;">Kui ühest kohast õhku tõusta, siis ütleb gravitatsiooniseadus, et mingil hetkel pead Sa jälle maa peale tagasi jõudma. Pärast Kullarannikult õhku tõusmist õnnestus maapinnal meid jälle enda külge tirida Kuala Lumpuris, Malaisia pealinnas. Lennukist maha astudes oli kohe selge, et igasugused pikkade varrukatega riideesemed võib rahus seljakotti jätta, kuna meid tervitas umbes 35-kraadine kuumus ning õhuniiskus, mis minu sõõrmeist ilmselt varem sisse pole voolanud.<br /><br />Lennukiaknast paistis Malaisia sootuks eksootilisem kui Austraalia - esimene asi mida õhust eristama hakkasime olid lahmakad palmimetsad, väga omapärane vaatepilt. Autod paistsid endiselt vasakul pool teed sõitma, mis meie jaoks juba tavaline. Hiljem saime teada, et Malaisia Briti võimu alt alles umbes 60 aastat tagasi vabaks sai. Malaisiat valitseb kuningas, kes valitakse iga 5 (või kuue?) aasta tagant uuesti 9 kuninglikku perekonna seast. Need 9 esindavad igaüks väiksemaid haldusüksusi, umbes nagu osariike või nii.<br /><br /><div style="text-align: center;"><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiNZ1lZaJfgD2qynADJsFm1PTbaDiDliEViOmUYxYd5dVuk3PNYCYyVCO0Omok6BWVBP13J1IkW93kLEOWjzYeki0ii76ywQAi8TossZmoacjkqa3RX9aK0zwm7yhtSEV9loQmhWYjs0XE/s1600-h/IMG_5081.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiNZ1lZaJfgD2qynADJsFm1PTbaDiDliEViOmUYxYd5dVuk3PNYCYyVCO0Omok6BWVBP13J1IkW93kLEOWjzYeki0ii76ywQAi8TossZmoacjkqa3RX9aK0zwm7yhtSEV9loQmhWYjs0XE/s320/IMG_5081.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5359451645510856674" border="0" /></a><span style="font-style: italic;">Palmid</span><br /></div><br /><div style="text-align: center;"><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhrIU12YfwlMTJ9v8SkEl6tVNBqr_iHgubyuwAiHbWifMk0IaEYOD5-Xhf5P8kel193W6Y1pYY49MntliR-FQBgA_PzZKcrsCfBmapuUzPRC1jxItsZ1AmmUaZeIJeM-On_odB72eYmmRI/s1600-h/IMG_5078.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhrIU12YfwlMTJ9v8SkEl6tVNBqr_iHgubyuwAiHbWifMk0IaEYOD5-Xhf5P8kel193W6Y1pYY49MntliR-FQBgA_PzZKcrsCfBmapuUzPRC1jxItsZ1AmmUaZeIJeM-On_odB72eYmmRI/s320/IMG_5078.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5359451648891622994" border="0" /></a><span style="font-style: italic;">Ütle veel, et meil kõik majad ühesugused on</span><br /><br /></div>Otsides lennujaamast bussi Kuala Lumpurisse, kargasid meile ligi paar tumedanahalist klemmi, kes valjul häälel inimesti oma bussi üritasid meelitada. Nimelt seisis seal 3-4 erineva firma bussi, mis rahvast lennujaamast kesklinna sõidutasid, ning iga bussi juure kuulus kamp india juurtega agenti, kes rahvast just oma bussi üritas suunata ja teise bussi kampa üle trumbata. Meie astusime esimesse bussi sisse ning imestasime, et 50km sõidu eest täiesti korralikus bussis küsiti umbes 25 krooni ainult :) Etteruttavalt võib öelda, et transport Malaisias ongi meie jaoks lausa naeruväärselt odav - metroopilet on umbes 3-8 krooni, olenevalt kaugele sõidad; takso sisseistumistasu on umbes 6 krooni ning kui Sa just linnale ringi peale ei tee, siis üle 30 kroonist arvet on taksoga sõites raske saada. Ainus probleem taksodega on see, et osa neist ei taha mitte taksomeetrit tööle panna ja küsivad Su käest 50-75 krooni. Mõned muidugi maksavad ka, sest isegi see hind oleks eurooplase jaoks päris odav. Õnneks reisisime meie ringi juba kogenud taksosõitjatega, kes alati enne selgeks tegid, kas taksomeeter läheb tööle või mitte.<br /><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhWBxtwHcd9jCalLvCpoTNfzK6GwE3xJCbq8QNxtKciDFGACRVSst1cWqM7dRHn8L5G2ToR4VXsALugYhsIOYamr9yP-uD1spqAonQZX3Tpl0CHqJE7YgD1hb1L3_7T4mtM-FV0xp0usK4/s1600-h/IMG_4827.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhWBxtwHcd9jCalLvCpoTNfzK6GwE3xJCbq8QNxtKciDFGACRVSst1cWqM7dRHn8L5G2ToR4VXsALugYhsIOYamr9yP-uD1spqAonQZX3Tpl0CHqJE7YgD1hb1L3_7T4mtM-FV0xp0usK4/s320/IMG_4827.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5359451845373041234" border="0" /></a>Metroo muide sõidab ilma juhita ja automaatselt. Esimesel hetkel üpris huvitav vaatepilt - rong tuleb aga piiluparti seda juhtimas polegi:) Kohalikuks kõige populaarsemaks liiklusvahendiks tundus olema mingi sääreväristaja ja motorolleri vahepealne asjandus, mille selge mahtus vahel ära terve perekond tükkis kolme lapsega. Neid sääreväristajaid oli pea samapalju kui autosid ja foori taha kogunesid nad kõik autode ette, et siis rohelise tulega irriteeriva plärina saatel edasi sõita.<br /><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiF7j3ABpuUkZnjewgzhx6_EkRE52TJAbH-eXBYLejfPFXKKxPSdKzeobGBN2NZcL2MYSk_jjuQjABct02t9BHBPwR43_fW7uUcjRvbczoPafg5CBdkNO4j_cCbHvhZb9ttGh-BwRueT0o/s1600-h/IMG_4987.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiF7j3ABpuUkZnjewgzhx6_EkRE52TJAbH-eXBYLejfPFXKKxPSdKzeobGBN2NZcL2MYSk_jjuQjABct02t9BHBPwR43_fW7uUcjRvbczoPafg5CBdkNO4j_cCbHvhZb9ttGh-BwRueT0o/s320/IMG_4987.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5359451654160225026" border="0" /></a><br />Säärases kuumas meie pea 20kg kaaluvate seljakottidega ringi jalutamine oli üpris karm tegevus ja kuigi meil tuli käia vaid umbes 600-700m, siis olime kohale jõudes mõlemad üleni higised. Koht, kuhu jõudsime, oli Marjami ukse-tagune. Nimelt elab meile sobiva juhusena Kuala Lumpuris Karini hea sõber, kes meile lahkesti öömaja oli nõus pakkuma. Paraku ilmnes, et Marjamil olid kuupäevad pisut sassi läinud ja lukus ukse tagant talle helistades selgus, et ta hoopistükis Borneo saarel asetseb ja enne kahte päeva Kuala Lumpurisse ei naase. Korraks tekkis pisuke hirm, et midapaganat me nüüd siis peale hakkame, kuid meie õnneks pakkus Marjam meile võimalust õnnetute nägudega Anni ukse taha minna. Anni on Marjami täiesti Eesti rahvusest sõbranna, kes samas majas elab ning hea meelega ootamatud külalised oma uksest sisse lasi. Ja mitte ainult seda - oli ta veel piisavalt lahke, et meiega terve pühapäeva linnas ringi mütata ja meile giidi etendada.<br /><br /><div style="text-align: justify;"><div style="text-align: center;"><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjYU46JVriIjkA_s4fI-SgPaKoWH1S_PDeusx1eWIxl4UQB-YPi8q31Tfk8BZH-OuGl6UxAWkrewFGcOtQsQ4-tPHRBbo4TPM1XR4dR4tMmbv5q42RxHwcZNoiyiuPhH3KXnr1TH-aqEDQ/s1600-h/IMG_4774.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 240px; height: 320px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjYU46JVriIjkA_s4fI-SgPaKoWH1S_PDeusx1eWIxl4UQB-YPi8q31Tfk8BZH-OuGl6UxAWkrewFGcOtQsQ4-tPHRBbo4TPM1XR4dR4tMmbv5q42RxHwcZNoiyiuPhH3KXnr1TH-aqEDQ/s320/IMG_4774.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5359451851191461986" border="0" /></a><span style="font-style: italic;">Läbi nagu läti raha</span><br /><span style="font-style: italic;"></span></div><span style="font-style: italic;"><br /></span>Kuala Lumpuriga tutvumist alustasime samal õhtul lähedal asuvat söögikohta külastades. Kohalikke söögikohti on jalaga segada ning nii mõnigi tänav ainuüksi neist koosnebki. Ühte sellisesse me Anniga sööma suundusime ning tuleb tunnistada, et esimesel hetkel tundus see koht niivõrd kahtlane ja hügieeninõudeid eirav, et ei teadnud, kas ikka oleks tark tegu seal midagi suhu pista. Eriti veel kuna me seal käsi pesta ei saanud ning noa kasutamine ei olnud seal just väga levinud - kohalikud sõid toitu näppudega ja vahetevahel kasutasid ehk ka kahvlit ja lusikat. Tellisime Anni soovitusel siis miskid road, mille nimi meile surt midagi ei öelnud ning juba laotatigi meie ette lauale kolm banaanilehte ning asuti neile riisi, erinevaid köögivilju ja kastmeid laduma. Justnimelt banaanilehti, mis oli üpris huvitav vaheldus traditsioonilisele "taldrikukontseptile".<br /><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiQ5oHborFze6MtOQ-DoXro3u8hcqoBV4A96ZbHxs_QAUnqHJ2SzBsbnzbRRg2UK0-52ki8XYaF3GFCBVTSffpO1GHbEWHS63rWcZBUPViu888Vzh5-IG7u1egw5MdcN8N-isN_WBR2IM0/s1600-h/IMG_4776.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 240px; height: 320px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiQ5oHborFze6MtOQ-DoXro3u8hcqoBV4A96ZbHxs_QAUnqHJ2SzBsbnzbRRg2UK0-52ki8XYaF3GFCBVTSffpO1GHbEWHS63rWcZBUPViu888Vzh5-IG7u1egw5MdcN8N-isN_WBR2IM0/s320/IMG_4776.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5359451850791686514" border="0" /></a></div><br />Nägi see koht seal välja kuidas nägi aga üllatusega pidime tunnistama, et söök oli päris maitsev. Lisaks köögiviljadele tellisin mina endale kana karrikastmes, mis oli pea et kõige vürtsikam asi, mida ma oma elus söönud olen. Kui itaalia viinamarjafarmis võilebade vahel olevad tsillipiprad välja arvata ehk. Banaanilehel asuva roa kõrvale tellisime endile värskelt pressitud arbuusi- ja apelsinimahlad ning need olid tõesti ülimaitsvad. Esimene mahl läks lihtsalt kohe mutiauku ja tuli kiirelt järgmine tellida. Mis polnud üldse mitte väga suur probleem, sest suur klaas mahla maksis umbes 10 krooni. Ja eine meie ees maksis vast nii 15-20 krooni. Nagu siit võib ilmselt juba järeldada, siis lisaks transpordile on ka toit Malaisiast üldiselt väga odav ja ei olnud mingit muret igal söögikorral väljas kohalikku (niivõrd-kuivõrd, sest me sõime rohkem india ja hiina toitu) sööki nautida.<br /><br /><div style="text-align: center;"><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhFkPLfOM0Rfk2x1MZMGllI3W-JfIy5113Ge1mDQHfnb8H-nGaGzjz8ZZO4eeZZUjMDDf8GHIDfBlKhSKzVmhyphenhyphenb1-ckn4A19FLPL7Nd8j3sPQItwz74AWyE5CfymYlbYNuFegbVLPAF4Qw/s1600-h/IMG_4871.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 240px; height: 320px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhFkPLfOM0Rfk2x1MZMGllI3W-JfIy5113Ge1mDQHfnb8H-nGaGzjz8ZZO4eeZZUjMDDf8GHIDfBlKhSKzVmhyphenhyphenb1-ckn4A19FLPL7Nd8j3sPQItwz74AWyE5CfymYlbYNuFegbVLPAF4Qw/s320/IMG_4871.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5359451669524554002" border="0" /></a><span style="font-style: italic;">Tänav</span><br /></div><br />Et ka öine temperatuur ei langenud alla 24 kraadi, siis kihasid tänavad väljas istuvatest inimestest ja restoranides istekoha leidmine ei olnud väga lihtne. Väga lihtne ei olnud ka toidu tellimine, sest osades kohtades menüü põhimõtteliselt puudus ja kelnerite inglise keele oskus piirdus kümnekonna sõnaga. Näiteks vaidlesin ma ühes kohvikus ettekandjaga paar minutit: mina tahtsin saada jääkohvi, ehk siis iced coffee. Tema aga tundus sellest mitte aru saavat ja korrutas vastu midagi, mille hääldus kõlas nagu [saissss]. Nii me siis seal vastakuti seletasime, mina muudkui "aissd" ja tema oma saisss. Lõpuks siis selgus, et ta üritas öelda "size", ehk siis tahtis teada kui suurt kohvi ma tahan:)<br /><br /><div style="text-align: center;"><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj9SKlP1SHjGD7PeTFjGmIpw7t0KnMaIiQao8R2Bq8fbUbpmq4OH47KT6HXvI50gRufSAGnuir4-jOQ6H4Szp1l5bUkAVRYtDImMFN_V1G3GbiGOZQWB84Nm5UVOEwSGTisiENPZxSW_V0/s1600-h/IMG_4880.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj9SKlP1SHjGD7PeTFjGmIpw7t0KnMaIiQao8R2Bq8fbUbpmq4OH47KT6HXvI50gRufSAGnuir4-jOQ6H4Szp1l5bUkAVRYtDImMFN_V1G3GbiGOZQWB84Nm5UVOEwSGTisiENPZxSW_V0/s320/IMG_4880.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5359451660342872018" border="0" /></a><span style="font-style: italic;">Bassein meie Malaisia-kodus</span><br /></div><br />Üks omaette nähtus Malaisias on valge naine. Meie poolelt on nähtuseks kohalike meeste suhtumine valgesse naisesse. Vahel tänaval Anni ja Karini taga jalutades ajas päris naerma, kuidas pooltest möödasõitvate autode (eriti taksode) akendest kiikasid välja vuntsides tumedad tsordid ning nende pead pöördusid vastavalt sellele, kuidas auto tüdrukutest mööda liikus. Ja jõllitasid nad veel niipalju seljatahagi kui vähegi mahti oli, endil õndsad naeratused peas. Nii mõnigi lasi suurest õnnest signaali ja tundus, et kui Kaarin käsiks neil näiteks kükishüppeid teha, siis oleksid nad sedamaid suurima rõõmuga teepervel konni matkimas. Kohalikud naised seevastu, vähemasti Anni ja Marjami jutu järgi, valgeid naisi vihkavaid ja üritavat neid lausa tee peal allagi ajada kui võimalus tekib. See pole ka muidugi imekspandav, kui nende mehed on valge naise juuresolekul nõus isegi oma nime unustama, naisest rääkimata :) Ma ei taha nüüd muidugi kõikidele malaisiastele siin liiga teha ja ilmselt on sel reeglil ka toredaid erandeid kuid üldkokkuvõttes on valge tots siin väga hinnas. PS. ka vastupidi ei tohtivat probleemi olla, ehk siis valgel mehel kohaliku naise leidmine on üpris lihtne ülesanne.<br /></div>Antimonhttp://www.blogger.com/profile/06213540632296169537noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-9047959405622628272.post-48152444396307378392009-07-14T17:26:00.001+03:002009-07-14T17:27:54.877+03:00infoKõigile, kes peaksid meid mingil põhjusel koju ootama, siis peame kurbusega nentima, et kolmapäeval me veel Eestimaa pinda puudutama ei saa, kuna lend Malaisiast Londoni lükati edasi, ning seetõttu tuleb meil 2 päeva Londonis mööda saata ning Tallinna peaks uute plaanide kohaselt maanduma reedel 12:25. Vat sedapsi.Antimonhttp://www.blogger.com/profile/06213540632296169537noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-9047959405622628272.post-3130078270015242862009-07-14T17:14:00.005+03:002009-07-14T17:58:25.862+03:00minemised<div style="text-align: justify;">Nii väga kui me ka juulikuu üheteistkümnedat päeva ei oodanud, siis järjest lähemale ta paraku tiksus. Ja ühes temaga ka see hetk, kus me Austraalia pinnalt õhku tõuseme ja vähemasti selleks korraks ta oma mälestustesse talletame. Kätte see hetk jõudis ning enne lahkumist sai parandatud veel üks pisike iluviga - nimelt oli Greg meile juba üpris ammu känguruliha külmikusse ostnud, kuid selle valmistamiseni jõudis ta alles viimasel päeval. Paraku ei oska ma seda maitseelamust küll kuidagi targalt kirjeldada, mõned ütlevad, et pisut kana moodi maitseb, mine Sa võta kinni. Maitses nii nagu liha, aga milline täpselt, seda ma ei oskagi öelda:)<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /><div style="text-align: center;"><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjKWvrPHGki3x-a3-qmtjFmOYflsLErz12RnWql1roymApRBV6SZ28yar6-Ieob6j99-ZWExcJuWWFjZyZxW6TZKcNDOiUtB6xEWPwjFV31EXZJ3e-K94seJzYGW2nKjAg0nGS2nc8J67E/s1600-h/IMG_4764.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 240px; height: 320px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjKWvrPHGki3x-a3-qmtjFmOYflsLErz12RnWql1roymApRBV6SZ28yar6-Ieob6j99-ZWExcJuWWFjZyZxW6TZKcNDOiUtB6xEWPwjFV31EXZJ3e-K94seJzYGW2nKjAg0nGS2nc8J67E/s320/IMG_4764.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5358319263114480898" border="0" /></a><span style="font-style: italic;">Greg ja Jenny, Jenny ja Greg<br /><br /></span></div>Omalt poolt nikerdasime võõrustajaile valmis ühe piraka Kirju Koera, mille oleks hea meelega hoopis tahtnud kaasa võtta selle asemel, et see lauale ilutsema jäi. Peale seda algas suurem asjade pakkimine ja tuli tunnistada, et selle 5 kuu jooksul olime endale kaugelt rohkem tavaari muretsenud, kui meil seljakottidesse mahub. Tuli süda kõvaks teha ning kõik vähegi "mittevajalikum" maha jätta ning kokkuvõttes jäi meist seljataha vast samapalju kraami kui kaasa tuli.<br /><br /><div style="text-align: center;"><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiWvtze-QV9pHfr6Ddp4tUf9ksM1QAml-hP76HLQ0e4q6bvlJL5rhKVa7SwMMtlQDaTvsRzXZdM8_T-1rVe_-fuW_GGjp1nMHsYjf7K5Rt6AEQVSoBDTNWgQK-dCxMLj1OblaKqoCwCkRA/s1600-h/IMG_4753.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiWvtze-QV9pHfr6Ddp4tUf9ksM1QAml-hP76HLQ0e4q6bvlJL5rhKVa7SwMMtlQDaTvsRzXZdM8_T-1rVe_-fuW_GGjp1nMHsYjf7K5Rt6AEQVSoBDTNWgQK-dCxMLj1OblaKqoCwCkRA/s320/IMG_4753.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5358319256667403154" border="0" /></a><span style="font-style: italic;">Uus-Meremaa originaalsed lebotoolid</span><br /><br /></div>Nii nagu me Jenny ja Gregi väravast ühel päeval sisse veeresime, veeresime sealt kuu aega hiljem ka viimast korda välja. Peab möönma, et pisut kahjugi oli lahkuda, sest maja oli meile armsaks saanud ning Jenny ja Gregi näol olime leidnud endile parimad sõbrad austraallaste hulgas. Gregi õhtune "Tea is ready!" ja Jenny "Honey, the kids are home!" jäävad meid ehk veel nii mõnedekski aegadeks kummitama. Kodu oli meil Austraalias seal, kus kott, kuid kõige kodusem kodu asus igatahes pisikeses kohakeses nimega Cabarlah.<br /><br /><div style="text-align: center;"><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhbWalWvHFkEWBrpWkttbZi0KO3jd4gUYUGGcTQTVwV5XGk263X8Ux09u1_BZSRrM4MDBlel7PwQ6wFTyTcDEmo9pXh-lgCnm3QdyK1pvs6q0oJAALRpSMv-ICFiSKutac6S9SD8kxU9X4/s1600-h/IMG_4720.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhbWalWvHFkEWBrpWkttbZi0KO3jd4gUYUGGcTQTVwV5XGk263X8Ux09u1_BZSRrM4MDBlel7PwQ6wFTyTcDEmo9pXh-lgCnm3QdyK1pvs6q0oJAALRpSMv-ICFiSKutac6S9SD8kxU9X4/s320/IMG_4720.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5358319251683441170" border="0" /></a><span style="font-style: italic;">Kodu. Enam mitte meie, paraku. Või siiski?</span><br /><br /></div>Nagu ühes varasemas postituses mainitud sai, siis ei olnud me siin teps mitte kindlad, kas me sügisel tagasi oleme tulemas või mitte. Nüüdseks on see otsus enamvähem selgepiiriliseks vormunud aga ärasõidu hetkel otsustasime viimasel hommikul, et autot pole siiski mõtet Gregi juurde roostetama jätta ning otsustasime sellega lammutusse sõita ja ehk paarsada dollarit kommiraha saada. Igaks juhuks sai hommikul ka interneti sisse väike kuulutus üles pandud, et kui keegi äkki Kullarannikul autot tahab, siis võtku:) Kullarannikul seepärast, et kuna me lennuk sealt läks ja Libby ja Will seal endiselt elutsesid, siis sõitsime päev enne lennu väljumist sinna, et suveniirivarusid täiendada ning viimast korda sõpru külastada.<br /><br />Ilmnes muide, et Kullarannikul tõesti eestlasi leidus, kes enesele üpris võileiva hinna eest auto said soetada, kuid ka meie olime rahul, sest oleks olnud vast kahjugi teda ära lammutada lasta, kenasti sõidukorras pill ju siiski. Nõnda siis juhtus, et keegi Tarmo, kel austraalia-staazhi oli vaid 5 päeva, andis meile pisut finantse Malaisias tuuritamise jaoks ning sai vastu üpris unikaalse Fordi:) Vähemasti esialgu olid kõik osapooled rahul. Muide, avastasin et inglise keel on hirmsasti külge hakanud - telefonis eestlastega rääkides tabasin end "Täpselt" asemel "Exactly" ja "Veoauto juhi" asemel "Truck-driver" ütlemast. Rääkimata siis sellest, et nende juuresolekul Kaariniga eesti keeles rääkisime, ise jumala kindlad, et meist aru niikuinii ei saada, nagu tavaliselt. Selle vahega, et sedakorda ilmselt saadi küll :)<br /><br />Ja ega meil peale auto müügi ja meeletu suveniirishoppamise kõrvalt Kullarannikul seekord muuks aega ei jätkunudki. Õhtul külastasime koos Libbyga viimase sõpru, kes pole mitte suu peale kukkunud ja said nad Eestimaa kallal päris kõvast lõõpida ja nöökida. Meie muidugi üritasime anda oma parima, et Austraalia kallal võtta, aga paraku me vist ei suutnud üle trumbata teooriat, et Eestis on negatiivne iive sel põhjusel, et seal on nii külm:)<br /><br />Ning nii see viimane hommik saabuski, autoaknast vilksasid mööda Gold Coasti varahommikuse päiksetõusu paistel laiuvad liivarannad, mis näisid seekord otsekui eriti kutsuvad olevat. Ning edasine käis üpris kähku, lennujaam, checkin, turvakontrollid ja õhkutõus.. Ja läinud me olimegi, väike okas hinges aga õnneks ootas ees veel 3 päeva Malaisiat. Peale seda saab reisile joone alla tõmmata ja joone alla ilmselt nii mõndagi positiivset kokkuvõtteks kirjutada.<br /><br /><div style="text-align: center;"><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiYou6fqo-S4m_Z4CGljRsX8MFfchqru-NfLIFfsGt3PMvMisVeOIN6e-4rhlL-JaUxHKx83ERafTDuDbOx3uYtLzWJsFC3Fcr4CI_-poME4LtTlkHMZNolauz0P4UfSZV3weRjtUF4oKc/s1600-h/IMG_4766.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiYou6fqo-S4m_Z4CGljRsX8MFfchqru-NfLIFfsGt3PMvMisVeOIN6e-4rhlL-JaUxHKx83ERafTDuDbOx3uYtLzWJsFC3Fcr4CI_-poME4LtTlkHMZNolauz0P4UfSZV3weRjtUF4oKc/s320/IMG_4766.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5358319269926300850" border="0" /></a><span style="font-style: italic;">Viimane pilk Austraaliale</span><br /></div></div>Antimonhttp://www.blogger.com/profile/06213540632296169537noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-9047959405622628272.post-50955037315669932382009-07-13T17:00:00.000+03:002009-07-14T17:13:48.337+03:00bisnis mainding<div style="text-align: justify;">Tervitused kuumast Malaisiast. Liigagi kuumast. Aga enne kui siinsete tegemiste juurde asume, siis klaariks pisut vana võlga ja kribaks kirja Lõuna-Queenslandi tegemised, mis veel trükimustaks vormunud pole:<br /><br />Ühel õhtul rabas Greg külmikust matsakad steigid kaasa ja teatas, et tuleb minna Jamie ja Kim'i juurde ragbit vaatama. Ja mitte niisama ragbit vaid tegu oli austraalaste jaoks üli, üli ja ülitähtsa mänguga: State of Origin selle nimeks oli ja kujutab see endast Queenslandi ja New South Wales'i osariikide vahelist mõõduvõttu. Igatahes tegi Greg meile kiiresti selgeks, et mitte mingil juhul ei saa ma kaasa tulla sinise särgiga (Kuna NSW särgid on sinised) ja otsis mulle ja Kaarinile kusagilt Queenslandi logodega särgid välja. Olid need küll Libby vanad võrkpallisärgid, aga noh, mõte loeb. Ega's midagi, tirisime punased pluusid üll ja olime valmis Jamiet väisama.<br /><br />Jamie ja Kim on umbes kolmekümnedates abielupaar, kes paar kuud tagasi kaksikute võrra rikkamaks said. Lisaks on Kim ilmselt üks spordilembesemaid naisterahvaid, keda mu silmad näinud on, sest ta elas sellesse härgade murul püherdamisse end ikka väga sisse ja tegi oluliselt rohkem häält kui meesterahvad:) See ragbi, mida siin Austraaliasiseselt mängitakse on isegi vaadatav peaks mainima ja kui meile reeglid selgeks tehti, siis vast paar põnevat hetke saime ära tunnistada. Jalgpalli vastu see mäng mu silmis küll kahjuks kuidagi ei saanud.<br /><br />Mis tollel õhtul aga vast ragbist huvitavamgi, olid steigid. Ehk siis lihakäntsakad, mille Jamie oma barbequele viskas. Ja suur gaasi-barbeque-grill kuulub siin iga endast vähegi majapidamise koosseisu. Igatahes olid konkreetsed steigid ikka jõhkralt suured ja ei ole vast nii paksu lihatükki eales varem mulle taldrikult vastu vaadanud. Sinna kõrvale sai tulema ülimaitsev kartulivorm ning pisuke Bundabergi rumm kokakaga - ilmselgelt oli tegu nauditava õhtuga. Queensland võitis muide.<br /><br />Toowoomba üks vaatamisväärsusi on looduslik mäe-moodi moodustis, mis paikneb linna servas. Nimeks on sellel Tabletop (tõlkes umbes nagu laua-pealne vms) ning vaatamisväärsus on ta enamasti kaugusest, sest sinna tippu ei ole ühtegi korralikku matkarada või teed tehtud. Ilmselgelt meil aga just tippu oli vaja ronida ning nii sai see kohati üpris ohtlik ja kaljuronimist meenutav matk ette võetud. Kahju on muidugi Kaarinist, kes peale ligi tundi aega ülesronimist ei saanud viimast 25't meetrit vallutada aga olgem ausad - mina väga kõrgust ei karda, aga mulgi võttis seest kõhedaks, sest viimane ots oli põhimõtteliselt kaljuronimine. Ilma julgestuseta. Ja mitte et sealt tipust nüüd oleks väga erilisem vaade avanenud kui ümberringi asuvatelt vaateplatvormidelt, aga eks see vallutamise isu oli lihtsalt nii suur.<br /><br /><div style="text-align: center;"><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjL7znvv6EZMaDohQlKksp4ycHv5sQiQcMKZzqQET6oJ2twWQeAbR2zNenY2rleQEvB2vB7O90t8PZJErGhyrM8kFBiki_jq4GZFLyS19-qArG3xy59zVe9veTmudvFJ83fQfQYk9YMp_s/s1600-h/IMG_4431.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjL7znvv6EZMaDohQlKksp4ycHv5sQiQcMKZzqQET6oJ2twWQeAbR2zNenY2rleQEvB2vB7O90t8PZJErGhyrM8kFBiki_jq4GZFLyS19-qArG3xy59zVe9veTmudvFJ83fQfQYk9YMp_s/s320/IMG_4431.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5358316530636112482" border="0" /></a><span style="font-style: italic;">Tabletop<br /><br /></span><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgcQ-5ZtqiMeyGVmssN7oQKAXytYHqrH_KGxFDeUyzY_AGZO5B_A9l1X3da0xJfZZt4JiW_ycsx-Ku855kzBl7OsjG48jWDgReZwEnFmXSuvIRhCtyQLJrnC5QD-v6jICptjic7LjTyQS4/s1600-h/IMG_4443.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgcQ-5ZtqiMeyGVmssN7oQKAXytYHqrH_KGxFDeUyzY_AGZO5B_A9l1X3da0xJfZZt4JiW_ycsx-Ku855kzBl7OsjG48jWDgReZwEnFmXSuvIRhCtyQLJrnC5QD-v6jICptjic7LjTyQS4/s320/IMG_4443.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5358316523469328482" border="0" /></a><span style="font-style: italic;">Poolel teel</span><br /><br /></div><div style="text-align: center;"><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgoR88jGcl4_XIPv7WGLT8-qrGObFxn0yNR8sXQoiIYsQiPRrlcQqv9xCEdq5z15BX9bPdiyT6T9Ky40wDa4Ty_HiaLNFAegzo9eR87cZefkp5XfNZCxlph3EmKE8MSyUWeI6_xzJ5hhjE/s1600-h/IMG_4477.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 240px; height: 320px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgoR88jGcl4_XIPv7WGLT8-qrGObFxn0yNR8sXQoiIYsQiPRrlcQqv9xCEdq5z15BX9bPdiyT6T9Ky40wDa4Ty_HiaLNFAegzo9eR87cZefkp5XfNZCxlph3EmKE8MSyUWeI6_xzJ5hhjE/s320/IMG_4477.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5358316520353804546" border="0" /></a><span style="font-style: italic;">Kaarin mägironib</span><br /><br /></div>Et me loodust Toowoomba ümbruses juba küllalt uudistanud olime, siis otsustasime pühapäeval pisut kaugemale sõita ja valituks osutus Main Range rahvuspark, kust sihtisime eelkõige Queen Mary Falls'i nime kandvat koske ning matkaradu selle ümbruses. Koses me pettuma ei pidanud ja ilmnes, et Queen Mary's ei olnud mitte ainus kosk seal, vaid paarikilomeetriste vahedega oli neid seal 3-4 tükki. Vast isegi kõige sümpaatsema mulje jättis Brown Falls, mis polnud küll nii kõrge ja võimas kui teised, kuid sinna jõudmiseks tuli pool tunnikest läbi kohati üpris raskesti läbipääsetavast vihmametsast läbi tungida ning kiviseid jõekaldaid mööda turnida. Aga kui lõpuks kohale jõudsime siis tundus, et oleme sadade kilomeetrite kaugusel igasugusest tsivilisatsioonist - kivine jõesäng keset vihmametsa hiiglaslikke puid ja igalt poolt alla rippuvaid liaane ning muidugi kosk ülalt kõrguselt selle kõige pihta valgumas.