Vahep6ige

Tervitused Uue Mere Maa seest. Internet siinmail on kalliv6itu, sestap annan lyhidalt teada, et esmaspaevast saati seikleme ringi Uus-Meremaa L6unasaarel ja siia tasus t6esti tulla:) Kuigi pisut kylmem on siin kui praegu Eestimaalgi. Aga ilus sygis sellegipoolest, raakimata loodusest, mida siin naha v6ib.

Melbourne reisist ja Uus-Meremaalt aga pikemalt juba siis kui tagasi Austraalia pinnal oleme, mis juhtub 10 mai paiku. Seniks siis teadmiseks, et meil eluvaim hoolimata sellest sees on, et bloog ei taiene:)

pikstuur vol VI

Pikstuuriuvilistele said paremad palad välja sorditud:

Adelaide -> Great Ocean Road
Great Ocean Road

Great Ocean Road

Niisiis Great Ocean Road. Warnamboolist edasi sõites hakkasime vaikselt vaatama, kuhu ööseks telki üles panna, kuna aeg oli juba üpris hiline. Valituks osutus Petersborough, kus oli täitsa mõnus karavanipark - lisaks telgikohale saime eraldi wc/dushimajakese ning pargi köögis, kus keegi peale meie ei käinud (sest kõigil on siin üldiselt piisavalt pappi, et omada karavani või üürida kämpingut kohapeal ning omada seal sees kööki ja tv-d ja nii edasi), saime rahus austraalia tõsieluseriaale vahtida ja arbuusi närida.

Petersborough's nägime juba ka esimesi Suure Ookeani Tee vaatamisväärsusi, nimelt hakkas ookeani rüpest ranniku lähedal kaljunukke veest välja kasvama. Lainetest välja kõrguvad erinevate kujudega jurakad moodustasid võimsa vaatepildi - tegelikult oli vaatamist väärt ka kaljune rannik ise. Ühes sellises väikeses kaljude vahel paiknevas lahesopis sai ka päikeseloojang ära pildistatud.


Hommikul kuivatasime telgi ära( ei mitte vihmast, aga ookeani ääres on öösel lihtsalt nii niiske, et telk on hommikul veega kaetud) ning asusime sõitma. Kui seda nüüd saab sõitmiseks nimetada, sest lookoute oli iga paarisaja meetri tagant ja pidevalt tuli teelt kõrvale pöörata ning enese ja fotoaparaadi sisse talletada kõike seda, mida emake loodus siia rannikule valmis vorpinud on. Ühel hetkel moodustavad kaljud suure võlvi, mille alt võid vastu kiviseina pekslevaid laineid jälgida, mõnesaja meetri pärast on keset vett näha hoopis suuri kaljusaari, millede vahele moodustuvad blowhole'd, sillad, kaared, koopad...

Ja lõpuks nood 12 apostlit ka, mis ilmselt selle tee kõige kuulsam "kunstiteos" on. Looduslikus mõttes oli pilt muidugi üpris kaunis - näha oli vast 6-7 kõrget kaljutorni (kuna osa on kokku varisenud, siis 12 neid enam alles ei olegi). Mis selle koha juures pisut ebameeldiv näis, oli rahvarohkus - eriti palju oli hiinlasi ja hindusid, kes kõik elu eest vatrasid, burkse õgisid ja iseennast telefoniga pildistasid. Kui sellele lisada veel helikopterid, mis sealtsamast lähedalt rahvast pidevalt tuuritama viisid, siis tekkis tunne nagu oleks kuskil Holliwoody võtteplatsil aga mitte looduskaunis kohas vaadet nautimas.

Kaljusel rannikul aeglaselt edasi sõites möödus umbes pool päeva, siis keeras tee pisut sisemaale. Paraku ilmnes, et ka seal ei saanud mitte rahulikult jalga gaasipedaalil hoida, vaid tuli pidevalt pruune sildikesi jälgida ja siia-sinna sisse keerata. Nimelt liikusime läbi Otway rahvuspargi, kus asetsevad austraalia vihmametsad, mida samuti kaemas käisime. Said seal läbi vantsitud päris mitmed matkarajad, kus kitsast teed ääristavad üle pea ulatuvad sõnajalad ning tohutu massiivsed puud. Osa neist ei ole mitte ainult ise lehtes, vaid neil kasvavad kõiksugu muud vihmametsa pisikesed taimed, muutes otsekui kogu puu üheks suureks roheliseks monstrumiks. Neist kõige suurem oli 300-aastane "The Big Tree", mille ümbert kinni võtma oleks ilmselt vaja miski kümmekond inimest. Sellised matkarajad viisid tihtipeale välja mõne suurema koseni, kus võis rahumeeli kümmekond minutit vaadet nautida.

See kusjuures on lihtsalt üks suur puu, Big Tree oli veel jämedam

Öösel plaanisime sedakorda autos magamise ära katsetada ning järgnesime sildile, mis viitas telkimiskohtadele ning "bushcampimisele". Paraku jäi arusaamatuks, mis pagana teeviit see selline oli, sest sõitsime oma 20km mäest alla, aga mingit telkimiskohta me ei leidnud. Oli juba hämardumas, kui märkasime üht silti, mis ütles, et 12km kaugusel asub miski telkimisala. Mida maad edasi, seda kahtlasemaks muutus ümbrus - esiteks läks pimedaks, teiseks muutus asfalt kruusateeks ning kolmandaks läks tee üha sügavamale metsa. Kui lõpuks kohale jõudsime, siis märkasime kergendusega paari lõket, mis tähistasid, et veel keegi peale meie seal peatumas on ja me seal pärapõrgus keset pimedat metsa päris üksi ei viibi :)

Kuna me auto pole just jaamavagun (station-wagon, nagu siin pikappe kutsutakse), siis seal magamine oli vähemasti minu jaoks kõike muud kui meeldiv. Aga mõneks tunniks vist ikka sõba silmale sain. Vähemasti oli autoaknast kena kõrgete puude kohal paistvat lõunapoolkera tähistaevast vahtida.

