Malaisia vol 2

Teises voluumis valgustan teid ja iseennast kahest päevast, mil me hommikust õhtuni Kuala Lumpuris ringi vehkisime. Aktiivne puhkus igatahes. Alustasime oma ringkäiku Kuala Lumpuri vast kõige kuulsama objekti alt, ehk siis vurasime metrooga Petronase kaksiktornide juurde. 1998 aastal ehitatud tornid olid omal ajal vist isegi maailma kõrgeimaks ehitiseks. See positsioon on nüüd küll taandunud, kuid 470 meetri kõrgused tornid kannavad tänini maailma kõrgeima kaksiktorni tiitlit. Tornide arhitektuur on peamiselt juhindunud islami usust ja seal on kasutatud palju islamile olulisi kujundeid ja sümboleid, kuid meile kes me islamist ja arhitektuurist suurt midagi ei tea, oli see lihtsalt üks igati vinge kõrge maja.

Mägral oli maja, nii nagu vaja

88st korrusest 5 alumist on kaubanduskeskuse tarbeks ning ülejäänud on kontoripind. Umbes 40 korruse kanti asub kahte torni ühendav sild, kuhu on ligipääs ka turistidele. Huvitaval kombel pääseb sinna vaateplatvormile tasuta, tuleb vaid eelnevalt aeg kinni panna. Meie jõudsime piletijärjekorda kella poole kümne paiku ja pileti saime kella 16neks. Vahepeal otsustasime võtta ühe huvitava hommikusöögi ning väljas valitseva palavuse eest jahedasse kinosaali põgeneda. Neljandal korrusel asus mõnus toidusaal, kus võisid endale kümnetest erinevatest söögiputkadest söögid-joogid kokku tellida ning siis keset saali maha istuda ja einet nautida. Kuigi tornide näol on ilmselt tegemist Kuala Lumpuri kõige külastatavama kohaga üldse ja aknaalustelt istekohtadelt avanes miljonidollari vaade linnale, pargile ja basseinidele, siis eine saime nina ette taaskord umbes 30 krooni eest. Austraalias ei saanud kusagil väljas selle raha eest kohvi ka mitte:) Lisaks toidule ei olnud malaislased ahned ka kinopileti eest suurt tasu nõudma - samades tornides asuvas kinokompleksis maksis pilet Jääaja kolmandat janti vaatama umbes 30 krooni. Selle regiooni kinode ainus miinus minu jaoks on ilmselt see, et kohalik rahvas naerab valjusti absoluutselt iga nalja või ütlemise peale ja tundub nagu oleks kinos saalitäie lastega.

Pärast jahutavat kinoseanssi siirdusime taas kuumale tänavale ning Anni juhatas meid läbi kesklinna, tutvustas ehitisi ja rääkis kohalikust elust-olust. Ühe kaubanduskeskuse ees sattusime tunnistama kohalikke kunstnikke, kes inimestest väikese raha eest portreesid ja karikatuure joonistasid. Ja tõepoolest väikese raha eest, sest oleme endast sellist pilti juba ammu saada tahtnud aga kunagi pole raatsinud selle eest küsitavat raha välja käia. Sedakorda istusime hinda nähes kohe tooli ja paarikümne minuti pärast jalutasime lahedate karikatuuridega minema. Ja odav hind ei peegeldanud üldse mitte kvaliteeti:)

Kaarin vormub

Peale kunstielamust jalutasime veel pisut pargis ringi ning kell oligi neli saamas, mis tähendas et tuli tornidesse tagasi siirduda. Tõusime liftiga umbes 250 meetri kõrgusele, kus meile anti 10 minutit vaatesilla peal ringi uudistamiseks. Vaated olid küll kenad, kuid pidime tunnistama, et parimaks linnavaateks jääb meie jaoks siiski Melbourne. Kuigi ka Kuala Lumpur oli omapärane, siin-seal kerkis pilvelõhkuja otse keset mõndakümmend ühekordset pisikest maja. Edasi viis tee meid veel läbi erinevate parkide ja mööda huvitavamatest ehitistest ning peale pisikest puhkust siirdusime taas eelmisel õhtul tuttavaks saanud söögikohta. Sedakorda sai endale tellitud üks veider koonus, mida siis nelja erineva kastmega krõbistama pidi. Et oli pühapäev, siis oli söögikoha lähistele üles löödud igapühapäevane ööturg, kus kohalik rahvas valjul häälel oma kraami müütas. Paraku nägi see turg ikka väga räpane välja ja eriti sealt osta midagi me ei tihanud, kui ehk paar mangot ja 15 kroonist T-särki välja arvata.