<br /><br /><div style="text-align: center;"><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjxQpaDSJSFkqDu6Z79wW-uJGDTDAxaeLqMUs8lZtbV_Ug54U2qqQxjH1OKMrxnoNpeRXCowkCIVrxFv2-x-c3GZ0_h783IG5KACfT2P6jWAdnyCrW2lP3gFX3iX6qUZPmnPOxemna3uq0/s1600-h/IMG_4500.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 240px; height: 320px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjxQpaDSJSFkqDu6Z79wW-uJGDTDAxaeLqMUs8lZtbV_Ug54U2qqQxjH1OKMrxnoNpeRXCowkCIVrxFv2-x-c3GZ0_h783IG5KACfT2P6jWAdnyCrW2lP3gFX3iX6qUZPmnPOxemna3uq0/s320/IMG_4500.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5358315889363488194" border="0" /></a><span style="font-style: italic;">Eimäletamisnimegafalls</span><br /><br /></div><div style="text-align: center;"><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh7QkPIZ_HYczVY2dPqAqvBFfNO_bEHRjf-5vxaInTVkoN7D3VGceJZTNlwKlwxNo3s5mjF13cWZYvKnguCjmENNyLDywC8srUA96qjKT7rIzwqukUeua88g5PLLR9da6K07GMk99QA3nc/s1600-h/IMG_4528.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 180px; height: 320px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh7QkPIZ_HYczVY2dPqAqvBFfNO_bEHRjf-5vxaInTVkoN7D3VGceJZTNlwKlwxNo3s5mjF13cWZYvKnguCjmENNyLDywC8srUA96qjKT7rIzwqukUeua88g5PLLR9da6K07GMk99QA3nc/s320/IMG_4528.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5358315886912861570" border="0" /></a><span style="font-style: italic;">Queen Mary's Falls</span><br /><br /></div><div style="text-align: center;"><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgf9WLdvJ5avpG4hIyenFnHpLBmMnIjnzZdosp-_ddFejyg0U43lIEURnIIz4lOAoBomRmrP_JBYE1Oj7GKPPeLJPq2zytO_de_dOUaHB_m5WRdkGdE8y0kHJ1r55fctPc49CvLBjtjzLo/s1600-h/IMG_4568.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgf9WLdvJ5avpG4hIyenFnHpLBmMnIjnzZdosp-_ddFejyg0U43lIEURnIIz4lOAoBomRmrP_JBYE1Oj7GKPPeLJPq2zytO_de_dOUaHB_m5WRdkGdE8y0kHJ1r55fctPc49CvLBjtjzLo/s320/IMG_4568.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5358315883429459138" border="0" /></a><span style="font-style: italic;">Brown Falls pole nõrkadele!</span><br /><br /></div>Tagasi koju sõites tuli olla tunnistajaks üpris hingematvale päikseloojangule - nood on siin üldiselt kenamad kui Eestis, kuidagi punasemad ja võimsamad pisut. Fotoaparaadi sisse on päikeseloojanguid nii mõnigi kinni püütud, kuid tihtipeale see väga lihtne polegi - loojang kestab kümmekond minutit siin talvel ja põhimõtteliselt võid enam-vähem valges WC-sse minna ja sealt väljuda juba pimedas :)<br /><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjkLZxWlt-fiPz_AVBHXvq6SMB2i4Hm1PoMrCr23MMGXyhe0At6QxNyXAECCxN1SOCHzPhSBAs38FRABmBMf_LjuXMCCinIpiF_Sctmaxl9RwQYbFBnU6zUspP4OPi2OQ7teRVWL422ACA/s1600-h/IMG_4607.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjkLZxWlt-fiPz_AVBHXvq6SMB2i4Hm1PoMrCr23MMGXyhe0At6QxNyXAECCxN1SOCHzPhSBAs38FRABmBMf_LjuXMCCinIpiF_Sctmaxl9RwQYbFBnU6zUspP4OPi2OQ7teRVWL422ACA/s320/IMG_4607.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5358315879953152818" border="0" /></a>Olgugi et me igapäevaselt liigagi hästi süüa saime, siis ei saanud mööda vaadata sellisest kohast nagu Cheesecake shop, kust kahel nädalavahetusel vastavalt sokolaadi- ja maasika-vahukooretordi soetasime. Hinda oli sel muidugi omajagu, kuid kvaliteeti ei olnud mitte vähem. Aga ei olnud Austraalia maiused mitte ainsad, mida söögitorust alla sai aetud - ühel heal päeval sai valmis vorbitud täitsa korralik leivasupp ning sunnitud ka pererahvas ning tollel päeval külas olnud Mark ja Robinagi seda hapukoorega helpima. Mark ja Greg muide võtsid vabatahtlikult isegi juurde seda kraami, mis loomulikult oli vesi koka veskile:)<br /><br /><div style="text-align: center;"><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgmoG1PNL_hb5box9xXcTkJXGiiJ9NBZ1VWE79mmQdMs0tBVbBYLGQmM_o7Jul-F6h3mkY_xrDIkntxUcGfgAQLrR0epQUYXF5_9A9euIy5bi77CqTN3YhkzN_1s60EdIc0uehI4PqqyMg/s1600-h/IMG_4488.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 240px; height: 320px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgmoG1PNL_hb5box9xXcTkJXGiiJ9NBZ1VWE79mmQdMs0tBVbBYLGQmM_o7Jul-F6h3mkY_xrDIkntxUcGfgAQLrR0epQUYXF5_9A9euIy5bi77CqTN3YhkzN_1s60EdIc0uehI4PqqyMg/s320/IMG_4488.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5358315894501622866" border="0" /></a><span style="font-style: italic;">Look mum, I'm eating vegies!</span><br /><br /></div><div style="text-align: center;"><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhlbEedWq5cR1rt6LpNzNIAHll_d2cJpxutzkpTEKqlg4_IRvD9Z-1hZ7dJnnBpDCKptCZjKcPKFnZGsr6LxNERKWFk3w7ovDw68FgQZsSdvBxh7B8RhoM4w-fT8l75OzDpXNs-lsuz1dE/s1600-h/IMG_4704.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 240px; height: 320px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhlbEedWq5cR1rt6LpNzNIAHll_d2cJpxutzkpTEKqlg4_IRvD9Z-1hZ7dJnnBpDCKptCZjKcPKFnZGsr6LxNERKWFk3w7ovDw68FgQZsSdvBxh7B8RhoM4w-fT8l75OzDpXNs-lsuz1dE/s320/IMG_4704.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5358315585773510722" border="0" /></a><span style="font-style: italic;">Koka sõna on seadus. Koka kana samuti.</span><br /><br /></div><div style="text-align: center;"><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhoZFL8UCDGemi3iyo4InSQXapn7KJlRkFu28K4xA_1mzfMQ3ZeDn89LVsCi38ueuE4-Z3KccQuxRIbkUjSEzTJxEhK2v5fRTuYIlNE-FqVuXy37N4DEajOM48DAxMxm6qPQaQzOhUWaY0/s1600-h/IMG_4634.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhoZFL8UCDGemi3iyo4InSQXapn7KJlRkFu28K4xA_1mzfMQ3ZeDn89LVsCi38ueuE4-Z3KccQuxRIbkUjSEzTJxEhK2v5fRTuYIlNE-FqVuXy37N4DEajOM48DAxMxm6qPQaQzOhUWaY0/s320/IMG_4634.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5358315600427085410" border="0" /></a><span style="font-style: italic;">Ei kommentaari<br /><br /></span></div>Et toitu paremini alla raputada, siis pakkus Jenny välja, et võiks nende pinksilaualt tolmukorra pealt maha lükata ning selle garaazhi üles panna. Mõeldud-tehtud, aga mis oli hoopiski üllatavam oli Jenny mänguoskus. Ma üldiselt ootasin säärast kõksimist, kus ma pean paar sekundit ootama enne kui pall uuesti minu lauapoolele jõuab, aga võta näpust. Jenny pakkus täitsa korraliku lahingu ja tennises, mis on tema põhiala, ta ilmselt oleks mulle vee peale tõmmanud küll. Mängust endast lahedamgi oli ilmselt see, kui õhinasse Jenny läks ja kui dramaatiliselt ta igat võidetud või kaotatud punkti võttis :)<br /><br /><div style="text-align: center;"><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhVvJ6FFyVXcKq5pYqoCaRIhXH1ChQCuW_Ar_BeDK7cgh4EgfkmNmyqn7BtMnjP2ci40vRkN9euoHbXHOHHPohYfLkBAq6wPRF0zPKDt7DNhS1K-uEANGXTfQA7QGnEFuRr5F5-YTpPeaI/s1600-h/IMG_4660.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhVvJ6FFyVXcKq5pYqoCaRIhXH1ChQCuW_Ar_BeDK7cgh4EgfkmNmyqn7BtMnjP2ci40vRkN9euoHbXHOHHPohYfLkBAq6wPRF0zPKDt7DNhS1K-uEANGXTfQA7QGnEFuRr5F5-YTpPeaI/s320/IMG_4660.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5358315596209884738" border="0" /></a><span style="font-style: italic;">Kaiakanepile võrdne vastane</span><br /><br /></div>Kuna avokaadode pakkimislaos kippus aeg-ajalt tööd nappima, siis tegi Greg meile meeldiva žesti ning nädalavahetusel saime puukoolis pisut tööd nokitseda. Hargiga saepuruhunnikus madistades sai keset hunnikut välja kaevatud üks mõnus draakon, ehk siis säärane suuremat sorti sisalik. Olgugi, et täitsa elus, siis oli teine ülimalt loid, ei oskagi öelda, kas magas talveund või oli ta öise eluviisiga.<br /><br /><div style="text-align: center;"><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhaUbBJGlFj12mbc_hQyqvayWNfHK1_MMmAQc4GVnukTCRR6va0oF0gMijJjzRxHYskEhhJvv8naAC9ZegEAD3_-XSL9NZdZyRKvQDJrCy6_-I8ZXtaA_XKgp9WWcVn4Wwt8PtACzdg9z4/s1600-h/IMG_4684.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhaUbBJGlFj12mbc_hQyqvayWNfHK1_MMmAQc4GVnukTCRR6va0oF0gMijJjzRxHYskEhhJvv8naAC9ZegEAD3_-XSL9NZdZyRKvQDJrCy6_-I8ZXtaA_XKgp9WWcVn4Wwt8PtACzdg9z4/s320/IMG_4684.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5358315588433253778" border="0" /></a><span style="font-style: italic;">Unine Draakon</span> <span style="font-style: italic;">(Uninus Drakonus)</span><br /><br /></div>Viimane asi, mille veel ära võib seekord märkida on Cabarlah seppade festivali-messi laadne üritus, kus said minu silmad esmakordselt hobuste rautamist pealt nägema ja seda siis protsessi algusest peale. Nimelt miski võistluse korras vorpisid sepad hobuserauad valmis ning tagusid need suksudele alla ka. Lisaks raudadele keerutasid sepad metalli nii ja naapidi ning valmis nende käe alt igasugu huvitavaid jubinaid, mis hiljem oksjoni korras maha müüdi.<br /><br /><div style="text-align: center;"><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh9Q9AxKzMGPTMBfMCqkyY7pRlvml6moGuxkRDraDCTyam3MNZA7r8Ly8pb1QohgdGsS9OH0Hp9sIrLDei9mTJiizDMSz5zd5Wamk45M_kCD8nNoS6_G9-4QU1MNC2I3UZpXuSUq7eBLMQ/s1600-h/IMG_4672.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 240px; height: 320px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh9Q9AxKzMGPTMBfMCqkyY7pRlvml6moGuxkRDraDCTyam3MNZA7r8Ly8pb1QohgdGsS9OH0Hp9sIrLDei9mTJiizDMSz5zd5Wamk45M_kCD8nNoS6_G9-4QU1MNC2I3UZpXuSUq7eBLMQ/s320/IMG_4672.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5358315592478060210" border="0" /></a><span style="font-style: italic;">Rege rauta suvel, hobust... talvel?</span><br /></div></div>Antimonhttp://www.blogger.com/profile/06213540632296169537noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-9047959405622628272.post-3544310353960597462009-06-24T15:46:00.010+03:002009-06-27T16:59:36.386+03:00kuningannamaa<div style="text-align: justify;">Niisiis naasiis, elukene veereb tasapisi edasi ning dollareid veereb vaikselt me taskutesse juurde. Ehk siis tegeleme teist nädalat avokaadode pakkimisega, kuid tööst pajatab teile vast Kaarin, miskis lähitulevikus. Et me aga oma aega üksnes töötamisele ei kuluta, siis pajatan paari sõnaga me vaba-aja tegemistest.<br /><br />Esimese nädalavahetuse otsustasime kulutada Toowoomba ja selle lähiümbruse uurimisele. Reedel sõidutas Jenny meid mööda Toowoombat ringi ning pajatas kõigest, mida ta selle linna kohta seal elatud paarikümne aasta jooksul teada on saanud. Ja seda oli päris palju, mina ei jõudnudki kõike ära kuulata:) Toowoombas põikasime sisse ka delikatess-poodi, kust sai umbes 80 krooni eest soetatud üks pikk must leib ning suitsuvorsti laadne moodustis. Leib oli umbes meetri pikkune ning paari sentimeetri paksune kõva koorega "kaigas", kuid maitse oli päris korralikku rukkileiva oma. Õhtul võtsime korralikud kõhutäied kohalikus restoran-pubis, kuigi peab tõdema, et ega me igal õhtul siin "kodus" üldse mitte halvemini süüa ei saa. Et mitte tänamatud olla, siis oleme kahel korral ka oma kokakunstianded mängu pannud ning ühel õhtul vaaritasime valmis Penne Pollo e Funghi ning Gregi ja Jenny pulma-aastapäevaks mäkerdasime kokku ühe küpsisetordi.<br /><br />Pühapäeval ajasime oma autole hääled sisse ning veeresime Crows Nest'i (tõlkes varesepesa) rahvusparki. Sealsed seiklused algasid sellega, et Kaarin tegi elu huvitavamaks ning suutis auto uksed nii kinni lüüa, et võtmed jäid sissepoole. Õnneks saime ühe mööduja käest jupi traati ning selle ja Kaarini vöö abiga õnnestus uks lahti muukida. Pärast seda siirdusime mõnekilomeetrisele jalutuskäigule rahvusparki. Metsas oli mõnus ringi jalutada ning teele jäid nii mõnedki kenad kohad, olgu selleks siis kaljudega ümbritsetud looduslikku basseini laskuv kosk või vaateplatvorm kust avanes üpris hingemattev vaade kaljusele orule, mille põhjas voolas jõgi.<br /><br /><div style="text-align: center;"><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEit0MCztsouuy5ETQwh_dwp6A6A8E5mdb2DQWiPFrX1Xzoxdx-TcCcBX9kChMStu_g8TVFu1x5M3Tj4G796FdsTsalPM4IL5pMZcrJVE5_M0-cHYrkqni6j2RPDK1Tl_xqcWuaeqPGeIRE/s1600-h/IMG_4338.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEit0MCztsouuy5ETQwh_dwp6A6A8E5mdb2DQWiPFrX1Xzoxdx-TcCcBX9kChMStu_g8TVFu1x5M3Tj4G796FdsTsalPM4IL5pMZcrJVE5_M0-cHYrkqni6j2RPDK1Tl_xqcWuaeqPGeIRE/s320/IMG_4338.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5350875769589689874" border="0" /></a><span style="font-style: italic;">Crow's Nest</span><br /><br /></div>Kõikjal kividel sibasid ringi pisikesed sisalikud ning ühe põõsas ragistanud kalju-wallabee suutsime ära hirmutada enne kui pilti oleks jõudnud teha. Kuna ilm oli soe ja päikeseline siis oli tegu väga meeldiva minimatkaga, kahju ainult, et meil piknikukraami kaasas polnud. Paraku on Queenslandis enamik poode pühapäeviti kinni ja me kipume seda kogu aeg ära unustama ning avastama alles siis kui miskit parasjagu poest vaja oleks.<br /><br /><div style="text-align: center;"><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjLLxlbad4vWRIT_rvAuiY8VuMtFYGy5wbW-S5rq7AZBc4Xp99P3oQigaC7UZOnHapupQSuyYBz1yCj4RMmBniGm8ZvgD8dferybDoYZOtUXfnoz0nK0l12zj0Vx0TnP1vupxI9MhaaLNg/s1600-h/IMG_4320.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjLLxlbad4vWRIT_rvAuiY8VuMtFYGy5wbW-S5rq7AZBc4Xp99P3oQigaC7UZOnHapupQSuyYBz1yCj4RMmBniGm8ZvgD8dferybDoYZOtUXfnoz0nK0l12zj0Vx0TnP1vupxI9MhaaLNg/s320/IMG_4320.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5350875763980386354" border="0" /></a><span style="font-style: italic;">Vaikne kena kohakene</span><br /><span style="font-style: italic;"></span></div><span style="font-style: italic;"><br /></span>Metsast jõudsime tagasi parajasti tee-peo ajaks. Tee on siin üpris tähtis päeva osa ning kui näiteks "õhtune tee" tähendab põhimõtteliselt õhtusööki, siis võis arvata, et ju see teepidugi väga väikesemahuline üritus ei ole. Kohale tuli paarkümmend perekonnasõpra ja tuttavat ning et keegi neist väga varem eestlast oma silmaga näinud polnud, siis tuli meil vastata päris mitmetele küsimustele. Õhtupoole põgenesime suurema seltskonna vältimiseks piljardilaua taha, kus sai nö autode peale mängitud - meie poolt siis 89 aasta Ford ning vastu tulid kohalikud klemmid 5 seeria kupee BMW ja Alfa Romeoga. Kahjuks me ei võitnud eriti :)<br /><br />Järgmisel nädalavahetusel plaanisime minna Gold Coasti (tõlkes see oleks siis Kullarannik) uudistama, kuna see asub meist tühise 200km kaugusel. Kokkusattumused ei lasknud end muidugi kaua oodata, kuna Greg teatas, et tal on Kullarannikul tütar elamas, kellel ei oleks midagi selle vastu, et meid omas kodus nädalavahetusel võõrustada. Et ta ütles, et Libby (tütar siis) on veel parem kokk kui ta ise, siis ei olnud kahtlust, et me selle pakkumise vastu võtame ning sõit Kullarannikule võis alata.<br /><br /><div style="text-align: center;"><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh3MHq_FqHsAY-7pr7K-orX19WW0p6K5GzBkUMi-lOfgW5kp8Odyfx1iRph45RfB_N1t-5fYzJpNx2OvLf1lmGvbJioioSmfmi_qiWaI4TDq5LbQmTpsNYAzzkyLZADgIbj1gwNJNiNIbM/s1600-h/IMG_4345.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh3MHq_FqHsAY-7pr7K-orX19WW0p6K5GzBkUMi-lOfgW5kp8Odyfx1iRph45RfB_N1t-5fYzJpNx2OvLf1lmGvbJioioSmfmi_qiWaI4TDq5LbQmTpsNYAzzkyLZADgIbj1gwNJNiNIbM/s320/IMG_4345.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5350875773601793666" border="0" /></a><span style="font-style: italic;">Surfers Paradise paistab</span><br /><br /><div style="text-align: justify;">Esimeseks sihtpunktiks seadsime koha, millel nimeks Surfers Paradise. Nagu nimigi ütles, siis veeresid sinna randa tõsti üpris suured lained, kuhu oleks vägagi tahtnud ujuma karata. Kuid uskumatu avastus mind seal tabas, kui tuli välja, et olen lühikesed püksid koju unustanud. Masendav. Võtsime eesmärgiks järgmisel päeval tagasi tulla ja vahepeal mulle püksid soetada. Teine asi, mis peale lainete Kullaranniku eriliseks muudab on kõrghooned, mis kohe päris ranna ääres kõrguvad. Vaade rannale, mille taustal paistavad tänapäevased arhitektuurisaavutused on üpris omapärane. Aga need lained ikka noh...<br /><br /><div style="text-align: center;"><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhPyvMjus8lMGuLmnhXWGav0ba8tHCfV9p7MM6vxwdYhFO81NUMfElb8kyEvL1562aL8gb43_UWurAKyDmgeGFbAHnmNC5n8vH09vmiYAFdFtdJyVQPbj3XCNwoxeC21fYdcDXegd1lluA/s1600-h/IMG_4348.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhPyvMjus8lMGuLmnhXWGav0ba8tHCfV9p7MM6vxwdYhFO81NUMfElb8kyEvL1562aL8gb43_UWurAKyDmgeGFbAHnmNC5n8vH09vmiYAFdFtdJyVQPbj3XCNwoxeC21fYdcDXegd1lluA/s320/IMG_4348.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5350875788454799138" border="0" /></a><span style="font-style: italic;">Surfiparadiis</span><br /><br /></div>Surfers Paradiseni võiks öelda, et ilm meid enam-vähem soosis, kuid pärast seda avanesid taevaluugid tervenisti ning hakkas sadama. Sajul oli aga ka positiivseid külgi, kuna Miami Beachile jõudes oli ookeani kohale vormunud kena vikerkaar. Seesamune vikeraar, massiivsed lained ning surfarite mustad figuurid nende taustal pakkusid häid võimalusi nö kunstilist fotokunsti aretada.<br /><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhDuyQh6L9GwlXFVroPvgMQ3xIsCV_dsrl_GO9ngERcNTxdfb9hX2bAHhsPMThFOJ8F4SdPQ7BdzSY4D629I8tf6QKuEuxm6Du9e3Vw3v2fZPdx0lVx2sPk5JoIGR-bj5XSbmQha6l-jiA/s1600-h/IMG_4363.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 180px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhDuyQh6L9GwlXFVroPvgMQ3xIsCV_dsrl_GO9ngERcNTxdfb9hX2bAHhsPMThFOJ8F4SdPQ7BdzSY4D629I8tf6QKuEuxm6Du9e3Vw3v2fZPdx0lVx2sPk5JoIGR-bj5XSbmQha6l-jiA/s320/IMG_4363.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5350877522697477842" border="0" /></a></div></div><div style="text-align: center;"><span style="font-style: italic;">Miami Beach</span><br /><br /><div style="text-align: justify;">Kullaranniku vaat et kõige vingemasse kohta jõudsime aga vahetule enne päikeseloojangut. Burleigh Heads on ookeani sisse ulatuv kaljunukk ning sealt võis laineid vaadata väikese nurga all, ehk siis mitte päris otse enda poole tulevatena. See andis omakorda võimaluse ka surfarite tegemisi hoopis parema nurga alt vaadelda. Lisaks paistsid kauguses Surfers Paradise tornid, kõrgumas lõpmatu pika liivaranna kohal. Koht meelitas ligi ka vastabiellunuid ja tõesti võib tõdeda, et selle kõige taustel väga kena pulmapildi võis valmis vorpida.<br /><br /><div style="text-align: center;"><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgLD5z5pJHNcUyUyiKKUuY-lJisYYNH3tEA-4Z9jB07BwsPSrk_Jae_rVjxXM82IBnC8xOkovFnNKllI3glQlWb0DfWww0MOWBLRocAasTP1PHGzJLJU8OW4LZnhNMj6a_x6yLVrYypm9Y/s1600-h/IMG_4384.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgLD5z5pJHNcUyUyiKKUuY-lJisYYNH3tEA-4Z9jB07BwsPSrk_Jae_rVjxXM82IBnC8xOkovFnNKllI3glQlWb0DfWww0MOWBLRocAasTP1PHGzJLJU8OW4LZnhNMj6a_x6yLVrYypm9Y/s320/IMG_4384.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5350877524202894770" border="0" /></a><span style="font-style: italic;">Burleigh Heads</span><br /><br /></div>Ja üpris kadedaks teeb, et mõni inimene lihtsalt võib sellisest kohast paarisaja meetri kaugusel elada. Aga just nii see oli, et Libby ja Will'i (esimese mees) seal läheduses elasid ning meile oma korteriukse avasid. Oli hea vahelduseks juttu puhuda ka omavanuste austraallastega ning võisime tõdeda, et meie sõpruskond kasvas kahe toreda inimese võrra. Muuseas tuli jutuks ka see, kus me Austraalias käinud oleme ja kus mitte ning kui mainisime, et me Byron Bay'sse oma reisi jooksul sattunud ei ole, tuli Libby välja faktiga, et see asub nende elupaigast kõigest 70 kilomeetri kaugusel. Miskipärast me olime ette kujutanud, et see ikka hoopiski kaugemal paikneb. Et noorpaaril järgmiseks päevaks erilisi plaane polnud, siis pakkusid nad välja, et võiksimegi Byron Bay'sse sõita ning nad võiksid meile seal giidi mängida. Järjekordne sülle kukunud positiivne uudis, millega muidugi nõus olime.<br /><br /><div style="text-align: center;"><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhwRGvsKTbFicE-SDj1B4LUk6UavHBP52ZMx1QNK410ncCxbx9y8FnNVTD48QGvlWSqNgRPY4CyaxF9F5hCp7fvHxWmpBg-qlDiuQJkYWePMyb1OreBC3BW9kwfzmrgJgKtCk7XtYgCgkE/s1600-h/IMG_4393.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhwRGvsKTbFicE-SDj1B4LUk6UavHBP52ZMx1QNK410ncCxbx9y8FnNVTD48QGvlWSqNgRPY4CyaxF9F5hCp7fvHxWmpBg-qlDiuQJkYWePMyb1OreBC3BW9kwfzmrgJgKtCk7XtYgCgkE/s320/IMG_4393.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5350877540436440578" border="0" /></a><span style="font-style: italic;">Will, Libby ja Kaarin-Tsikk</span><br /></div><br />Peab paraku tõdema, et ilm meie ettevõtmist väga ei soosinud, kuna pea terve päeva ladistas vihma sadada. Õnneks selles sajus ka üksikud pausid leidusid ja üks neist juhtus sattuma selle hetke peale, kui Byron Bay majakat ning ühtlasi Austraalia maismaaosa kõige idapoolsemat punkti vaatama läksime. Järjekordsed kenad vaated, mässav ookean, kaljune rannajoon ja valge majakas kõike seda kroonimas. Ja altpoolt kumas loomulikult kena liivarand.<br /><br /><br /><div style="text-align: center;"><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgfAPAEHlyW8h7JgPt0bEIuJsNGyTbbBMdmbanJ9xIrPsczu34numWX7haKWlJsGUmkk0VeuPvehl6LgIiz6VNkoL3pwOMt4IbY3Ws78pVR3oqlMt2eCbYCRgeEVtE1iT020CcjDqQpyX8/s1600-h/IMG_4386.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgfAPAEHlyW8h7JgPt0bEIuJsNGyTbbBMdmbanJ9xIrPsczu34numWX7haKWlJsGUmkk0VeuPvehl6LgIiz6VNkoL3pwOMt4IbY3Ws78pVR3oqlMt2eCbYCRgeEVtE1iT020CcjDqQpyX8/s320/IMG_4386.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5350877530833774802" border="0" /></a><span style="font-style: italic;">Byron Bay</span><br /></div><br />Loodus nähtud, seadsime sammud linna, kus jalutasime läbi erinevaid poode, peamiselt suveniiriärisid. Kõhutäiteks sai ära proovitud selline asi nagu falafel, mis muide on tehtud kikerhernestest ja muust säärasest taimetoidukraamist. Selle kirjelduse kohta maitses see üpris hästi võib öelda. Ning oligi meie Byron Bay trip otsa saanud ning läbi vihma vurasime tagasi ning jätsime Libby ja Will'iga hüvasti. Võimalik, et mitte viimast korda, kuna me äralend läheb kõigest paari kilomeetri kauguselt nende elamisest ning Will toonitas meile, et me peame kindlasti veel läbi tulema ning temalt surfitunde võtma. Näis kas see teoks saab, kuid mõte on ahvatlev:)<br /></div><br /></div><div style="text-align: center;"><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjqXuOY7KPQv7v0AcRenJz8IbSpxSfRSko3vHo-D8NOgtKZV2FHcVeoz-ZDW7_Q73nDEX1OO1zkEJ4KyEYSh_iEAdVNITHqPuGvFmt_KGh7gjA6A088LJkQe9VRDVGblUzCC8HZ9u9VCYg/s1600-h/IMG_4390.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjqXuOY7KPQv7v0AcRenJz8IbSpxSfRSko3vHo-D8NOgtKZV2FHcVeoz-ZDW7_Q73nDEX1OO1zkEJ4KyEYSh_iEAdVNITHqPuGvFmt_KGh7gjA6A088LJkQe9VRDVGblUzCC8HZ9u9VCYg/s320/IMG_4390.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5350877532492579522" border="0" /></a><span style="font-style: italic;">Cape Byron</span><br /></div></div>Antimonhttp://www.blogger.com/profile/06213540632296169537noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-9047959405622628272.post-86052226235091799362009-06-12T13:46:00.004+03:002009-06-12T14:16:20.217+03:00hää elu pääl<div style="text-align: justify;">Kui kõik läheb halvasti, siis Murphy seadus peaks ütlema, et midagi läheb siiski ka hästi. See midagi on meie viimase aja tegemistes Toowoombasse sattumine ja eelkõige see moment, mil me Glen Oak's Nursery juures auto kinni pidasime ja tööd küsisime. Nädalaks meid siia tööle võeti ja senimaani on see olnud parim koht, kus oleme oma energiat raha vastu vahetanud.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br />Greg ja Jenny on umbes 50ndates aastates abielupaar (täitub neil järgmisel nädalal selles vallas 29 aastat), kes juhuse tahtel oma maja juures väikest aeda ja puukooli peavad. Juhtus lihtsalt, et nad maja ostes said pooliku puukooli pealekauba ning on seda vaikselt edasi pidanud ning laiendanud. Ja kuigi nad ei tee endile mingit reklaami, siis satub siia kliente üpris tihedasti.<br /><br />Igatahes leidis Greg, et oleks aeg oma laiendusplaanid teoks teha ning sealjuures võiksime me nädalaks ajaks talle appi hakata küll. Palka pakuti enam-vähem, kuid mis rahast olulisemgi - saime enda kasutusse ühe maja neljast magamistoast, ühe vannitoa ning mis kõige tähtsam: saame siin 3 korda päevas Austraalia kööki nautida, kuna meile tehakse süüa :) Seega ei kulu meil siin elades mitte sentigi raha ja see on ainult positiivne. Ja õhtusöögid on senini olnud üle prahi kraam - nelja päeva jooksul oleme saanud praadi kanast, loomalihast ja lambalihast, kartuliputru, ahjukartuleid, pastat ja riisi jne jne. Ja et Greg on üpris maias sell, siis ei pea ta paljuks õhtul näiteks karamelliseeritud pirne jäätisega meisterdada. Ja lõpuks oleme siin saanud igasugu imesuguseid puuvilju ära maitsta, mille hind poes ostmiseks pisut soolane on alati tundunud: papaiad, passioonid (kas see on passionfruit Eesti keeles?), avokoaadod jne. Kolm söögikorda päevas on ka tegelikult veel vähe öeldud, sest hommiku ja õhtusöögi vahele peetakse tee-pausi, mis sisaldab puuvilju, küpsiseid või röstsaiu. Kindel on, et me pole nii hästi viimase nelja kuu jooksul veel süüa saanud, tegelikult julgen arvata, et isegi viimase mõne aasta jooksul:)<br /><br /><div style="text-align: center;"><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjsLYLTIukH1JCW8V49WpHxK1HpB_5ILK0eoC9oHg-QW0-xM7IsAe4NLVbpOTMV86UcMVtveJJ9U-2trPNq3p0wuAZXgPemh6Zcjhg0MYgWy_FdZqJDVIAkLpyZtVQhBJcESQCKKH95jeI/s1600-h/IMG_4303.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 240px; height: 320px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjsLYLTIukH1JCW8V49WpHxK1HpB_5ILK0eoC9oHg-QW0-xM7IsAe4NLVbpOTMV86UcMVtveJJ9U-2trPNq3p0wuAZXgPemh6Zcjhg0MYgWy_FdZqJDVIAkLpyZtVQhBJcESQCKKH95jeI/s320/IMG_4303.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5346395756592912930" border="0" /></a><span style="font-style: italic;">Töö<br /><br /></span></div>Tööga on samuti hästi läinud, sest erilist rutiini ei ole - iga päev oleme erinevate asjade kallal nokitsenud. Istutasime taimi, valmistasime istutamissegu, püstitasime uue kasvuhoone sarikaid, vedasime taimi ühest kohast teise ja üleüldse teeme kõike, mis parasjagu tegemist vajab. Üldiselt on töö olnud lihtne ja et me ei alusta väga vara (8:30) ja teeme päevas 7 tundi, siis suurt väsimust me pärast tööpäeva pole tundma pidanud.