Järgmisel päeval alustasime kohe hommikul vara jalutamist vihmametsas ning kõndisime veel ühe suurema koseni. Muide siinkohal tervitused Airele ja Maidule, kuna sai läbi käidud sellistest kohtadest nagu Little Aire Falls ning Mait's Rest. Edasi hakkas tee taas rannikut ääristama ning mõjus bensiinipaagile üpris laastavalt, kuna kurviline tee viis kord üles kord alla ja enamik kurve tuli läbida 35-40 tunnikiirusega. Autoaknast kumas ühel pool ookean, teisel pool kaljusein ning kui vaatepilt liiga ilusaks läks, tuli taaskord peatus teha ning lähemalt kaljuservalt alla kaeda. Siin-seal paistsid pikad ilusad liivarannad vägagi kutsuvad, kuid et minu kurguvalu oli endale lisaks saanud ka nohu-köha, siis vetteminekust tuli suu puhtaks pühkida. Ja no Kaarinile lihtsalt teatavasti ei meeldi külm vesi :) Tee peale jäid ka mõned väikesed kenad linnakesed nagu näiteks Apollo Bay, kuid need tunduvad olema enamjaolt turistidele orienteeritud ja nii mõnegi asja, mille saab mõnest unustatumast paigast mõistliku raha eest osta, oli siin topeltkallis. Eraldi teema on siin bensiinihindadega - ei ole mina veel pihta saanud, mis süsteemi järgi need hinnad on pandud, sest ühest linnast leiad vabalt liitrihindu, mis erinevad eesti rahas u 30-50 senti - sõidad mõnikümmend kilomeetrit edasi järgmisse linna ja seal võib liitri hind vabalt krooni võrra kallim või odavam olla. Ja ei ole siin mingit stabiilsust ka tanklakettide lõikes - üks ja sama firma võib kütust vabalt paarikroonise erinevusega müüa. Sestap ei tea siin kunagi ette, mis hinnaga järgmise paagitäie jõuvett autosse kallame; kõige odavam liitrihind, mida näinud oleme, oli Sydney lähedal u 95 senti, kõige kallima bensiini võtsime Great Ocean Road'il Lavers Hilli kandis ja seal tuli liitri eest välja käia 135 senti. Erinevus seega pea 3 krooni jagu liitrilt. Kui Eestis sai lehest loetud uudiseid, et bensiini liiter on tõusnud/langenud 30 senti, siis tundus see kuidagi suur asi - siin on kroonine kõikumine igati normaalne ja selle peale eriti ei mõtlegi.

Nagu iga hea asi, saab ka Great Ocean Road ükskord otsa ning jõudsime meiegi Torquay'sse, kus pistsime rannas nahka terve grillkana. Nimelt ei olnud varem tee peale jäänud ühtegi Woolworthsi ja et ülejäänud kaubanduskettides on toidukraam oluliselt kallim, siis ootasime ära, kuni esimest näeme. Paraku juhtus see alles õhtupoolikul olema. Torquay'st edasi sõitsime Geelongi, mis on vahest Victoria suuruselt teine linn Melbourne järel (pole viitsinud seda fakti kontrollida aga tundub nii). Seal otsisime ööbimiseks karavanipargi, mis taaskord pakkus head võimalust köögis telerit vaadata. Dr. Hauss sai sealt laekuma ja et väljas läheb pimedaks juba 6-7 paiku, siis on teler parem kui niisama pimedas telgis passida.

pikstuur vol V

Vahepeal olen pikstuuridega pisut maha jäänud ja et seda viga parandada, siis paar albuumi sai vahepeal üles:

Elu Milduras vol 2
Adelaide
Adelaide Hills

Need pildid sai pisut vähendatud, kuna mäkis ei saa eriti suuri pilte üles lasta - loodetavasti kvaliteet väga hullusti ei kannatanud..

Great Ocean Road - epiloog

Great Ocean Road ehk "Suur Ookeani Tee" on paarisaja kilomeetrine lõik mööda Victoria osariigi rannikut, alates Warrnambooli linnast ja lõppedes Torquay'ga. Vaatamist väärt kohti jagub aga Adelaide ja Melbourne vahele veelgi ja seega loen teekonda Adelaidest Great Ocean Roadi alguseni viimase epiloogiks. Siinkohal siis paari sõnaga sellest, mida vahepeal nägime ja tegime.

Esmalt elasime läbi pisikese ehmatuse, kui Adelaidest välja sõites läks kiirtee üle mägede, mis ometigi väga järsud ei tundud. Kuid mingil põhjusel ei tahtnud auto enam hästi üle 80 km/h minna ja kogus kiirust üliaeglaselt, lisaks kiskus mootori temperatuurinäidik maksimumi lähistele ning bensiiniosuti langes silmnähtavalt. Korraks tekkis hirm, et kas nüüd siis on auto omadega õhtal, kuid ilmnes, et me pole varem lihtsalt mägedes 100 km/h kiirusega järjest üles pidanud sõitma ja kui mäed lõppesid ja taas tasasele pinnale jõudsime, normaliseerus ka auto tegevus ja isegi bensiininäidik kerkis tagasi normaalsele tasemele:)

Peale Adelaidest väljasõitu olid suuremateks vaatamisväärsusteks vast kuivanud järved mõlemal pool teed, mõned lahedad vaated jõele ja kuppelmaastikule - nii kaugele kui silm ulatus. Vahepeale jäi ka Murray Bridge, mis oli vähe suurem linn ning kuhu otsustasime sisse keerata, kuna nimi tundus selline, et seal miskit vaadata võiks olla. Midagi väga paeluvat me seal aga ei leidnud, linna suurim vaatamisväärus meie jaoks oli keski poolearuline klemm, kes oli oma päevinäinud autoga kuidagi üle topeltäärekivi sõitnud ja suutnud auto üle kahe äärekivi põhja peale nii kinni sõita, et omal jõul ta sealt enam lahkuda ei suutnud. Õhtuks jõudsime Kingstoni, kus ööbisime telgis, vaatega ookeanile:) Naabrid küll mainisid, et kui selle koha peal viimati telk oli, siis see lendas tuulega minema! Õnneks oli tol õhtul üpris tuulevaikne ilm ja sai uinutud ookeanikohinas. Paraku oli öö jahedavõitu ja järgmiseks päevaks sain üldse mitte meeldiva kurguvalu..


Kingstonist sõitsime hommikul edasi Mount Gambieri poole. Vahepeale jäid Giant Lobster - paari meetri kõrgune vähikuju, mõned väiksemad naljakate nimedega kohad, nagu näiteks Millicent, ning seejärel Mount Gambieri linn, kus suurimaks elamuseks oli Blue Lake, mis oli kõige sinisem veekogu, mida mu silmad näinud on. Kunagise vulkaani kaatris asuv järv on otsekui 100m sügavusel orus ning ülevalt avaneb pilt, nagu keegi oleks oru põhja sinise värviga üle võõbanud. Ja kusjuures see 70m sügavune järv ei olnud üldse veel maksimaalselt sinine - selle värv on Novembris eresinine ning muutub järjest hallikamaks olles talveks värvunud kahvatunud halliks. Arvestades seda, et praegu on siin sügis, siis ma ei kujuta ette kui sinine on see järv veel Novembris..