Järgmisel päeval tsillisime Kaariniga kahekesi ringi ning tee viis meid Kuala Lumpuri akvaariumisse. Kuna me üldiselt nii mõneski akvaariumis juba käinud oleme, siis ei osanud sealt suurt miskit erilist oodata, aga lõpptulemusena võib ehk isegi öelda, et tegu oli ühe parima akvaariumiga, mida nähtud. Sai oma käega katsuda väiksemaid haisid ja muid huvitavaid vee-elukaid, nähtud piraajasid, paarimeetriseid tiigerhaisid, veest välja hüppavaid ja maismaal ringi patseerivaid kalu, hiigelsuuri konni ja muidugi kümneid erinevaid veidraid kalu, kilpkonni, sisalikke ja madusid. Kaarin tahtis veeloodusega veel eriti lähedat kontakti saada ja nii siirdus ta kõrval asuvasse kala-spaasse. Põhimõtteliselt tuli seal maha istuda ja jalad pooleks tunniks vette pista, kus siis kümned pisikesed kalad ringi hulpisid ja jalgadelt surnud nahka pealt maha sõid. Kaarin jäi kogemusega igatahes väga rahule (hoolimata kõdist, mida ta kardab nagu tuld) ja väitis, et jalgadel peale seda seanssi väga mõnus tunne on.

Tülpind loom

Tiiger Ai

Kaarin maitseb hea

Hommikusöök maitseb ka hea

Õhtuks oli plaan siirduda teletorni, et pimedale linnale pilk peale heita, kuid et selleni veel omajagu aega oli, siis siirdusime hiinalinna ning läksime kaema sealset turgu, mis kattis mitu pikka tänavat. Turg oli üpris hullumeelne muidugi, sest tänavad olid nii paksult igasugu kraami müütavatest tsortidest pungil, et seal oli vaevu ruumi liikuda. Lisaks püüdis igaüks Sind häälekalt oma stahvi ostma meelitada ning hinnad kujunesid loomulikult välja pikema diskussiooni teel. Ehk siis igat hinda sai tingida ja enamasti vähemalt kaks kolmandikku odavamaks. "Just for you, sir, we'll make it cheap, you'll like it" kõlas nii paremalt kui vasakult ja kui kaupmees Sulle esmalt kinnitas, et mitte mingil juhul ei saa ta mingit jubinat Sulle alla 20 ringiti müüa, siis paari minuti pärast jooksis ta Sulle sama jubinaga tee peale järgi ja ütles, et no 5 ringitit ja kaup on koos:)

Et riide ja jalatsikraam seal samuti odav oli (see ei peaks ilmselt enam lugejat üllatama), siis shoppas Kaarin sealt endale täitsa kena seeliku ja kingad ning kahepeale krabasime kaasa ka mõned suveniirid. Ilm hakkas hämarduma, ning hüppasime metroosse, et teletorni juurde vurada.

Teletorni pilet oli vist ainuke asi Malaisias, mille kohta võis öelda, et see kallis oli. Samas sisaldas see lisaks torni külastamisele veel lisaks Vormel-1 simulaatorit ning Animal-Zone piletit. Loomatsoon oli väiksemas mõõdus madude- ja sisalikemaja, mis hoolimata oma väiksest territooriumist sisaldas suurel hulgal elukaid, keda me varem üheski suures loomaaias näinud polnud. Paarikümne meetrine hiidpüüton, valged albiinomaod ja sisalikud, mingid eriti veidrad konnad, iguaanid ja pärdikud..

Kivil istub väike konn..