<br /><br /><div style="text-align: center;"><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgTXqXr_XXM0GwcFj7G9ISlYy8nNsbGEDFVJSKd7FE_7MBo8fwx4ujXUhxmhbnEQQYO1PVTTxEwIAHtjrrjiSPiUiFZOsny6QGW7PMcsL75Sm5rxcogppZh9tloh47brHi_vxVJ5p5mV6c/s1600-h/IMG_4300.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 240px; height: 320px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgTXqXr_XXM0GwcFj7G9ISlYy8nNsbGEDFVJSKd7FE_7MBo8fwx4ujXUhxmhbnEQQYO1PVTTxEwIAHtjrrjiSPiUiFZOsny6QGW7PMcsL75Sm5rxcogppZh9tloh47brHi_vxVJ5p5mV6c/s320/IMG_4300.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5346395747047851538" border="0" /></a><span style="font-style: italic;">Kaarini töö</span><br /><br /></div>Inimestena on me võõrustajad väga lahedad, sõbralikud ja lahked. Alailma on Greg'il mingi lugu pajatada või siis teeb ta keset tööpäeva mõne pausi, et jäätist mugistada või mulle pisut golfi õpetada. Ja Jenny küsimused Eesti kohta ei lõpe ka vist kunagi otsa. Tegime neile siin Eestiteemalise pildiseeria ning lumine loodus tundus neid igatahes paeluvat küll. Ka huumorisoon on neil täitsa oma koha peal, lõõbivad nii omavahel kui ka meie kallal. Ja siinkohal ei jää me muidugi vastust võlgu:) Maja, kus me elame on mõnus, õhtuti saab elava tulega kamina ees istuda ning kitarri mängida, ööbimiseks on meil laiem voodi, kui see, millega kodus harjunud olime (telgist ja autos magamisest rääkimata), kui igav hakkab võib alati teha väikese piljardi või lauajalgpalli.. Gregi ja Jenny poeg muide rändab ringi Prantsusmaal ning sattus töötama ühte sealsesse farmi ning arvas, et ta vanemad võiksid ka mõne seljakotiränduri vahel tööle võtta. Mida ta ei teadnud, oli see, et me just paar päeva varem siin tööle asusimegi, kuigi varem pole siia ühtegi mitte-austraallast tööle sattunud ja me olime üldse esimesed, kes selle jutuga uksele koputasid.<br /><br /><div style="text-align: center;"><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgfOp5Dwl0WEaGScjal6B6Q7VYrOu2mBCYpta0I87xx-2LEy8bxnS3ujHtTucgvwauUcIVDSECC0Na8CTSl5gqMGktHxL83BS3ko99Fq8h-h4Zto-DnyOm0aK2PAN728qZF3_Am9rWXFt4/s1600-h/IMG_4309.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgfOp5Dwl0WEaGScjal6B6Q7VYrOu2mBCYpta0I87xx-2LEy8bxnS3ujHtTucgvwauUcIVDSECC0Na8CTSl5gqMGktHxL83BS3ko99Fq8h-h4Zto-DnyOm0aK2PAN728qZF3_Am9rWXFt4/s320/IMG_4309.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5346395755565740866" border="0" /></a><span style="font-style: italic;">Pole paha viis õhtu veetmiseks</span><br /><br /></div>Paraku sellega Toowoomba head uudised ei piirdnud, sest just siis kui töö siin hakkab lõpule jõudma, saime kõne lähedal asuvast avokaadosid pakendavast firmast ning esmaspäevast võime seal tööle asuda. Huvitav on siinkohal märkida, et osaliselt selle töökoha järgi me Toowoombasse tulimegi, sest olime ühtede eestlaste blogist lugenud, et nad hiljuti selles firmas töötasid ning eestlaste mainet kõrgel hoidsid. Paraku esimese hooga meile seal tööd pakkuda polnud, kuid just nüüd, kus tööd kõige rohkem vaja on, meid siiski palgale võetakse :) Ja lisaks ei ole Jenny'l ja Gregil midagi selle vastu, et me siia veel kolmeks nädalaks jääme, seega telgis elamine on end sedakorda ammendanud ning saame päevast päeva valge inimese mugavusi nautida :)<br /><br />Toowoomba raamatukogus on kasutusel pisut kummaline süsteem, kus mitte-austraallasel tuleb raamatu laenutamiseks maksta 60 dollarit deposiiti aga tagasi saab sellest ainult 30. Pettumusega arvasime, et lugemiseks siit miskit ei saagi, kuid elul oli veelgi üllatusi varuks ning selgus, et Jenny töötab poole kohaga raamatukogus ja seega ei ole probleemi ükskõik millist teost vajadusel lugema asuda.<br /><br />Kokkuvõttes oleme siinse nädala jooksul saanud ilmselt austraalaste, nende elustiili, harjumuste, köögi, ajaloo ja muu säärase kohta rohkem teada kui eelneva nelja kuu jooksul, nii et oleme mõlemad ülimalt rahul, et saatusesõrm meid just siia paikas otsustas paisata.<br /><br /><div style="text-align: center;"><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjSgle3_QxyoT0pi8CNfMxCE7zizUFfQmR8AhGeGZ4QOhqoUNFrw0UcV_KnQmL5CgY2ScOAkRJi4H_BV5rvdkS9H-IXBjBGsBLKYY3qAK-_ogCwGllkaPxlXQjH2QhhXFLsrntPk9RsOn0/s1600-h/IMG_4298.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjSgle3_QxyoT0pi8CNfMxCE7zizUFfQmR8AhGeGZ4QOhqoUNFrw0UcV_KnQmL5CgY2ScOAkRJi4H_BV5rvdkS9H-IXBjBGsBLKYY3qAK-_ogCwGllkaPxlXQjH2QhhXFLsrntPk9RsOn0/s320/IMG_4298.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5346395753937110322" border="0" /></a><span style="font-style: italic;">Dubbos jäi apelsinipuuga pilt tegemata</span><br /><br /></div>Ainult üks halb asi on selle juures, kui kõik hästi läheb - hinge hiilib pisukene kahtlus, kas ei saanud lennupiletite ostuga pisut kiirustatud, sest tahaks siiski veel olla ja teha ja näha. Ja üpris juhuslikult see idee meil jutu käigus välja koorus, et mis siis saaks kui me septembris siia veel viieks kuuks tagasi satuks.. Kõigest imepisikene ideekübe see on ja vähemasti mina olen päeva jooksul selle 3 korda ümber ja tagasi mõelda jõudnud, aga mine Sa võtta kinni kuhu see elurada meil selleks ajaks käänama saab.</div>Antimonhttp://www.blogger.com/profile/06213540632296169537noreply@blogger.com4tag:blogger.com,1999:blog-9047959405622628272.post-89078947315710716252009-06-06T03:14:00.002+03:002009-06-06T03:31:38.667+03:00peal kiri<div style="text-align: justify;">Nagu eelmises postituses sai ennustatud, siis head nahka sellest Childersi tomatifarmist tõepoolest ei tulnud - nimelt teatati farmist lihtsalt, et töö on selleks korraks otsas. Töö, mida lubati viieks nädalaks. Töö, millele eelnes tund aega instruktaazi ja ohutusnõudeid. Ja töö, mida me kokkuvõttes saime teha täpselt ühe päeva. Jääb pisut arusaamatuks, millest selline mölaklus tingitud oli, vahest oli põhjuseks see, et me seal nö safety report'i tegime, kui hekilõikuriga endal jalgu otsast ära hakkasin lõikama. Firma turvalisuse eest vastutav tsikk tänas meid taevani, kuna varem polevat keegi kunagi talle ühtegi reporti teinud. Ei oskagi öelda, kas mõni ülemus sai selle eest liialt vastu pead ja seetõttu meile hundipassi näitas - vähemasti olime ühiskonnale kasulikud ja loodetavasti tulevikus nii mõnigi õnnetus tolle lõikuriga jääb olemata.<br /><br />Meie olukord oli aga üpris nadi - olime Bundabergi läheduses, kus tööd niigi väga raske saada ning aega kojulennuni ka ainult pisut üle kuu. Kuna karavanpargi omanik ei suutnud meile paari päeva jooksul mingit tööd leida, siis hakkasime ise kohalikke farme läbi sõitma ning Kaarin tegi igal pool haput nägu ning uuris, kas keegi ei tahaks meile rahanatukest töö vastu vahetada. Eriti ei tahtnud. Lõpuks siis saime ühte teise tomatifarmi tööle, ametiks tomatite korjamine. Hommikul kell 6 olime platsis ja asusime korjama, aga ei olnud see üldse mitte kerge töö. Paari tunniga oli selg kange ning korjatud ämbreid naeruväärselt vähe. Kõige segavam faktor vast selle korjamise juures oli see, et ei saanud mitte igat ettejuhtuvat tomatit ära korjata, tuli valida ainult neid, mis piisava suurusega, mitte rohelised ja mitte ka punased. Peamine aeg läkski selle peale, et vaadata ja otsustada, millist võtta, millist jätta. Ülevaataja küll lohutas, et nädala lõpuks ehk on meil asi käpas ja siis võimalik ka mingit raha teenida, kuid ega see töö meile kuidagi meeltmööda polnud. Ülejäänud mõnikümmend korjajat olid enamuses keskmisest kitsama silmavaatega, ehk siis hiinlased, korealased ja muu säärane kraam. Nad olid enamuses pisikesed ja vilkad ning sidusid endile hunniku ämbreid vöö külge ning kihutasid vagude vahel nagu väikesed masinad. Parimad neist teenivat päevas kolm-nelisada dollarit aga selleks, et sellise tulemuseni jõuda, on nad harjutanud kuid, kui mitte aastaid.<br /><br />Kuna korajaid oli palju ja külmade ilmade tõttu ei olevat tomatitel veel eriti värvi, siis saime korjata vaid 4 tundi ja öeldi, et järgmine päev on vaba päev. Seda sõnapaari olime aga juba liiga palju kuulnud ning mõõt sai täis - minekut Childersist. Nagu Dubbos apelsinidega tehtud sai, panime sedakorda tuuri suure kotiäie tomateid. Abiks seegi.<br /><br />Karavanpargist lahkumine ei olnud ka lihtsate killast, kuna pargi omanik oli miskis deliiriumis või vaevles mingi kummalise närvihaiguse käes - igatahes oli ta tavaliselt ülimalt flegmaatilise olemisega, aga aeg-ajalt läks väga endast välja. Meil polnud temaga probleeme tekkinud, aga kuulnud olime, et ta nii mõnegi asuka sealt ilma erilise põhjuseta välja on visanud. Ja just päev enne me lahkumist said sealt suure kisaga kinga kaks hollandlast, kes tema otsitud töökoha üles ütlesid(See töökoht oli sama, kus meiegi 1 päeva töötasime, ja nad lõpetasid seal töö, kuna hommikul ei tulnud lihtsalt kedagi kohale ja nad passisid tund aega seal ja ootasid). Igatahes kui me teatasime, et antagu me deposiit tagasi (selle pidime tagasi saama peale 5t nädalat, kindlustamaks, et me varem ära ei lähe, aga et meil tööd polnud, siis pidime selle tagasi saama) ja et me lahkume, läks omanik närvi ja hakkas meile igasugu naeruväärseid süüdistusi esitama, ja lõpuks nö viskas meid välja (kuigi me olime öelnud, et me läheme ära :D). Läksime pärast asjade pakkimist tema kabinetist läbi ja ma olin juba välja mõelnud, kuidas inglise keelest väljendada fakti, et ma panen sellele karavanipargile tule otsa, kui me deposiiti tagasi ei saa, kuid ju oli ta vist vahepeal kiirelt mingeid tablette neelanud ning tervitas meid oma tavalise flegmaatilise aeglase "Hai, hau aarju"-ga. Deposiidi saime tagasi ning Childersi silt vilksas viimast korda tahavaatepeeglisse.<br /><br />Kuigi töö koha pealt läks taas halvasti, siis päris lõpuni kahetsema me Childersis käiku ei pea, kuna vabadel päevadel sai ümbruskonda uuritud ning Queenslandiga veidi tutvust tehtud. Eelkõige randadega, mis siinmail väga kenad on. Esmalt väisasime Bundabergi ning lesisime Bargara rannas. Mina sain lisaks lesimisele ookeanilainetegagi üle pika aja tutvust teha - kuna siin on nüüd talv siis ujujaid peale minu suurt polnud, kuid minu meelest ei lähe Eestimaine merevesi suvel sugugi soemaks sellest, kuhu ma end siin sisse kastsin. Rääkimata lainetest, mis hoopistükis mõnusamad olid. Minuga kaasa reisiv külmavares muidugi ei suvatsenud suplusest osa saada :)<br /><br /><div style="text-align: center;"><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiTDRsa3z9ZJhyphenhyphenlnHDM3xyiJFf8PwkaHgIRyjwr0r8O2-zPc-9VvP60xitpIGGkyxTg-jI3WLt3F4CqWxwUIIQkHXVTlKty0J4IWqLrf1iP32S0PFfvB9veoK87KsPlUVxTXNLvtfLk2DY/s1600-h/IMG_4156.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiTDRsa3z9ZJhyphenhyphenlnHDM3xyiJFf8PwkaHgIRyjwr0r8O2-zPc-9VvP60xitpIGGkyxTg-jI3WLt3F4CqWxwUIIQkHXVTlKty0J4IWqLrf1iP32S0PFfvB9veoK87KsPlUVxTXNLvtfLk2DY/s320/IMG_4156.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5344003878004473474" border="0" /></a><span style="font-style: italic;">Laine murdja</span><br /><div style="text-align: justify;"><br /></div></div><br />Ühel hetkel jäid liivarannal silma sajad pisikesed liivakuulikesed, mis moodustasid üle kogu ranna liivale huvitavaid mustreid. Alguses ei saanudki pihta, et mis asjad need sellised on ja mis protsessi läbi nad tekkinud on. Lähemal vaatlusel selgus, et enamik kuulikesi asus pisikeste augukeste ümbruses, ning veelgi lähem vaatlus näitas, et neist aukudest hüppasid aeg-ajalt paariks sekundiks välja pisikesed krabid, kes oma tunneleid kaevandades järjest uusi kuulikesi liivale veeretasid. Väga lahe vaatepilt igatahes ning pika ootamise peale õnnestus mõni elukas ka objektiivi ette saada.<br /><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjj4h4LobGc-bIy7wka4iBS5llT9K6WnQvBkRwEGOW_1yBkftkGBU-T3GJJqDJZBwiJG8xgbslJ25RBORH-jBk6Xz1i1rL6vcqLGEjaRY4G4nUlYxKYM1czdgCfPszEv23wSNPEyvSuUX0/s1600-h/IMG_4191.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjj4h4LobGc-bIy7wka4iBS5llT9K6WnQvBkRwEGOW_1yBkftkGBU-T3GJJqDJZBwiJG8xgbslJ25RBORH-jBk6Xz1i1rL6vcqLGEjaRY4G4nUlYxKYM1czdgCfPszEv23wSNPEyvSuUX0/s320/IMG_4191.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5344003878845958546" border="0" /></a><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgItwTkF9SWF2A6H0PZXWmcWFo1V6k46WknWK3KKLQksNIl1YQQYfe4qWCVTOQzV9PgYSjn4KIccWpEf2jICR-Ui7_FpM3UKXPefeGpoiOeYALynzFvy7f9Zij8pS8I_38mOUBVUSHuTU8/s1600-h/IMG_4137.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgItwTkF9SWF2A6H0PZXWmcWFo1V6k46WknWK3KKLQksNIl1YQQYfe4qWCVTOQzV9PgYSjn4KIccWpEf2jICR-Ui7_FpM3UKXPefeGpoiOeYALynzFvy7f9Zij8pS8I_38mOUBVUSHuTU8/s320/IMG_4137.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5344003874003437378" border="0" /></a><br />Teine rand, kuhu vurasime, oli Woodgate Beach - ja see oli vast üks ilusamaid randasid, mida siin nähtud. Esiteks ei asu ta kusagil linnade külje all ning seega rahvast on seal väga vähe, kui üldse. Mõne kilomeetri pikkune laulva liivaga liivarand ning üle ranna kummardumas suurte eestis-mitte-kasvavate puude oksad. Nagu eestlastele kohane, siis rannas tuleb kindlasti süüa (see on tähtsam kui ujumine või päevitamine) ning sai avastatud säärane maius nagu banaan Nutella kreemiga. Mmmm. Banaanid siin, olgugi et kallimad, on üldiselt paremad kui need, mis maarjamaa pinnale välja jõuavad. Mõni ime ka muidugi.<br /><br /><div style="text-align: center;"><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjP-ADMQoLL37cR9oXqINTelDdwYgUCkWUvh2wJ213kcfUkXFPoyZ6wnhZDiWgZi1viOIc3iTMFH4jMRivcBi31y4AgeF8rjCvVlLzwmVUbrzj6ei6OvPh7mv5OYQe85GmwQjiYvk7tNx0/s1600-h/IMG_4222.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 180px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjP-ADMQoLL37cR9oXqINTelDdwYgUCkWUvh2wJ213kcfUkXFPoyZ6wnhZDiWgZi1viOIc3iTMFH4jMRivcBi31y4AgeF8rjCvVlLzwmVUbrzj6ei6OvPh7mv5OYQe85GmwQjiYvk7tNx0/s320/IMG_4222.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5344003879911983410" border="0" /></a><span style="font-style: italic;">Woodgate Beach</span><br /></div><br />Teine Childersi positiivne külg oli karavanipargi inimesed - superluks seltskond oli seal, parim minu meelest, kui mis iganes hostelis või pargis kohanud oleme. Kõik olid mõistlikud ning ei esinenud mõtetut lõugamist, joomist või muud ajuvabadust. Kuna enamikel algasid tööpäevad vara, siis kobisid kõik normaalsel ajal magama ning öörahu polnud kordagi probleemiks. Lisaks muidugi veel pokkeriõhtud. Pokkeriga kusjuures sai teenitud rohkem kui tomatite korjamisega :) Ainult suitsetasid muidugi kõik nagu korstnad, aga sellest pole siin nähtavasti kusagil pääsu.<br /><br />Childersist lahkudes käänas me tee Munduberra poole. Tegelikult küll poleks pidanud käänama, aga ilmnes, et Matil varsti sünnipäev tulemas ning et meie plaanid nägid ette kõvasti lõunapoole tagasi sõita, siis otsustasime talle üllatusvisiidi teha ning sünnipäeva paar päeva varem ära tähistada. Oli mõnus õhtu, sai hästi süüa ning jutustatud hiliste õhtutundideni ning seejärel laekusime lähimasse puhkealasse magama. Autos magamise nipi oleme ka nüüd ära õppinud, tuleb esimene iste alla lasta, peatugi ära võtta ning rihtida see tagumise istme vastu. Kui sinna veel madrats otsa visata, siis saab päris mugava aseme teha. Ja kui nüüd mõni keskmise väikeauto omanik ei taha seda hästi ette kujutada, siis võin lohutuseks öelda, et meie auto on suur. Väga suur :)<br /><br />Tööotsinguid plaanisime jätkata Toowoomba ja Gattoni kandis, mis jääb ka lennujaamale lähemale, kust me lõpuks kodu poole lendame. Tegime ka siin kümneid kõnesid ning käisime läbi farme, karavaniparke ja infopunkte, aga üldiselt ei midagi. Lõpuks siis õnnestus leida töö vähemasti nädalakski - Toowoomba lähistel asuvas puukoolis arvati, et nad võiksid meie abi nädalakese kasutada küll. Hea on selle töö juures see, et elamiseks pakkus omanikest abielupaar meile vaba toa oma majas ning lubasid meile ka süüa teha :) Esmaspäeval alustame, eks näis, mis sellest välja tuleb - me siin üldiselt enam väga ette ei looda ja asjad on hästi alles siis, kui raha pangaarvele tulnud on. Aga tunduvad vähemasti toredad inimesed olema.<br /><br /><div style="text-align: center;"><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEicv1yYN1sVM8vsV9s755kgCZS3jR0cLPqPqn5HHdjbnp-BFEG6JnvDQV3G-Dkaw9PGrKgOwKTZ3hlTXCa8ukxaUYrov-trDwA5Rky8HeRj6yRyWm8KqTJCUgpNEDQN-WkRZLfTJ0VIvPg/s1600-h/IMG_4274.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEicv1yYN1sVM8vsV9s755kgCZS3jR0cLPqPqn5HHdjbnp-BFEG6JnvDQV3G-Dkaw9PGrKgOwKTZ3hlTXCa8ukxaUYrov-trDwA5Rky8HeRj6yRyWm8KqTJCUgpNEDQN-WkRZLfTJ0VIvPg/s320/IMG_4274.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5344003884660497858" border="0" /></a><span style="font-style: italic;">Vaade Toowoombale (Ja Kaarinile)</span><br /></div><br />Mis toredatesse inimestesse puutub, siis vahepeal oli mul juba tekkinud väike vimm austraalaste vastu. Väliselt on kõik meelalt sõbralikud ja naeratavad Sulle ette ja taha rääkimata oma hau-aar-juu-dest. Aga samas tõmbavad nad Sul esimesel võimalusel naha üle kõrvade ja on ikka igasugu mölakaid siin nähtud. Õnneks parandas veidi olukorda üks keskeas mees Toowoombas, kes meid tööotsinguil oma jutule kutsus. Mitte, et tal endal oleks meile mingit tööd olnud anda. Mitte, et ta üldse ainult kombainijuhtidele tööd organiseeris. Aga kutsus meid ikkagi enda poole ning andis meile hunniku kontakte ning soovitusi ning oli üpris südantsoojendav kuulda, kuidas ta ühele oma tuttavle helistades torru poetas, et tal istuvad siin kaks toredat inimest ja eestlased on üldse tema isiklikud lemmikud, et kas ikka ei oleks mingit tööd neile anda :) Tööd me küll lõppkokkuvõttes (vähemalt esialgu, sest andsime oma numbrid siia-sinna) ei saanud, aga tuju tegi seal käik paremaks igatahes.<br /><br />Niipaljukest siis selleks korraks, loodetavasti saame järgmine kord Toowoombast pikemalt pajatada.</div>Antimonhttp://www.blogger.com/profile/06213540632296169537noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-9047959405622628272.post-53827474237810229032009-05-29T04:04:00.003+03:002009-05-29T04:44:34.918+03:00okas värk<div style="TEXT-ALIGN: justify">Töö otsimine on siin ringi reisimise üks kõige frustreerivam osa. Närvid pisut rohkem pingul ja iga pisiasi ajab järjest rohkem närvi. Näiteks kui telefoniautomaat sööb paar dollarit ära ja teisele poole toru Su hääl ei jõuagi. Või kui saadad laiali 100 resümeed erinevate töökuulutuste kohta ning mitte ühestki ei tule mitte mingit vastust. Või kui iga telefonikõne peale öeldakse, et praegu ei ole, aga paari nädala pärast on. Ja kuna me reis on üpris lühike ja tihtipeale meil pole paari nädlat aega niisama vedeleda ja raha kulutada, siis vahepeal tahaks kogu selle töönduse kuu peale saata ning kohemaid koju lennata.<br /><br />Teine kammajaa hakkab pihta siis, kui mõnel tööl kratist kinni õnnestub karata, kuna tihtipeale ilmnevad sellega jamad - küll on palk naeruväärselt väike või siis on muudkui vabad päevad. Ja jälle on väärtuslikku aega ja raha raisatud ning pinged kasvavad veelgi.<br /><br />Meie seekordne tööotsimine pidi pihta algama Griffithist, kuna sealse kandi pealt olime näinud kõige rohkem töökuulutusi. Griffith asub Dubbost umbes 450 kilomeetri kaugusel ja nii läkski kogu päev Griffithisse sõitmise ja seal ööbimiskoha otsimise peale. Plaan nägi ette järgmisel hommikul Griffithi tööagentuure, hosteleid, karavaniparke ja farme läbi helistama hakata, aga varahommikul helistati hoopis meile ja pakuti tööd. Ja me ei tahtnud väga oma kõrvu uskuda, kui kuulsime, kuhu meile seda tööd pakuti. Vastik iroonia, aga selleks kohaks oli Dubbo. Ja kuna muud parasjagu saada polnudki siis, uhasimegi järgmisel päeval jälle 450km ja Dubbosse tagasi. Maandusime sealsesse hostelisse, mis nägi üpris ok välja ning ka hind oli täitsa hea - 90 dollarit nädal per nägu. Lisaks saime veel laia voodiga toa ainult oma päralt ning tundus, et sedakorda läheb õnneks ning seame end pikemaks sisse. Tööks siis apelsinide korjamine. Kuid võta näpust - esimesel päeval juba sõitsime poole pealt tagasi, kuna hakkas sadama ja korjata ei saanud. Teisel päeval teatati samuti, et paraku on meil vaba päev. Lisaks kuulsime teistelt hostelielanikelt, et selle töö eest on väga raske mingit head raha teenida ja lisaks tegutsevad seal mingid vahendajad, kes vassivad aegajalt palkadega ning lisaks tuleb tööle sõidu eest iga päev 7.50 maksta. Ning töötada saavat ainult 5 päeva nädalas ning 6 tundi päevas. Üllatus - üllatus, ka kolmandal päeval me korjata ei saanud, sest põld olla endiselt märg. Selle jama peale asusime taas usinasti tööd otsima ning loomulikult edutult. Õnneks saime Mati-Liisi käest mõned karavanparkide numbrid Bundabergi ümbruses ning üks neist näkkaski ning meile pakutigi tööd. Võtsime selle vastu, kuna oli ilmne, et Dubbos ei pane me suurt miskit kõrvale. Siiski tahtsime vähemalt 1 päeva seda apelsinide korjamist proovida, ning neljandal päeval siis see õnnestuski. Korjamine ise oli üpris kerge, suur kott kõhu peal jõlgud apelsinipuude vahel ringi ning loobid apelsine kotti. Kui kott täis siis kallad suurde tünni tühjaks ning lõppkokkuvõttes saad palka suurte tünnide arvu pealt. Apelsinipuudel on muide okkad küljes, aga meie miskipärast neid eriti ei tundnudki, kuigi teised hoiatasid küll, et neil on käed-jalad kõik ära torgitud ja kraabitud. Korjasime kahepeale 6 tunniga 6 tünni täis ning olime seega igati tublid, sest tavaliselt korjavat algajad esimesel päeval 3-4 tünni ja 6 tünni korjasid seal kahepeale ka mõned sellised, kes seal juba nädalaid korjanud on. Raha loomulikult sai selle eest naeruväärselt vähe - umbes 115 dollarit kahepeale.(Millest meile hiljem arvele kanti vaid 70, kurat teab, mis põhjustel). Kuna järgmine päev oli jälle vaba päev, siis tegime sealt sääred. Loomulikult tõmmati meile ka hostelist vesi peale, sest kui ütlesime, et tahaksime ome 3 öö eest raha tagasi saada (kuna olime maksnud terve nädala ette), siis öeldi, et me maksime esimese 3 päeva eest 30 dollarit päev ja ülejäänud 4 päeva saime tasuta. Üpris kaval süsteem, kuidas üürnikele s*** keerata.<br /><br /><div style="TEXT-ALIGN: center"><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgAw_znrv373uDfO29U-GbZaH1B04b9a67l1hwkIKm8LYNnTSTwjv6h94LAUxJIsMV-Kz7esjEaC9Nz6VF5zigqmeYTTwLfhaqRajT7eobWhseVndscFovAtViJfH6uycbLPYOK3ef3yW4/s1600-h/IMG_4127.jpg"><img style="TEXT-ALIGN: center; MARGIN: 0px auto 10px; WIDTH: 320px; DISPLAY: block; HEIGHT: 240px; CURSOR: pointer" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5341046014943633506" border="0" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgAw_znrv373uDfO29U-GbZaH1B04b9a67l1hwkIKm8LYNnTSTwjv6h94LAUxJIsMV-Kz7esjEaC9Nz6VF5zigqmeYTTwLfhaqRajT7eobWhseVndscFovAtViJfH6uycbLPYOK3ef3yW4/s320/IMG_4127.jpg" /></a><span style="FONT-STYLE: italic">Vähemasti panime Dubbost seljakotitäie apelsine tuuri<br /><br /></span></div>Niisiis, ees ootas 1000 kilomeetrit sõitu Queenslandi, Childerisse. Positiivse külje pealt vaadates ootasime sinna minekut ka sel põhjusel, et siin on oluliselt soem kui NSW-s. Olime harjunud telgis magades ööseks kõik oma riided kuni jopedeni välja selga tõmbama - vahelduselt oli päris vahva taaskord normaalselt magamiskotti pugeda :) Kahe päevaga vurasime Childersisse kohale ning esialgu tundus kõik päris vahva - lubati kindlat tööd vähemalt 5 päeva nädalas ja vähemalt 8 tundi päevas, inimesed on siin lahedad ja sõbralikud ning kohe esimesel õhtul saime kokku 10 inimesega pokkerilaua, mis mulle eriti meeltmööda oli :) Esimesel tööpäeval tehti meile põhjalik sissejuhatus, loeti ette kümneid pabereid ja ohutusnõudeid jne ning sõlmisime lepingud. Ilmnes et sellega esimene tööpäev piirdus ning ülejäänud päev oli taaskord vaba päev. Järgmisel päeval me siiski tööle saime ning hoolimata varasest äratusest (6:15 pidime juba tööl olema) saime korraliku tööpäeva kirja. Töö ise oli väga lihtne: seisime treileril ning hoidsime hekilõikureid õigel kõrgusel paigal ning sõitsime niiviisi tomatipõllul vagude vahelt läbi ning lõikasime igal vaol kümmekond sentimeetrit pealt maha. Kui õige nipi kätte saime, siis põhimõtteliselt jõudu ei pidanudki rakendama ja lihtsalt seisime treileri peal. Õhtupoole saime tunnikese ka lihaseid kasvatada, kuna vagude otsad tuli sama lõikuriga käsitsi teha ning see võttis käed päris kangeks. Kokku tegime 9-tunnise tööpäeva ning eeldasime, et nii edasi töötates peaksime siin piisavalt raha kõrvale panema.<br /><br />Paraku nii hästi siiski jälle minema ei olnud määratud ning kolmandal päeval saime töötada üksnes pool tundi. Tööpäeva lõpetas õnnetus, kus ma põhimõtteliselt töötava lõikuri tera omale kahe jala vahele sain. Nimelt oli seekord vaja tomatitaimi pügada külje pealt ning selleks tehti ülimalt ebaturvaline süsteem, kus lõikurinupp tõmmati traadiga kinni ja lõikur ise rippus keti otsas tera allapoole ning meie ülesandeks oli seda kahe käega sangast paigal hoida. Juba see tundus kahtlane, et lõikur niimoodi käima pandi, et lõikurinupp kinni oli - see tähendas et mul polnud mingit võimalust masina tööd seisata, kui midagi juhtuma peaks. Ja see, mis juhtuma pidi, oli piiratud paari ringi traadiga - ehk siis minu ja tera vahele oli tõmmatud pisut alumiiniumtraati. Ja karta oli, et sellest miski jama tuleb - üle kivi sõites rappus treiler piisavalt, et masinat ei saanud enam ühe koha peal hoida ning tera lõikas "kaitsetraadi" naksti läbi ning tuli mulle otse jalge vahele. Oli ülimalt õnnelik õnnetus, et ma ainult pisikesed kriimustused mõlemale jalale sain, kuna vabalt oleks võinud seal reiearterid läbi lõigata endal või kurat teab, mida veel. Loomulikult ütlesime, et sellist asja me edasi ei tee ning tulemuseks oli muidugi vaba päev. Vähemasti lubati järgmiseks päevaks muud tööd.