Mount Gambieri juures keerasime suurelt teelt pisut kõrvale ja sõitsime Princess Rose Margaret Cave vaatama, kuid ilmnes, et järgmine tuur koobastesse läks poole tunni pärast. Kuna väljas oli juba üpris külm, tuur polnud odav ja piltidelt paistis, et Jenolan Cavesi need koopad üle ei trumpa, siis koobastesse me ei läinud. Küll aga jalutasime läbi väikse matkaraja koobaste ümbruses ning saime osaliseks päris võimastele vaadetele Glenelgi jõele. Edasi viis tee Nelsoni asula suunas ning ka selle tee peal tuli peatus teha ning jõevaateid fotoaparaadi sisse talletada. Tee viis pidevalt üles-alla, nagu ta siin igal pool teeb, ja väga tihti avaneb järjekordse tõusu tagant selline pilt, mida paariks sekundiks ainiti vaatama jääd ning siis saad silmad teele tagasi, et mäest uuesti alla sõita. Et järgmise künka tipus jälle ahhetada hoopis teistsuguse mäe, metsa, jõe või tasandiku peale.

Õhtuks jõudsime sedakorda Portlandi, kus sattusime esmapilgul mahajäetuna näivasse karavaniparki. Siiski ilmnes, et seal üks vanakooli mees meile üpris soodsa hinnaga karavani äris (kuna oli tuuline ja mul väike haigus küljes, siis ei tahtnud telgis magada), mis samuti väljast paistis nagu vanaraud, kuid seest oli meie jaoks täielik luks - suur voodi, köök, telekas, röster jne jne. Ilmselt päris lahe võib olla sellise asjaga mööda Austraaliamaad ringi kärutada, nagu väga paljud siin muide ka teevad - iga neljas-viies vastutulev auto tundub olema karavan ja igas pargis kus me ööbinud oleme, on neid alati küllaga seisnud. Hoolimata sellest, et on sügis ja suurim reisihooaeg ilmselt möödas.

Niisiis, vanakooli mees ajas meiega muhedat juttu, teadis, mis kliima Eestis on, ja proovis Eesti keeles "hüljes" öelda. Päris edukalt, kusjuures. Ning meie õnneks käskis meil järgmisel päeval kindlasti Cape Bridgewaterisse sõita, kust me olime sel õhtul mööda sõitnud. Tema sõnad: "If I were in Estonia and you had a place like that, I would be grateful if a man behind the counter advised me to go there":)

Järgimsel hommikul me siis Cape Bridgewaterisse sõitsime ja tõesti ei see seda kahetseda. Sai Kaarin meelitatud paaritunnisele jalutuskäigule mööda kaljust rannikuäärt, mida mööda kõndisime hüljeste koloonia vaateplatvormile, kust avanes juba niigi miljoni dollari vaade (Selle walk'i peale jääb ka Victoria rannakaljude kõrgeim punkt, kust otse alla ookeanini on 130m), rääkimata hüljestest, kes tõepoolest 50 meetrit allpool päikese käes peesitasid ning vees ringi hulpisid. Kui lisada siia kängurud, keda nägime 6 jala rajal ning 2 suurt emu, kes meil eelmisel päeval üle tee jooksid, siis on hülged kolmandad kummalisemad elukad, keda on õnnestunud näha nö. metsikus looduses elamas. Sellega seoses ei saa muidugi mainimata jätta, et teekonna alguses nägime ka madu üle tee minemas, mis Kaarinile ilmselgelt väga meeltmööda polnud:)


Walk tehtud ning suundusime edasi Petrified Forest'i vaatama. Oma nime on need lubjakivimoodustised saanud sellest, et varem arvati, et kunagi kivistus lubjakivi puude ning põõsaste kapillaarides ning moodustusid taimekujulised torujad lubjakivimoodustised. Tegelikult ilmnes, et nende tekkelugu on pisut teistsugune, kuid nimi jäi samaks ning vaatepilt ka sellest ei kannatanud. Samas lähedal olid ka Blowhole'd, ehk siis sellised kohad kaljusel rannikul, kus lained sattusid kaljult tagasi põrgates resonantsi ning tulemuseks oli võimas veemöll - korraks tekib vette taanduvast lainest otsekui suur auk, kuhu siis uus laine mühinal sisse tuhiseb ning vastu kaljut vahuks peksleb. See oli samuti selline koht, kuhu oleks tahtnud jäädagi.

Edasi viis tee meid Warrnambooli, kust Great Ocean Road ametlikult alguse saab. Aga sellest, mida me seal nägema ja tegema saame, juba järgmine kord:)

adelaide

Ja nii ta läks, käisime teisipäeval hobukaarikute võiduajamist vaatamas, mis oli päris lahe, ainult et pausid sõitude vahel olid igavalt pikad. Pärast seda võtsime Cedricu, Sylvaini ja Klemetiga pisukesed lahkumisnapsud ja kolmapäeval vurasime Mildurast minema. Teel Adelaide poole paelusid vast kõige rohkem vaated Murray jõele, kus tihtipeale asetsesid keset jõge surnud puud. Kuna Kaarin leidis kiirusehoidja nupu kenasti üles, siis enamus aega lasin mina silma looja:)

Kuna me Adelaides otseselt mingit kindlat ööbimiskohta polnud valmis vaadanud, siis pidasime paremaks esimesel õhtul paarkümmend kilomeetrit enne Adelaide asetsevas Gawleri linnas karavanipargis ööbida. Öised temperatuurid kipuvad siin umbes 10 kanti ja pisut pelgasime, et võib külm hakata, kuid magamiskotid tegid oma tööd hästi. Kuna olime taaskord jõudnud uude osariiki - sedakorda siis Lõuna-Austraaliasse, siis avastasime, et siin tuleb kella pool tundi tagasi keerata. Mis tähendas seda, et pimedaks läheb juba poole 7 paiku. Sellest tulenevalt sai ka magama mindud üpris vara, kuid ka uni oli üpris pealetungiv ja ei lasknud isegi filmi läpparist lõpuni vaadata. Muide, hiljem selgus tõsiasi, et Gawleris peatudes olime me kõigest mõne minuti tee kaugusel McLeod'i tütarde võttepaikadest, mida Kaarin tahtis külastada. Aga tema pettumuseks avastasime selle alles Adelaides.