Kaarin kasutas võimalust endale madu kaela ümber saada, ise samal ajal iguaani peos hoides. Selle nalja pildistamiseks tuli välja käia 15 krooni aga meil oli sularaha otsas. Õnneks aitas hädas välja fakt, et Kaarin oli valge tsikk ja raha kogus kohalik pisike tume ventiil, kes teatas, et kui raha pole, siis pole vajagi ja võime niisama ka pilti teha. Ju ta tahtis Kaarini kohalolekut kauem kogeda:)


Teletorni juurde tagasi tulles, siis vaade öisele linnale oli veidi pettumust valmistav. Ilmselt oli selle põhjuseks fakt, et kõik kõrghooned olid pimedad. Välja arvatud kaksiktornid, mis kenasti valguses särasid ning see oli vast ka kõige vaatamisväärsem asi sealt ülevalt.

Kolmandal päeval meil linna peal seiklemiseks suurt aega ei jäänud ja otsustasime enne bussi peale minekut rahvusliku mošee üle vaadata. Aega jäi aga parajasti nii napiks, et jooksime mošee eest läbi, klõpsisime paar pilti ja hüppasime tagasi metroosse. Üleni higisena muidugi, sest Malaisias jala ringi liikumine kui Sul on kiire, on üpris piinarikas:)

Poosestus

Malaisia rahvusmošee

Ja oligi me Malaisia-seiklus läbi, või vähemalt nii meile tundus. Sest lennujaamas selgus, et me lend Londonisse on edasi lükatud, ja tervelt 11 tundi. Ilmselgelt see väga hea uudis ei olnud, sest kuigi meile anti tasuta hotellituba ja õhtusöök, siis tähendas see seda, et me ei jõua mingi valemiga oma London-Tallinn lennule. Õnneks oli hotellis tasuta internet, kus saime oma broneeringu ümber muuta, kuid piletid saime alles 2 päeva pärast minevale lennule, mis tähendas, et pidime kaks päeva Londonis passima. Kuna meil selle jama peale niiehknii päris palju raha kulus, siis otsustasime Londonis seda mitte väga juurde kulutada ning veetsime ühe päeva lennujaama lähedal asuvas hotellis ning teise päeva tervenisti lennujaamas. Ja öö takkapihta. 22 tundi lennujaamas olla on üpris nüri kogemus, võib tagantjärgi öelda:)

Kui arvestada sisse ka 13 tundi lendu Malaisiast Londonisse, siis võib öelda, et 2,5 viimast päeva me reisist me ei teinud absoluutselt mitte midagi ja lihtsalt passisime ja ootasime kojujõudmist. Mis lõpuks muidugi ka kätte jõudis. Aga sellest juba järgmises ja ilmselt üpris viimases sissekandmise episoodis.

Malaisia vol 1

Kui ühest kohast õhku tõusta, siis ütleb gravitatsiooniseadus, et mingil hetkel pead Sa jälle maa peale tagasi jõudma. Pärast Kullarannikult õhku tõusmist õnnestus maapinnal meid jälle enda külge tirida Kuala Lumpuris, Malaisia pealinnas. Lennukist maha astudes oli kohe selge, et igasugused pikkade varrukatega riideesemed võib rahus seljakotti jätta, kuna meid tervitas umbes 35-kraadine kuumus ning õhuniiskus, mis minu sõõrmeist ilmselt varem sisse pole voolanud.

Lennukiaknast paistis Malaisia sootuks eksootilisem kui Austraalia - esimene asi mida õhust eristama hakkasime olid lahmakad palmimetsad, väga omapärane vaatepilt. Autod paistsid endiselt vasakul pool teed sõitma, mis meie jaoks juba tavaline. Hiljem saime teada, et Malaisia Briti võimu alt alles umbes 60 aastat tagasi vabaks sai. Malaisiat valitseb kuningas, kes valitakse iga 5 (või kuue?) aasta tagant uuesti 9 kuninglikku perekonna seast. Need 9 esindavad igaüks väiksemaid haldusüksusi, umbes nagu osariike või nii.