<br /><br />Järgmine päev paraku oli aga.. jah, arvasite õieti, vaba päev. Põhjuseks oli Bundaberg Show ja vist oli see päev miski Queenslandi osariigi püha või muud sellist, nii et vabad päevad olid siin ka teistel asukatel. Hea küll, see selleks siis, aga tõsiselt vihastas meid välja see, et ka homseks lubati taas vaba päeva. Ei teagi, mis selle põhjuseks nüüd on - kas tõesti see, et me seda eluohtlikku jampsi tegema polnud nõus. Homme ilmselt tuleb siis paar kurja kõnet teha, aga arvestades meie ebaõnne töödega seoses, siis ilmselt sellest mingit head nahka ei tule. Ning ega siin Bundabergi ümbruses hetkel ka muude tööde leidmine lihtne ei ole, kuna siia kanti on kogunenud väga-väga palju bäkkpäkkereid, peamiselt seetõttu, et siin on soe.<br /><br /></div>Eks näis siis, mis saama hakkab, aga hetkel väga positiivsetes toonides me seda tööjanti ei näe. Loodetavasti meil siiski reisi lõpp ära ei vaju ning õnnestub piisavalt dollareid kokku saada, et Malaisias pisut ringi rännata ning ka Eestimaal saia-leiba osta :) Nii et pöidlad pihku.Antimonhttp://www.blogger.com/profile/06213540632296169537noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-9047959405622628272.post-24831192249079104382009-05-27T05:40:00.005+03:002009-05-27T06:06:42.877+03:00maa ja ilm<div style="text-align: justify;">Dubbo. Ega me tegelt ei plaaninudki sinna minna. Pigem oleksime suundunud Hay või Griffiti poole, kuna sealkandis tundus tööd olevat, aga enne Orangesse ööbima suundumist juhtus Anti Bathurstis (vabandan kõigi nende nimede pärast, aga aktivistid tahavad ehk kaardilt näpuga järge ajada) nägema reklaami Dubbos toimuva festivali kohta. No mis seal ikka, läksime perra kaema.<br /><br />Kohale jõudes oli kell juba üks päeval ja Leisi laada kogemusest kartsin, et ehk on selleks ajaks üritus juba läbi. Ei olnud:) Üritus oli täies hoos ja hiljem kava vaadates leidsime, et olime täitsa õigel päeval ja õigel ajal kohale jõudnud (nii peaaegu, sest koertenäitust ma kahjuks ei näinud). Pilet oli kõigest 10 doltsi, mille vaatamata dieedil olevale eelarvele kõhklemata välja käisime. Ürituse väravast sisse astudes ei oodanud meid muu, kui Ameerika filmidest tuttav lõbustuspark: miljonid (lubasin väikese liialduse, sest kisa järgi oleks seda ehk peaaegu võinud arvata; teadjad siiski rääkisid, et toda üritust külastavat nii 25000 inimest) ringi kondavad ja dagwood dogi ("hot dog on a stick" nagu nad ise selle kohta ütlesid) söövad inimesed, mitmed erinevad karussellid, iga putka juurest kostuv erinev vali tümpsmuusika ja mitmed erinevad raha kaotamise-teenimise võimalust pakkuvad putkad. Viimase näiteks võite ette kujutada atraktsiooni, kus inimene lööb haamriga vastu ühte asja, mille peale üks vidin tõuseb temale osutatud jõu mõjul teatud kõrgusele, mille põhjal siis inimene omakorda kas saab või ei saa auhinna. Filmidest tuleb kindlasti tuttav ette:) Kokkuvõttes siis palju kisa ja vähe villa. Kui olime kogu sellest möllust läbi jalutanud ja end elusatena leidnud, sattusime taas Austraaliasse. Vaatasime ühele poole: 7 inimest võistles lammaste pügamises, vaatasime teisele poole: koer ajas lambaid aedikus taga...põhjusega ja peremehe kindla valve all. Jälgisime mõnda aega (mulle) McLeodi tütardest tuttavat tegevustikku, tegime paar pilti ja läksime platsi edasi uudistama.<br /><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhw5anED02H61li0tgNiEA4Sf1uEzyev371AO5k1owJtnOQnS3zZxoLydki4uTsiwIXuMEc9rxgpjhM50mdhasoYqlgypqDR-BBx3qiIp25L7_9wpdWMdl6R5kuwqvYitztP62l-pf5sYg/s1600-h/IMG_4078.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhw5anED02H61li0tgNiEA4Sf1uEzyev371AO5k1owJtnOQnS3zZxoLydki4uTsiwIXuMEc9rxgpjhM50mdhasoYqlgypqDR-BBx3qiIp25L7_9wpdWMdl6R5kuwqvYitztP62l-pf5sYg/s320/IMG_4078.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5340329658749287698" border="0" /></a><br />Puhtjuhuslikult sattusime siiski nägema koertenäituseks valmistuvaid või niisama puurides lösutavaid koeri, kellest üks oli puhtjuhuslikult taks. 10 dollars well spent, ma ütleks! Edasine tunnike tegevust lugejaid ilmselt ei huvita, sest koerad endiselt lösutasid ja meie käisime riideid vahetamas (tuli riided ilmaga kohandada).<br /><br />Riided vahetatud, jalutasime taas platsile, kus uudistasime väga uudishimulike nägudega, samas mitte midagi ostes, erinevaid müügiputkasid ja väljanäitusi. Kogu selle ringi tuiamise peale jäi silm pidama hulgal inimestel, kes kõik miskit kuulasid-vaatasid. Astusime lähemale ja keset nimetatud inimesteringi seisis mees, kes riietuse põhjal oleks nagu Aafrika uurimisretkelt välja astunud. Välimus oli muidugi taotluslik, sest mees rääkis madudest. Alguses rääkis ja pärast hakkas ükshaaval erinevaid madusid spetsiaalsetest kottidest välja koukima ja inimestele näitama. Ja siis saabus, ma ütleks, õhtu nael. Mees oli kõige viimaseks jätnud püütonite näitamise, mille tulemusena lõpetasin püüton kaelas (väike paus, et saaksite seda õudsat momenti natuke ette kujutada...pilt ka, et miskit valet ette ei kujutaks).<br /><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgCuF5JpavHCPLyNAjMcHEXcvfk7mEd5j_mYDVi_F7vray7rTQbdpy0dYpo4tP74NOjZJTFMY4Xn-6-nB0dxO23A2XsrVdS05Nok9ZUAPq7-wzAO2xk7iKvokpV-jro-1sQxIHXtTi-1cY/s1600-h/IMG_4091.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 240px; height: 320px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgCuF5JpavHCPLyNAjMcHEXcvfk7mEd5j_mYDVi_F7vray7rTQbdpy0dYpo4tP74NOjZJTFMY4Xn-6-nB0dxO23A2XsrVdS05Nok9ZUAPq7-wzAO2xk7iKvokpV-jro-1sQxIHXtTi-1cY/s320/IMG_4091.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5340329659294136418" border="0" /></a><br />Olete nüüd kindalsti sirgelt ehmunud, sest kes mind ehk veidi tunnevad, teavad, et ma ei ole madudega just sina peal. Lohutuseks võin öelda, et must ei ole mingit supernaist saanud ja usse pelgan ma siiamaani. Ma ei olnud tegelikult ainuke, kellele madu kaela peale roomama pandi (ausalt öeldes mulle ka ei pandud, ma võtsin ise!). Mees jaotas kõik oma 5-6 püütonit erinevate inimeste peale laiali, kes kõik neid siis imetluse või hirmuga paitasid ja vaatasid. Kuna üks tsikk mu kõrval vaatas abitu näoga, et kes ta madu järgmisena enda peale tahaks saada ja ma lihtsalt ei saanud kiusatusele vastu panna, siis küsisingi mao endale. Oli teine üsna armas. Nii armas, et oleks tahtnud teda ehk kauemgi enda käes hoida, aga ma ei tahtnud kade olla ja mõne aja pärast andsin ta edasi järgmisele imetlemiseks. Peale seda veerandtunnist seika oleks ma tahtnud ka järgmisel päeval samale üritusele minna. Siiski ei läinud. Ja kel tekkis küsimus, et kas Anti ka ussi katsuda julges, siis julges küll...mõlema käega katsus.<br /><br />Madusid enam ei näidatud, nii et liikusime platsil plaanivabalt edasi. Oma teel kohtasime lehmi, lambaid, kõverate sarvedega oinaid, sattusime taaskord vaatama hobuste võiduajamist ja selle vahele veel tiba hobuste takistussõitu.<br /><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgcEWB6yNsCaG4G_qonovXUVUlvrZ6foBS8RInu9RVRO6Swe1HjUYmKKeFDfcciWae4i5hsIhMXiyawbcO3jUrBZ9JLp0H_R36raeVmpjEGZS31vjXgGZ48ZW80LRg5auMWFxOd31OFW4M/s1600-h/IMG_4102.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgcEWB6yNsCaG4G_qonovXUVUlvrZ6foBS8RInu9RVRO6Swe1HjUYmKKeFDfcciWae4i5hsIhMXiyawbcO3jUrBZ9JLp0H_R36raeVmpjEGZS31vjXgGZ48ZW80LRg5auMWFxOd31OFW4M/s320/IMG_4102.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5340329662654109090" border="0" /></a><br />Kuna kõik inimesed seal juba dagwood dogidega ringi käisid, siis proovisime selle eluka ise ka ära. Miskit erilist ei olnud, taignas küpsetatud pulga otsas olev vorst. Päeva lõpus läksime elavat muusikat kuulama. Seal lõbustasid meid tuntud laulja, kellest me midagi ei teadnud, natuke tundmatum bänd, kes jättis endast tundmatusele vaatamata väga laheda mulje ja kohalik purjakil seltskond, mille pärliteks olid kaks ilusat, moodsat ja unustamatult sümpaatse mulje jätnud ebakaines olekus noort daami.<br /><br />Lahkusime ürituselt piisavalt hilja, nii et jäime kindlaks eelnevalt tehtud otsusele autos magada. Teisel päeval leidsime end Griffitis (leidma on ehk vale väljend, kuivõrd pidime selleks siiski 450 km maad maha sõitma:)). Kuna siit edasi kipub jutt juba töiseks, siis sellest järgmisel korral.<br /><br />Olge tublid:)<br /><br />Karin<br /><br />PS. Pikstuurid <a href="http://picasaweb.google.com/apunkto/TheDubboShow">Dubbo Showst</a>.</div>karinhttp://www.blogger.com/profile/01318182964789075229noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-9047959405622628272.post-33643939243732842372009-05-26T10:46:00.003+03:002009-05-26T10:50:54.766+03:00pikstuur vol VIIIValik Uus-Meremaa pikstuure. Osa pilte on päris Mati aparaadi seest, kelle autoriõigusi ma siinkohal rikun :)<br /><br /><a href="http://picasaweb.google.com/apunkto/NZVaria">Uus-Meremaa Varia</a><br /><a href="http://picasaweb.google.com/apunkto/NZKeplerTrack02">Kepler Track</a><br /><a href="http://picasaweb.google.com/apunkto/NZDoubtfulSound">Doubtful Sound</a><br /><br />Hau.Antimonhttp://www.blogger.com/profile/06213540632296169537noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-9047959405622628272.post-56954711625061518382009-05-25T08:25:00.007+03:002009-05-25T08:36:00.991+03:00Vaheinfot<div style="text-align: justify;">Kuna me blogikirjutamisega oleme praegustest sündmustest mõnevõrra taga, siis mõne sõnaga adekvaatset infot:<br /><br /><br />* Oleme omadega jõudnud Queenslandi osariiki ning peatume pikemalt säärases kohas nagu Childers, mis on 50km Bundabergist. Elame siinses karavanipargis ning homme on esimene tööpäev tomateid kasvatavas farmidekompleksis. Siin on soe, siin saab õhtuti pokkerit mängida, seltskond on lahe ning kui saame piisavalt töötunde ning palka siis on siin veri kuud. Muide, siia sõitsime järjest 12h läbides 1050km. Ainus peatus oli öösel, kus magasime ka autos :)<br /><br />* Oleme siin omaette mõlgutanud tagasitulekuplaane ning kuigi ühest küljest tahaks nagu väga siia kauemaks jääda, siis teisest küljest tahaks Eestisse jõuda sellisel ajal kui seal veel suvi on, lisaks Aiksi pulmad ja folk ja tripp ja kõik muud head asjad, mis Eesti suves olemas on. Paraku tuleb nüüd ametlikult teatavaks teha, et Air-Aisia sooduskampaania(Eestisse saab kõigest 7000 raha eest) pani asja lõplikult paika ning ... taramtaraa, fanfaarid ... 15. juulil kell 12:25 me maandume Tallinnas ja sellega saab reisule peaaegu et joon alla. Sest ega 100% kindel ei saa olla, et me halbade ilmade naastest siia tagasi ei kipu :) Austraaliast saame lahkuma 11. juulil, et paar päeva Malaisias veeta ning seejärel Londoni kaudu Tallinna. Nägemiseni siis :)</div>Antimonhttp://www.blogger.com/profile/06213540632296169537noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-9047959405622628272.post-16965397403622179792009-05-25T07:43:00.010+03:002009-05-25T08:39:28.446+03:00umbe natuke Melpsi ja päälinna ka sekka<div style="text-align: justify;">Kui Melbournest Uus-Meremaale lahkusime sadas vihma, puhus külm tuul ja termomeeter näitas umbes 5-6 kraadi. Kahe nädala pärast naastes oli asi vähe paranenud - meid tervitas päike selges taevas ning soojakraade oli ka üpris mõistlikus koguses. Ja kuna oli pühapäev ning pühapäeviti üldiselt on tasuta parkimist üpris lihtne leida, siis otsustasime veel ühe päeva Melbournele pühendada.<br /><br />Siinkohal läksid me teed Kaariniga lahku, kuna mina tahtsin käia IMAX-i 3D kinos (Kaarinil hakkas see Berliinis silmade peale ja ta loobus sest mõttest) ja Kaarin tahtis külastada Melbourne Gaol-i, mis on siis muuseumiks tehtud vana vangla.<br /><br />Paraku ei olnud ma kinopiletit ostes kuigi tähelepanelik ja eeldasin, et kõik mis menüüs on, on 3D. Ei olnud paraku. Nagu Berliinis, nii ka siin olid 3D vaatamiseks ainult 45 minutilised lühifilmid aga mina lunastasin pileti täispikale Star Treki filmile. Algul pisuke pettumus oli, kui ilmnes, et prille ei antagi, aga väga hullu ka polnud, sest Melbourne IMAXis on maailma suuruselt kolmas ekraan (23m x 32m) ja helikvaliteet ei olnud ka üldse mitte kehvapoolne. Ei saa öelda, et Star Trek nüüd mu lemmikfilm oleks olnud, aga üldiselt oli selle vaatamine säärases kinos isegi nauditav.<br /><br />Samal ajal müttas Kaarin vanglas ja ütles selle kohta järgmist:<br /><span style="font-style: italic;"><br /></span><span style="color: rgb(0, 51, 0); font-style: italic;">"Melbourni Gaoli kohta oli mul eelmisest Melbournis käigust meelde jäänud, et külastus toimub tuuripõhiselt. Kohale minnes ja piletit lunastades selgus, et saan vangla ühes osas ise ringi vaadata ja et hinna sisse jääb ka maja teises osas giidiga tuuritamine. Tuuri üheks osaks lubati arestitud saamist ja "üle sinise joone minemist". Ma ei tea, mida nad selle viimasega silmas pidasid, aga arestitud sain elus esimest (ja viimast!) korda. Gaoli ise-uurimiseks-lahti-tehtud-osa teab mis suur ei olnudki: keskel oli suur koridor ja sellest vasemal ja paremal üksikkongid. Tuleb muidugi ära mainida, et suur koridor kõrgus läbi kolme korruse ja ma loodan, et mulle väga viltu ei vaadatud, et ma kolmandal korrusel seina ääres olevast mitte väga laiast põrandaribast üle minnes seinaga pidevalt kontakti hoidsin...ainult käe ja mitte seljaga siiski:) Pea igas kongis oli näituseks toodud kellegi ülespoodu surimask ja jutt surmamõistetu kohta. Faktidest nii palju, et noorim ülespoodu oli 18 ja vanim...vanem. Ei mäleta täpselt ja valetada ka ei taha. Kõik surimaskid üle vaadatud ja näiliselt huvitavamad lood läbi loetud - tuuritama. Tuur oli üpris lahe. Toimus see siis kompleksi teises osas, kus aastani 1994 toodi kõik Melbournes arestitud mehd-naised oma saatust ootama.Tuuril arestimine nii hull/huvitav ei olnud, kui olin lootnud, aga sain päriselt kasutusel olnud kongis istuda ja igasugu jubedusi ette kujutada. Pluss räägiti veel igasugu faktidest, millest suurema osa muidugi ära unustasin. Sinist joont kahjuks ei näinudki ja tänavale jalutades ei jäänud muud üle, kui giidile naeratada, kui too lausus: stay out of trouble, ma'am!"</span><br /><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgWdcFgagsgRE-jRlYN_GARS9wYSliT53xbO0WgSCOLkCUIXigYNeGPR4hyphenhyphenGu3KZSzD8H4vdrUb7-u9vZOvMr9XcXAvDQhh6_IH0jJLK347P-tbCuZu9-sf75NTXOjJAHO9_wHBOzAqSlM/s1600-h/IMG_3928.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgWdcFgagsgRE-jRlYN_GARS9wYSliT53xbO0WgSCOLkCUIXigYNeGPR4hyphenhyphenGu3KZSzD8H4vdrUb7-u9vZOvMr9XcXAvDQhh6_IH0jJLK347P-tbCuZu9-sf75NTXOjJAHO9_wHBOzAqSlM/s320/IMG_3928.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5339618794831211058" border="0" /></a><br />Õhtupoole otsustasime läbi käia Melbourne Museumist ning selle peale jäi meil umbes 2 tundi aega. Mis ilmselgelt oli liiga vähe ja kahjuks pidime enamikest asjadest lihtsalt läbi jooksma ja igale poole ei jõudnudki. Aga et me tee ilmselt enam kunagi Melbourne ei vii, siis vähemasti nägime, mis näha andis. Minu lemmikud seal olid optilised illusioonid, eriti säärane viltuste lagedega ruum, kus sees olevate inimeste pikkused eemalt vaadates näivad teistsugused kui nad tegelikult on, sest silm eeldab, et põranda ja lae vahel on kogu ruumi ulatuses samasugune vahemaa. Kokkuvõttes sai sealt läbi jalutada ja erinevates nurkades seista ning seejärel väljas iseennast 1 minutilise viivitusega videolt vaadata. Näiteks seda, kuidas Kaarin on pikem kui mina :)<br /><br /><div style="text-align: center;"><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjGClTy9vCfLVgUkA_FcaZezDp5t7rifr7DcR-vcr-h7eOciBJ1bmn3y_J3nz0t0lVVkDBTlg3I-V1ByNQimtY2BeqDn4a9jvi-EzjdE-eWB_l4c0_TTCpkpQwsjmuhrsdf5Qs0cZ1LLtg/s1600-h/IMG_3951.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjGClTy9vCfLVgUkA_FcaZezDp5t7rifr7DcR-vcr-h7eOciBJ1bmn3y_J3nz0t0lVVkDBTlg3I-V1ByNQimtY2BeqDn4a9jvi-EzjdE-eWB_l4c0_TTCpkpQwsjmuhrsdf5Qs0cZ1LLtg/s320/IMG_3951.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5339618793291156194" border="0" /></a><span style="font-style: italic;">Läppar. Tõsiselt.</span><br /></div><br /><div style="text-align: center;"><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgJo2TjBpFrR0l3mf1WiAY6ppBYfaBpbUKNZFxdl842puQx7E44YQqyXLhweNwNOUl3WJ4uExgeue7HAP1eU9ySfSqbfW2R6FZF_1XW-N91Qby_DDvb3T7gIaT_OxwklN7Hwx4sUsOkI_w/s1600-h/IMG_3961.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgJo2TjBpFrR0l3mf1WiAY6ppBYfaBpbUKNZFxdl842puQx7E44YQqyXLhweNwNOUl3WJ4uExgeue7HAP1eU9ySfSqbfW2R6FZF_1XW-N91Qby_DDvb3T7gIaT_OxwklN7Hwx4sUsOkI_w/s320/IMG_3961.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5339618787635587282" border="0" /></a><span style="font-style: italic;">Nende luude ümber oli kunagi päris vaal<br /><br /></span></div>Melbourne jäi õhtul seljataha ning seadsime suuna Canberra poole, et väisata kängurumaa pealinna. Teel sinna oli kõige meeldejäävamaks sähvatuseks järgneva tekstiga teeviit: "Tumbarumba road to Wagga Wagga":) Kuna meil rahakott oli üpris õhukeseks kulunud siis pikka pidu pealinnas plaanis ei olnud - broneerisime Canberra külastamiseks 1 päeva, et pärast seda kohe tööd otsima hakata. Aga üpris meeltmööda päev oli see iseenesest.<br /><br />Esimese asjana sai käidud Cockington Green Gardensis. See on selline mini-küla, kuhu on ehitatud mõnikümmend maailmas eksisteeriva kuulsa ehitise mudelit ning lisaks rajatud üks Suurbritannia näidisküla ühes kirikute, jalgpalliväljakute, miniatuursete puude, automudelite, rööbastel ringi sõitvate rongide ja külast läbi voolava jõega. Enamik ehitisi oli skaalal 1/12. Kuna ma olen alati tahtnud sellises kohas ära käia, siis jäin igati rahule ja uudistamist jätkus seal paari hea tunni jagu. Paraku ühtki Eesti ehitist sinna parki jõudnud ei ole - lähim oli ilmselt Trakai Loss Leedust, see oli vist ka ainus ehitis, mida ma ka elusuuruses oma silmaga näinud olen.<br /><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjDvILVuIE5yTApaXzRXIUbGu85XHvUtpvrOkheKr4Z2-JW0RakGYNpU1SahmzRLMddISN9OliKCrPilvlIbdBpc4ezl9F-DrzW5uzdcr83uf2JmQli5a377Jb9nQDi7srVG14FbpassCc/s1600-h/IMG_4001.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjDvILVuIE5yTApaXzRXIUbGu85XHvUtpvrOkheKr4Z2-JW0RakGYNpU1SahmzRLMddISN9OliKCrPilvlIbdBpc4ezl9F-DrzW5uzdcr83uf2JmQli5a377Jb9nQDi7srVG14FbpassCc/s320/IMG_4001.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5339618462130451954" border="0" /></a><br /><div style="text-align: center;"><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjnmo2sBBKfVhvf1eBGUTZHWw-14nGDn9ORat0_n_wUacANXbCG0KKE5kpwXt3w-0itsuSsoSz1C0wdFTH62R64zitWPtzY5tjJK9l41eVABPo0u3I8wdFmQqqVyqZ5jjGm3UnYbJiKP-Y/s1600-h/IMG_4015.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjnmo2sBBKfVhvf1eBGUTZHWw-14nGDn9ORat0_n_wUacANXbCG0KKE5kpwXt3w-0itsuSsoSz1C0wdFTH62R64zitWPtzY5tjJK9l41eVABPo0u3I8wdFmQqqVyqZ5jjGm3UnYbJiKP-Y/s320/IMG_4015.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5339618463838998434" border="0" /></a><span style="font-style: italic;">Kaarin on iiglane<br /></span></div><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiPm8_zYsltBA2pVOr5-TLcr0wC_S6f4puvJfG4r2jVitKWQxNHziBhWZszE_bhwE0YWiPvAUZ6-YK8LaAU8ujSA_Nl2s9ZjBGAdJDkBG128ziYJUROfeOFDAuOYF8p3G21_VB2mcxIUw8/s1600-h/IMG_3998.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiPm8_zYsltBA2pVOr5-TLcr0wC_S6f4puvJfG4r2jVitKWQxNHziBhWZszE_bhwE0YWiPvAUZ6-YK8LaAU8ujSA_Nl2s9ZjBGAdJDkBG128ziYJUROfeOFDAuOYF8p3G21_VB2mcxIUw8/s320/IMG_3998.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5339618789729097954" border="0" /></a><br />Järgmiseks suundusime kaema parlamendihooneid ja neid on Canberras 2 tükki - üks on uus ning teine on vana. Mõlemad on arhitektuuriliselt vaatamist väärt, eriti uus parlamendihoone, mis on ilmselt miski moodsa arhitektuuri tipp. Mina moodsast arhitektuurist suurt midagi ei jaga aga ütlen, et väga kena maja oli koos kõige ümbritsevaga ja üle linna kerkiva lipumastiga. Vanas parlamendihoones tegutseb Austraalia Demokraatiamuuseum ja sinna meil ei olnud aega minna, kuid uude hoonesse seadsime oma sammud sisse. Vaatasime seal pisut ringi ning märkasime et ühe turvadega ümbritsetud koridori lähistele hakkas pisitasa järjekord tekkima. Ilmnes, et sealtkaudu sai minna töötavat parlamenti inspekteerima ning kell 2 leidvat seal aset miski küsimustevoor, mis pidada olema kõige põnevam vaatepilt selle maja külastamise jooksul. Üllatus-üllatus, kell oligi kaks saamas ning andsime oma fotoaparaadid ja telefonid hoiule ning kobisime samuti järtsu. Enamik, kes seal seisid, olid ülikondades või koolivormides ning endale ette pileti broneerinud ning selle endale rinda riputanud - väga peen värk ühesõnaga. Mina olin oma lühikestest pükstes, dressipluusi ja plätadega ja ilma broneeringuta, aga ei lasknud sellest häirida end muidugi. Enne kahte meil igatahes Esindejatekotta (Austraalia parlament jaguneb kaheks kojaks - Esindajatekoda ning Senat) sisse saada õnnestus ning võtsime rõdul istet. Allpool rääkis herr poliitik mingisugusest eelnõust, mida ta esitada kavatses, kuid mitte ükski saalis viibinud 5-6st inimesest teda ei kuulanud. See oli päris koomiline vaatepilt. Ja kui kell lõi kaks, siis kästi tal üleüldse vait jääda ning saal voolas inimesi täis. Algas küsimustetund ning see nägi välja nagu lasteaed. Ma ei ole väga hästi kursis, kuidas sarnane asi meie Riigikogus käib, kuid miskipärast mul on tunne, et sellist pulli seal ikka ei tehta. Ühesõnaga, mis toimus: spiiker andis küsimusi esitada soovivale poliitikule sõna ning too küsis mingi konkreetse küsimuse, konkreetselt isikult. Seepeale sai sõna too isik ning asus küsimusele vastama, kuid samal ajal valitses saalis mingi kaos - vastaja pidi väga valjul häälel mikrofoni lõugama, sest pool saali karjus oma istekohalt mingeid repliike jutu vahele ning aegajalt kõlas naer, aplodeerimine.. Aegajalt kargas mõni neist lausa püsti ning jalutas mikrofoni juurde ning hakkas sinna mingit oma teksti ajama, mispeale spiiker teda 3-4 korda korrale pidi kutsuma ning oma kohale tagasi kamandama. Aga oma koha pealt võis too sell jälle täiel häälel jutule vahele segada, karjudes näiteks: "Sa oled silmakirjalik", "Ütle meile palju Sa palka saad" jne. Enamus küsimusi laekus härra Kevin Ruddi pihta, kes paraku on Austraalia peaminister. Iga tema sõnavõttu saatis kõige kõvem kisakoor ja kogu see asi ajas vägisi naerma - isegi põhikoolis ma ei näinud nii halvasti käituvat klassi :) Loodetavasti parlameni ülejäänud tööpäev ning otsuste vastu võtmine käib mingil mõistlikumal kujul, sest vastasel juhul on mul küll Austraalia maksumaksjatest kahju, et nad seda komejanti rahastama peavad.<br /><br /><div style="text-align: center;"><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjw8U8u2TsIO7AOYlmiWkdeilW7Nr9qlZ1de_T6e0XvIEuvt0LpdwXxK4529y-GftQkj4pje7RnwndrSxUPitI4pWq4aCyNzvHFwH5iXv5rKTU1hj0lb8k0oa4GhXJQ7yNQKHEmrsRcYDM/s1600-h/IMG_4028.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjw8U8u2TsIO7AOYlmiWkdeilW7Nr9qlZ1de_T6e0XvIEuvt0LpdwXxK4529y-GftQkj4pje7RnwndrSxUPitI4pWq4aCyNzvHFwH5iXv5rKTU1hj0lb8k0oa4GhXJQ7yNQKHEmrsRcYDM/s320/IMG_4028.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5339618456532025778" border="0" /></a><span style="font-style: italic;">Austraalia Parlamendihoone</span>, see uus<br /><br /></div>Aeg hakkas õhtusse veerema ning me polnud jõudnud lõunatki süüa. Otsustasime veel korraks piiluda Rahvuslikku Sõjamemoriaali, kus ühtlasi asub sõjamuuseum. Maja paistis kaugelt ilus olema ning ega meil väga plaanis polnud sisse minna, aga et pilet maksis 0 dollarit siis astusime ka üle ukse. Ja hästi tegime, sest 15 minuti asemel läks meil peaaegu 2 tundi hakkama. Ja oleks rohkemgi läinud aga muuseum pandi kinni. Välja oli pandud ohtrasti eksponaate ning lugemist I ja II maailmasõja kohta, mitmeid videosaale, makette ja kõike muud, mis ühe suure sõjamuuseumi juure käima peab. Minu jaoks tegi asja huvitavaks see, et kogu see sõdade temaatika oli nö Austraalia pilgu läbi vaadatuna. Keskmise eurooplase silme läbi toimusid maailmasõjad Euroopas, kõik teavad Stalineid ja Hitlereid ja enamik teavad ka kes, miks, kus ja kuidas sõdisid - kuid palju me teame sellest, mis toimus samal ajal näiteks II maailmasõja ajal Vaikse Ookeani regioonis? Või kuidas austraallased ning uusmeremaalased Briti lipu all I maailmasõjas türklastega sõdisid? Ajaloohuvilised ilmselt teavad aga mina üldiselt nende hulka ei kuulu ja minu jaoks oli huvitavat infot rohkem kui küll. Näiteks Natsi-Saksamale ning Hitlerile oli II maaimasõja osas pühendatud vaid üks pisike ruum - seevastu samal ajal Vaiksel Ookeanil jaapanlastega madistamisest oli mitu saalitäit materjali.<br /><br /><div style="text-align: center;"><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgFAdLjGAUlMfTIGvZCKcd9VFgYoV9ws6Io7GpA_LEL0EM1jLGH5sQKCfn3tVbKRC2CwOyVqKV_mtc5pm32uBcyUwctrtVhlyY5AVAeWaNFp10XpX6WfuFTF94OD5eemuhYxaJyzr5au94/s1600-h/IMG_4046.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgFAdLjGAUlMfTIGvZCKcd9VFgYoV9ws6Io7GpA_LEL0EM1jLGH5sQKCfn3tVbKRC2CwOyVqKV_mtc5pm32uBcyUwctrtVhlyY5AVAeWaNFp10XpX6WfuFTF94OD5eemuhYxaJyzr5au94/s320/IMG_4046.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5339618460114261218" border="0" /></a><span style="font-style: italic;">Sõjamemoriaal</span></div><br />Kellaajaliselt juhtusime taaskord õigel ajal õiges kohas olema ning saime osa Memoriaali sulgemistseremooniast, šoti torupillimängija mängis traditsioonilise langenute austamise pala, mis lõpuks hiiglasliku kupli all asuvasse kabelisse hääbus. Ilus hetk oli.<br /><br />Kuna me päris memoriaali kõrvale autoga välja ei sõitnud siis saime sinna kilomeetrikese jalutada, mis ei olnud ka üldse mitte halb. Sinna viiva laia sirge tee keskel on punasest kruusast ning murulappidest eraldusriba ning mõlemal pool teed kõrguvad erinevad suured mälestusmärgid, millest igaüks on omaette vaatamisväärsus. Kui juba sirget teed mainisin, siis seda kohtab Canberras päris ohtrasti, kuna tegu on nö planeeritud linnaga - arhitekt mõtles linna plaani välja ning seejärel plaanide järgi see linn valmis ehitati. Siit-sealt on see aja jooksul muidugi paisunud ning muutunud aga üldiselt on kõik üpris korrapärane. Kuigi minu arust üldse mitte halvas mõttes - mulle Canberra meeldis.