Neljapäeva hommikul saabusime Adelaide linna, kus maandusime Sunny's nimelisse backpackerisse. Hostel tundus olema enam-vähem korralik, sattusime 8 kohalisse tuppa, kuid esimesel päeval oli peale meie veel ainult 2 inimest, teisel päeval liitus veel 3. Hommikusöögiks küpsetas hosteli omanik isiklikult 3 panniga korraga pannkooke, mis oli küll üpris lahe. Ja maitsesid need moosiga ka imehästi:)

Niisiis - Adelaide. Kuigi ma ei teadnud Adelaidest varem suurt midagi, siis mingil erilisel põhjusel oli mul varemalt tunne, et Adelaide võiks olla Austraalia linnadest üks mulle sümpaatsemaid. Siin olles on see tunne end vahetavahel õigustanud, vahetevahel jälle saanud ümber lükatud. Linna sisse sõites tundus igatahes, et tegu on järjekordse suvalise tüüpilise väikelinnaga nagu me neid juba päris palju näinud oleme - Hay, Gowler, Young, kasvõi Mildura. Ainult selle vahega et mitukümmend korda pindalalt suurem. Polnud kõrgeid maju, huvitavat arhitektuuri - ainult ühes tükis ühekordsed majad tänavaid ääristamas.

Peale majutumist siirdusime aga linnatuurile, mille käigus näitas end ka pisut kenam Adelaide, selline mis mulle juba päris meele järele oli. Ühest linnast teeb õige linna ikka jõgi, ja Torrensi jõe äärsed pargid on tõeliselt kenad ja rohelised, ning vaatamist väärt skulptuure, purskaevusid, kujukesi ja moodsat kunsti jagub tubli tunnikese jagu. Edasi viis tee läbi kesklinna suurima shopingutänava, mida samuti kaunistasid mitmed omapärased kunstiteosed, millest kuulsaimad ilmselt on 4-5 elusuuruses metallist põrsast, kelle otsas lastel(ja ilmnes et mitte ainult) turnida meeldib. Lisaks zonglöörid, muusikud ja muu säärane, milleta ei saa läbi ükski korralik suurlinn.


Linnatuur tehtud ja et aega pimedani veel oli, siis otsustasime botaanikaaiast läbi põigata. Ma pole kunagi suurem asi taimehuviline olnud ja ka Sydney botaanikaaed, kuigi üpris kena, ei olnud mulle väga võimast muljet jätnud. Seevastu Adelaide botaanikaaed oli küll tõsiselt vaatamist väärt - erinevate metsatüüpide taimestikud, massiivsed vihmametsade puud, mitmekülgne palmimaja ja muidugi kaktused, mida oli näha kümneid, kui mitte sadu erinevaid. Lisaks roosiaiad, vesiroosimaja, bambusevõsad ja nii edasi. Kokku sai seal ringi jalutatud päris hea mitu tundi ja vähemasti minu jaoks üks eredamaid kogemusi Austraaliamaal.


Neljapäeval otsustasime, et kesklinnas on piisavalt nähtud ning otsustasime loodust kaema minna. Selleks sõitsime linnast välja ja suundusime Adelaide Hillsi, täpsemalt Mount Lofty poole, mis kerkib 710m üle merepinna ja pidi pakkuma võrratut vaadet Adelaide linnale, olles kõrgeim vaatluspunkt, kust linna korralikult näha on. Sõit Lofty'le oli kõike muud kui nauditav - kitsuke mägitee, mis keerutas ümber mäe üha üles ja üles, ajas Kaarinil lausa südame pahaks. Kuigi juba sõidu ajal võis silmanurgast märgata üpriski ilusaid vaateid, siis polnud selleks väga mahti, kuna tuli roolist kahe käega kinni hoida ning pilk teele sundida, kus ootas kitsas kurv kurvi otsa. Tibutav vihm ei teinud ka sõitu eriti meeldivamaks ja kokkuvõttes oli hea meel kui lõpuks elusana üles jõudsime:)

Seadsime siis sammud Mt. Lofty Summit vaatluspunkti ning hoidsime fotoka varakult valmis, kuid ees ootas päris suur pettumus kui avastasime, et kogu mägi ja vaatluspunkt ühes sellega asus paksu pilve sees ja võrratu vaate asemel nägime paarkümmend meetrit enda ette! Tammusime nõutult platvormil ringi ja olime juba lahkumas kui järsku tuul pilvi kiiremini liigutama hakkas ja pisitasa rullus otsekui kardin järjest enam ja enam lahti. Ning see, mis kardina tagant avanes oli tõepoolest hingemattev vaatepilt - 20 kilomeetri kaugusel asuv linn oma täies hiilguses, seda ümbritsemas ühest küljes ookean, nii kaugele kui pilk ulatub; teisest küljes rahvuspargid, metsad, mäed ja orud.. Seda vaadet ei saa sõnadesse panna ja ilmselt ei olnud ka minu seebikarbist piisavalt abi, et seda teieni tuua - seda peab ise nägema. Igatahes tekkis seal tunne, et siit küll ära ei raatsi minna, sest ilmselt siia enam kunagi tagasi ei satu. Vähemasti saime naerda turistide üle, kes meiega samal ajal üles tulid, pilvi siunasid ja kirudes lahkusid, jõudmata pilvede taandumist ära oodata:)

Järgmiseks nägi plaan ette külastada Clelandi Wildlife Parki, kuid enne veel jäid meile silma Mt Lufty ümbruses asuvad matkarajad ning kuigi ilm kippus sajule ja pisut udutas, siis otsustasime sandaalid tossude vastu vahetada ning paar kilomeetrit matkaradu mõõta. Lõpp-punktiks sai valitud seesama looduspark, kuhu algul olime mõelnud autoga minna. Väike liigutamine tuli kasuks, kuigi rada keerutas üpris järsult mäest alla ning olgu öeldud, et pärast tuli seda mööda ka üles tagasi tulla. Lisaks tegime väikese vahepõike ühele teisele rajale, kus lootsime koskesid näha. Aga paraku nägime ainult kuivanud jõesängi.

Cleland Wildlife Park on South Australia turismiauhindadega hinnatud üpris lahmakas looduspark. Sissepääs ei tundud just kõige odavam aga tagantjärgi oli oma hinda väärt ja kes teab, vahest ehk mõnda dollarit rohkemgi. Mulle jättis see igatahes väga laheda mulje, omades ilmselt küll kõvasti vähem liike kui Adelaide loomaaed(kuhu me ei läinud), kuid erinevalt loomaaiast jooksevad kõik need kummalised elukad seal sinuga kõrvuti oma looduslikus keskkonnas ringi ning on hoopis põnevam ise mõne põõsa alt lahe loom avastada või kümmekond minutit fotoaparaadiga mõne puu all oodata, kuni mõni põnev lind objektiivi ette satub. Kängurud, emud, wallabeed, andud?, eurod?, pottarood?, pelikanid ja veel kümned teised fauna esindajad, kelle nimi mul meelde ei jäänud, või kelle nime ma Eesti keeles isegi nimetada ei mõista, jooksevad seal vabalt ringi ning lasevad end lastel sööta. Mõnele elukale on küll ka tarad ümber pandud, peamiselt nende endi aga vahel ka uudistajate ohutust silmas pidades - koaalad, dingod, tasmaania kuradid, wombatid, maod, sisalikud jms kraam, kelle puudutamine ei pruugi ühe või teise osapoole jaoks kuigi hästi lõppeda. Lisaks pimedamates siseruumides valik Austraalia ööloomi - magavad nahkhiired kümnekonna sentimeetri kaugusel, veidrad uruloomad oma öiseid toimetusi tegemas.. Suurepäraseid pildivõimalusi ja ohtralt issanda loomaaia veidramaid esindajaid võis kohata igal sammul ja neid samme sai tehtud päris palju, sest ühtekokku jalutasime pargis oma 3 tundi ringi. Ja jäime oma päevaga igatahes väga ja väga rahule.