Palmid

Ütle veel, et meil kõik majad ühesugused on

Otsides lennujaamast bussi Kuala Lumpurisse, kargasid meile ligi paar tumedanahalist klemmi, kes valjul häälel inimesti oma bussi üritasid meelitada. Nimelt seisis seal 3-4 erineva firma bussi, mis rahvast lennujaamast kesklinna sõidutasid, ning iga bussi juure kuulus kamp india juurtega agenti, kes rahvast just oma bussi üritas suunata ja teise bussi kampa üle trumbata. Meie astusime esimesse bussi sisse ning imestasime, et 50km sõidu eest täiesti korralikus bussis küsiti umbes 25 krooni ainult :) Etteruttavalt võib öelda, et transport Malaisias ongi meie jaoks lausa naeruväärselt odav - metroopilet on umbes 3-8 krooni, olenevalt kaugele sõidad; takso sisseistumistasu on umbes 6 krooni ning kui Sa just linnale ringi peale ei tee, siis üle 30 kroonist arvet on taksoga sõites raske saada. Ainus probleem taksodega on see, et osa neist ei taha mitte taksomeetrit tööle panna ja küsivad Su käest 50-75 krooni. Mõned muidugi maksavad ka, sest isegi see hind oleks eurooplase jaoks päris odav. Õnneks reisisime meie ringi juba kogenud taksosõitjatega, kes alati enne selgeks tegid, kas taksomeeter läheb tööle või mitte.

Metroo muide sõidab ilma juhita ja automaatselt. Esimesel hetkel üpris huvitav vaatepilt - rong tuleb aga piiluparti seda juhtimas polegi:) Kohalikuks kõige populaarsemaks liiklusvahendiks tundus olema mingi sääreväristaja ja motorolleri vahepealne asjandus, mille selge mahtus vahel ära terve perekond tükkis kolme lapsega. Neid sääreväristajaid oli pea samapalju kui autosid ja foori taha kogunesid nad kõik autode ette, et siis rohelise tulega irriteeriva plärina saatel edasi sõita.


Säärases kuumas meie pea 20kg kaaluvate seljakottidega ringi jalutamine oli üpris karm tegevus ja kuigi meil tuli käia vaid umbes 600-700m, siis olime kohale jõudes mõlemad üleni higised. Koht, kuhu jõudsime, oli Marjami ukse-tagune. Nimelt elab meile sobiva juhusena Kuala Lumpuris Karini hea sõber, kes meile lahkesti öömaja oli nõus pakkuma. Paraku ilmnes, et Marjamil olid kuupäevad pisut sassi läinud ja lukus ukse tagant talle helistades selgus, et ta hoopistükis Borneo saarel asetseb ja enne kahte päeva Kuala Lumpurisse ei naase. Korraks tekkis pisuke hirm, et midapaganat me nüüd siis peale hakkame, kuid meie õnneks pakkus Marjam meile võimalust õnnetute nägudega Anni ukse taha minna. Anni on Marjami täiesti Eesti rahvusest sõbranna, kes samas majas elab ning hea meelega ootamatud külalised oma uksest sisse lasi. Ja mitte ainult seda - oli ta veel piisavalt lahke, et meiega terve pühapäeva linnas ringi mütata ja meile giidi etendada.

Läbi nagu läti raha

Kuala Lumpuriga tutvumist alustasime samal õhtul lähedal asuvat söögikohta külastades. Kohalikke söögikohti on jalaga segada ning nii mõnigi tänav ainuüksi neist koosnebki. Ühte sellisesse me Anniga sööma suundusime ning tuleb tunnistada, et esimesel hetkel tundus see koht niivõrd kahtlane ja hügieeninõudeid eirav, et ei teadnud, kas ikka oleks tark tegu seal midagi suhu pista. Eriti veel kuna me seal käsi pesta ei saanud ning noa kasutamine ei olnud seal just väga levinud - kohalikud sõid toitu näppudega ja vahetevahel kasutasid ehk ka kahvlit ja lusikat. Tellisime Anni soovitusel siis miskid road, mille nimi meile surt midagi ei öelnud ning juba laotatigi meie ette lauale kolm banaanilehte ning asuti neile riisi, erinevaid köögivilju ja kastmeid laduma. Justnimelt banaanilehti, mis oli üpris huvitav vaheldus traditsioonilisele "taldrikukontseptile".