<br /><br /><div style="text-align: center;"><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjrJXCEFwXGCUdWBhzEWOuj5BnZDafYOE5i31AYk0LdlZxZxVy4RnVp7_yVZGlWT4_egg_RLv5Fy561geXXZ4VQBApWvt2fyoZiplrV-fwWDJzipbRy0-MwZAltCdHvjqzD8wj18ZN7cb8/s1600-h/IMG_4053.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjrJXCEFwXGCUdWBhzEWOuj5BnZDafYOE5i31AYk0LdlZxZxVy4RnVp7_yVZGlWT4_egg_RLv5Fy561geXXZ4VQBApWvt2fyoZiplrV-fwWDJzipbRy0-MwZAltCdHvjqzD8wj18ZN7cb8/s320/IMG_4053.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5339618452469414930" border="0" /></a><span style="font-style: italic;">Vaade memoriaalilt parlamendihoone poole</span><br /></div><br />Huvitavamtest seikadest Canberras võib ilmselt ära mainida ka selle, et auto sai kaubanduskeskuse parklas pisut ära rihitud. Kuna see auto meil on nii jõhkralt suur ning peeglid just mitte kõige efektiivsemad, siis enamasti on hea tagurpidi sõites läbi tagaakna välja kiigata. Ja kuna ma mingi hinna eest ei taha kellelegi oma romuga otsa tagurdada, siis sai seda ka parklas tehtud, kuni üks mõnus kolks käis. Korraks jäi süda seisma aga siis selgus, et "õnneks" ei olnud ma vastu teist autot sõitnud vaid autonina oli betoonposti rihtinud. Ega see autole just kasuks ei tulnud aga vähemasti jäi sõidukorda:)<br /></div>Antimonhttp://www.blogger.com/profile/06213540632296169537noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-9047959405622628272.post-48893390193991515202009-05-23T04:38:00.005+03:002009-05-23T04:55:17.241+03:00Uue Mere Maa, osa IV<div style="text-align: justify;">Vahepeal meenus mulle, et olen me reisiga pisut sündmustest ette rutanud ning mainimata on jäänud seik, mis oli reisi jooksul üks lahedamaid - ja lisaks täiesti tasuta ka veel. Nimelt sattusime Queenstownist Te Anau poole sõitma mööda mööda järveäärset teed, ühel pool vesi ning teisel pool kõrged kaljud. Tee oli muidugi juba iseenesest ilus, kuna kaljude vahele oli järvel moodustunud vikerkaar ning kurviline tee meenutas pisut Great Ocean Roadi. Igatahaes märkasime vilksamisi teeäres seismas üht maasturit, millele oli riputatud suur lammaste silt. Mina arvasin, et ju eespool mingi lammaste ülekäigu koht või muud säärast on (Kuigi praegu ei tundu see väga arukas idee olema, kuna lambad oleksid pidanud tulema püstloodis kaljudelt ning siirduma järve). Paraku aga hakkasime mõnesaja meetri pärast nägema üpris huvitavat pilti - kurvist hakkas hulganisti lambaid välja voolama. Ja nii oligi - paarituhande pealine lambakari liikus meile kogu tee laiuses vastu. Tõmbasime auto teeserva ning otsisime fotoaparaadid välja, kuid kohalik rahvas oli säärase asjaga ilmselt rohkem harjunud ning autod sõitsid pisitada lambakarja sekka. Peagi oli kogu tee lambaid ning nende vahel üliaeglaselt edasi liikuvaid autosid täis. Mõned kepsutasid paremal pool teed, teised vasakul, osa kargas kaljuseintele rohtu näsima, teised ehmatasid autode liikumise peale ja tegid hüppeid üle autokapottide, mis autoomanikel ilmselt südamelööke vahele jättis. Kogu seda rongkäiku saatis sadade utejalgade klõbin vastu asfalti. Kogu karja möödumine võttis umbes veerand tundi aega ning lõpuks ujusime meiegi oma autoga keset lambamerd ujuma. Otsa see lõpuks sai ning selgus et mitte ohvriteta - edasise paari kilomeetri käigus silmasime tee ääres vähemalt kahte hinge heitnud villakandjat. Karm retk igatahes.<br /><br /><div style="text-align: center;"><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi9pxpsHxYIX9wZYM2IhRl61HUVmdgk2vBvaM09WlDHlTqVqDfmOkcp6Msrp-3AvdBXS7SAAyYC5Tg8UlEkTuBgCtVHQC9By6xY_BT6tjnXq4O5Pryz4kDpnWQ98mr7PJe_WZGjtklndVo/s1600-h/IMG_3384.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi9pxpsHxYIX9wZYM2IhRl61HUVmdgk2vBvaM09WlDHlTqVqDfmOkcp6Msrp-3AvdBXS7SAAyYC5Tg8UlEkTuBgCtVHQC9By6xY_BT6tjnXq4O5Pryz4kDpnWQ98mr7PJe_WZGjtklndVo/s320/IMG_3384.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5338829016314603650" border="0" /></a><span style="font-style: italic;">Lambad on siin ja lambad on seal..</span><br /></div><br />Nüüd siirdun aga ajas taas edasi ning jutustan pisut sellest, mis sai aset leidma pärast meie naasmist Doubtful Soundist. Edasine plaan nägi ette mööda rannikut idakaldale sõita ning siis seda mööda üles kruiisida, vaadates kõike mis tee peale jääb ning nautida ehk pisut soojemat kliimat kui see, mis valitses läänekaldal. Mööda rannikut võtsime suuna seetõttu, et sedapidi kulges tee mil nimeks Great Southern Road, 1 kolmest teest, mis lõunasaare kaardil on märgitud kui turistidele soovitatav vaatamist väärt tee. Inland Scenic Routi mööda olime juba sõitnud ning seda ümbritsesid suurepärased mäed; Great Southern Roadi keskendus enamjaolt ookeanirannikule. Paraku juhtus nii, et 2 vast suuremat vaatamisväärsust sellel teel sai meil maha magatud - Nugget Point, kus ookeanist kõrguvad välja kaljud, pisut sarnased Twelve Apostels'ile, mida nägime Great Ocean Roadil, ning miskine kosk, mille nimi mul enam meelde ei tule. Mõlemal kohad tundusid olema kui üks kümnest pruunist sildist, mis vaatamisväärsuste poole näitab ning alles hiljem postkaartidelt nägime, et need ka tõepoolest vaatamist väärt olid. Erinevalt näiteks mõnest teisest pruunist sildist, kuhu kohale sõites suurt midagi tarka näha ei ole. Nugget Pointi ei külastanud me peamiselt seetõttu, et seal lähedal asus Kaka Point. Ja no olgem ausad, see nimi oli selline, et sealt kohast lihtsalt tuli läbi sõita. Paraku asula silt oli ühtlasi suurim vaatamisväärsus seal:)<br /><br /><div style="text-align: center;"><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjcFC0eUmI7dbISTDpIqXmsOCDuhl69RsQMEdoKS57tRE8AIsp4cWpx04El6H5OvtFw9hE4MeYUnDG9VyIV89SwAX8wODisSRs0pUUxPRrozcf5rVsK3xqaSF6FcgEdKqQtUtZursEqNRg/s1600-h/IMG_3736.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjcFC0eUmI7dbISTDpIqXmsOCDuhl69RsQMEdoKS57tRE8AIsp4cWpx04El6H5OvtFw9hE4MeYUnDG9VyIV89SwAX8wODisSRs0pUUxPRrozcf5rVsK3xqaSF6FcgEdKqQtUtZursEqNRg/s320/IMG_3736.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5338828997951456386" border="0" /></a><span style="font-style: italic;">Kaka point siis Kaka point</span><br /><br /></div><div style="text-align: center;"><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjFNHq1giCmgEjLNEPC5uYHSygMX6K0SXNZCeaKM9t_-pIbUeRS77WIhfP23JIYIVJgvRTZYOBMuWGHUDxuZ0YtgxcidFtw2rn6RnQ3AHcFuF-xyRNzEhJK77FiKStfqqUDeZoQtviV2C0/s1600-h/IMG_3738.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 240px; height: 320px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjFNHq1giCmgEjLNEPC5uYHSygMX6K0SXNZCeaKM9t_-pIbUeRS77WIhfP23JIYIVJgvRTZYOBMuWGHUDxuZ0YtgxcidFtw2rn6RnQ3AHcFuF-xyRNzEhJK77FiKStfqqUDeZoQtviV2C0/s320/IMG_3738.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5338828621023459714" border="0" /></a><span style="font-style: italic;">Idarannik</span></div><br />Nõnda kulgedes jõudsime sellisesse linna nagu Dunedin ning seal otsustasime pisut lähemalt ringi vaadata. Asus seal ka looduslike pingviinide koloonia, lisaks pingviini-loomaaiale, kuid paraku pidavad pingud lõuna ajal kõik merel olema, kuhu nad siirduvad varahommikul ning naasevad alles vastu pimedat. Nii pidime jälle albatrosside nägemisega piirduma, kuigi ma hästi ei mõista, miks neid seal igal pool vaatamisväärsustena deklareeritakse - minu jaoks on nad lihtsalt nagu pisut suuremad kajakad. Pärastlõunal astusime läbi Cadburry šokolaadivabrikust. Cadburry võiks olla ilmselt midagi Euroopa Fazeri sarnast ehk, siin regioonis on neil üpris suur šokolaadituruosa, mitte üksnes Uus-Meremaal vaid ka Austraalias. Üldiselt oli huvitav, giid rääkis šokolaadi tegemisest, jalutasime vabrikus ringi ning aegajalt topiti meile kotti šokolaadi juurde. Mõned usinamad said lisašokolaade ka küsimustele vastamise eest, seal näitas Kaarin initsiatiivi üles ning vastas miski küsimuse šokolaadivääriliselt ära. Vast kõige huvitavam nähtus seal vabrikus oli šokolaadikosk, umbes suure silohoidla laadses ümmarguses ehitises sadas me silme alt paari sekundi vältel läbi 1 tonn vedelat šokolaadi. Ja see kosk on rajatud sinna üksnes atraktiivsel eesmärgil - mingisugust otsest vajadust sel šokolaadi tootmise protsessis pole. Nii see šokolaad seal ringleb ja iga poole tunni tagant ta sealt uue tuuri käigus alla sajab, kust ta kohe uuesti üles pumbatakse. Lahkudes kahmasime kaasa veel ka peotäie kakaoube, neidsamu, millest šokolaadi tehakse. Maitseb ta nagu väga mõru tume šokolaad ja üle 2-3e neid vast järjest süüa ei taha.<br /><br /><div style="text-align: center;"><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjGkGfEU6ui3FDU7NroiqyQJjhWA5bqB6_bIfCkGogveVhbzkI5fAV4yO_QV6FYA8qN7z6sGehdxk8lFykvsN9rtJAjQ3O0Q_xF51yCrXgo_DkrjgEVYZQku8e_SiV1MvEDzwFE9LFsePU/s1600-h/IMG_3752.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjGkGfEU6ui3FDU7NroiqyQJjhWA5bqB6_bIfCkGogveVhbzkI5fAV4yO_QV6FYA8qN7z6sGehdxk8lFykvsN9rtJAjQ3O0Q_xF51yCrXgo_DkrjgEVYZQku8e_SiV1MvEDzwFE9LFsePU/s320/IMG_3752.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5338828622750207458" border="0" /></a><span style="font-style: italic;">Üks pingviin oli maha jäänud</span><br /><br /></div>Nii need päevad kulgesid ning 2 nädalat hakkas pikkamisi lõpule lähenema. Matil-Liisil oli eelarve otsa saanud ning nemad otsustasid veel mõne päeva matkates mööda saata; meie Kaariniga leidsime, et meil veel mõned dollarid annab kokku kraapida ning põrutasime veelgi põhja poole, sihtmärgiks Hanmer Springs, mille tõmbenumbriks on kuumad mineraalveeallikad ning spaad. Olgu öeldud, et Matid said seekord mägedes rinnust saati lumes ringi sumbata aga samas on meil ilmselt lumi veel veebruarist piisavalt hästi meeles, et sellest nii suurt rõõmu tunda kui nemad ilmselt tundsid:) Igatahes Hanmer Springsi me põrutasime ja omale termobasseinidesse pääsme lunastasime. Ilm oli tol päeval pilves ja udune, lisaks sadas vihma ning temperatuuri võis olla ehk 6-7 kraadi ringi. Riietusruumides soojendust ei olnud ja seal end riidest lahti kiskuda oli üpris ebameeldiv. Seda meeldivam oli aga pärast seda õue astuda ning seal 39 kraadisesse basseini libiseda. Kompleks koosnes 9st erinevast basseinist, mis olid erineva koostisega ning erinevate temperatuuridega vahemiks 35-41(lisaks üks mageveebassein ujumiseks). Basseinid asusid kõik väljas nii et efekt meenutas mõneti tünnisauna - see et ilm külm oli ja sadas tuli isegi kasuks, sest seda mõnusam oli samal ajal soojas vees istuda. Ühest basseinist teise minnes hakkas esmalt pea päris korralikult ringi käima, kuna pidid 40 kraadisest veest 6 kraadisesse õhku astuma. Järgmises basseinis hakkas esmalt mõnusalt soe kuid pisukese aja pärast juba palavgi ja nii sai taas korraks välja jahtuma ronitud. Kõige kuumemates vannides oli vesi suure väävlisisaldusega ning haises mõnusasti mädamuna järgi - seal tekkis tunne nagu kusagil soolaukas oleks istet võtnud. Ühtekokku vedelesime seal vees päris mitmeid tunde kuni nahk oli üle kogu kere kenasti krimpsu tõmbunud:)<br /><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhK3akf3v3rDZKn7j_Kk46kBC9euJ4OOOILzPIWfd8EqRTgJQtE7IjvNUIq35Tc57CwX3Zo6hf_3SXhjIEJUaNyKtQSkryX2UysejWsLeODDVF0-9KEpQ4SmBY2tXQDWwF-GAqOFzgGeMg/s1600-h/HSPR905080115030.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 214px; height: 320px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhK3akf3v3rDZKn7j_Kk46kBC9euJ4OOOILzPIWfd8EqRTgJQtE7IjvNUIq35Tc57CwX3Zo6hf_3SXhjIEJUaNyKtQSkryX2UysejWsLeODDVF0-9KEpQ4SmBY2tXQDWwF-GAqOFzgGeMg/s320/HSPR905080115030.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5338829016259436562" border="0" /></a><br /><br /><div style="text-align: center;"><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh4WoQv3cGabrhvkUAj0qzr00LGpVvMXz14ZK7tGxfo2O11mTtwhnkYB0OeHnlG1MqczrdGPlTSrb5XjswO22ATXKwzJD0_UP7VgWhRz4qNzhfxZ5Myf8hyphenhyphenJIRtlc_1N4tUJ-1zQwd51D8/s1600-h/IMG_3792.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh4WoQv3cGabrhvkUAj0qzr00LGpVvMXz14ZK7tGxfo2O11mTtwhnkYB0OeHnlG1MqczrdGPlTSrb5XjswO22ATXKwzJD0_UP7VgWhRz4qNzhfxZ5Myf8hyphenhyphenJIRtlc_1N4tUJ-1zQwd51D8/s320/IMG_3792.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5338828611877074050" border="0" /></a><span style="font-style: italic;">Hanmer Springs</span><br /><br /></div>Poolest lõunast saime aga end vannitatud ning asusime tagasi lõuna poole sõitma, võttes suuna Christchurchi peale. Tee viis meid mööda kolmandat turistimarsruuti - Alpine Pasific Triangle sel nimeks oli. Kuna mõnda aega oli veel valge siis lappasime hoolega brozhüüre ning uurisime, mida huvitavat teele jäävates väikelinnakestes või külades vaadata oleks. Välja sai valitud üks paaritunnine jalutuskäik, mis viis meid läbi lahmakate karjamaade üles mäkke. Lõppsihiks oli sel matkal paik, kus kaljudel on säilinud mõningad maoori kaljujoonistused. Pildid ise vast ei olnud nii teab mis suur asi, aga küngaste vahelt, kuhu ronitud sai, avanesid kaunid vaates ümbritsevatele rohumaadele ning rohtu kasvanud kaljudele. Iseäranis huvitav oli üks suur paljas kaljutorn, mille otsas kasvas üksik pisike palm. Nii rohelist rohelist ma vist polegi varem näinud, kui oli rohi, mis sealsetel kaljudel kasvas.<br /><br /><div style="text-align: center;"><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhcfplcUR-fUbt0EgjMozYv8Bk0NBRsJhJln1gpCNjoI3HL7520t1zexuK1scxJ02OVeypcYHJVaJxkd9QPJ4I3X4KcZ9iZBFo1JZKtMvHc3hUqWrkff3SDRKMIZ09XLrfdq_aTBP8UG1E/s1600-h/IMG_3812.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhcfplcUR-fUbt0EgjMozYv8Bk0NBRsJhJln1gpCNjoI3HL7520t1zexuK1scxJ02OVeypcYHJVaJxkd9QPJ4I3X4KcZ9iZBFo1JZKtMvHc3hUqWrkff3SDRKMIZ09XLrfdq_aTBP8UG1E/s320/IMG_3812.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5338828613407157874" border="0" /></a><span style="font-style: italic;">Roheline</span><br /><br /></div><div style="text-align: center;"><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhCgnzSbdKqik22_4KpUu4WmIXDRc9UUnMRkvbEVxuMUgUkijhbtXw31hESaSbUJ4rH2yKkLpcG0QL7h-X7dHST4KdD-JXY1zSYpEUANvr-6ieT-YzU9NLCT2EwEoa-7Pn5Hb5r-Z0mp6k/s1600-h/IMG_3819.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 240px; height: 320px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhCgnzSbdKqik22_4KpUu4WmIXDRc9UUnMRkvbEVxuMUgUkijhbtXw31hESaSbUJ4rH2yKkLpcG0QL7h-X7dHST4KdD-JXY1zSYpEUANvr-6ieT-YzU9NLCT2EwEoa-7Pn5Hb5r-Z0mp6k/s320/IMG_3819.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5338828217480647202" border="0" /></a><span style="font-style: italic;">Palm</span><br /><br /></div><div style="text-align: center;"><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEijFR1IRqS6QpNM1kUDmO2CaSZcj5TOAhvG4IRN6_CCS1ontibl97SyoKcli7zVNRb-fphn-Wrp0pmSlZ5dczyR3tMrActI_kP-2fIVmBDIHsxLO1QR6jCzGcnss2DOLw8Pn6aNcnJVQ8Y/s1600-h/IMG_3822.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEijFR1IRqS6QpNM1kUDmO2CaSZcj5TOAhvG4IRN6_CCS1ontibl97SyoKcli7zVNRb-fphn-Wrp0pmSlZ5dczyR3tMrActI_kP-2fIVmBDIHsxLO1QR6jCzGcnss2DOLw8Pn6aNcnJVQ8Y/s320/IMG_3822.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5338828213761396034" border="0" /></a><span style="font-style: italic;">Maoorid olla joonistanud</span><br /></div><br />Kuna õhtuks saabus suurem vihmasadu, siis otsustasime veel pisut priisata ja telgi asemel käbinis ööbida. Tuleb öelda, et karavanpargid on Uus-Meremaal korralikumad ja ka odavamad kui enamik Austraalia parke (me küll ööbisime vaid kolmes, nii et see ehk oli juhus). Igatahes neis, kus me ööbisime oli normaalne puhkeruum teleriga, köök ning kahes neist ka lai valik toidunõusid.<br /><br />Järgmisel hommikul tahtsime veel ühe linnukese kirja saada, ning selleks linnukeseks oli kiivi nägemine. Kiivi on ainult Uus-Meremaal elav lennuvõimetu lind, kohalik rahvussümbol, ent tänapäeval ohustatud liikide nimekirja kantud tegelane. Olgugi et Kepleri rajal matkates viibisime pidevalt nö kiivi-tsoonis, siis seda lindu looduses oma silmaga näha on väga-väga harv juhus, on teine üpris pelglik ja pealekauba öise eluviisiga. Sestap lunastasime piletid Christchurchi akvaariumi ja kiivimajja. Esmalt kaesime üle vee-elukad, paarimeetrised ma-ei-mäleta-mis-kalad, väiksemad haid-raid ja elektriangerjad, merihobud ja mida kõike veel. Lisaks oli katsumiseks ühte basseini pandud hunnik erinevaid elukaid, kellest me katsuda tihkasime ainult meritähte:) Ja lõpuks siis kiivimaja - 5 minutit saime pimedas ruumis klaasi taga seista ja selle veidra sulelise tegemisi jälgida. Oli teine selline kanasuurune pika nokaga elukas, kes mööda oma tehiskodu naljakate sammude ringi madistas. Mingil hetkel tundus talle vist, et ta suudab üle või läbi klaasi hüpata ning ta asus raevukalt klaasseina ründama. Päris tüki aega põrkas seal kuni lõpuks tüdis ja asus taas ringiratast jooksma. Päris huvitav oli teda seal jälgida igatahes, kahjuks fotoaparaat talle väga ei meeldi ja pilti seal pimedas teha ei tohtinud.<br /><br /><div style="text-align: center;"><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj_hcsQSaUNF6IX7nBa_PSNtx90J9G5aBsC1pGZy1M86fyA35FvlRutHS65RxUr_WgD2AfvDPFlMgGNy8_KmIDnz2xH4uS8uoVpZcqipIdvrVV5TsQfp-75I5BAyLH7S0BOM8INBfwDmvk/s1600-h/IMG_3868.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 240px; height: 320px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj_hcsQSaUNF6IX7nBa_PSNtx90J9G5aBsC1pGZy1M86fyA35FvlRutHS65RxUr_WgD2AfvDPFlMgGNy8_KmIDnz2xH4uS8uoVpZcqipIdvrVV5TsQfp-75I5BAyLH7S0BOM8INBfwDmvk/s320/IMG_3868.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5338828215811248418" border="0" /></a><span style="font-style: italic;">Christchurchi katedraal</span><br /></div><br />Ja nii hakkaski meie viimane päev Uus-Meremaal lõpule jõudma, sõitsime Matile-Liisile Mount Somersi juurde järgi ning viskasime nad karavanparki, kus nad endile ööseks noobli kabiini olid kinni pannud. Tagasiteel sai seebikarbi sisse talletatud ka üks pilt alpakadest - üpris kummalised kariloomad, miski kaelkirjaku ja lamba ristsugutise sarnast:<br /><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhUUI4N27gFVkVQXeFr1IYYa2d8jFQ8xB1oy-5TZbiDhyD3apiNevAXYSFgK-jj7oTXrUICj7xStZdIvJnOMqUrK21YNQ-87RIYa34vgd5eUCgWxcCwCfn8ev_cORlGjNZfOljItxunnQ0/s1600-h/IMG_3887.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhUUI4N27gFVkVQXeFr1IYYa2d8jFQ8xB1oy-5TZbiDhyD3apiNevAXYSFgK-jj7oTXrUICj7xStZdIvJnOMqUrK21YNQ-87RIYa34vgd5eUCgWxcCwCfn8ev_cORlGjNZfOljItxunnQ0/s320/IMG_3887.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5338828215172417778" border="0" /></a>Seejärel viisime auto tagasi (ilmnes et ma olin bensiinipaagi korgi mõnes bensiinijaamas ära kaotanud aga keegi seda õnneks ei märganud) ning lahke iisraeli düüd viskas meid lennujaama ära. Kuna meil läks lend pühapäeva hommikul kell 7, mis tähendas et check-inis pidime olema juba 5 paiku, siis otsustasime öö lennujaamas mööda saata. Ööseks kobisime seina äärde ning rullisime oma madratsid-magamiskotid lahti. Paraku seal end väga hästi välja puhata ei saanud, sest arusaamatul põhjusel otsustas üks tont seal kell 3 öösel kõik tuled põlema keerata ning teine tark tolmuimejaga põrandat võtma hakata. Lisaks saabus öise lennuga kamp hispaania nagasid, kel oli vaja 10 minutit meist paari meetri kaugusel seista ja lõuata seal. Kahju kohe, et ühtegi vängemat sõna hispaania keeles ei teadnud neile õpetuseks poetada.<br /><br /><div style="text-align: center;"><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjKzS6wLDRuV51V_Fg-fVr-9NJDCZ6v5Ocp1rGJ4vp3kX8TC-YjrG5Cz3VQgA2VPN-bxJNFCJ_r8_bHqkLd-RuiBR9Op8x9bm-Phre5vPmoY2OrouFwrlfzPgxo5uPYFG03lxBvPQ5dxZU/s1600-h/IMG_3892.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjKzS6wLDRuV51V_Fg-fVr-9NJDCZ6v5Ocp1rGJ4vp3kX8TC-YjrG5Cz3VQgA2VPN-bxJNFCJ_r8_bHqkLd-RuiBR9Op8x9bm-Phre5vPmoY2OrouFwrlfzPgxo5uPYFG03lxBvPQ5dxZU/s320/IMG_3892.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5338828208372269986" border="0" /></a><span style="font-style: italic;">Uinak lennujaamas</span><br /><br /></div>Hommikul katsid taevast paksud pilved ning võisime õnnelikud olla, et vähemasti tulles lennukiaknast seda maad uudistada saime. Tagasilend ise oli vähemasti mugavam kui tulek, kui ehk välja arvata Melbourne lennujaamas passikontrollis ootamine - nimelt oli Austraalias miski suurem haiguselaine lahti läinud ning suukorvides tüübid teostasid seal ulatuslikke läbivaatusi neile, kellel mingi viirusekahtlus leiti olema. Kogu see asi venis seal vähemasti pool tundi kuid lõpuks me oma kotid kätte saime ja nendega ka kenastu karantiinist läbi(kuigi mul oli kotis Uus-Meremaalt toodud kive ning hulka lambasõnnikut matkajalanõude all). Üllataval kombel võttis me Fordgi lennujaama parklas kenasti tuurid üles - ma olin üpris kindel, et ta peale 2 nädalat seismist vabast tahtest käima ei lähe:)<br /><br />Kokkuvõtteks - reis Uus-Meremaale oli kindlasti me Austraalia-seikluse üks lahedamaid osi ja seal peab kindlasti ära käima kui siia kanti sattuda. Ja kindlasti peab seal läbi tegema mõne pikema matkaraja - Kepleri rada on vähemasti minu jaoks kindlasti kõige vingem kogemus viimase 3 kuu jooksul. Ainult et aega oleks võinud pisut rohkem olla, 2 nädalaga jõudsime ühele saarele umbes kolmveerand ringi peale teha aga nägemata jäi veel oioi kui palju. Rahast muidugi rääkimata, sest selle taha jääb nii mõnigi asi, ent täitsa võimalik on sellel maal saada meeldiv elamus ka üpris kitsukese eelarvega. Märksõnaks siin loodus:)<br /><br /><div style="text-align: center;"><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhxLjdSgE9XffOljRrdgiauACIKC82K0X2iFh426TPZb4Vsx_KLCEt3Gx0XwdvPMbbL8U-4D4TWxBE8oqoJne1xyD5hwIPoERXVtdC9fxr4adbiC1JB8PbmKfHXvo2sdSFDeLIC3KRVSy8/s1600-h/IMG_3769.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhxLjdSgE9XffOljRrdgiauACIKC82K0X2iFh426TPZb4Vsx_KLCEt3Gx0XwdvPMbbL8U-4D4TWxBE8oqoJne1xyD5hwIPoERXVtdC9fxr4adbiC1JB8PbmKfHXvo2sdSFDeLIC3KRVSy8/s320/IMG_3769.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5338828620175252610" border="0" /></a><span style="font-style: italic;">Ei ole postkaart, oma käega tehtud hoopis</span><br /></div></div>Antimonhttp://www.blogger.com/profile/06213540632296169537noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-9047959405622628272.post-61318888663015790282009-05-21T03:47:00.005+03:002009-05-21T04:11:22.345+03:00Uue Mere Maa, osa III<div style="text-align: justify;">Ükskõik kui hea tort ka poleks, veel parem on ta siis, kui teda on kaunistamas üks magus kirss. Meie jaoks oli kirsiks tordril kruiis Doubtful Soundi, mis oli ideaalne viis end mägimatkast välja puhata. Kes ei tea, mis on Doubtful Sound (ja ma ei kujuta ette, miks keegi peaks teadma), siis see on üks paljudest fjordidest Fjordlandi rahvuspargis, Uus-Meremaa kaguosas. Mis on aga fjord? Pean ausalt tunnistama, et mina tegelikult ei teadnud täpselt, mis asi fjord üleüldse on. Ammusel ajal katsid maad jääliustikud ning need muutusid järjest suuremateks ja massiivsemateks, hakates tasapisi otsima teed ookeani poole. Hiiglaslikud lahmakad kujundasid oma teel maastiku totaalselt ümber, vedades kaljudesse mitme kilomeetri pikkuseid vagusid. Hiljem, kui kliima soojenes, hakkas jää sulama ning merepind tõusis. Vesi leidis tee ka liustike poolt rajatud vagudesse ning säärast asja nimetataksegi fjordiks - jääliustike liikumisel tekkinud sügavaid pinnavorme, kuhu ookeanivesi on sisse tõusnud.<br /><br /><div style="text-align: center;"><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiKbhaS2cbpJ4DFDS6Qq3m8zBK_cwOX4qC4k13-yHmcfm_eDsRNO3p3MKTxXubwh-uuJ58qkruR-W3yHG8odyMBpZWBksXmWz6uuTxP8GsoK2B8y8DHePcGGYBFvzMrs9X2_2iW4-uhncQ/s1600-h/IMGP5999.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiKbhaS2cbpJ4DFDS6Qq3m8zBK_cwOX4qC4k13-yHmcfm_eDsRNO3p3MKTxXubwh-uuJ58qkruR-W3yHG8odyMBpZWBksXmWz6uuTxP8GsoK2B8y8DHePcGGYBFvzMrs9X2_2iW4-uhncQ/s320/IMGP5999.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5338073397672465442" border="0" /></a><span style="font-style: italic;">Fjordi "sein"<br /></span></div><br />Doubtful Sound on niisiis üks sealsetest fjordidest, mis ulatub mõnekümne kilomeetri jagu Tasmaania merest sisemaa poole. Oma nime on ta saanud kuulsa maadeavastaja, kapten Cook'i järgi, kes siinsetes vetes seilates ei riskinud oma purjekaga fjordi sisse sõita, kuna ta polnud kindel, kas kõrgete kaljude vahel on piisavalt tuult, et ta oma laevaga sealt uuesti välja saaks. Sestap nimetas ta koha Doubtful Harbouriks (Doubtful tähendab inglise keeles "kahtlane"). Nimetuse teine pool, "Sound" tähendab tegelikult merekitsust ning nagu meile seletati, ei ole ükski Fjordlandi soundidest tegelikult sound, vaid nad kõik on fjordid. Aga nimi on vanast ajast selline jäänud ning asja parandamiseks nimetasid nad kogu selle ala Fjordlandiks, et oleks aru saada, millega tegu.Meie reis algas Manapouri linnakesest, Manapouri järve kaldalt. Esmalt viis paat meid üle järve, kus saime 50 minuti jooksul jälgida maalilise Lake Manapouri siledat vett ning kaljuseid rohelusega kaetud kaldaid. Peale paadisõitu istusime bussi ning muheda pensionieas giid-bussijuhi pajatusi kuulates sõitsime tunnikese mööda mägiteed, tehes aegajalt peatusi suuremate koskede juures. Kahjuks parimas peatuspaigas, kust pidi avanema miljoni dollari vaade alla Doubtful Soundile, me suurt midagi ei näinud, kuna sadas kergelt vihma ning maad kattis paks udu. Muide tee, mida mööda sõitsime on Uus-Meremaa kõige kallim tee - selle ehitamise peale läks niipalju raha, et 1cm teed maksab 2$ (u 14 krooni). Tee ehitati Manapouri elektrijaama rajamise tarbeks ning sedamööda veeti hiigelsuuri masinaid ning muud elektrijaama värki. Nimelt kalkuleeriti, et tuleb odavam vedada see kraam laevaga Doubtful Soundi ning sealt ehitada 21km teed Manapouri järve äärde, kui hakata renoveerima teid, mida mööda saaks seda stahvi maismaa kaudu vedada. Kokkuvõttes läks asfaltee rajamine läbi sellise pärapõrgu väga pikaks. Ja väga kalliks. Aga elektrijaam valmis sai ning ka tee jäi alles ning nüüd kasutavab seda teed turismifirma, kes Doubtful Soundi reise korraldab. Oma autoga kuidagimoodi sinna saada võimalik ei olegi - see on ka üks põhjus, mis teeb Doubtful Soundi eriliseks - erinevalt teistest Soundidest, kuhu kruiise tehakse, on Doubtful nii eraldatud, et seal ei kohta ühtegi teist hinge, ühtegi teist autot, ühtegi teist laeva või paati. Täielik rahu.