Muide, piletit ostes päriti meilt, et mis keelt me ka räägime, kuna pakkuda oli broshüüre üpris mitmes keeles. Kuuldes, et me mõistame kõige paremini maarjamaa keeles kõnelda, ja et seda keelt tunneb umbkaudu poolteist miljonit inimest, nenditi et "ok, that's a minor group then" ja tõdeti et neil eestikeelset broshüüri kahjuks anda ei ole:) Eks kõik on suhteline ja mõne inimese jaoks on poolteist miljonit inimest minor group, teise jaoks jälle terve kodumaa.

Pärast pargis ringi müttamist olime üpris väsinud, aga lisaks tuli võtta 2km tõusu tagasi auto juurde. Peale seda sai lasta Nutella-saial hea maitsta - viimane ei ole meie menüüst vist pärast Mildurasse jõudmist päevakski lahkunud:) Seejärel veelgi jubedam sõit mäest alla, mille Kaarin osaliselt ka videolindi peale võttis ning päeva lõpetasime teist korda järjest Hungry Jack's burksi süües, kuna siinses mäkis ei tundu netti olema. Aga angridsäksis sedapuhku on ja nii on nad saanud oma klientuuri meie arvelt kasvatada.

Kokkuvõttes õhtuks surmväsinud aga väga rahul. Pean veel üle kordama, et enamus siin nähtud asjadest on sellised, millest ma võin küll siia ühte ja teist kribada, aga tegelikult mõistab nende tõelist ilu ja olemust ikkagi alles oma silmaga nähes. Nii et kes on mõtlemas, kas minna või mitte, nagu meie kunagi olime, siis enamvähem iga päev siin on meie jaoks minemise kasuks poolthääle

Kolmandal ja ühtlasi viimasel Adelaide-päeval otsustasime randa kaema minna ja valitud sai selleks Glenelgi rand. Kui eelneval kahel päeval oli ilm olnud üpris hall, pilves ning jahe - soosides igati meie tollaseid tegemisi - siis rannapäeva hommikul säras päike sinises taevas.Glenelg tundus olema rohkem rikkurite linnaosa ja meenutas pisut ehk Manly linnaosa Sydneys. Rand oli kena, aga mitte päris paradiisirand nagu oli kirja pandud mõnes broshüüris. Supersinise vee asemel nägime tegelikult rohkem superrohelist muru, mis andis linnaosale väga kena üldmulje. Kuigi vees võis märgat ka mõnda üksikut ujujat siis rohkem kui jalgupidi me end ookeani sedakorda ei kastnud - vesi võis olla ehk 19 kraadi kanti. Peale rannas istumist jalutasime läbi rannatsooni shopingutänava, nautisime hiigelsuurel muruplatsil hea lahmaka arbuusi ning tõmbasime Adelaidele joone alla. Ees ootab tuhatkond kilomeetrit Melbourne sõitu, mille mahutame ilmselt 3-4 päeva sisse, kune me mitte otseteed sinna ei vura ja tee peal peaks vaatamist olema rohkem kui rubla eest.

Ju jääb.

elu nigu ernes

Elu Milduras hakkab lõpule jõudma. Ei, mitte et linnake maamunalt pühitud saab, kuid meie päevad siin hakkavad lõppema. Nii on need lõppenud siin juba üpris paljude jaoks, sest viimasel ajal on hostelirahvas kaunikesti kokku kuivanud. Siia saabudes elas Irymple backbackersi kahes majas kokku 24 inimest, kellest nüüdseks on alles jäänud pooled. Ja kuigi mõne kohta võib öelda nii ühte kui teist, millest kõik mitte positiivsuse poole ei kuku - siis sellest hoolimata on iga lahkumise puhul pisut kahju ja miski jääb siin tühjemaks. Eriti kuna praegune tööolukord siin ei ole soodustanud uute tegelaste tulekut. Mitte küll ehk südamesõpru, kuid toredaid tuttavaid oleme siit leidnud. Ja nii see elu siin käib - juhuslikud inimesed juhuslikul ajahetkel juhuslikult koos, et siis jälle võililleseemnetena laiali paiskuda, kes Melbourne'i, kes Sydneysse, kes koju.. Ja paiskume meiegi - kolmapäeval lahkume siit pärast viite ja poolt nädalat Adelaide poole. Ja sealt juba Great Ocean Road, mille lõpetuseks peaksime Melbournes olema. Ja sellega hetkel plaanid ka piirduvad, kuna siin lihtsalt ei tasu väga pikalt plaane seada - astud esimeste hommikuste päikesekiirte alla, ajad näpu püsti ja proovid aimata, kuhupoole tuul Sind parasjagu puhub. Aga ju ta mingil hetkel vist Uue Mere Maa poole puhuma kipub.

Vahepeal olen mina Pat&Sami farmis igapäevaselt tööd rüganud, kuid Kaarini vastu pole saatus kuigi armuline olnud - viimase kahe nädala jooksul on ta enamiku aega pidanud töötult hostelis istuma. Ebaõnne on olnud kuhjaga - küll on pakutavad tööd olnud vähemalt 6 nädalaks, siis unustas Connie Karinile õhtul öelda, et talle töö leidis, ja et Karin hommikul Wentworthi autot registreerima sõitis, siis sai hommikul keegi teine selle töö endale. Õnn vähemasti, et auto registreeritud sai, sest sellega oli endiselt meeletu bürokraatia - pangast saime küll mingi paberi, kuhu käsitsi nimi ja aadress peale kirjutati ning tempel otsa löödi, kuid kohalik "ARK" seda ei aktsepteerinud. Siiski juhtus RTA-s tol päeval Kaarinit teenindama sõbralik sell, kes soovitas tal end üheks päevaks kohalikku karavaniparki sisse kirjutada ja sealt tõend võtta, et seal elame. Koomiline küll, aga selline trikk siis lõpuks töötas ja RTA paberite järgi elame ametlikult Wentworthi karavanipargis.