Nägi see koht seal välja kuidas nägi aga üllatusega pidime tunnistama, et söök oli päris maitsev. Lisaks köögiviljadele tellisin mina endale kana karrikastmes, mis oli pea et kõige vürtsikam asi, mida ma oma elus söönud olen. Kui itaalia viinamarjafarmis võilebade vahel olevad tsillipiprad välja arvata ehk. Banaanilehel asuva roa kõrvale tellisime endile värskelt pressitud arbuusi- ja apelsinimahlad ning need olid tõesti ülimaitsvad. Esimene mahl läks lihtsalt kohe mutiauku ja tuli kiirelt järgmine tellida. Mis polnud üldse mitte väga suur probleem, sest suur klaas mahla maksis umbes 10 krooni. Ja eine meie ees maksis vast nii 15-20 krooni. Nagu siit võib ilmselt juba järeldada, siis lisaks transpordile on ka toit Malaisiast üldiselt väga odav ja ei olnud mingit muret igal söögikorral väljas kohalikku (niivõrd-kuivõrd, sest me sõime rohkem india ja hiina toitu) sööki nautida.

Tänav

Et ka öine temperatuur ei langenud alla 24 kraadi, siis kihasid tänavad väljas istuvatest inimestest ja restoranides istekoha leidmine ei olnud väga lihtne. Väga lihtne ei olnud ka toidu tellimine, sest osades kohtades menüü põhimõtteliselt puudus ja kelnerite inglise keele oskus piirdus kümnekonna sõnaga. Näiteks vaidlesin ma ühes kohvikus ettekandjaga paar minutit: mina tahtsin saada jääkohvi, ehk siis iced coffee. Tema aga tundus sellest mitte aru saavat ja korrutas vastu midagi, mille hääldus kõlas nagu [saissss]. Nii me siis seal vastakuti seletasime, mina muudkui "aissd" ja tema oma saisss. Lõpuks siis selgus, et ta üritas öelda "size", ehk siis tahtis teada kui suurt kohvi ma tahan:)

Bassein meie Malaisia-kodus

Üks omaette nähtus Malaisias on valge naine. Meie poolelt on nähtuseks kohalike meeste suhtumine valgesse naisesse. Vahel tänaval Anni ja Karini taga jalutades ajas päris naerma, kuidas pooltest möödasõitvate autode (eriti taksode) akendest kiikasid välja vuntsides tumedad tsordid ning nende pead pöördusid vastavalt sellele, kuidas auto tüdrukutest mööda liikus. Ja jõllitasid nad veel niipalju seljatahagi kui vähegi mahti oli, endil õndsad naeratused peas. Nii mõnigi lasi suurest õnnest signaali ja tundus, et kui Kaarin käsiks neil näiteks kükishüppeid teha, siis oleksid nad sedamaid suurima rõõmuga teepervel konni matkimas. Kohalikud naised seevastu, vähemasti Anni ja Marjami jutu järgi, valgeid naisi vihkavaid ja üritavat neid lausa tee peal allagi ajada kui võimalus tekib. See pole ka muidugi imekspandav, kui nende mehed on valge naise juuresolekul nõus isegi oma nime unustama, naisest rääkimata :) Ma ei taha nüüd muidugi kõikidele malaisiastele siin liiga teha ja ilmselt on sel reeglil ka toredaid erandeid kuid üldkokkuvõttes on valge tots siin väga hinnas. PS. ka vastupidi ei tohtivat probleemi olla, ehk siis valgel mehel kohaliku naise leidmine on üpris lihtne ülesanne.

info

Kõigile, kes peaksid meid mingil põhjusel koju ootama, siis peame kurbusega nentima, et kolmapäeval me veel Eestimaa pinda puudutama ei saa, kuna lend Malaisiast Londoni lükati edasi, ning seetõttu tuleb meil 2 päeva Londonis mööda saata ning Tallinna peaks uute plaanide kohaselt maanduma reedel 12:25. Vat sedapsi.

minemised

Nii väga kui me ka juulikuu üheteistkümnedat päeva ei oodanud, siis järjest lähemale ta paraku tiksus. Ja ühes temaga ka see hetk, kus me Austraalia pinnalt õhku tõuseme ja vähemasti selleks korraks ta oma mälestustesse talletame. Kätte see hetk jõudis ning enne lahkumist sai parandatud veel üks pisike iluviga - nimelt oli Greg meile juba üpris ammu känguruliha külmikusse ostnud, kuid selle valmistamiseni jõudis ta alles viimasel päeval. Paraku ei oska ma seda maitseelamust küll kuidagi targalt kirjeldada, mõned ütlevad, et pisut kana moodi maitseb, mine Sa võta kinni. Maitses nii nagu liha, aga milline täpselt, seda ma ei oskagi öelda:)