<br /><br /><div style="text-align: center;"><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjX-DCpUVWvWPAnvPu8xwPJNVnMKeouAPzb93adVcO6rRGI_T5jAUO5qJdHyfxDtLWqCG8XPhZBkLB1zUkQXCNB78oMmUF4CCLylSfEWdiDbP4OMglDOca3mqOVehZFOcNBwlQz2ZqYbjU/s1600-h/IMG_3647.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjX-DCpUVWvWPAnvPu8xwPJNVnMKeouAPzb93adVcO6rRGI_T5jAUO5qJdHyfxDtLWqCG8XPhZBkLB1zUkQXCNB78oMmUF4CCLylSfEWdiDbP4OMglDOca3mqOVehZFOcNBwlQz2ZqYbjU/s320/IMG_3647.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5338073962173450850" border="0" /></a><span style="font-style: italic;">Manapouri elektrijaam</span><br /><br /></div>Nagu ma mainisin, siis ilm oli udune ning vihmane, kuid see on Fjordlandis tavaline. Kogu niiskus, mis Tasmaania merelt tuleb, jääb fjordlandi kaljude taha kinni ning sajab vihmana maha - Fjordlandis sajab aastas umbes 7m vihma. Võrdluseks Eestis sajab aastas keskmiselt 0,5-0,7m.<br /><br />Peale bussisõitu astusime meie ja veel 64 inimest purjeka pardale, kus veetsime ülejäänud päeva ja öö takkapihta. Et järgmisel päeval jälle tagasi olla. Aga alustame algusest.<br /><br /><div style="text-align: center;"><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgnbYmLnh6tnFIidrN8gDkefXubdJTBupz7LY4CZ6zYikuwgbXcVz0m8kh-vxDb_8DFpmzRxx7roS6H292hXhklSnZrP0Aaj013hi9W7ieWMvKDfUejjFNJegeev7IKYChchwwGr2QDuQ4/s1600-h/IMGP6028.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgnbYmLnh6tnFIidrN8gDkefXubdJTBupz7LY4CZ6zYikuwgbXcVz0m8kh-vxDb_8DFpmzRxx7roS6H292hXhklSnZrP0Aaj013hi9W7ieWMvKDfUejjFNJegeev7IKYChchwwGr2QDuQ4/s320/IMGP6028.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5338073397773763058" border="0" /></a><span style="font-style: italic;">Fjord udus</span><br /><br /></div><div style="text-align: center;"><div style="text-align: justify;">Piltide pealt on ehk raske aru saada, mis seal fjordides niiväga vaatamisväärset on - udust paistavad mõlemal pool tumedat vett ainult kaljud, üks kõrgem kui järgmine. Ja kõik need kaljud on kaetud rohelise vihmametsaga, paljastades siin-seal kõrgeid koskesid. Kõrgemad kaljutipud on lumest valged, kuid märkõna on siiski roheline. Vaatepilt on muidugi ilus, kuid asja tuum on hoopis muus - esiteks on seal kõrguv vihmamets maailmas unikaalne, olles algusest lõpuni iseennast "üleval pidav" ökosüsteem. Pea püstloodis kaljudel ei ole kübekesti mulda olnud, kuid ometigi on loodus sinna oma tee leidnud. Esmalt hakkasid kaljudel vohama samblad, nende kõdunemisel tekkinud "pinnasesse" asusid kasvama väiksemad taimed ja nii edasi, kuni lõpuks ongi kujunenud välja praegune olukord, kus kaljuseintel kasvavad suured pöökpuud. Aegajalt kasvab mõni puu liiga suureks ning rebeneb oma kasvukohast lahti, tõmmates tihtipeale teisi endaga kaasa ning nii võib juhtuda et suur lahmakas kaljuseina saab jälle täiesti paljaks. Tree-avalanche, nad nimetavad seda. Paarikümne aasta pärast on loodus aga oma ringi jälle peale teinud ning kaljusein on puudega kaetud.<br /><br /><div style="text-align: center;"><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEggli7Jx9F0PHoOMRziUl5hEaRASvYZ-px2_3lvoBJTiTy2gfSeNFRtUPHjuRWZyin7VGwinLg47i5ghaAfIRgBoshfuWjmbwEF2Ob3PGP-JHOjkWcnfzNG_C9MEjJkByVOByHOvdcpo4g/s1600-h/IMG_3661.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEggli7Jx9F0PHoOMRziUl5hEaRASvYZ-px2_3lvoBJTiTy2gfSeNFRtUPHjuRWZyin7VGwinLg47i5ghaAfIRgBoshfuWjmbwEF2Ob3PGP-JHOjkWcnfzNG_C9MEjJkByVOByHOvdcpo4g/s320/IMG_3661.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5338073964371860994" border="0" /></a><span style="font-style: italic;">Püstloodis vihmamets</span><br /></div></div><br /></div>Teine huvitav fakt sealsetes fjordies on vesi - kuna fjordid on otseselt ühendatud ookeaniga, siis peaks sealne vesi olema soolane. Ongi. Aga ei ole ka. Kuna seal nii palju vihma sajab, siis on sellest soolase vee peale moodustunud mageveekiht. Peale seda tuleb nö segukiht ning selle all on puhas soolane merevesi. Kogu see kooslus annab veele pinnalt vaadates huvitava tumeda, pisut pruunika värvuse. Vees on tihtipeale näha delfiine, pingviine, merilõvisid ning mitmeid erinevaid veelinde. Kahjuks meil oma reisi ajal delfiine ning pingviine näha ei õnnestunud, kuid albatrosse ning muid veelinde ning Tasmaania mere piiril kaljudel lösutavaid merilõvisid sai nähtud küll.<br /><div style="text-align: center;"><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg57svCvtYoPZtgiTtdVnlFI71dq5f2qhcvGRdiCk4LcuxhgRI6H6erIog9GZe877aML_yNS0K5q2lhZ8wsomnYNggyAhXFreY8thYePtKaE8BhGZAdV1e4ttpQ8yps3phJi-jfR6xZDsM/s1600-h/IMG_3677.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg57svCvtYoPZtgiTtdVnlFI71dq5f2qhcvGRdiCk4LcuxhgRI6H6erIog9GZe877aML_yNS0K5q2lhZ8wsomnYNggyAhXFreY8thYePtKaE8BhGZAdV1e4ttpQ8yps3phJi-jfR6xZDsM/s320/IMG_3677.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5338073958714888450" border="0" /></a><span style="font-style: italic;">Merilõvide koloonia</span><br /><br /></div>Kõige erilisem, vähemalt minu jaoks, oli sealses looduses see, et kõik on inimese poolt täielikult puutumata. Pildid, mida näed on täpselt samasugused, nagu olid need, mida nägid esimesed polüneeslased, kes Uus-Meremaa asustasid, samad mida nägid esimesed eurooplased, kui nad Doubtful Soundi sisse sõitsid ja tõenäoliselt samad, mida näevad veel kümned põlvkonnad peale meid. "Hea vaheldus tõelisele maailmale", ütles kunagi selle kruiisi kohta üks turist. Kuid üpris õigustatult seadis kruiisi kiid üles küsimuse, kas mitte just see ürgne, metsik loodus ei ole "tõeline maailm"? Igatahes tõelisem kui ülejäänud maailm oma linnade, autode, telefonide, arvutite i-podide ja kõige muuga. Viieks minutiks lülitati laeval välja kõik mootorid ning laevatekil valitses täielik vaikus - see oli 5 minutit, kus ainsaks hääleks oli fjordi pinnale langev vihm ning kaugemate koskede kohin. 360 kraadi ümberringi roheline vihmamets. Müstika.<br /><br /><div style="text-align: justify;"><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEju2LDEv8qxUfUTeF7bVOSrpDRo5SPZbkJgZfhtrMJzvcr5lk-xoNFpbKOHZtn_5PDlMsBlBqGZlir06aoFxjlnfayNgp-dXB5HvphQ67s1IkHSubn26CrAi6kAkdwXo_NrkVtXtg4Ce6U/s1600-h/IMG_3705.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEju2LDEv8qxUfUTeF7bVOSrpDRo5SPZbkJgZfhtrMJzvcr5lk-xoNFpbKOHZtn_5PDlMsBlBqGZlir06aoFxjlnfayNgp-dXB5HvphQ67s1IkHSubn26CrAi6kAkdwXo_NrkVtXtg4Ce6U/s320/IMG_3705.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5338073953077019618" border="0" /></a><br /></div><div style="text-align: center;"><div style="text-align: justify;"><div style="text-align: justify;">Selle kõige keskel anti meile võimalus ka tund aega kajakiga ringi aerutada ning rannikut lähemalt uurida. Võimas! Aerutasime ülalt langevate pisikeste koskede alla, veendusime, et pealmine kiht vett on tõepoolest mage ning saime naerda ühe tõsise turisti üle, kes fotoaparaadiga pilti teha üritades kajakiga ümber käis. Lisaks anti veel üks võimalus, mida üldsegi mitte kõik reisijad kasutada ei soovinud. Nimelt teha üks pisike suplus. Vesi ei olnud üldse mitte soe, vast 10 kraadi kanti, kuid mitu korda elus on Sul võimalus sellises kohas ujuda? Ei tulnud meil Matiga pähe siin külma vett peljata ja laevatekilt sai pea ees fjordi karatud. Et sealt paari minuti pärast kiiresti välja ronida, sest olgem ausad - vesi oli väga külm :)<br /><br /><div style="text-align: center;"><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhMzSOECdnPopfwnX898UV4Zzd2gx6uwmkgLJtE-6Gfqtggl6pGSQwc_T98A2bnapqx8IUJO7X7DacbEZJv5WlyGLhL0CYOrd3xRl9rRaGY03yOS8pQQ_OgDJ-oEFC0_xVfg17c5HyhKfY/s1600-h/IMGP5936.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 214px; height: 320px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhMzSOECdnPopfwnX898UV4Zzd2gx6uwmkgLJtE-6Gfqtggl6pGSQwc_T98A2bnapqx8IUJO7X7DacbEZJv5WlyGLhL0CYOrd3xRl9rRaGY03yOS8pQQ_OgDJ-oEFC0_xVfg17c5HyhKfY/s320/IMGP5936.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5338073403313603282" border="0" /></a><span style="font-style: italic;"></span><span style="font-style: italic;">Anti, Kaarin ja Liisi. Ja pisike kaljunukk.</span><br /></div></div><span style="font-style: italic;"></span></div><span style="font-style: italic;"><br /></span><div style="text-align: center;"><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhzJB7kLiMTWwARbLe822sshQ8Cm3JvSTAjA7QbQarDix45hvRyZaYQdFIkCiUEWm_jAQdPPAZRn9jiWlgcLPic7H_kH3FPSyTKRpd7gHVuGv7B6PDLGRjywjRo5UWpb1PXLyk44cdIisQ/s1600-h/IMGP5949.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhzJB7kLiMTWwARbLe822sshQ8Cm3JvSTAjA7QbQarDix45hvRyZaYQdFIkCiUEWm_jAQdPPAZRn9jiWlgcLPic7H_kH3FPSyTKRpd7gHVuGv7B6PDLGRjywjRo5UWpb1PXLyk44cdIisQ/s320/IMGP5949.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5338073400774595186" border="0" /></a><span style="font-style: italic;">Pisuke suplus</span><br /><br /></div></div> Väljas läks pisitasa pimedaks, kuid reisi parim osa ootas veel ees. Tüüpiliste eestlastena oli parim osa meie jaoks muidugi õhtusöök, mis oli väga rikkalik. Rootsi laud, kust jäid ehk mõned üksikud asjad ära maitsmata - taldrikud said igatahes meeletute kuhjadega täidetud ning ammu pole mul söögist nii raske olla olnud. Eelmine nädal olime vaid pakisuppe ja nuudleid söönud ning nüüd sai loom välja lastud. Pärast õhtusööki mängisime Scrabble nimelist lauamängu, mida valitses Liisi, kuulaasime huvitavat ettekannet Uus-Meremaa kohta ning seejärel pugesime telgile vahelduseks vooditesse puhaste linade vahele. Kõhutäit välja magama. Et hommikul samamoodi õgimist jätkata.<br /><br /><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiYscvvBkOsVOUF_sUS04wUuwq_q3K9pBIuqOa5U3VrLMVRtU1eHG1Dnpaj6W19prL-PpMJglA68DQYhiADjSrm7bJmeJAq0OH3XM7o7hVWk-bnm1QLhKmDHUyIyzAWJNg7Fbbm1b0x-2A/s1600-h/IMG_3693.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiYscvvBkOsVOUF_sUS04wUuwq_q3K9pBIuqOa5U3VrLMVRtU1eHG1Dnpaj6W19prL-PpMJglA68DQYhiADjSrm7bJmeJAq0OH3XM7o7hVWk-bnm1QLhKmDHUyIyzAWJNg7Fbbm1b0x-2A/s320/IMG_3693.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5338073959390072338" border="0" /></a>Hommikuse tagasisõidu huvitavam koht oli vast tõestus sellest, kui ekslik võib olla inimese silm. Nimelt sõitsime mööda kõrgest kaljuseinast ning väideti, et see kaljusein on 1 kilomeetri kõrgune. No mitte ei suutnud seda uskuda, vast 100m maksimaalselt oleks pakkunud, aga kilomeeter - tundus naerväärne. Ometigi meile seal huvitav eksperiment tehti ning purjekas sõitis päris-päris kalju ligi ning kaljuseinal oli kergesti eristatav koht, kuhumaani ulatusid laeva mastid, paarkümmend meetrit kõrged. Seejärel sõitis laev taaskord fjordi keskele ja tõepooles - see paarikümne meetri kõrgune osa kaljust tundus sealt kaugusest imepisike, paar meetrit vast oleks sellele kõrguseks pakkunud. Inimese silm lihtsalt ei ole harjunud kilomeetri kõrgust objekti alt vaatama ning ei suuda seda objektiivselt hinnata. Lahe kogemus igatahes.<br /><br /><div style="text-align: center;"><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiWO7b5B-QAE3s1_DP6Cfu_YxbYsWQO1CaBluWzNtPHWgBNfpLpQcXkPV5YSKbxm4AO9J-fRiQ9kJuRP8zyARL37ceOSjtXvWL6eieK4KIjKMOxqBbOaUdRJ75WJOa_xz__sLe1JjIjaoc/s1600-h/IMG_3706.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 240px; height: 320px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiWO7b5B-QAE3s1_DP6Cfu_YxbYsWQO1CaBluWzNtPHWgBNfpLpQcXkPV5YSKbxm4AO9J-fRiQ9kJuRP8zyARL37ceOSjtXvWL6eieK4KIjKMOxqBbOaUdRJ75WJOa_xz__sLe1JjIjaoc/s320/IMG_3706.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5338073407599248834" border="0" /></a><span style="font-style: italic;">1km kaljuseina</span><br /><br /></div>Paraku me lõpuks ka tagasi sadamasse jõudsime ning sellest oli päris kahju, kuna reis oli olnud rohkem kui meeldiv. Aga arvan et lisaks piltidele ja mälestusele sai igaüks meist sealt pisut muudki kaasa - tükikese tõelisest maailmast ehk.<br /><br />PS. Kel huvi näha me reisi Mati pilgu läbi, siis võib kiigata tema ploogi <a href="http://mathjuu.pri.ee/blog/index.html">http://mathjuu.pri.ee/blog</a>, kuhu ta on ka päris hea hulga pikstuure vaatamiseks välja sättinud.<br /></div>Antimonhttp://www.blogger.com/profile/06213540632296169537noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-9047959405622628272.post-19213436363854540682009-05-20T12:38:00.002+03:002009-05-20T13:19:24.315+03:00pikstuur vol VII<a href="http://picasaweb.google.com/apunkto/Melbourne">Melbourne pildis</a>Antimonhttp://www.blogger.com/profile/06213540632296169537noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-9047959405622628272.post-56009033013718375302009-05-19T13:02:00.007+03:002009-05-20T06:28:02.543+03:00Uue Mere Maa, osa II<div style="text-align: justify;">Queenstowni, mis on ühtlasti Uus-Meremaa mitteametlik "atraktsioonipealinn", ei läinud me aga mitte ainult ööbima, vaid lisaks uurima, millist matkarada vallutama minna. Kindel plaan oli, et ette tuleks võtta üks New-Zealand Great Walk'idest, eelistusega Milfordi rada, mis on vast kõige tuntum. Tuntusega kaasneb aga tavaliselt ka rahvarohkus ja kuna 1. mai oli ühtlasi talvise hoojaaja algus ja talvehooajal saab rajale igaüks ja tasuta, siis ilmselt tormasid kõik, kes vähegi said, Milfordi rajale. Lisaks öeldi meile DOC-ist, et suure tõenäosusega on seal kuni meetrisügavused üleujutused, kust sildu üle ei pruugi minna. Seepärast langes me pilk natuke lõuna pool asuvale <a href="http://en.wikipedia.org/wiki/Kepler_Track">Kepleri rajale,</a> mil pikkust isegi rohkem kui Milfordi rajal. Ning kuna see sisaldas ka alpisektsiooni (mille kohta küll hoiatati, et seal väga külm ja üleüldse äärmuslikke ilmastikutingimusi), siis langeski valik Kepleri raja kasuks. Sai see alguse Te Anau linnast, samanimelise järve kaldalt.<br /><br />Et end enne retke puhtaks küürida ning fotoaparaate laadida, laekusime ööseks Te Ananu karavaniparki. Seal hakkas järjest häid uudiseid kaela sadama - esmalt selgus, et pargis on olemas saun! Hinnaks öeldi 10 dollarit ning Matiga sai otsustatud, 10 doltsi näkku pole sauna eest saunavõõral maal palju maksta, tüdrukud küll esialgu loobusid sellest lõbust. Paraku mõtlesid nad ümber, kui selgus, et me olime valesti aru saanud ja 10 dollarit tuleb maksta kogu seltskonna peale:) Seega sauna me õhtul läksime ja see oli iseenesest tore sellega volbrit tähistada. Kuigi saun ise muidugi feilis, kuna kerisel läks soojaks ainult 2 rauda 6st ja üle 60-70 kraadi seal ei olnud, vesi voolas enamasti kividelt maha aurustumise asemel. Aga saun sellegipoolest ja üle mõne aja sai lava peal istuda. Õhtul jätkasime säästurezhiimist hoolimata volbri tähistamist ning õgisime küpsiseid. Arvestades seda, et viimaste päevade menüüs olid enamasti kiirnuudlid, cous-cous ning purgisupid, siis oli see päris suur asi :) Saunaga aga Te Anau head uudised ei piirdunud - nimelt broneerisime sealtkaudu kruiisi fjordidesse, mille hind üldiselt väga soolane oli, kuid et 2 inimest, kellega me Uus-Meremaal esimesena rääkisime (Iisraeli autodiiler ning ChristChurchi infopunkti tots) olid just seda kruiisi väga tungivalt soovitanud, siis otsustasime eelarve lõhki ajada ning seal ära käia. Vastu ootust teatati meile leti tagant, et just nüüd on käimas sooduskampaania, mistõttu me võime ome piletid neljandiku võrra odavamalt saada kui tahame. Tahtsime:)<br /><br />Hommik oli üpris huvitav, kuna telgiuks püsis ühes tükis ning telk ise oli rohelise värvi valge vastu vahetanud. Öösel oli nii külm olnud, et telk oli üleni härmas, autoaknad jääs ja hingeõhk auras mõnuga. Ime lausa, et öösel külm ei olnud. Ees ootava mägimatka jaoks öökülm muidugi väga hea uudis ei olnud. Igatahes pakkisime oma märja telgi ning 7 asja kokku, vinnasime kotid selga ning ees ootas 67 kilomeetrit vantsimist, (Kepler track ise on u 60km pikk, aga lisaks on seal rajad koobaste ja koskede juurde) sealjuures tõusmine pooleteist kilomeetri kõrgusele mägedesse ning jälle alla. Kokku plaanisime selle matka peale 4 päeva, sealjuures viimasel päeval jäi läbida vaid 6km ning sellega tegime lihtsalt enne kruiisi aega parajaks. Mina meenutasin igatahes 6 jala rada, kus 42km 3 päevaga läbisime ja kuna ma neil tõusudel aegajalt ikka üpris surnud olin, siis tõttöelda sai eesseisvat matka isegi pisut peljatud.<br /><br />Esimesel päeval kulges rada läbi sammaldunud rohe-rohelise metsa ning maastik oli tasane. Seal oli jalutuskäik päris nauditav, ilm oli mõnusalt sügiseseselt soe, metsa all rohkesti seeni, iseäralikke kände ning samblikke. Aegajalt viis rada Te Anau järve kaldale, mis oli tuulevaiksel hetkel lausa uskumatult selge ja sile, 5-6 meetrit oli mööda järvepõhja kenasti näha ning pisukese ootamise järel võis seal kenasti ka suuremaid kalu ringi ujumas märgata. Pilku kaugemale suunates ei pidanud samuti pettuma, kuna siledalt järvepinnalt peegeldusid tagasi metsad, mäed ning pilved. Ning kõik see oli täielikus vaikuses, kui vahest välja arvata lindude sädistamine. Üpris ideaalilähedane koht ükskõik milliste argimurede maharaputamiseks.<br /><br /><br /><div style="text-align: center;"><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgfl26rChm-QKhqYUkhJqaQmzxTrMm8zYSI6QXl14E_0KdEHh1KO8qx4s01i-pvfHw259tEsdZEiGnQWjpwtYXaNIPZwu1bHptRGNbhmYpzinwwZr07j9CGAR8INjNxPxXq5cglPTN26x8/s1600-h/IMG_3409.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgfl26rChm-QKhqYUkhJqaQmzxTrMm8zYSI6QXl14E_0KdEHh1KO8qx4s01i-pvfHw259tEsdZEiGnQWjpwtYXaNIPZwu1bHptRGNbhmYpzinwwZr07j9CGAR8INjNxPxXq5cglPTN26x8/s320/IMG_3409.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5337477728469517234" border="0" /></a><span style="font-style: italic;">Te Anau järv</span><br /><br /></div>Meil aga argimuresid eriti polnud ning ainsaks mureks oli see, kuidas õhtuks tuli üles võtta. Pimedaks läks umbes poole kuue paiku ning kui päike kadus, muutus väljas üpris jahedaks. Kuna fjordlandil ning selle lähiümbruses sajab väga palju ning mets on vett-imavat sammalt täis, oli küttematerjali leidmine üpris raske. Vaatamata sellele me siiski üpris korraliku lõkke püsti saime, seda peamiselt kuivanud pöökpuude abil, mille lehed ülimalt hästi tuld võtsid.<br /><br />Teisel päeval algas aga tõsine matk pihta. Märksõna oli "tõus". Lõputult pikana näiv ning kohati lausa närvi ajav tõus. Paar tundi vantsisime ainult üles - mitte meetritki ei olnud tasast teed, ainult tõus, mis keerutas mööda mäekülge edasi-tagasi. Üleni higise ja väsinuna oleks tahtnud juba kogu seda matka pikalt saata, kui järsku kadusid puud mõlemalt poolt rada ning vaatepilt täitis kõiki uue energiaga - olime tõusnud pealepoole pilvi ning et pilved olid paksud, siis pilt oli päris omapärane - valge vaiba seest paistsid välja mägede tipud ning suurt rohkemat ümberringi näga ei olnudki. Lisaks tervitas meid külm alpituul, härmas rohi ning jääkristallid. Tõmbasime talvemütsid pähe ning jätkasime tõusu hoopis rõõmsamas tempos, sest ümberringi uudistamine otsekui kustutas väsimuse jalgadest.<br /><br /><div style="text-align: center;"><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhJfjNUi71qNZIkWo8Ag3xReqY2CW9KkheQW3Ymeb72D3AXf4uIEaHRJy48DuFI8ZwWBKtf0PGrh7QyCCVhqzy-FWKmj72Pyd7_N7XmEUd4jB6cT75CaqmZjyxC2EUD89qPG_N4EIQkBBU/s1600-h/IMG_3453.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhJfjNUi71qNZIkWo8Ag3xReqY2CW9KkheQW3Ymeb72D3AXf4uIEaHRJy48DuFI8ZwWBKtf0PGrh7QyCCVhqzy-FWKmj72Pyd7_N7XmEUd4jB6cT75CaqmZjyxC2EUD89qPG_N4EIQkBBU/s320/IMG_3453.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5337477733649955154" border="0" /></a><span style="font-style: italic;">Mingil põhjusel kippus Kaarin paremale hoidma:)</span><br /><br /></div><div style="text-align: center;"><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgObIZLtI6Pncv5k4y-aTiwjPpEJk2oqdF56XlSynFk8S-oZBZTZKnwgHdwvrPtUDQwvB9KTyXCr2-6ANbkNuzjxeb1esdA-wrChYL8MfzN1xAzcawmWfC-w83nK5pJyHZsF1MvMDiYSoI/s1600-h/IMGP5383.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgObIZLtI6Pncv5k4y-aTiwjPpEJk2oqdF56XlSynFk8S-oZBZTZKnwgHdwvrPtUDQwvB9KTyXCr2-6ANbkNuzjxeb1esdA-wrChYL8MfzN1xAzcawmWfC-w83nK5pJyHZsF1MvMDiYSoI/s320/IMGP5383.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5337474299055750146" border="0" /></a><span style="font-style: italic;">Saabusime pilvede kohale</span><br /></div><br /><div style="text-align: center;"><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg5ijsArWLzYz70zwkTPCW65SyDfJ3AS_mRpX1R29OU30qzcsUpHZ48DyFc1pTdVShag1Tw2H4v9LoMe5EKxr8waETDQ5XyhXqtJes0N9aGdBx-NtjNJ2fJ7RZxnbh7rxCP-ZY_2GePMbQ/s1600-h/IMG_3479.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg5ijsArWLzYz70zwkTPCW65SyDfJ3AS_mRpX1R29OU30qzcsUpHZ48DyFc1pTdVShag1Tw2H4v9LoMe5EKxr8waETDQ5XyhXqtJes0N9aGdBx-NtjNJ2fJ7RZxnbh7rxCP-ZY_2GePMbQ/s320/IMG_3479.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5337477729187806098" border="0" /></a><span style="font-style: italic;">Siil udu kohal</span><br /><br /></div>Peagi hakkas väsimus aga taas jalgadesse hiilima - kuigi olime enamvähem tippu jõudnud, siis käis rada üle mägede endiselt üles-alla. Lisaks jäi rada järjest kitsamaks ja kitsamaks tipnedes sellega, et liikusime 30cm laiusel rajal üle mäeharja ning mõlemale poole alla haigutas paarisajameetrine kuristik. Ei olnud sel rajal miskit julgestust ega piirdeid, lisaks kippus maapind päikese käes sulama ja kohati oli rada väga libe ja mudane. Mina ei saa siiamaani aru, kuidas Kaarin neist kohtadest üle sai, teades et ta läks Hiiumaa tuletorniski poole pealt tagasi :) Teiseks päevaks olime valinud omale päris raske ülesande - hommikul alustasime mägede alt, päeval läksime üle mägede ning õhtul laskusime taas alla, kokku umbes 25km. Kuid hoolimata sellest, et rada oli raske ning aegajalt seal ikka surime hoolega, oli see üle mägede minek kaugelt kõige vingem kogemus kogu selle reisi jooksul. Need vaated, mis sealt avanesid, kõrgused, kust me üle ronisime, ning see maailma katusel oleku tunne olid kirjeldamatult võimsad, massiivsed võiks isegi öelda. Siinkohal võin ilmselt ka lõpetada matka selle osa kirjeldamise, kuna sõnadega ei ole lihtsalt võimalik seda eriti edasi anda. Tasus tulla ja tuhat korda enamgi.<br /><div style="text-align: center;"><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgAsH_7OjGYdFUd7w8rKtp9l5nW7S35q-upI1IV42S71mCZfBwQihSLARsAdCGBHAGOs8fAAVlUyvixhGp1CJoIWVz1C62Q3ke3vGC-tuRGfmr9S7XV_tEOLHHj2zFt756oXLDZvcMhI5Q/s1600-h/IMG_3505.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgAsH_7OjGYdFUd7w8rKtp9l5nW7S35q-upI1IV42S71mCZfBwQihSLARsAdCGBHAGOs8fAAVlUyvixhGp1CJoIWVz1C62Q3ke3vGC-tuRGfmr9S7XV_tEOLHHj2zFt756oXLDZvcMhI5Q/s320/IMG_3505.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5337477270394314754" border="0" /></a><span style="font-style: italic;">Esiplaanil olevast mäeharjast sai üle jalutatud</span><br /></div><div style="text-align: center;"><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgtfaIqvWc6Ov0egAvzjBGaQ9kN5a6QOztV75JtdRlDRXQhWyDTiLJgxCRlc1romYF2ssIjRgab4uoS46ITN9rCE5BlKKjU-D5TWTBGy8rsC1rQNGO9Lprt8vTcRyVYOVQlvEjF9cO7Wqw/s1600-h/IMG_3512.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgtfaIqvWc6Ov0egAvzjBGaQ9kN5a6QOztV75JtdRlDRXQhWyDTiLJgxCRlc1romYF2ssIjRgab4uoS46ITN9rCE5BlKKjU-D5TWTBGy8rsC1rQNGO9Lprt8vTcRyVYOVQlvEjF9cO7Wqw/s320/IMG_3512.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5337477265650434898" border="0" /></a><span style="font-style: italic;">Üldiselt peaks Kaarin kõrgust kartma</span><br /></div><div style="text-align: center;"><br /></div><div style="text-align: center;"><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgAfUEAbmuwgh0rX4RuSDDtEoPeOifRyLMFd5SGZS1uJLU0NbAJsccA69HM3G50_zM-B7nbPhhLWlKM6UZ3sKgJZE48LG8yJwnYImJUnYFVnJmrKUY_EOjEVP4XHhs7lSLcy2ETtoUShyphenhyphens/s1600-h/IMG_3520.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgAfUEAbmuwgh0rX4RuSDDtEoPeOifRyLMFd5SGZS1uJLU0NbAJsccA69HM3G50_zM-B7nbPhhLWlKM6UZ3sKgJZE48LG8yJwnYImJUnYFVnJmrKUY_EOjEVP4XHhs7lSLcy2ETtoUShyphenhyphens/s320/IMG_3520.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5337477265418776050" border="0" /></a><span style="font-style: italic;">Siin pildil on näha Kaarin, Mati ja Liisi</span><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEghuL3yYY1NYM9TkmsX-YFBbdKkwkhhcpva0T-X1KY7Y-JvUi36uAuZEScVtN42r4w2fm13QyhdPopNWAw-_8GSR1tezMkaxvIRVpdpmw6wLDBldvgL4zmOGmddHcqoKthSAjeyfe1-pSQ/s1600-h/IMG_3525.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEghuL3yYY1NYM9TkmsX-YFBbdKkwkhhcpva0T-X1KY7Y-JvUi36uAuZEScVtN42r4w2fm13QyhdPopNWAw-_8GSR1tezMkaxvIRVpdpmw6wLDBldvgL4zmOGmddHcqoKthSAjeyfe1-pSQ/s320/IMG_3525.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5337477262786664098" border="0" /></a><span style="font-style: italic;">Hailänder</span><br /></div><div style="text-align: center;"><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiPguUfwA7AIj-aTe6azYcYq2XpclHWf-83ePyUkxs6gbiEyu6cZCDDJaiuhJOFvyoeou0xCzsVryEZouqqMIKyP0sT2HIaouI0kNrQin77eLjlmgaXRqtWYUobRj73KTQycks2QSYizN0/s1600-h/IMG_3542.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiPguUfwA7AIj-aTe6azYcYq2XpclHWf-83ePyUkxs6gbiEyu6cZCDDJaiuhJOFvyoeou0xCzsVryEZouqqMIKyP0sT2HIaouI0kNrQin77eLjlmgaXRqtWYUobRj73KTQycks2QSYizN0/s320/IMG_3542.