Tööjutu juurde tagasi tulles, siis kuna siin on Lihavõtted ehk siis "Easter" suure au sees, siis meie farmis nädalavahetusel viinamarju ei korjatud. Õnneks saime aga teha teist tööd, milleks oli viinamarjaväätide lõikamine. Õigupoolest küll polnud need väädid vaid kuni kämblasuurused oksad, mis suurte tangidega läbi tuli kaksata. Töö ei olnud väga raske, aga üpris igav ning aeg kippus tatina venima. Kuna Karinil tööd polnud, siis kauplesin tema ka lõikuma, kuigi enamasti naisterahvaid selle töö peale ei võeta. Aga oli teine päris tubli ja pidas oma väiksemate tangidega kenasti meiega sammu.

Pühapäeval saime osa ka kohalikest lihavõttetraditsioonidest, kui hommikul välja astudes avastasime oma tossude seest sokolaadimune. Ilmnes, et neid mune oli peidetud üle terve õue, igale poole kuhu silm vaatas. Kas tõesti meie jaoks? Igaks juhuks võtsime mõned sokolaadimunad tööle kaasa, kuigi korraks tekkis väike kahtlus, et äkki need Connie 9-aastase tütre tarbeks on peidetud, kes usub lihavõttejänest samamoodi kui meie lapsed jõuluvana. Aga mõtlesime, et Connie oma väikse tütre mune ju ometi meie haisvate töötossude sisse ei peidaks. Siiski tuli välja, et need Bobbie-Joe jaoks peidetud olid, aga kuna peitjateks oli Connie värvanud mõned meie hosteli ahvid, siis nii need munad ka tossude sisse maandusid. Aga noh, minu arust sai see üpris matsakas laps igal juhul kaugelt liiga palju sokolaadi, nii et on ainult hea, et me osa ära sõime. Lihavõtete puhul ei unustatud aga ka muud hostelirahvast ära - külmkapis sai olema suur kauss igat sorti sokolaadimunadega.

Muude uudiste seas ilmnes, et ühel inglasel on kitarr kaasas ja nii sain eile tegeleda vähemalt ühe asjaga kolmest, millest siin kõige rohkem puudust olen tundund - kitarr, jalgpall ja pokker. Kahjuks ilmnes, et jalgpalli oleks siin mängida saanud küll ja veel - just täna käis üks itaallane uurimas, kas me ei tahaks Irymple meeskonnas mängida ja trenni teha. No pagan küll, see tegi meele mõrudaks, nii mõnedki õhtud on siin igavledes mööda saadetud ja alles viimasel päeval enne äraminekut tuleb keegi ja teatab, et oleks saanud kogu selle aja vutti taguda ja kohaliku maakonna liigatki mängida. Ainus negatiivne külg selle juures oleks ilmselt olnud vigastuseoht, mis oleks ka töötegemisele oma märgi jätnud, eks sellest tuleb siis lohutust otsida.

Täna õhtul me sööki ei vaarita, sest lihavõtete või kes teab mille puhul on Connie ja Bobi (hosteli omanikud) juures õhtusöök. Homme on plaanis veel hobuste võiduajamist oma silmaga kaeda - see on tegelikult ka ainus põhjus, miks me juba pühapäeval ära ei sõitnud. Seega homme siis viimane tööpäev, kohustuslik pilt Irymple linnaosa sildiga ja läinud me olemegi. Et ilmselt mitte kunagi tagasi tulla. Aga never say never, ei pidanud me siia ju üleüldsegi sattuma.

tööndus

Kristel siin nii ilusti palus, et ma oma tööst ka räägiks. Ei saa öelda, et minu tööd nii huvitavad oleks olnud kui Antil, sest nagu üks noormees siin ütles: "Women get all the easy jobs". Ma ütleks selle peale, et lihtne tähendab siin tavaliselt ka igavat. Senimaani ma olen siis:

- korjanud viinamaru. Dried grapes nagu nad nende kohta siin ütlevad, tulevased rosinad siis;) Pilt sellest on üleval ühes varasemas postituses. Nagu tookord kirjeldasin, siis töö seisnes viinamarjakobarate väätide küljest lahti lõikamises ja ämbrisse panemises. Väga lihtne (kui välja arvata minu esimeste päevade entusiastlikud eneselõikamised), aga ega sellise lihtsuse eest eriti hästi ei makstud. Omaarust ma kõige aeglasem nagu ka ei olnud, aga ma oleks pidanud ikka mingi rakett olema, et selle töö eest head raha saada. Aga viinamarjad maitsesid head.
- viinamarjakobaraid puhastanud. Töö nägi ette, et pean seisma (vähemalt) 8 tundi ühe koha peal ja ühe viinamarjakobara teise järel rohelistest, kuivanud, mädanenud ja muidu ebameeldivatest marjadest ja sekka ka mõnest ohutust (pole küll tõestatud) ämmelgast ja kõrvahargist puhastama. Ja ma ei taha olla tänamatu ega midagi, sest selle töö eest sain juba paremat raha, aga seda tööd selles konkreetses kohas ma väga taga ei igatse. Lihtsalt, nii tore ja armas kui minu n.ö. bossist väike mutike ka polnud, tema repliigid stiilis "girls, I dont want you talking, we must hurry up", "clipp-clip-clip, snip-snip-snip","hurry up, please please please" ei ole sellised, mida ma väga taga igatseks. Tuleb mainida, et olles oma "rääkimise lause" ära öelnud, ei lasknud mutike ennast oma sõnadest segada ja lobises osade töötajatega rahulikult edasi....ja mina olin, muideks, kogu aeg vait kui sukk. Viinamarjad maitsesid seal õnneks muidugi head:) Pilti seal kahjuks ei teinud.
- viimamarjaväätidest lehti välja tõmmanud. Jubelihtne töö, tõesti. Vajalik selleks, et farmer saaks kobaraid ühe-putuka-mille-nime-ei-tea vastu mürgitada ja kobarad ei tohtinud liigselt lehtedega kaetud olla. Seegi töö nüüdseks otsas. Pilt on, aga ühe teise tsiki fotokas. Ja ma parem ei ütle, et viinamarjad maitsesid eriti head...mmm.
- paprikaid korjanud. Jällegi, lihtne töö, aga rikkaks selle tööga ei saa. Vähemalt selles farmis. Paprikataimed olid seal mingi džungli moodustanud ja ühtede tundmatute taimede lõhn ajas südame pahaks. Vähemalt sain ennast liigutada. Pilti ei teinud. Paprikad ka ei söönud.