Greg ja Jenny, Jenny ja Greg

Omalt poolt nikerdasime võõrustajaile valmis ühe piraka Kirju Koera, mille oleks hea meelega hoopis tahtnud kaasa võtta selle asemel, et see lauale ilutsema jäi. Peale seda algas suurem asjade pakkimine ja tuli tunnistada, et selle 5 kuu jooksul olime endale kaugelt rohkem tavaari muretsenud, kui meil seljakottidesse mahub. Tuli süda kõvaks teha ning kõik vähegi "mittevajalikum" maha jätta ning kokkuvõttes jäi meist seljataha vast samapalju kraami kui kaasa tuli.

Uus-Meremaa originaalsed lebotoolid

Nii nagu me Jenny ja Gregi väravast ühel päeval sisse veeresime, veeresime sealt kuu aega hiljem ka viimast korda välja. Peab möönma, et pisut kahjugi oli lahkuda, sest maja oli meile armsaks saanud ning Jenny ja Gregi näol olime leidnud endile parimad sõbrad austraallaste hulgas. Gregi õhtune "Tea is ready!" ja Jenny "Honey, the kids are home!" jäävad meid ehk veel nii mõnedekski aegadeks kummitama. Kodu oli meil Austraalias seal, kus kott, kuid kõige kodusem kodu asus igatahes pisikeses kohakeses nimega Cabarlah.

Kodu. Enam mitte meie, paraku. Või siiski?

Nagu ühes varasemas postituses mainitud sai, siis ei olnud me siin teps mitte kindlad, kas me sügisel tagasi oleme tulemas või mitte. Nüüdseks on see otsus enamvähem selgepiiriliseks vormunud aga ärasõidu hetkel otsustasime viimasel hommikul, et autot pole siiski mõtet Gregi juurde roostetama jätta ning otsustasime sellega lammutusse sõita ja ehk paarsada dollarit kommiraha saada. Igaks juhuks sai hommikul ka interneti sisse väike kuulutus üles pandud, et kui keegi äkki Kullarannikul autot tahab, siis võtku:) Kullarannikul seepärast, et kuna me lennuk sealt läks ja Libby ja Will seal endiselt elutsesid, siis sõitsime päev enne lennu väljumist sinna, et suveniirivarusid täiendada ning viimast korda sõpru külastada.

Ilmnes muide, et Kullarannikul tõesti eestlasi leidus, kes enesele üpris võileiva hinna eest auto said soetada, kuid ka meie olime rahul, sest oleks olnud vast kahjugi teda ära lammutada lasta, kenasti sõidukorras pill ju siiski. Nõnda siis juhtus, et keegi Tarmo, kel austraalia-staazhi oli vaid 5 päeva, andis meile pisut finantse Malaisias tuuritamise jaoks ning sai vastu üpris unikaalse Fordi:) Vähemasti esialgu olid kõik osapooled rahul. Muide, avastasin et inglise keel on hirmsasti külge hakanud - telefonis eestlastega rääkides tabasin end "Täpselt" asemel "Exactly" ja "Veoauto juhi" asemel "Truck-driver" ütlemast. Rääkimata siis sellest, et nende juuresolekul Kaariniga eesti keeles rääkisime, ise jumala kindlad, et meist aru niikuinii ei saada, nagu tavaliselt. Selle vahega, et sedakorda ilmselt saadi küll :)

Ja ega meil peale auto müügi ja meeletu suveniirishoppamise kõrvalt Kullarannikul seekord muuks aega ei jätkunudki. Õhtul külastasime koos Libbyga viimase sõpru, kes pole mitte suu peale kukkunud ja said nad Eestimaa kallal päris kõvast lõõpida ja nöökida. Meie muidugi üritasime anda oma parima, et Austraalia kallal võtta, aga paraku me vist ei suutnud üle trumbata teooriat, et Eestis on negatiivne iive sel põhjusel, et seal on nii külm:)

Ning nii see viimane hommik saabuski, autoaknast vilksasid mööda Gold Coasti varahommikuse päiksetõusu paistel laiuvad liivarannad, mis näisid seekord otsekui eriti kutsuvad olevat. Ning edasine käis üpris kähku, lennujaam, checkin, turvakontrollid ja õhkutõus.. Ja läinud me olimegi, väike okas hinges aga õnneks ootas ees veel 3 päeva Malaisiat. Peale seda saab reisile joone alla tõmmata ja joone alla ilmselt nii mõndagi positiivset kokkuvõtteks kirjutada.

