Kokkuvõtmine

Oleme nüüdseks Maarjamaa pinnal tagasi olnud juba terve kuu aega ning aeg pilk tagasi heita. Kokkuvõtlikult võiks öelda: Türben! Miks? Sest sigavinge oli ja tahaks tagasi. Ja ometigi on tehtud otsus teiseks poolaastaks mitte naasta. Jääb see otsus ilmselt paljuski ettevõtlikkuse taha, kuna farmitöödest oleme üpris tüdinud ja muu töö otsimine oleks jälle üks paras närvidemäng. Mugavam on Eestis harjumuspärase elu peale asuda. Siiski - 99% kindlusega olen nõuks võtnud rohelisele mandrile veel korra naasta, kuid pigem turistina mitte backbackerina. Ja kuu aega selle mandri põhjaosas ringi kärutada. Aga see saab olema tulevikumuusika.

Mis siis kokkuvõttes tehtud sai? Viis kuud Austraalias (neist 5 päeva Londonis, 3 Kuala Lumpuris ning 14 Uus-Meremaal). Selle aja sees sai maitstud erinevaid koriluse vorme. Tööd, mis proovitud said: viinamarjade korjamine, puhastamine, carting, pakkimine, apelsinide korjamine, tomatihekkide piiramine, tomatite korjamine, paprikate korjamine, taimede istutamine, taimelava ehitamine, avokaadode pakkimine. Mõnda tööd sai tehtud küll vaid ühe päeva, kuid ära proovitud sai nii mõndagi ning nähtud farme ning pakkimiskuure rohkem kui senise elu jooksul kokku. Töötamine sai ära proovitud kolmes osariigis. Üldse viis tee meid läbi viiest osariigist: New South Wales, Victoria, ACT, South Australia ning Queensland. Viiekuulise reisi kohta polegi seda nii vähe :)

Kõik teed viivad Rooma. Mõned mitte.

Soetatud ja maha müüdud sai auto, millest jäi küll igati hea mälestus, sest nii mõnedki mõnusad sõidud ja toredad mälestused jäid selle teeneka Fordi kanda. Ja mis kõige parem - ei andnud ta kordagi otsi meie käes. Külastatud sai Austraalia suurimaid linnu: Sydney't, Melbourne ja Adelaide'i, lisaks pealinna Canberrat. Peab tõdema, et suuruselt kolmandas metropolis, Brisbane'is, jäi meil käimata, kuigi me sealt vaid mõnede kilomeetrite kauguselt paar korda mööda sõitsime. Aga jääb see linn järgmist korda ootama. Linnadest ehk suuremagi kaaluga on loodus, mida nähtud sai - Great Ocean Road oma kaljuse ranniku ja vihmametsadega, Queen Mary Falls ja seda ümbritsevad kosed, Sinimäed, Adelaide Hills, erinevad väiksemad rahvuspargid, Tabletop jne. Ja loomulikult ei saa loodusest rääkides Uus-Meremaast mööda.

Muide, meie viimasel õhtul küsis keegi Libby sõpradest meilt, et mis on siis parim asi, mida me Austraalias näinud või kogenud oleme. Minu vastus oli eelkõige mõeldud küll austraallasi tögava naljana, kuid hiljem järgi mõeldes võis Uus-Meremaa tõesti olla lahedaim asi, mida me "Austraalias" nägime. Vähemasti meie sealne alpimatk on kindlasti kaugelt kõige vingem asi, mida ma oma elus teinud olen. Ja võib juba ette ära öelda, et see ei jää kindlasti minu viimaseks mägedes turnimiseks - pisik on sees:)

Meie njuusiiland

Kohtasime erinevaid inimesi. Mis on ka üpris loomulik arvestades, et me ööbisime kümnetes erinevates hostelites, karavaniparkides ja kodudes. Suurem enamik neist olid seljakotirändurid nagu meiegi, kuid õnneks saime headeks sõpradeks ka mõnede austraallastega. Valik kirjut seltskonda, kellega me teed ristusid: sakslased, prantslased, inglased, iirlased, hollandlased, rootslased, kanadalased, lõuna-aafriklane, brasiillane, šveitslane, tai-maalane (kuidas pagan neid üldse nimetada, tailane?), uus-meremaalane jne. Enamik inimesi olid sõbralikud, sõbralikumadki kui me harjunud oleme, aga eks sekka sattus ka paar mölakat. Üldiselt igatahes oli erinevate inimestega suhtlemine üks suuremaid plusse selle reisi juures.