Kui teid nüüd huvitab, siis juba teist päeva on siin üsna külm. Ma ei ole kõige karastunum inimene muidugi, aga pikad püksid, top, t-särk ja dressipluus mul praegu seljas on. Lisaks sall kaelas. Ja ei saa ei saa öelda, et mul praegugi ülearu soe oleks. Külm ilm on osalt põhjuseks, miks siin hetkel töödega kitsas käes. Viinamarjad pole kuskil veel õiget värvi ja korjata neid ei saa. Ootame.

Vahepeal siin miskit eriliselt erku juhtunud pole. Kui välja arvata see, et aprillist pandi välibassein kinni ja lähim koht ujumiseks on oma 10km kaugusel. Tuleb vist hakata jooksmas käima. Hahaa. Tõsiselt mõtlen tegelt!

Sekka paar tähelepanekut veel siinse elu kohta:

- Mäkis on pea alati jahe ja kui järjekord liiga pikaks läheb, siis tuleb naeratav teenindaja, võtab sult tellimuse ja annab tellimuse numbri letis esitamiseks...vähemalt Milduras nii
- alkoholi tavalises poes ei müüda, selleks on eraldi poed, kus alla 18-aastased ilma õiglusliku saatjata viibida ei tohi
- austraallastele meeldib hirmsasti telefoni teel suhelda. Kui Eestis antakse enamasti veebileht, kust soovitud asja kohta rohkem infot lugeda saab, siis siin antakse iga asja kohta telefoni nr. Veebileht on samuti olemas, aga kui veebileht võidakse öelda, siis tel öeldakse kindlasti:)

Jalutasin ükspäev mäkki (4-5 km siit). Ilus päiksepaisteline päev oli, soe muidugi. Jalutuskäik oli ütlemata huvitav, kulgedes absoluutselt sirget teed mööda ainsamagi pilveta taeva all. Ei näinud tee peal ei ämmelgaid ei usse. Aga tuju tegi jalutuskäik heaks ikkagi, sest ma ei tea, kuidas mõnele siinne viisakus meeldib, aga mul teeb küll tuju heaks, kui suvaline inimene tänaval vastu tuleb ja head päeva soovib. Mõelgu nad seda tõsiselt või mitte ja olgu see pelgalt sisseharjunud viisakus, kuid kui inimene on viitsinud suu lahti teha ja sealt muud kui sooja õhku välja puhuda, siis tunnen ennast heas mõttes puudutatuna. Ja kui vähegi jõuan, siis soovin head päeva ka vastu.

Kõige lõpuks ei saa mainimata jätta, et auto on endiselt terve. Miks see peaks oluline olema, küsite? Aga sest mina katsetasin ka siinsetel teedel sõitmist...juhuu:) Ei olnudki üldse hull, tegelt oli vägagi tore ja ma tahaks juba veel ja veel sõita. Sõitsin muidugi kõigest mäkki ning nagu mainisin, siis sirgemat teed sõitmiseks on raske leida (sisaldab ühte parempööret). Olgugi, et auto on suur kui laev, siis teed on siin sedavõrda laiad, et ilmselt ei oleks ka tankil suuri raskusi joonte vahel püsimisega.

Vat siis. Ootan juba, et saaks Adelaidi ja Melbourni väisama minna, praeguste plaanide kohaselt ei peaks see aeg mägede taga olema.

Lugemiseni!

Karin

kiinu riivs

Tuleb tunnistada, et ei ole ma varem sellise stereoga auto roolis istunud, mis hetkel Fordis mürtsu teeb. Ja pole mul varem kapoti all ka 4 liitrist mootorit tuksunud. Olen mõlemat faktorit alati rohkem rullnokkade ja autopedede ihaldusobjektiks pidanud, aga tuleb tunnistada, et vahel tekib hekti, mil sellisest neljarattalisest sõbrast tõestigi rõõmu võib tunda. Ja võib täitsa juhtuda, et siin mõne foori taga üks must uunikumford peatub, kust Lauri Saatpalu hääl ja Dagö instrumentaalne võimekus lahtistest akendest välja kostab. Ja võib päris juhtuda, et seda ka lausa kõnniteele kuulda on. Vaba päev, päike taevas siramas ja hea muusika - näpp kipub iseenesest voluumi nupule nii mõndagi ringi peale tegema.

Lisaks võib öelda, et ei ole ma oma auto võimsust kippunud täiel rinnal kasutama, kuna ta keskmisest pisut rohkem kipub bensiini neelama. Ja üleüldse on mu sõidustiil läbi aegade pigem säästlik olnud - ka foori tagant startides liigub gaasipedaal enamasti alla umbes poole võrra. Vahel aga juhtub, et näen enda kõrval mõnd kiidukukke, kes parema jala jäigalt auto põhja on surunud ja tunneb ilmset rahuldust nähes, et ta autonina minu omast ettepoole nihkub. Sellisel hetkel ei saa küll miskit parata - manad näole rahuliku muige, vajutad pedaali põhja ja jälgid noore uljaspea tegemisi edaspidi juba tahavaatepeeglist.

Kokkuvõtteks ei ole see küll kiidulaul rullnoklusele, aga tuleb tunnistada, et mõnes pisikeses aspektis on neid võimalik siiski mõista:)

arbeit macht frei

Heiparalla,

Nagu mõnele lubanud olen, siis räägin sedakorda paari sõnaga oma tööst. Aga kuna mul hetkel palju targemat teha pole, siis mine Sa tea kui mitu see paar parajasti olema saab.

Niisiis, kell 6:45 heliseb äratus, aga tavaliselt olen ma juba enne üleval, sest magama kobin 10-11 paiku. Sellest hoolimata käib äratus sajaga närvidele ja voodist välja ajan end umbes 7 paiku. Kahman väljas tööriided selga, mis vahetevahel ei olegi eriti meeldiv, kuna sekka satub ka üpris jahedaid hommikuid. Siin nimelt on sügis alanud ja temperatuurid tasapisi vähenevad, seda eriti öötundidel.

Varasemalt sai enne tööleminekut ka hommikusööki manustatud aga kuna uues farmis saan hommikuti süüa, siis saan selle aja võrra kauem voodis vedeleda. Riided selga, hambapesu ja seejärel vorbin kiiruga lõunaks paar võileiba või haukan kapist kiirnuudlipaki kaasa. Farmis on võimalus ka kööki kasutada, sestap on aegajalt kiirnuudlid üpris hea ja kiire valik.