Viimane pilk Austraaliale

bisnis mainding

Tervitused kuumast Malaisiast. Liigagi kuumast. Aga enne kui siinsete tegemiste juurde asume, siis klaariks pisut vana võlga ja kribaks kirja Lõuna-Queenslandi tegemised, mis veel trükimustaks vormunud pole:

Ühel õhtul rabas Greg külmikust matsakad steigid kaasa ja teatas, et tuleb minna Jamie ja Kim'i juurde ragbit vaatama. Ja mitte niisama ragbit vaid tegu oli austraalaste jaoks üli, üli ja ülitähtsa mänguga: State of Origin selle nimeks oli ja kujutab see endast Queenslandi ja New South Wales'i osariikide vahelist mõõduvõttu. Igatahes tegi Greg meile kiiresti selgeks, et mitte mingil juhul ei saa ma kaasa tulla sinise särgiga (Kuna NSW särgid on sinised) ja otsis mulle ja Kaarinile kusagilt Queenslandi logodega särgid välja. Olid need küll Libby vanad võrkpallisärgid, aga noh, mõte loeb. Ega's midagi, tirisime punased pluusid üll ja olime valmis Jamiet väisama.

Jamie ja Kim on umbes kolmekümnedates abielupaar, kes paar kuud tagasi kaksikute võrra rikkamaks said. Lisaks on Kim ilmselt üks spordilembesemaid naisterahvaid, keda mu silmad näinud on, sest ta elas sellesse härgade murul püherdamisse end ikka väga sisse ja tegi oluliselt rohkem häält kui meesterahvad:) See ragbi, mida siin Austraaliasiseselt mängitakse on isegi vaadatav peaks mainima ja kui meile reeglid selgeks tehti, siis vast paar põnevat hetke saime ära tunnistada. Jalgpalli vastu see mäng mu silmis küll kahjuks kuidagi ei saanud.

Mis tollel õhtul aga vast ragbist huvitavamgi, olid steigid. Ehk siis lihakäntsakad, mille Jamie oma barbequele viskas. Ja suur gaasi-barbeque-grill kuulub siin iga endast vähegi majapidamise koosseisu. Igatahes olid konkreetsed steigid ikka jõhkralt suured ja ei ole vast nii paksu lihatükki eales varem mulle taldrikult vastu vaadanud. Sinna kõrvale sai tulema ülimaitsev kartulivorm ning pisuke Bundabergi rumm kokakaga - ilmselgelt oli tegu nauditava õhtuga. Queensland võitis muide.

Toowoomba üks vaatamisväärsusi on looduslik mäe-moodi moodustis, mis paikneb linna servas. Nimeks on sellel Tabletop (tõlkes umbes nagu laua-pealne vms) ning vaatamisväärsus on ta enamasti kaugusest, sest sinna tippu ei ole ühtegi korralikku matkarada või teed tehtud. Ilmselgelt meil aga just tippu oli vaja ronida ning nii sai see kohati üpris ohtlik ja kaljuronimist meenutav matk ette võetud. Kahju on muidugi Kaarinist, kes peale ligi tundi aega ülesronimist ei saanud viimast 25't meetrit vallutada aga olgem ausad - mina väga kõrgust ei karda, aga mulgi võttis seest kõhedaks, sest viimane ots oli põhimõtteliselt kaljuronimine. Ilma julgestuseta. Ja mitte et sealt tipust nüüd oleks väga erilisem vaade avanenud kui ümberringi asuvatelt vaateplatvormidelt, aga eks see vallutamise isu oli lihtsalt nii suur.