Vahel kohtab suhtumist, et kuna tulime tagasi juba viie kuu pärast, siis ilmselt seetõttu, et me ei saanud Austraalias hakkama. Kaugel sellest tegelikult, ära tulles oli meie seis päris hea ning kui teatud Eesti suveüritused ei oleks ees oodanud, oleksime ilmselt nii mõnekski kuuks veel võinud kuklapoolele jääda. Tegelikult tagasi pöördudes me esimese sissekande juurde, siis sai seal ka mainitud, et plaanis ongi üpris lühike, ent intensiivne reis. Ja nii ka läks - ma täitsa ausalt usun, et me jõudsime selle aja jooksul rohkem teha ja näha kui mõni teine poole pikema aja jooksul.

Tallinn, Ülemiste - Eksootika

Olgugi, et 5 kuud on lühike aeg, siis jõudsime mitte-Eestiga päris ära harjuda. Lennukiaknast Eesti metsasid vaadates tekkis täitsa mõnus kodune tunne ja mõni isamaaline laulgi kippus vägisi mõtetes helisema:) Eesti mets on ikka Eesti mets, ma ütlen. Ei saa mingi Austraalia eukalüptivõsa sellele vastu :) Paraku järgmisel hetkel tuletas kodumaa end kohe ka negatiivsest küljest meelde, kui lennujaamas üle mõne aja sai taas kuuldud venekeelset lõugamist ning ei tulnud sellest puudu ka räpases linnaliini bussis. Kadrioru pargis urineerivat vanameest nähes sai igatahes järjest selgemaks, et üks asi mida vähemasti meie kaugel maal eriti ei kohanud, oli selline mõttetu rahvarämps, mida siin kahjuks igal nurgal trehvab. Muide, väga huvitav on nii pika maa tagant jälgida koduse konnatiigi tegemisi ja toimetamisi - ümbritsev maailm tundub kuidagi nii suur ja Eestimaa nii pisike. Eriti hästi avaldus see siis kui seal olles tulid meelde nö Eesti "staarid" - Anu Saagimid, Baari Paavod, Nikid ja jumal teab, kes veel. Nad on ikka maailma mastaabis niivõrd mõttetud ja tühised, et pärast mõningast Eestist äraolekut on lausa koomiline mõelda, et nad kuskil ringi sebivad ja end jube tähtsaks peavad :)

Kuigi me lahkumispeol saime nö Eestisse sulandumispaketi näol kingituseks kamajahu, siis oli see sulandumine nõks veidram kui lihtsalt kama helpimine. Esialgu oli kõige kummalisem see fakt, et igal pool ümberringi inglise keele asemel Eesti päritolu jutuvada kuulsime ning et me teiste juuresolekul enam isekeskis nii rääkida ei saanud, et keegi aru ei saa. Esimestel päevadel vaevlesime muidugi ka ajavahe käes, mis öösel just väga palju unetunde ei lubanud omandada. Kolmanda kummalisusena võib ehk välja tuua esimesed sõidud Eestimaa maanteedel - paarsada meetrit vastassuunavööndis, väike väljasuremine ristmikul ja loomulikult ohtralt kojameeste kasutamist suunatulede asemel:)

Ma arvan, et päris tüüplisteks backbackeriteks me end siiski ei pea, kuna me iseloom on ilmselt pisut vaoshoitum ja ise oleme veidi rohkem organiseeritumad kui üks keskmine ringi hääletav, päikesest parkunud igal õhtul pidutsev ning kuuse all magav sell. Kaldun arvama, et see võib olla üheks põhjuseks, miks paljud meiesugused sellist teekonda ette võtma ei kipu - omalt poolt igatahes soovitan küll vahelduseks rollist välja astuda ja end proovile panna. Tasuks saab lahedaimad mälestused ja kogemused kogu eluks:)

Siinkohal kasutan lõpetuseks võimlust omalt poolt tänada kõiki usinaid lugejaid ja loodetavasti saime oma blogimisega teile mõningast meelelahutust pakkuda. Ise vähemasti jäime sellega küll rahule, sest reaalajas sai kajastatud kogu tripp ja erinevalt paljudest reisiblogijatest oli meil viitsimist lõpuni välja korralikult päevikut pidada. Ehk kohtume sessinases blogis veel kunagi tulevikus, kui me peaksime veelkord kängurumaale põrutama või kes teab - ehk saame veel trehvama mõne muu kirjatüki raames :)