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5337477258153838370" border="0" /></a><span style="font-style: italic;">Passin siin, ürgsuse taustal</span><br /><br /></div><div style="text-align: center;"><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg_MquwPLWFEbAaZjOQ269G44tmyOiQkthm_RtAv_14_dJPpG1t4h_7EuzOsqL707ZVronGhtYOq-pKNC6kVkCmAVEN-5UGQn7aqgNiuChLJWJPyHqREl0fQ9BUH6h2KUV5Hp7-VC7kmXo/s1600-h/IMGP5512.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg_MquwPLWFEbAaZjOQ269G44tmyOiQkthm_RtAv_14_dJPpG1t4h_7EuzOsqL707ZVronGhtYOq-pKNC6kVkCmAVEN-5UGQn7aqgNiuChLJWJPyHqREl0fQ9BUH6h2KUV5Hp7-VC7kmXo/s320/IMGP5512.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5337474301006977938" border="0" /></a><span style="font-style: italic;">Mount Luxmore on vallutatud</span><br /><br /></div>Kolmas päev kulges taaskord mööda tasast maad ning kuna mets oli üpris ühetabane terve raja ulatuses (ühetabane kuid siiski omapärane ja ilus, müstiline mets, nagu Kaarin ütles), siis tegime Kaariniga päris kõva tempot, tahtsime nimelt valges telkimispaika jõuda, et riideid pesta ning lõkke jaoks materjali koguda. Kuigi tempo oli kiire, siis aegajalt tõmbasime siiski hoo maha ning nautisime loodust - peale metsa läbisime veel paari kilomeetri jagu rabamoodi maastikku, ühes udusse mattunud järvega, kus peal magasid pardid. Üpris omapärane pilt - järv oli linde täis, kuid ühtki liigutust polnud näha, ühtki häält polnud kuulda. Hall ja udune, meenutas tõesti mingit nõiduslikku kirjeldust muinasjuturaamatust. Õhtuks jõudsime taaskord suurema järve äärde ning seekord oli selleks Lake Manapouri, üks suurimaid ja kauneimad Uus-Meremaal. Üle järve võis taamal taaskord näha mägesid kõrgumas, kuid seekord oli nende vaatamises midagi teistmoodi. Nimelt avastasime sildi, kus mäetippude nimed olid ära toodud, ning üks neist kauguses kumavatest mäetippudest oli Mount Luxmore - paarikümne kilomeetri kaugusel asuv tipp, mille me olime just eelmisel päeval vallutanud. Päris kõige kõrgemas tipus (u 1500m üle merepinna) sai seal ära käidud ning seda tippu kaugusest vaadata oli tõesti eriline tunne.<br /><br /><div style="text-align: center;"><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhJoMvnSPC1UpoZOrxYuJdMbAQwiAA9CMoevR1ZMmb6mGzhLV1Y05ThhxDUxTVqZHDpoiNEohgEinpqjfJivn5bRP4EGgudkQLGmzXCiEb81JC7bxM9DO8JbVEKiD5tmjxs8tsrhVdrqLc/s1600-h/IMG_3621.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhJoMvnSPC1UpoZOrxYuJdMbAQwiAA9CMoevR1ZMmb6mGzhLV1Y05ThhxDUxTVqZHDpoiNEohgEinpqjfJivn5bRP4EGgudkQLGmzXCiEb81JC7bxM9DO8JbVEKiD5tmjxs8tsrhVdrqLc/s320/IMG_3621.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5337474307480158354" border="0" /></a><span style="font-style: italic;">Müstika</span><br /><br /></div><div style="text-align: center;"><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhnnWi_b5YISid91PUHrVyaTsAeT87VcdRV0_Q4ypO7IOvUFEmEAcJTdSnrt2UxgrFvytP7w27CfS7GApyzwKOO78wivvO4KlJO4c7ZA0NKsdqnxQHGvvvc1oJxNwqwsV5g6maUSoIJEKg/s1600-h/IMGP5315.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhnnWi_b5YISid91PUHrVyaTsAeT87VcdRV0_Q4ypO7IOvUFEmEAcJTdSnrt2UxgrFvytP7w27CfS7GApyzwKOO78wivvO4KlJO4c7ZA0NKsdqnxQHGvvvc1oJxNwqwsV5g6maUSoIJEKg/s320/IMGP5315.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5337474301785652082" border="0" /></a><span style="font-style: italic;">Seitsme maa ja mere taga</span><br /><br /></div>Lisaks mägedele ja metsadele sai selle matka käigus nähtud veel koopaid, koskesid, papagoisid,... Tuntud väsimust ja viha nende mägede vastu neist samal ajal siiski vaimustuses olles. Oldud otsekui ainus inimene maailmas, kui ümberringi oli täielik vaikus ning ainult mäed, kuhu iganes ka ei vaataks. Sigavinge:)<br /><br /><div style="text-align: center;"><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjdOCM1M90ODNMsDSIbHZHWp3p3uV6PNMoMq83YJAEwGm6p6oejCIPrCAsYM4PUzOMuMgNfzn1rnyvXPl1o3rhY2pIG7pukj1IIAQxR17UPiMwIwNXu4a3rF9Cie3xlm9zri2S-gGZLoUI/s1600-h/IMGP5903.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjdOCM1M90ODNMsDSIbHZHWp3p3uV6PNMoMq83YJAEwGm6p6oejCIPrCAsYM4PUzOMuMgNfzn1rnyvXPl1o3rhY2pIG7pukj1IIAQxR17UPiMwIwNXu4a3rF9Cie3xlm9zri2S-gGZLoUI/s320/IMGP5903.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5337474272759973634" border="0" /></a><span style="font-style: italic;">Kepler Track - tehtud!</span><br /></div></div>Antimonhttp://www.blogger.com/profile/06213540632296169537noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-9047959405622628272.post-46968451503521869942009-05-17T13:25:00.002+03:002009-05-17T13:49:05.377+03:00Uue Mere Maa, osa I<div style="text-align: justify;">Lend Christchurchi, vähemalt maandumise osa kindlasti, oli meile üks halvimaid lennukogemusi, kuna lennuvälja kohal tiirutas tugev tuul ja lennuk tegi manöövreid, mis vägisi kopsu üle maksa tahtsid ajada ja keha külma higiga katsid. Sellisel hetkel alles saab aru, kui kõrgel tegelikult see lennumasin ikka on ja kui väeti on inimese võim looduse vastu. Õnneks siiski igaviku kaugusel näiv maandumise hetk saabus ja oma jalad saareriigi pinnale asetasime. Karantiinireeglid olid lennujaamas veelgi tugevamad kui Austraalias - seekord pakiti isegi meie telk lahti-kokku, kuna me deklareerisime, et see võib maapinnaga koos olla. Paraku ei olnud me enne lendu telki just kõige ilusamini kokku pakkinud ja lennujaama onklitel läks tagaruumis ikka päris pikalt aega, et see uuesti kokku panna :)<br /><br />Pärastlõunal sai meie ülesandeks otsida meile üks neljarattaline sõber, kuna Mati-Liisi lend jõudis pärale alles napilt enne südaööd. Hakkasime rendifirmasid läbi küsima ja helistama ning lõpuks sattusime üpris muheda Iisraeli päritolu vana otsa, kes algul meile 37 doltsiga sedaani pakkus, aga kui kuulis, et me siis helistame järgmisse kohta, teatas, et no tegelikult saab ta meile 37-ga station-wagoni ka anda. See juba sobis paremini, kaup oli koos ja Mazda Capella sees me Uus-Meremaa teedele veeresimegi. Jõudsime veel parajasti 2 min enne kaubanduskeskuse sulgemist supermarketisse, kus jooksime matkatarvete leti juurde ja sealt haarasin endale ühed matkasaapad. Olid need veel kolmandiku võrra allagi hinnatud ja ei hakanud seal suurt proovimisegagi vaeva nägema - jooksime kassase, maksime ära ja pandigi pood kinni.<br /><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi9zKG6gNcgqhLIHhtHh883dUHidXPaJu6bm5jhC0Lfp2yWB3P98FrpcD02kHyjiRuOzE5weM48TBHu1ki6i4C2rbZp0X7FfwCafpalQUln6c2_p7LadxwIGZX2YxsbxqegkfK8MST8VMU/s1600-h/IMG_3249.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi9zKG6gNcgqhLIHhtHh883dUHidXPaJu6bm5jhC0Lfp2yWB3P98FrpcD02kHyjiRuOzE5weM48TBHu1ki6i4C2rbZp0X7FfwCafpalQUln6c2_p7LadxwIGZX2YxsbxqegkfK8MST8VMU/s320/IMG_3249.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5336738360247455010" border="0" /></a>Eks öeldakse, et iga heategu saab ükskord tasutud ja nii juhtus olema, et sedakorda olime meie need, kes auto lennujaama parkisid ja Matil-Liisil vastas olid ning neil seega muretult sisse sulanduda aitasid:) Kuna aga kellelgi rahalise seisuga just väga priisata polnud, siis seadsime kursi säästupoliitikale ning ei hakanud varemalt ööbimiskohta otsima või kinni panema - idee oli, et lihtsalt sõidame linnast välja ja esimeses puhkealas pistame telgid püsti. Infopunktist öeldi selle plaani peale küll, et noh, tegelikult seda teha ei tohiks aga ühtegi konkreetset seadust ka ei ole, mis seda keelaks. Igatahes mõeldud-tehtud, pimeduse hõlmas sättisime telgid üles ning uinusime magusasti. Magusat und siiski väga kauaks ei olnud, sest ilmnes, et kümnekonna meetri kauguselt kulges telkidest mööda raudtee, ning kui sealt rong mööda mürises, siis esimene hetk oli küll tunne, et nüüd on meil ots peal:) Ka hommikul ei lastud meil poole päevani põõnata sest enamik rekkajuhte lasi kõvasti signaali - isekeskis arvasime, et ju neile ei meeldi eriti mingid tondid, kes nende tee äärde telgi püsti topivad. Sest paraku on päris palju ahve, kes lisaks sellele oma telgi ümbruse prügi täis loobivad ning muidu loodust reostavad.<br /><br />Autonina sai keeratud lõuna poole, kuna kindel plaan oli mõni sealsetest mägimatkadest läbi teha. Esialgu kulges tee mööda kiirteed, kust nagu midagi eriti vapustavat näha polnudki - taamal küll paistsid kauguses mõned ähmased mägedekogud ja rohumaad olid ehk pisut rohelisemad kui Austraalias, kuid sügisteste puude ja käänulise maantee valguses võis end samahästi kui Eestisse kujutada. Tegelikult rohkem veel Inglismaale, sest ümbrus nägi välja väga sarnane sellele, mida sealmaal nähtud sai.<br /><br />Paraku juhtus, et mingi hetkel saime keerata teistsugusele teele, mis kaardil oli märgitud kui Inland Scenic Route. Vat nüüd oli juba teine tera ja pilk püsis pidevalt aknast väljas, kuna mäed, mis ümberringi näha olid, lihtsalt naelutasid selle enda külge kinni. Eriti pruunide mäeharjade tagant kõrguvad valged tipud ning nende kontrast helerohelisete karjamaade, tumeroheliste kuusemetsade ning taevasiniste järvedega. Just nimelt taevasiniste - see ei ole mitte sõnakõlks, vaid need järved tõesti olidki taevakarva helesinised. Kui ainult tuul ei oleks nii külmalt puhunud, oleks nii mõndagi kohta lihtsalt seisma ja vahtima tahtnud jääda.<br /><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj4M1VqcYD3LDYAhZjfDuqREW5pHMkcpjpcO0Uu30NI3SgZz4kd2kC1CYzJdiferjhxFlrhG54Oveu-LXBu8Hs_BX6dHJkAgfdiy-KLUunbVXD3dxv16QX26uMI1cVPcNfrj3vl2KTNEYU/s1600-h/IMG_3290.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj4M1VqcYD3LDYAhZjfDuqREW5pHMkcpjpcO0Uu30NI3SgZz4kd2kC1CYzJdiferjhxFlrhG54Oveu-LXBu8Hs_BX6dHJkAgfdiy-KLUunbVXD3dxv16QX26uMI1cVPcNfrj3vl2KTNEYU/s320/IMG_3290.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5336738356098250962" border="0" /></a><br />Teel käisime lisaks veel üht hüdroeklektrijaama tammi vaatamas, kus möllav ja vahutav vesi mõjus otsekui maagilisena ja tahes tahtmata liikus jututeema selle peale, kuidas tõepoolest on olnud juhuseid, et inimesed on möllavast veest nii nõidusesse sattunud, et on sinna sissegi kukkunud. Jätkasime sõitu Mount Cook'i poole, kuhu plaanisime õhtu lõpuks jõuda - kuna seda mäge oli pea igas brozhüüris mainitud, siis arvasime, et ju seal midagi vaadata on. Ja oli tõepoolest, tipud hakkasid maanteele järjest lähemale jõudma ning järjest kõrgemaks minema. Kuni ühel hetkel olid nad nii kõrged, et läbi nende kohal laiuva pilvevaiba enam tippe näha ei olnudki. Ilmnes, et sel oli ka hea põhjus - Mount Cook nimelt on Uus-Meremaa kõige kõrgem tipp. Pärast väikest jalutuskäiku ülespoole sai selle mäe tipp ka oma silmaga ära kaetud ning lisaks heidetud pilk ka mäe külje pealt alla valguvale liustikule. Mati õnnestus vististi sealt ka ära murduvat jää-lumekamakat silmata, teised kuulsid ainult kõuele sarnast mürtsatust.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgni3UUPLrW5-aIycbbhhBd_bUsltw-V3Kz-KYWmBbjnFWZHqJhQyBraN3uyTtEd1ByZbpuT32YpKxelbHSSZfzJcb9NND2e89Px4ylKuk-GlxQrAApLZlD5Vi4rTfk-k-p2uWyoQJ5Gpw/s1600-h/IMG_3320.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgni3UUPLrW5-aIycbbhhBd_bUsltw-V3Kz-KYWmBbjnFWZHqJhQyBraN3uyTtEd1ByZbpuT32YpKxelbHSSZfzJcb9NND2e89Px4ylKuk-GlxQrAApLZlD5Vi4rTfk-k-p2uWyoQJ5Gpw/s320/IMG_3320.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5336737861059868626" border="0" /></a><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEid2CCqIFT3u5WZ8doqMlH1HL151CWAh5QLA8Wnap0meWaof9wme9U_9ZFtl3RDElzbbsLJvfM13Kmrt5B9Gu09Fxy9uMkqtrz7mzI7ihGaZezgj0rTYzaBeOr8Bw5FylWtK4y6ce_LWjo/s1600-h/IMGP4566.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEid2CCqIFT3u5WZ8doqMlH1HL151CWAh5QLA8Wnap0meWaof9wme9U_9ZFtl3RDElzbbsLJvfM13Kmrt5B9Gu09Fxy9uMkqtrz7mzI7ihGaZezgj0rTYzaBeOr8Bw5FylWtK4y6ce_LWjo/s320/IMGP4566.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5336737856084715586" border="0" /></a><br />Kuigi mäe jalamil tundus olema pea nullilähedane temperatuur, otsustasime siiski telgid sinna üles lüüa - peamiselt kuna tahtsime järgmisel hommikul veelgi pikema walk'i mägedesse ette võtta. Alguses oli küll tunne, et me lihtsalt külmume telki ära, kuid ronisime neljakesi ühte telki ning riideid sai ülestikku tõmmatud päris mitmeid. Ja imekombel ei hakanudki öösel külm ning magasime öises vihmasajus rahumeeli valgeni välja. Paraku oli see valgus pisut petlik, kuna taevast ei paistnud muud kui pilvi ning ega maa pealgi midagi väga näha ei olnud - paks udu kattis kogu mäejalami ning ei mõeldnudki taanduda. Selge oli see, et walk mägedesse ei oma eriti mõtet, kuna mingit muud vaadet peale udu seal nautida poleks saanud. Õnneks soovitati meile aga infopunktist pisut teistsugust rada, kus vaated avanesid hoopis allapoole, aga mitte üles. Suundusime vaatama jääliustiku, või õigemini seda, mis sellest alles oli. Vaatepilt oli päris kena, tuhakarva küngaste vahel laius hallikassinine järv, mille keskel tummas vaikuses seisid helesinised jääkamakad, mõni suurem, mõni väiksem. Ei oskagi öelda, kas tegu oligi üksikute kamakatega, või ainult mõne suure lahmaka veepealsete tippudega. Igatahes uudistamist seal jätkus ja fotokogu sai ka tugevat täiendust.<br /><br /><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgh3bqG76Zw45mgM8GLLShDifYSl-Au5uJmcFqAaeiPyXCOHs-FEp-I703PrC4DerFIQcVTS69m-bCSA_vfJrN3gRHFl9h0dEYxDmK5ZF8ZRjVJ3wn2ZDmZ4OGwqW-o6hefTegUNqAqHFw/s1600-h/IMGP4617.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgh3bqG76Zw45mgM8GLLShDifYSl-Au5uJmcFqAaeiPyXCOHs-FEp-I703PrC4DerFIQcVTS69m-bCSA_vfJrN3gRHFl9h0dEYxDmK5ZF8ZRjVJ3wn2ZDmZ4OGwqW-o6hefTegUNqAqHFw/s320/IMGP4617.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5336737853924104018" border="0" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg8YF0-HmUQ9XTn4FAMXLP9Y0KkCQJEuyDWh3FUad1na8KdnTdTI4pj7hUHHAI5_jVFEjQdCbn26hDMOLAwapOVetzdcxa-HmXqZe-NP8tzScJptYs3QXArMNJgPLXL3xQE8tXgvLXsXnM/s1600-h/IMGP4639.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg8YF0-HmUQ9XTn4FAMXLP9Y0KkCQJEuyDWh3FUad1na8KdnTdTI4pj7hUHHAI5_jVFEjQdCbn26hDMOLAwapOVetzdcxa-HmXqZe-NP8tzScJptYs3QXArMNJgPLXL3xQE8tXgvLXsXnM/s320/IMGP4639.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5336737848220627730" border="0" /></a>Ega's midagi, põrutasime edasi lõuna poole ning järgmine suurem koht, mis ette jäi, oli Queenstown. Vahetult enne seda sattusime kaljude vahel nägema üht silda, kust inimesed 40m kõrguselt pea ees alla jõkke hüppasid. Paraku oli neil kummist tross jalgade küljes ja tuli välja, et tegu oli väidetavalt esimese kommertsliku bungyhüppe asukohaga maailmas. Eks selle üle on vaieldud ja vaieldakse ka edaspidi, igatahes tuli välja, et kahele meist oli omaette eesmärgiks seatud Uus-Meremaal üks bungyhüpe sooritada. Või mõnel puhul ka kaks. Mingu see siis maksma palju läheb. Paraku ei olnud need kaks mina ja Kaarin (on omaette küsimus muidugi, kas Kaarin üleüldse kunagi võiks pähe võtta kusagilt kõrgusest alla karata). Hüppeid vaadates oleks tahtnud selle asja ära proovida küll, kuid atraktsiooni hind oli siiski minu arust ühe paarisekundilise hetke eest pisut liiga palju välja käia. Vast umbes poolteist tuhat Eesti raha. Ja nii sai otsustatud, et kuna ma polnud bungyhüpet endale mingiks eesmärgiks seadnud, siis pidasin paremaks selle raha eest miskit muud ette võtta. Mati-Liisi aga järgmisel päeval oma säästud sinna jätsid ja selle elamuse osaliseks said. Mine Sa võta kinni, kas oleks pidanud ka hüppama või mitte - eks ta korraks kadedaks tegi, aga samas ei jäänud see mind ka kuidagi piinama või suurt kahetsust hinge. Rääkimata rahast, mis rahakotti jäi. Või noh, mujal ära kulus:)<br /><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhNxKuVYHeotOEUsVOBVFDoaWN9q-wd02NRfP3YoIlJnE94ERDbSP-m7Bm1vFVDEYgtHFUvAoTRzH_hod78vlteTM3GiCHTScAc18VwK61OyVyK6uIZia3aA5xFgs2hnCaElAEMJOWQjxY/s1600-h/IMGP4824.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhNxKuVYHeotOEUsVOBVFDoaWN9q-wd02NRfP3YoIlJnE94ERDbSP-m7Bm1vFVDEYgtHFUvAoTRzH_hod78vlteTM3GiCHTScAc18VwK61OyVyK6uIZia3aA5xFgs2hnCaElAEMJOWQjxY/s320/IMGP4824.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5336737843449492834" border="0" /></a>Queenstownis ööbisime, nagu ka Mt. Cook'il ja päris mitmel puhul edaspidigi, DOC telkimisalal. DOC on seal midagi meie RMK sarnast. Igatahes on positiivne, et seal (suuresti erinevalt Austraaliast) on üpris lihtne telkimiskohta leida. See pole küll päris tasuta, kuid siiski tüki odavam kui karavaniparki minna. DOCi campgroundides oli kasutusel iseteendidus - pidid raha ümbrikuga karpi panema ja sama koodiga lipuga oma telgi külge riputama. Suuresti südametunnistuse asi, sest ega neist kastidest igal hommikul ilmselt raha korjamas ei käidud ja ilmselt ei tehtud seal ka teab mis suurt kontrolli, kes ja kui palju maksnud on. Meie südametunnistus jäi enamvähem puhtaks - no vähemalt pool sellest. Kuna me magasime 4kesi ühes telgis, siis maksime igal pool 2 inimese eest. Sest tavaliselt selles telgis 2 inimest magab:) Aga no vähemalt maksime. Ja pealegi mõnel ööl oli pisut külm:)<br /><br />To be continued...<br /><br /></div>Antimonhttp://www.blogger.com/profile/06213540632296169537noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-9047959405622628272.post-43998805779638303492009-05-15T13:19:00.004+03:002009-05-15T14:06:30.186+03:00Sissejuhatus Uus-Meremaale<div style="text-align: justify;">Idee Uus-Meremaad külastada on meil reisi algusest saadik mõtteis mõlkunud, kuna oleks ilmne raiskamine kodust nii kaugele sõita ja seda müstilist saareriiki mitte näha. Ausalt öeldes ei mäletagi enam, miks me kohe pärast Mildurast lahkumist purjesid sinna suunda ei seadnud - tollal olnuks seal ehk pisut soem, kuigi suvi oli seal läbi saanud ning sügis-talv on küll vast pisut soojem kui Eestis, kuid öised temperatuurid alla nulli ja lumesadu(kui mitte üle kogu maa, siis mägedes kindlasti) ei ole sel ajal ebatavalised nähtused. Üldiselt soovitasid kõik meil seal võimalikult kiiresti ära käia, märtsis-aprillis soovitatavalt, kuid minekuvalmis saime alles mai alguses. Ja ega siingi pikka plaanimist polnud - andsime lihtsalt Matile-Liisile ultimaatumi sisse, et nüüd on minek ja paari päeva pärast me Christchurchis maandusimegi. Et seal auto rentida, Brisbanest kohale lendavate sõpradega kokku saada ning Uus-Meremaa lõunasaarele tiir peale teha.<br /><br />Vahest enne kui omi juhtumisi ja kogemusi kirja panema hakkan, siis paari sõnaga huvitavamatest faktidest Uus-Meremaa kohta, mis ehk võiksid pisut valgust heita sellele maale, mis on Eestist lihtsalt liiga kaugel, et keskmine eestlane sealse elu kohta midagi teada võiks. Mina näiteks teadsin enne minekut ainult seda, et see asub "Austraalia külje all" (Mille kohta Mati väga tabavalt mainis, et samahästi võib öelda, et Poola asub Eesti külje all), et seal räägitakse inglise keelt ja seal on vasakpoolne liiklus. Ja et Uus-Meremaa koosneb kahest saarest. See oli laias laastus ka kõik, sest mu ülejäänud oletused a la et seal on aastaläbi väga soe ja troopiline, et metsades elab sadu erinevaid kummalisi loomi jms, said mitmeski ümber lükatud.<br /><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgD6-HSRwBKkbFLAp_WlVvGFESjzBgKYHLPYNG-mT1jA6vIsrDSyHoMXikZcSEFkAgUITJoVvgYmbIqHD0c7u7qmNO-8pUcwoiagF4BibdGMtFfqX96OrL88_PJQOiA9WFOzjI5UWanQRE/s1600-h/IMG_3449.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgD6-HSRwBKkbFLAp_WlVvGFESjzBgKYHLPYNG-mT1jA6vIsrDSyHoMXikZcSEFkAgUITJoVvgYmbIqHD0c7u7qmNO-8pUcwoiagF4BibdGMtFfqX96OrL88_PJQOiA9WFOzjI5UWanQRE/s320/IMG_3449.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5336002405939731042" border="0" /></a>Esimene huvitavam teadmine minu jaoks oli see, et Uus-Meremaa eraldus mandritest sellisel ajal kui imetajaid veel ei olnud ja arenes seal elu sedamoodi, et sinna ühtki imetajat ei tekkinudki. Ehk siis põhimõtteliselt võiks öelda, et ei ole olemas ühtegi põlist Uus-Meremaa looma (pean silmas maismaaimetajaid siis, sest hülgeid jms seal siiski leidub). Ja ei jooksnud seal aegade alguses ka ühtegi kiskjat ringi, mistõttu linnud arenesid pisut teistmoodi kui mujal maailmas - kuna kiskjaid ei olnud, siis polnud lindudel ka suurt vajadust lennuvõime järele, kuna enamus aega nad patseerisid ilma ohuta mööda maad ning otsisid sealt toitu. Nii ongi Uus-Meremaa üks suurim rikkus linnuriik, mille paljusid esindajaid ainult sellel saarel näebki. Ja paljud neist ongi arenenud lennuvõimetuteks - kuulsaim neist ilmselt on kiivi, mis on ka rahvussümboli staatuses.<br /><br />Paraku tuleb imetajate- ning kiskjatevabast maast rääkida minevikus, sest nagu selgus, siis hetkel neid Uus-Meremaal siiski ringi jookseb. Lugu ise on laias laastus järgmine: Kui eurooplased Uus-Meremaale end asustama hakkasid, siis leidsid nad, et igavuse peletamiseks oleks tore jahti pidada, kuid metsades polnud kedagi jahtida. Nii tuligi kellelgi geniaalne idee, tuua euroopast jänesed ja need metsadesse lahti lasta - hea jahti pidada, kenad nahad.. Paraku osutus see aga katastroofiks, kuna jänesed paljunesid metsikult (polnud kiskjaid, kes nende arvukust piiraks) ning hakkasid hävitama taimestikku, ning sõid karjamaad lammaste nina alt puhtaks. Kahjuks oli geniaalsetel eurooplastel ka sellele hea lahendus välja pakkuda - sisse toodi kärp, kes pidi hakkama jäneste arvukust piirama. Paraku olid kärbil teised plaanid ja selle asemel et vilkaid jäneseid taga ajada või neid urgudest otsida, nägid kärbid palju lihtsamat saaki - Uus-Meremaa lennuvõimetud linnud, kel polnud looduslikult mingeid eeldusi kiskjate vältimiseks. Ja lindude arvukus hakkas meeletult kahanema ning liigid väljasuremise äärele jõudma. Ja mõned liigid tõesti välja suridki. Paraku eurooplastel enam häid plaane varrukast võtta polnud ning sealtsaati on kohalik rahvas pidanud selle probleemiga võitlema - metsad on täis kärpidele üles pandud püüniseid ning saartele on rajatud kiskjavabasid kaitsealasid, kus püütakse lindude populatsiooni taastada. Probleem on jätkuvalt väga aktuaalne ning kärp on kogu saba ja sarvedega rahvavaenlane number üks.<br /><br />Lisaks jänestele ja kärpidele tassiti euroopast unikaalset keskkonda õõnestama veel teisigi loomi, kuid jäneste-naaritsate probleem on ilmselt kõige aktuaalsem. Probleemiks on veel ka hirved-põdrad, kelle tabamise eest jahimeestele maksti suuri preemiaid, hiired-rotid jne.. Põhimõtteliselt iga liik, kes sinna keskkonda satub on seal võõras ning tagajärjed võivad olla ettearvamatud.<br /><br />Uus-Meremaa kliima meenutas mõneti Eestit - kuna maa asub niivõrd kaugel lõunas, siis ei ole seal mitte aastaringi 30 kraadine temperatuur vaid pigem midagi ligilähedast Eesti omaga - vast küll 6-7 kraadi soojem, kuid üpris sarnaste aastaaegadega. Sestap tuli alguses üpris tuttav tunne peale vaadates kollaseid ja punaseid puid karges sügispäevas tuule käis kõikumas. Kui ainult vapustavaid mägesid igas ilmakaares nende taga poleks kõrgunud, olekski võinud end hetkeks Eesti sügisesse kujutleda. Talvel sajab Uus-Meremaal ka kenasti lund - päris kogu maad katvat püsivat lumevaipa ilmselt ei teki, kuid suusatamine pole uus-meremaalastele võõras, kuna talvel avavad uksed nii mõnedki suusakuurortid. Enamasti need küll merepinnast pisut kõrgemal on, kus lumevaip püsivam seisab.<br /><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj14DYg1CYwmiQIxcqTlTdqJB1bNsQtgkVRlCTbhkL2Sv2cbxnzHm87NCud2hcS9hweQgAXNb8Ia3BjPFnqJsTdm0Vn5_dAgS-6G1Dwwvu78RaR_t3w-MkBaePwCvdHNzoFWd53gtxUzuM/s1600-h/IMGP4664.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj14DYg1CYwmiQIxcqTlTdqJB1bNsQtgkVRlCTbhkL2Sv2cbxnzHm87NCud2hcS9hweQgAXNb8Ia3BjPFnqJsTdm0Vn5_dAgS-6G1Dwwvu78RaR_t3w-MkBaePwCvdHNzoFWd53gtxUzuM/s320/IMGP4664.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5336002397813938130" border="0" /></a>Uus-Meremaal on oma rahaühik, dollar siis, mis maksab umbes 0,8 Austraalia dollarit ning umbes 7 Eesti krooni. Naljakas fakt on see, et Austraalia 1$ münt näeb välja sama suur ja tagamise poole pealt samasugune kui Uus-Meremaa 2$ ning vastupidi. Peab tunnistama, et seda sarnasust sai korra ka "kogemata" ära kasutada, kui meil Uus-Meremaa kahedollarilistest puudu tuli:)<br /><br />Uus-Meremaal räägitakse üldiselt inglise keelt, kuid käibel on ka maoori(polüneeslased, kes tulid siia elama ammu enne kui eurooplased Uus-Meremaast teadlikus said) keel ning siinseal siltidel võib kohata teksti mõlemas keeles. Kohalik inglise keel on omapärase naljaka murdega, eriti täishäälikuid hääldavad nad pisut teistmoodi ja vahel võib aru saamine üpris raske olla. Näiteks six häälatakse seal nagu "sõks":) Ning enamus sõnades kus on sees "e" hääldavad nad seda "i" nagu üldiselt inglise keeles olema peaks. Aga nad teevad seda ka selliste sõnade puhul, kus ülejäänud inglise keel siiski "e" hääldab, näiteks nagu sõna best hääldavad nad "bist".<br /><br />Liiklus on samasugune nagu Austraalias - vasakpoolne ning samade reeglitega, kuid on üks väga veider erinevus. Nimelt kui Sa sooritad pööret, siis pead teed andma igasugusele liiklusele, mis jääb Sinust paremale. Ja paremale jäävaks loetakse ka vastutulevat autot, seega - kui Sa teed vasakpööret ja vastutulev auto teeb parempööret, siis Sa pead talle teed andma. Kui see Euroopa liiklusse nüüd ümber teisendada, siis võite ette kujutada kuidas parempööret tehes peate läbi laskma vastutulevad autod, kes pööravad vasakule. Selle reegliga harjumine võttis aega ja õnneks tuli neid olukordi ette ainult 1-2 korda. Pigem oli vastupidiseid hetki, kus ise parempööret tehes ei saanud aru, mida need vastutulevad autod ootavad, et nad ära ei pööra :)<br /><br />Peamine Uus-Meremaa kariloom on lammas. Nagu muud loomad, on ka lehmad-lambad ja kassid-koerad kõik mujalt sisse toodud. Aga lambaid on seal meeletult läbi maakohtade sõites (ehk siis suurem enamik lõunasaarest) on väga harva näha sellist rohumaad või isegi mäejalamit, mis poleks valgeid täppe täis tupsutatud. Lambaid on Uus-Meremaal kaugelt rohkem kui inimesi (ma pole seda fakti siiski kontrollinud, inimesti endeid on umbes 4 miljonit) ning tavatu ei ole fakt, et mõnituhat lammast mägede vahel mööda maanteed ühest karjamaalt teise aetakse. Ja kui Sa satud autoga parajasti sellel teel olema, siis ebaõnn lihtsalt - liigud edasi üpris ühes tempos lammastega, sest lihtsalt kogu tee on mõnesaja meetri ulatuses lambaid täis. Lisaks lammastele oli palju näha veel lehmi ning hirvi, keda karjade kaupa aedikutes peetakse.