Tabletop

Poolel teel

Kaarin mägironib

Et me loodust Toowoomba ümbruses juba küllalt uudistanud olime, siis otsustasime pühapäeval pisut kaugemale sõita ja valituks osutus Main Range rahvuspark, kust sihtisime eelkõige Queen Mary Falls'i nime kandvat koske ning matkaradu selle ümbruses. Koses me pettuma ei pidanud ja ilmnes, et Queen Mary's ei olnud mitte ainus kosk seal, vaid paarikilomeetriste vahedega oli neid seal 3-4 tükki. Vast isegi kõige sümpaatsema mulje jättis Brown Falls, mis polnud küll nii kõrge ja võimas kui teised, kuid sinna jõudmiseks tuli pool tunnikest läbi kohati üpris raskesti läbipääsetavast vihmametsast läbi tungida ning kiviseid jõekaldaid mööda turnida. Aga kui lõpuks kohale jõudsime siis tundus, et oleme sadade kilomeetrite kaugusel igasugusest tsivilisatsioonist - kivine jõesäng keset vihmametsa hiiglaslikke puid ja igalt poolt alla rippuvaid liaane ning muidugi kosk ülalt kõrguselt selle kõige pihta valgumas.

Eimäletamisnimegafalls

Queen Mary's Falls

Brown Falls pole nõrkadele!

Tagasi koju sõites tuli olla tunnistajaks üpris hingematvale päikseloojangule - nood on siin üldiselt kenamad kui Eestis, kuidagi punasemad ja võimsamad pisut. Fotoaparaadi sisse on päikeseloojanguid nii mõnigi kinni püütud, kuid tihtipeale see väga lihtne polegi - loojang kestab kümmekond minutit siin talvel ja põhimõtteliselt võid enam-vähem valges WC-sse minna ja sealt väljuda juba pimedas :)

Olgugi et me igapäevaselt liigagi hästi süüa saime, siis ei saanud mööda vaadata sellisest kohast nagu Cheesecake shop, kust kahel nädalavahetusel vastavalt sokolaadi- ja maasika-vahukooretordi soetasime. Hinda oli sel muidugi omajagu, kuid kvaliteeti ei olnud mitte vähem. Aga ei olnud Austraalia maiused mitte ainsad, mida söögitorust alla sai aetud - ühel heal päeval sai valmis vorbitud täitsa korralik leivasupp ning sunnitud ka pererahvas ning tollel päeval külas olnud Mark ja Robinagi seda hapukoorega helpima. Mark ja Greg muide võtsid vabatahtlikult isegi juurde seda kraami, mis loomulikult oli vesi koka veskile:)

Look mum, I'm eating vegies!

Koka sõna on seadus. Koka kana samuti.

Ei kommentaari

Et toitu paremini alla raputada, siis pakkus Jenny välja, et võiks nende pinksilaualt tolmukorra pealt maha lükata ning selle garaazhi üles panna. Mõeldud-tehtud, aga mis oli hoopiski üllatavam oli Jenny mänguoskus. Ma üldiselt ootasin säärast kõksimist, kus ma pean paar sekundit ootama enne kui pall uuesti minu lauapoolele jõuab, aga võta näpust. Jenny pakkus täitsa korraliku lahingu ja tennises, mis on tema põhiala, ta ilmselt oleks mulle vee peale tõmmanud küll. Mängust endast lahedamgi oli ilmselt see, kui õhinasse Jenny läks ja kui dramaatiliselt ta igat võidetud või kaotatud punkti võttis :)

Kaiakanepile võrdne vastane

Kuna avokaadode pakkimislaos kippus aeg-ajalt tööd nappima, siis tegi Greg meile meeldiva žesti ning nädalavahetusel saime puukoolis pisut tööd nokitseda. Hargiga saepuruhunnikus madistades sai keset hunnikut välja kaevatud üks mõnus draakon, ehk siis säärane suuremat sorti sisalik. Olgugi, et täitsa elus, siis oli teine ülimalt loid, ei oskagi öelda, kas magas talveund või oli ta öise eluviisiga.

Unine Draakon (Uninus Drakonus)

Viimane asi, mille veel ära võib seekord märkida on Cabarlah seppade festivali-messi laadne üritus, kus said minu silmad esmakordselt hobuste rautamist pealt nägema ja seda siis protsessi algusest peale. Nimelt miski võistluse korras vorpisid sepad hobuserauad valmis ning tagusid need suksudele alla ka. Lisaks raudadele keerutasid sepad metalli nii ja naapidi ning valmis nende käe alt igasugu huvitavaid jubinaid, mis hiljem oksjoni korras maha müüdi.

Rege rauta suvel, hobust... talvel?