<br /><br />Vesi on Uus-Meremaal peaagu igal pool kristallselge. Tuulevaikse ilmaga on pea iga järv omaette vaatamisväärsus, sest Sa lihtsalt näed läbi vee kaugemale kui oled eales harjunud. Ja ilmselt ei leidu Eestis eriti kohti, kus ma muretult suvalisest jõest või järvest pudelisse vett ammutan ja selle mõnuga ära joon. Aga just nii sai siinsetes vetes tehtud.<br /><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi-DRpYYPbk3SIfDjQdjQqxmO4KMcqQ_jlshmcHpXuqgIdbuDHyItu5Ib6S8O369uQG1DMet5xcnzzAedeD086hTNRs8oFMELJHYAi-RZp7usJOutCJsQGHNAp362yBVTWhpC1haSdmciw/s1600-h/IMG_3411.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi-DRpYYPbk3SIfDjQdjQqxmO4KMcqQ_jlshmcHpXuqgIdbuDHyItu5Ib6S8O369uQG1DMet5xcnzzAedeD086hTNRs8oFMELJHYAi-RZp7usJOutCJsQGHNAp362yBVTWhpC1haSdmciw/s320/IMG_3411.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5336002404444383890" border="0" /></a><br />Lennukiaknast paistis Uus-Meremaa ainult üks mägi mäe otsa. Umbes nagu kortsu maha visatud pruuni-rohelise kirju kardin, mille kortsude tipud on valge värviga üle võõbatud. Ei ole imestada, et Lord of the Rings film just siin valmis vändati, kuna just kaadrid kõrgelt õhust jätavad mülje müstilisest inimese poolt puutumata maast. Christchurchis (mis on lõunasaare suurim linn) maandudes tervitas meid 25-kraadine soojus, mida me pärast Melbournes "külmetamist" tõsiselt nautisime. Olgu öeldud, et hiljem kagu poole sõites me enam kusagi sellise soojaga õnnistatud ei saanud ning ka 2 nädalat hiljem Christchurchi tagasi jõudes oli seal järgi ainult 6 kraadi sooja. Aga vähemasti ühe päeva saime seal mõnusalt sooja ja mahedat sügisõhtut nautida.<br /><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhMH2mcFSaQ-wYQVsPaJ2UAXH-dhWQc7ohrIpkNCahc6iVoDF7tVXOwIlIbynEke7bRNgGDQOHOF3VcW8b4o9qBsxbUrmNhC8-GM2frQFtUd0B6ZGOgYwJfr2qK-aSiNKcVt1sdDW2ZXUI/s1600-h/IMG_3501.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhMH2mcFSaQ-wYQVsPaJ2UAXH-dhWQc7ohrIpkNCahc6iVoDF7tVXOwIlIbynEke7bRNgGDQOHOF3VcW8b4o9qBsxbUrmNhC8-GM2frQFtUd0B6ZGOgYwJfr2qK-aSiNKcVt1sdDW2ZXUI/s320/IMG_3501.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5336002399933456722" border="0" /></a><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjfnQAQxxnjRDLg-hyc4nPiOQ9hSXJLpP7ai5_UFg5Ryr6Q4hcHOc23BNtCQwcgSaCTs2Vh4RADDscslVkG8VHZ-LJfKog_O6Avo6TEA-UbsYA5BUlVvpjJ9yzrDM_wC_U-E9SMDM2fd_0/s1600-h/IMG_3290.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjfnQAQxxnjRDLg-hyc4nPiOQ9hSXJLpP7ai5_UFg5Ryr6Q4hcHOc23BNtCQwcgSaCTs2Vh4RADDscslVkG8VHZ-LJfKog_O6Avo6TEA-UbsYA5BUlVvpjJ9yzrDM_wC_U-E9SMDM2fd_0/s320/IMG_3290.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5336002410573208226" border="0" /></a><br />Selleks korraks pistan nüüd sule potti tagasi, sest ilmselgelt on jutuots jälle liialt pikaks veninud ja ühe korraga kõike ära öelda ei jõua. Eks järgmine kord siis pajaten me tegemistest Aotearoal pisut lähemalt.<br /></div>Antimonhttp://www.blogger.com/profile/06213540632296169537noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-9047959405622628272.post-16322819808851547672009-05-13T02:32:00.003+03:002009-05-13T02:53:01.388+03:00Melbourne<div style="text-align: justify;">Nonii armas lugejaskond!<br /><br />Vahepeal on juhtunud nii mõndagi ja meie kohalolekut on olnud märgata Melbournes, Uus-Meremaa lõunasaarel, Canberras ja veel nii mõneski väiksemas kohas. Selle aja sisse ei ole aga internetti eriti mahtunud ja nii ongi ploogis vaikus valitsenud. Teen nüüd siis katset aegade taguseid sündmusi meelde tuletada ja räägin mõne sõnaga sellisest Austraalia linnast nagu Melbourne.<br /><br />Oma esimesel Melbourne-päeval me veel kesklinna ronida ei tihanud, kuna hostel oli broneeritud järgmiseks päevaks ja polnud aimugi, kas me oma auto kuhugi ilma rahata parkida saaks. Sestap sattusime hoopis Lõuna-Melbourne, kus panime jõhkrale tuulele vaatamata karavanpargis telgi püsti ning kaesime, mida sel linnaosal meile pakkuda on. Ega eriti ei olnud, kui aus olla:) Ilm kippus tuuliseks ja külmaks ning väljas jalutada ei olnud eriti meeldiv, kuigi mööda rannaäärt oleks see üpris kena olnud - üle lahe paistis kesklinn ning sadam oli kümneid ja kümneid purjekaid täis. Pisut sai seal ringi patseeritud ning seejärel põikasime sisse itaalia pitsarestorani, külma ja tuule eest varju. Ja pitsa iseenesest ei olnud üldse mitte halb.<br /><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgRNnnG5x3IGsvxA2dsUlosgOsiRwbOwl9y9it8TCM6-e5v1i2xKX2cJURNEZnrLdPHisMT0P8o-W8-BC69RPy7eGAEZfbvVO8ycRb24eN3EhAKUHzMEPBfazuCtLheXvDnjHvshRbTE7Y/s1600-h/IMG_3048.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgRNnnG5x3IGsvxA2dsUlosgOsiRwbOwl9y9it8TCM6-e5v1i2xKX2cJURNEZnrLdPHisMT0P8o-W8-BC69RPy7eGAEZfbvVO8ycRb24eN3EhAKUHzMEPBfazuCtLheXvDnjHvshRbTE7Y/s320/IMG_3048.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5335087677905009746" border="0" /></a><br />Kogu öö ladistas vihma ning tuul üritas jätkuvalt kõigest väest me telki maha murda. Ka hommikul ei tundunud temperatuurid üldse mitte suvised enam - öösel jäi temperatuur 6-7 kraadi vahele, päeval napid 12-13. Seadsime autonina kesklinna poole ning sinna jõudmiseks tuli kiirteed (mis oli küll hommikul nii umbes, et seal sai 60nega sõita) mööda sõita üle monumentaalse silla ning vaated sellelt alla linnale ei tekitanud küll kuidagi tahtmist seal autoga ringi sõita - mulle ei meeldi Tallinnaski eriti autot juhtida, rääkimata siis Melbourne kesklinnast. Igatahes kuidagi me kohale jõudsime ning hoolimata päris mitmetest U-turnidest me ka hosteli kõrval end pargitud saime. Meie õnneks oli hosteli ees tänaval nädalavahetusel põhimõtteliselt tasuta võimalik parkida (laupäeval 12ni oli max 2 tundi tasuline aga me liigutasime autot 2 tunni tagant edasi-tagasi).<br /><br />Hostel ise kandis Urban Central nime, ning seda võiks küll igati soovitada, sest see meenutas pigem hotelli kui tavalist backbackerite hostelit - maksimum neljased toad, uus maja, puhas, mugav, suhteliselt vaikne ka. Kahtlemata parim hostel, kus me siiamaani oleme ööbinud ja ka hind tuli vaid 25 doltsi öö. Lisaks oli pea igale poole võimalik sealt jala minna, kuhu meil plaan minna oli.<br /><br />Hostelisse end sisse sättinud, hakkasime vaatama, mida õhtuga peale hakata. Ilmnes, et olime Melbourne sattunud iga-aastase komöödiafestivali ajaks, ja kui me juba sel ajal siin olime, siis otsustasime ka festivalist pisut osa saada. Nii juhtuski, et õhtul läksime välja ning lunastasime piletid Reginald D Hunteri stand-up showle. Reginald on üks ameerikamaa koomik - neeger kusjuures ja ei häbene selle üle naljagi visata. Lastele seda showd küll soovitada ei saa, sest herr koomik oli ülimalt vulgaarse ja üpris piiripealsete naljade ja ütlemistega sell. Aga paraku tuleb tunnistada, et oma töö ta tegi ära ja oli tõepoolest naljakas. Kokkuvõttes jäin igatahes väga rahule ja Kaarin naeris ka pisarad silma endale:)<br /><br />Et show oli hiline, siis saime tahes tahtmata minnes-tulles tutvuda öise Melbourne linnapildiga ja pean tunnistama, et vaatepilt oli väga vaatamist väärt. Ma ütleks isegi, et Melbourne on üks ilusamaid linnu, kus ma viibinud olen, peale Tartu muidugi. Linnapilt, kõrged siluetid, erinevad värvid, valgused ja tume Yarra jõgi selle kõige vahelt läbi voolamas - tõsiselt ilus linn on :)<br /><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgt0tShbnEwBUCCu1Kt6dgeMhQKAptZfIKQ6ecwAzEbpAqMhoZ0DL6ySHnJMU4JebO4hX41emwcvLeJJvOasvGNhN8hyFp1PHl95McTTMaKN5QBTm5eBYBBeajF2K4xMGGJ7GLliicH3Oc/s1600-h/IMG_3052.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgt0tShbnEwBUCCu1Kt6dgeMhQKAptZfIKQ6ecwAzEbpAqMhoZ0DL6ySHnJMU4JebO4hX41emwcvLeJJvOasvGNhN8hyFp1PHl95McTTMaKN5QBTm5eBYBBeajF2K4xMGGJ7GLliicH3Oc/s320/IMG_3052.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5335087677454976658" border="0" /></a><br />Oma kolmanda Melbourne päeva pühendasime loomaaiale. Ahjaa, enne veel kui sinna jõudsime, sattusime nägema läbi kesklinna jooksvat paraadi, sest parajasti juhtus olema ANZAC päev, mis austraallastele on väga tähtis, rahvuslik püha lausa. Põhimõtteliselt on see sõjas langenute mälestamise päev, kus hoitakse au sees neid mehi, kes erinevates sõdades on Austraalia (tihtipeale küll siiski Britannia) eest võidelnud ja paljud oma elugi andnud. Paraad oli nagu üks suur paraad ikka, rahvas aplodeeris ja hõiskas marrsivatele veteranidele, trummid mürtsusid, torupillid puhusid ning lipud lehvisid.<br /><br />Peale paraadi jalutasime loomaaeda (kuhu ilmnes, et oli ikka päris hea mitu kilomeetrit maad), kus jõudsime 3-4 tunni jooksul kõik elukad üle vaadata. Kusjuures kui viimase puuri juurest lahkusime, hakkas vihma sadama, nii et meil oli siin ilmataadiga oma diil. Loomadest ei ole pikemalt vast rääkida - lõvide möirgamine ja liblikamaja olid vast kõige lahedamad asjad seal, kuid eks seal sai muidugi jälle nähtud nii mõndagi loomariigi esindajat, keda varem pole silma ette sattunud. Olgu see siis maailma väikseim pärdik või suurim kilpkonn.<br /><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjrC-3aKtpH7a33ieoaDMysdzJEN86AJ2vnO_RXlvyUCaTroz3kO-TuGsa2lO_ScGso1b6P9dex8lqYjq5VolrsY4SjqWSHNrDJl-AAiQDTeXA7mUMjnnJU-xRHhQtsvDMzerrD8EEZAAs/s1600-h/IMG_3089.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjrC-3aKtpH7a33ieoaDMysdzJEN86AJ2vnO_RXlvyUCaTroz3kO-TuGsa2lO_ScGso1b6P9dex8lqYjq5VolrsY4SjqWSHNrDJl-AAiQDTeXA7mUMjnnJU-xRHhQtsvDMzerrD8EEZAAs/s320/IMG_3089.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5335087681251949666" border="0" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi84UGXc3iqrqBdautzUfF-jQKRQ_4ZBTNr-Znyf7g4WnWuBpe5JY81kWYdFHC7j3xKUImXBrC2LXWfWtOTK9Pdb8ccdadm6PhqMs7XCdKbK0lngGQnQLJ0FYdLI2W1igJLsN9ou9CTmVA/s1600-h/IMG_3139.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi84UGXc3iqrqBdautzUfF-jQKRQ_4ZBTNr-Znyf7g4WnWuBpe5JY81kWYdFHC7j3xKUImXBrC2LXWfWtOTK9Pdb8ccdadm6PhqMs7XCdKbK0lngGQnQLJ0FYdLI2W1igJLsN9ou9CTmVA/s320/IMG_3139.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5335087680037049826" border="0" /></a><br />Loomad üle vaadatud, siirdusime tagasi hostelisse. Pikka vihmast teekonda leevendas pisut City Circle Tram - ehk siis nii nagu Adelaides, on ka Melbournes olemas täiesti tasuta tramm, mis teeb kesklinnas täitsa pika tiiru ning lisaks tuleb kõlareist infot, mida parasjagu aknast paista on, või kuhu minna, kui selles või tolles peatuses maha astuda. Väärt asi ma ütleks!<br /><br />Niisiis jõudis kätte pühapäev, ning seadsime sammud linna peale. Juhuslikult jalutasime mööda ühest kirikust, mille silt teavitas kell 10 algavast teenistusest. Kuna kell oli täiesti juhuslikult paar minutit kümnest puudu ja ilm otsustas tol hommikul lausa eriti külm olla, astusimegi sisse ning saime omamoodi kogemuse osaliseks. Pühapäevane kirikuskäik on paljude austraallaste jaoks reegel ja väikeses kirikus oli päris ohtrasti rahvast. Kuulasime pisut jutlust, laulsime lauluraamatust mõned laulud ja lahkusime viisakalt sel hetkel, kui korjanduskarpidega neiud ridade vahel ringi käima hakkasid. Ilm oli pisut üles soenenud ning järgmiseks otsustasime külastada üht Melbourne suuremat turgu - Queen Victoria Marketit. Turg oli nagu turg ikka - kõik müüsid elu eest dressipükse, võltse jalgpallisärke ning Adibase tossusid. Edasi siirdusime Melbourne 360 Rialto nimelist atraktsiooni kogema - seisnes see siis ühe Melbourne kõrgeima maja vaateplatvormilt linna uudistamises. Vaated olid igati lahedad ja lisaks oli tasuta kasutamiseks hulganisti võimsaid pikksilmi välja pandud, millega sai päris hästi paarisaja meetri kaugusel asuvate majade akendestki sisse vaadata ja ära näha, millega mõnes korteris tegeleti:) Et pilet võimaldas "Melbourne katusele" ka teistkordset sissepääsu, siis ei jätnud me võimalust kasutamata ja läksime vastu öös uuesti, et heita pilk juba tuledes linnale. Jällegi hoopis teistmoodi kogemis ja igati kaunis vaatepilt.<br /><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh27oVbj4X2wG9DmGRedkaITPPTFgNYCbBlNNPdgdrOwJm3NunA1dmXeyiB0wut0dDkXpRYc9grafWSJ66Jhz4WhRqrLHuC0KHpkkmsajsIVjI7Fgfa9c9IiIfHeGJAgmfzWbtN1-vWVZg/s1600-h/IMG_3202.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh27oVbj4X2wG9DmGRedkaITPPTFgNYCbBlNNPdgdrOwJm3NunA1dmXeyiB0wut0dDkXpRYc9grafWSJ66Jhz4WhRqrLHuC0KHpkkmsajsIVjI7Fgfa9c9IiIfHeGJAgmfzWbtN1-vWVZg/s320/IMG_3202.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5335087686044963698" border="0" /></a><br />Õhtul käis me hostelis festivali raames esinemas kaks koomikut ning esmalt tundus suurepärasena uudis, et hosteli rahvale on pilet tasuta. Etenduse käigus saime aga aru, et ilmselt poleks keegi selle eest raha tahtnud maksta, sest kuigi ilmselgelt algajad komejandipoisid üritasid elu eest nalja teha, siis naerule vähemasti minu suu küll kuidagi minema ei kippunud. Kui aus olla, siis mul oli esinejast isegi pisut kahju ja aeg-ajalt muigasin nii moe pärast mokaotsast - Kaarin seevastu oli küll sellise näoga nagu ta oleks näiteks Mat-Analüüsi loengus :) Aga noh, eks kuskilt peab ilmselt alustama ja seda rohkem vast saame väärtustada oma reedeõhtusele komöödiashowle kulutatud dollareid.<br /><br />Sedapsi siis - sai vast tähtsamatest Melbourne väisamise verstapostidest paari sõnaga räägitud. Minule igatahes jättis see linn väga sümpaatse mulje ja on hea meel, et seda külastatud sai.<br /></div>Antimonhttp://www.blogger.com/profile/06213540632296169537noreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-9047959405622628272.post-6000059723215016972009-04-30T12:31:00.002+03:002009-04-30T12:36:43.311+03:00Vahep6ige<div align="justify">Tervitused Uue Mere Maa seest. Internet siinmail on kalliv6itu, sestap annan lyhidalt teada, et esmaspaevast saati seikleme ringi Uus-Meremaa L6unasaarel ja siia tasus t6esti tulla:) Kuigi pisut kylmem on siin kui praegu Eestimaalgi. Aga ilus sygis sellegipoolest, raakimata loodusest, mida siin naha v6ib.</div><div align="justify"> </div><div align="justify">Melbourne reisist ja Uus-Meremaalt aga pikemalt juba siis kui tagasi Austraalia pinnal oleme, mis juhtub 10 mai paiku. Seniks siis teadmiseks, et meil eluvaim hoolimata sellest sees on, et bloog ei taiene:)</div>Antimonhttp://www.blogger.com/profile/06213540632296169537noreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-9047959405622628272.post-5836885751956116142009-04-26T07:09:00.003+03:002009-04-26T07:23:17.253+03:00pikstuur vol VIPikstuuriuvilistele said paremad palad välja sorditud:<br /><br /><a href="http://picasaweb.google.com/apunkto/GreatOceanRoadEpiloog">Adelaide -> Great Ocean Road</a><br /><a href="http://picasaweb.google.com/apunkto/GreatOceanRoad">Great Ocean Road</a>Antimonhttp://www.blogger.com/profile/06213540632296169537noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-9047959405622628272.post-29856249298116297182009-04-26T06:50:00.002+03:002009-04-26T06:58:59.379+03:00Great Ocean RoadNiisiis Great Ocean Road. Warnamboolist edasi sõites hakkasime vaikselt vaatama, kuhu ööseks telki üles panna, kuna aeg oli juba üpris hiline. Valituks osutus Petersborough, kus oli täitsa mõnus karavanipark - lisaks telgikohale saime eraldi wc/dushimajakese ning pargi köögis, kus keegi peale meie ei käinud (sest kõigil on siin üldiselt piisavalt pappi, et omada karavani või üürida kämpingut kohapeal ning omada seal sees kööki ja tv-d ja nii edasi), saime rahus austraalia tõsieluseriaale vahtida ja arbuusi närida.<br /><br />Petersborough's nägime juba ka esimesi Suure Ookeani Tee vaatamisväärsusi, nimelt hakkas ookeani rüpest ranniku lähedal kaljunukke veest välja kasvama. Lainetest välja kõrguvad erinevate kujudega jurakad moodustasid võimsa vaatepildi - tegelikult oli vaatamist väärt ka kaljune rannik ise. Ühes sellises väikeses kaljude vahel paiknevas lahesopis sai ka päikeseloojang ära pildistatud.<br /><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhORVMcs1vmG5Yg6cuLpGV8Vp9EMeZPvd-6RD3qbTp8VSpWxCdhTlSdDWBzjvB2j3cnvxKzfxMCevAc_YGVd9HgXejFNj1Nwe4ki-seoCtLov-28ZJooG5i1VUwt68pXmA0pP4vcZikys4/s1600-h/IMG_2859.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhORVMcs1vmG5Yg6cuLpGV8Vp9EMeZPvd-6RD3qbTp8VSpWxCdhTlSdDWBzjvB2j3cnvxKzfxMCevAc_YGVd9HgXejFNj1Nwe4ki-seoCtLov-28ZJooG5i1VUwt68pXmA0pP4vcZikys4/s320/IMG_2859.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5328843350881846674" border="0" /></a><br />Hommikul kuivatasime telgi ära( ei mitte vihmast, aga ookeani ääres on öösel lihtsalt nii niiske, et telk on hommikul veega kaetud) ning asusime sõitma. Kui seda nüüd saab sõitmiseks nimetada, sest lookoute oli iga paarisaja meetri tagant ja pidevalt tuli teelt kõrvale pöörata ning enese ja fotoaparaadi sisse talletada kõike seda, mida emake loodus siia rannikule valmis vorpinud on. Ühel hetkel moodustavad kaljud suure võlvi, mille alt võid vastu kiviseina pekslevaid laineid jälgida, mõnesaja meetri pärast on keset vett näha hoopis suuri kaljusaari, millede vahele moodustuvad blowhole'd, sillad, kaared, koopad...<br /><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgKxx9uUQiLgrTscaQpP04lMDGBoVpznDkxpRC3aV3-4MND4PkENb1MPWOqlPY8YtAGQLDGmv_xf42APQWzqL4OHu4p34iggMG49jkXDC_iokj8mEIlYpITTaQAhEmZDVK8caxiz6R25TI/s1600-h/IMG_2872.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgKxx9uUQiLgrTscaQpP04lMDGBoVpznDkxpRC3aV3-4MND4PkENb1MPWOqlPY8YtAGQLDGmv_xf42APQWzqL4OHu4p34iggMG49jkXDC_iokj8mEIlYpITTaQAhEmZDVK8caxiz6R25TI/s320/IMG_2872.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5328843357570937634" border="0" /></a>Ja lõpuks nood 12 apostlit ka, mis ilmselt selle tee kõige kuulsam "kunstiteos" on. Looduslikus mõttes oli pilt muidugi üpris kaunis - näha oli vast 6-7 kõrget kaljutorni (kuna osa on kokku varisenud, siis 12 neid enam alles ei olegi). Mis selle koha juures pisut ebameeldiv näis, oli rahvarohkus - eriti palju oli hiinlasi ja hindusid, kes kõik elu eest vatrasid, burkse õgisid ja iseennast telefoniga pildistasid. Kui sellele lisada veel helikopterid, mis sealtsamast lähedalt rahvast pidevalt tuuritama viisid, siis tekkis tunne nagu oleks kuskil Holliwoody võtteplatsil aga mitte looduskaunis kohas vaadet nautimas.<br /><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgFFtQ0cEMl51pvJYBubolDzjp0vPsXy-nypVliDk1D61t37jY15DEoSYOhzpg7R2A-fyUt5rmnRIp2cOsdLtHAcezkJRFC1iOf7UN7fOEqzstlOGaCaqlVywqhvVezvDzcTI1kXWxxkPc/s1600-h/IMG_2910.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgFFtQ0cEMl51pvJYBubolDzjp0vPsXy-nypVliDk1D61t37jY15DEoSYOhzpg7R2A-fyUt5rmnRIp2cOsdLtHAcezkJRFC1iOf7UN7fOEqzstlOGaCaqlVywqhvVezvDzcTI1kXWxxkPc/s320/IMG_2910.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5328843354873787346" border="0" /></a>Kaljusel rannikul aeglaselt edasi sõites möödus umbes pool päeva, siis keeras tee pisut sisemaale. Paraku ilmnes, et ka seal ei saanud mitte rahulikult jalga gaasipedaalil hoida, vaid tuli pidevalt pruune sildikesi jälgida ja siia-sinna sisse keerata. Nimelt liikusime läbi Otway rahvuspargi, kus asetsevad austraalia vihmametsad, mida samuti kaemas käisime. Said seal läbi vantsitud päris mitmed matkarajad, kus kitsast teed ääristavad üle pea ulatuvad sõnajalad ning tohutu massiivsed puud. Osa neist ei ole mitte ainult ise lehtes, vaid neil kasvavad kõiksugu muud vihmametsa pisikesed taimed, muutes otsekui kogu puu üheks suureks roheliseks monstrumiks. Neist kõige suurem oli 300-aastane "The Big Tree", mille ümbert kinni võtma oleks ilmselt vaja miski kümmekond inimest. Sellised matkarajad viisid tihtipeale välja mõne suurema koseni, kus võis rahumeeli kümmekond minutit vaadet nautida.<br /><br /><div style="text-align: justify;"><div style="text-align: center;"><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiho4zMFA-OGo84G44wkqBcm_9Bu0co_w1BR7jVSYkoXp3So9SFCrUAm2Bds3nx2OWZlNO_UtlD4qQtdNfvVvu_r9rJUueyXmfptc0MUm7lzYrmWJEE-mvlkz_TMKPE6bRTDCI4jms9dJY/s1600-h/IMG_2963.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiho4zMFA-OGo84G44wkqBcm_9Bu0co_w1BR7jVSYkoXp3So9SFCrUAm2Bds3nx2OWZlNO_UtlD4qQtdNfvVvu_r9rJUueyXmfptc0MUm7lzYrmWJEE-mvlkz_TMKPE6bRTDCI4jms9dJY/s320/IMG_2963.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5328843358304571186" border="0" /></a><span style="font-style: italic;">See kusjuures on lihtsalt üks suur puu, Big Tree oli veel jämedam</span><br /></div><span style="font-style: italic;"></span><br /><span style="font-style: italic;"></span><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgZd0ssQj-iLEHFSM6NNlrRo4fKRZZPLVQqpJwAeL1cJeEChtVJ4n6H-iMYTgzhzQKVXsfv82D4TYR5WtSjZFKz-BG0-_JC1ZjAa6unC5p4QJvzx5rItATgQRplytJHTEujDYZv9Fcta2I/s1600-h/IMG_2970.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 240px; height: 320px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgZd0ssQj-iLEHFSM6NNlrRo4fKRZZPLVQqpJwAeL1cJeEChtVJ4n6H-iMYTgzhzQKVXsfv82D4TYR5WtSjZFKz-BG0-_JC1ZjAa6unC5p4QJvzx5rItATgQRplytJHTEujDYZv9Fcta2I/s320/IMG_2970.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5328843362322804226" border="0" /></a>Öösel plaanisime sedakorda autos magamise ära katsetada ning järgnesime sildile, mis viitas telkimiskohtadele ning "bushcampimisele". Paraku jäi arusaamatuks, mis pagana teeviit see selline oli, sest sõitsime oma 20km mäest alla, aga mingit telkimiskohta me ei leidnud. Oli juba hämardumas, kui märkasime üht silti, mis ütles, et 12km kaugusel asub miski telkimisala. Mida maad edasi, seda kahtlasemaks muutus ümbrus - esiteks läks pimedaks, teiseks muutus asfalt kruusateeks ning kolmandaks läks tee üha sügavamale metsa. Kui lõpuks kohale jõudsime, siis märkasime kergendusega paari lõket, mis tähistasid, et veel keegi peale meie seal peatumas on ja me seal pärapõrgus keset pimedat metsa päris üksi ei viibi :)<br /><br />Kuna me auto pole just jaamavagun (station-wagon, nagu siin pikappe kutsutakse), siis seal magamine oli vähemasti minu jaoks kõike muud kui meeldiv. Aga mõneks tunniks vist ikka sõba silmale sain. Vähemasti oli autoaknast kena kõrgete puude kohal paistvat lõunapoolkera tähistaevast vahtida.<br /><br />Järgmisel päeval alustasime kohe hommikul vara jalutamist vihmametsas ning kõndisime veel ühe suurema koseni. Muide siinkohal tervitused Airele ja Maidule, kuna sai läbi käidud sellistest kohtadest nagu Little Aire Falls ning Mait's Rest. Edasi hakkas tee taas rannikut ääristama ning mõjus bensiinipaagile üpris laastavalt, kuna kurviline tee viis kord üles kord alla ja enamik kurve tuli läbida 35-40 tunnikiirusega. Autoaknast kumas ühel pool ookean, teisel pool kaljusein ning kui vaatepilt liiga ilusaks läks, tuli taaskord peatus teha ning lähemalt kaljuservalt alla kaeda. Siin-seal paistsid pikad ilusad liivarannad vägagi kutsuvad, kuid et minu kurguvalu oli endale lisaks saanud ka nohu-köha, siis vetteminekust tuli suu puhtaks pühkida. Ja no Kaarinile lihtsalt teatavasti ei meeldi külm vesi :) Tee peale jäid ka mõned väikesed kenad linnakesed nagu näiteks Apollo Bay, kuid need tunduvad olema enamjaolt turistidele orienteeritud ja nii mõnegi asja, mille saab mõnest unustatumast paigast mõistliku raha eest osta, oli siin topeltkallis. Eraldi teema on siin bensiinihindadega - ei ole mina veel pihta saanud, mis süsteemi järgi need hinnad on pandud, sest ühest linnast leiad vabalt liitrihindu, mis erinevad eesti rahas u 30-50 senti - sõidad mõnikümmend kilomeetrit edasi järgmisse linna ja seal võib liitri hind vabalt krooni võrra kallim või odavam olla. Ja ei ole siin mingit stabiilsust ka tanklakettide lõikes - üks ja sama firma võib kütust vabalt paarikroonise erinevusega müüa. Sestap ei tea siin kunagi ette, mis hinnaga järgmise paagitäie jõuvett autosse kallame; kõige odavam liitrihind, mida näinud oleme, oli Sydney lähedal u 95 senti, kõige kallima bensiini võtsime Great Ocean Road'il Lavers Hilli kandis ja seal tuli liitri eest välja käia 135 senti. Erinevus seega pea 3 krooni jagu liitrilt. Kui Eestis sai lehest loetud uudiseid, et bensiini liiter on tõusnud/langenud 30 senti, siis tundus see kuidagi suur asi - siin on kroonine kõikumine igati normaalne ja selle peale eriti ei mõtlegi.<br /><br />Nagu iga hea asi, saab ka Great Ocean Road ükskord otsa ning jõudsime meiegi Torquay'sse, kus pistsime rannas nahka terve grillkana. Nimelt ei olnud varem tee peale jäänud ühtegi Woolworthsi ja et ülejäänud kaubanduskettides on toidukraam oluliselt kallim, siis ootasime ära, kuni esimest näeme. Paraku juhtus see alles õhtupoolikul olema. Torquay'st edasi sõitsime Geelongi, mis on vahest Victoria suuruselt teine linn Melbourne järel (pole viitsinud seda fakti kontrollida aga tundub nii). Seal otsisime ööbimiseks karavanipargi, mis taaskord pakkus head võimalust köögis telerit vaadata. Dr. Hauss sai sealt laekuma ja et väljas läheb pimedaks juba 6-7 paiku, siis on teler parem kui niisama pimedas telgis passida.<br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div>Antimonhttp://www.blogger.com/profile/06213540632296169537noreply@blogger.com5tag:blogger.com,1999:blog-9047959405622628272.post-22278699390889640862009-04-23T12:21:00.002+03:002009-04-23T12:28:01.885+03:00pikstuur vol VVahepeal olen pikstuuridega pisut maha jäänud ja et seda viga parandada, siis paar albuumi sai vahepeal üles:<br /><br /><a href="http://picasaweb.google.com/apunkto/EluMildurasVol2">Elu Milduras vol 2</a><br /><a href="http://picasaweb.google.com/apunkto/Adelaide">Adelaide</a><br /><a href="http://picasaweb.google.com/apunkto/AdelaideHills">Adelaide Hills</a><br /><br />Need pildid sai pisut vähendatud, kuna mäkis ei saa eriti suuri pilte üles lasta - loodetavasti kvaliteet väga hullusti ei kannatanud..Antimonhttp://www.blogger.com/profile/06213540632296169537noreply@blogger.com1