7:15 sõidame välja, tegelikult peame me (mina ja Cedric siis) tööle jõudma 8:00, kuid kuna peame lisaks Chrisi, Jenny ja Tina ära viskama, siis stardime varem ja jõuame töö juurde juba 7:35 paiku. Tööl käime vahelduva eduga kas Cedricu või hosteli autoga, viimane on aga ülepäeva katki. Mis pole ka väga ime muidugi, olles näinud, kuidas mõni mees selle autoga siin ümber on käinud.

Tööle jõudes tuleb esimese asjana koeri tervitada, õigemini neid tagasi tõrjuda. Esimesel päeval sai tehtud viga ja koertega mängitud ning kuna tundub, et me oleme vist ainsad, kes neist farmis välja teevad, siis on nad alati pöördes kui me hommikul kohale jõuame. Üks on üpris arukas, otsib angaarist misiganes lõugade vahele mahtuva asja ja tuleb viskab Sulle jalge ette. Kui Sa sellest välja ei tee, siis haarab selle uuesti hambusse ja viskab selle Sulle päris jala peale kasvõi. Ja niikaua ta seal jebib kuni Sa tast välja teed ja objekti mingis suunas kaugemale lennutad. Selle peale tormavad mõlemad saaki püüdma aga kätte saamise õigus on ainult "juhtkoeral" - teine jookseb niisama kaasa ja saab valju haukumise ja urina osaliseks kui tal pähe tuleb junn endale haarata. Üleüldse mulle see alandlik peni väga ei sümpatiseeri, sest tal on vaja alati vahele vänderdada kui teist koera patsutada ja lisaks on tal tobe komme selja taha tulla ja siis käpaga äsada, et näidata, et teda paitada oleks vaja.

Aga niisiis, 7:35 oleme kohal ning teeme endile kohvi ning loeme lehtedest spordiuudised läbi. Näiteks läinud nädala Melbourne vormlietapile oli eilses lehes umbkaudu 10l ehekülge pühendatud. Ja kaks korda samapalju on kohaliku ragbisarnase mängu tarbeks, mis mind paraku absoluutselt ei huvita. Aga kohalike jaoks on see ilmselt püha.

Meie tööandjaks on itaallased, kellest kõige kõvem nina on Pat. Enamasti tulebki tegemist teha Pat-i ja Sam-iga, kes vististi lausa vennad on. Mõlemad on üpris muhedad tüübid, aegajalt pisut temperamantsed, aga eks itaalia veri ongi tuline. Lisaks käib päeva peale farmist läbi veel kümmekond inimest, kellele peale vaadates aru saab, et saapamaa aadrit neil soontes leidub. Pat&Sam-i ema, Sami naine Stacy(viimane küll vist ameerika päritolu) ja veel igasugu perekonnaliikmeid. Üleüldse on Milduras itaallasi väga ohtrasti, kohalikud teavad rääkida, et siin lausa miski mahvialaadne värk käib. Meiega igatahes käitutakse sõbralikult ja makstakse ka siinsete teiste töökohtadega võrreldes üpris head raha. Lisaks saame töötada E-L ja pühapäeval ka veel 2-3 tundi, mis tähendab, et saame kiiremini raha kokku ja siit minema.

Tööga alustame kell 8 ja esimese asjana pakime eelmisel päeval korjatud viinamarjad suurtesse "riitadesse". Töö, mida Cedricuga aeg-ajalt vahetame jaguneb kaheks - üks annab järjest kaste rack-ilt(ei oska ma pakkudagi, kuidas seda eesti keeles peaks ütlema - riiul?, raamistik?) lindile, kus perekonna õrnemad pooled kastid kiletavad ja kaanetavad, ning teine möllab ringi juba valmis kastidest riitadega - need on vaja nurkadega ääristada, teipida, templid peale lüüa, külmkambrisse vedada jne. Kogu seda kremplit nimetatakse koondnimetusega padding(pole kindel kas kirjapilt ikka õige on), ning teeme seda umbes 2-3 tundi. See on päeva lihtne osa, eriti templite löömine ja teipimine.

Pärast paddingut on 15 minutiline suitsupaus, mille ajaks on naispere meile tavaliselt hommikusöögi valmis vorpinud. Enamasti on selleks soojad võileivad, liha, singi, kana, juustu, paprika, piparde ja mis iganes kraamiga, mida nad röstsaiade vahele parajasti topivad. Lisaks kohvi ning küpsised, vahel pannkoogid või muud saiakesed. Igatahes on see hetk, mida tasub oodata.

Peale hommikusööki algab päeva raskem osa, kui hakkame põllult viinamarjakaste ära tooma. Oleneb päevast, vahel sõidab Sam bagiga ja meie korjame treileri täis, vahel sõidab Stacy ja vahel saame Cedricuga kahekesi ringi kärutada. Viimane variant on kõige parem, sest nii saame oma tempo seada. Vastupidiselt Sam-i naisele, kes on karm töönarkomaan ja kihutab nagu oleks tal tuli takus. Mina treileri kõrval kastidega jooksma pole hakanud aga Cedric kipub seda tegema. Tuleb siiski aru saada, et mida kiiremini me töö tehtud saame, seda vähem me selle eest raha saame. Ma ei taha öelda, et ma laisk olen (mis siiski on ilmselt tõsi) , aga töö olemus lihtsalt on selline, et kui on võimalik midagi aeglasemalt teha, siis tuleb seda ka aeglasemalt teha.

Kella 1 paiku on meil pooletunnine lõunapaus, kuigi kui see oleks Sami naise teha, siis me ilmselt töötaksime 6st 15ni ilma lõuna ja ükskõik millise muu pausita. Vahel tahaks ta ära kägistada, kui ta alles liikuvalt bagilt maha kargab, et karpide kaanesid lahti pakkima joosta. Tegelikult peaks see ka meie töö olema ja tööpäeva lõpule tunnikese kenasti juurde lisama, aga kui Stacy on majas, siis ei jää õhtuks tavaliselt enam miskit teha. Ja ei saa mainimata jätta ka seda, et ta kaste treilerile sama kiirelt loobib kui mina ja Cedric kokku. Õnneks on Sam jälle samapalju laisk kui Stacy on töösse kiindunud ja keskmiselt võib tööpäevi mõistlikult pikaks ja parajalt raskeks lugeda.

Cedric orjab

Lõpetame kuidas kunagi, vahel 15, vahel 17. Pärast tööd viskab Sam enamasti meile külma õlle, mis pärast kuuma päeva päris hästi kaubaks läheb. Lisaks võib alati külmkambrist jooki krabada, aga senimaani on seal valikus ainult Pepsi olnud, mis ei kuulu mu lemmikute hulka just. Aga noh, kui ma siin juba kohvi joon, siis on saanud ka seda laket omale sisse kallatud.

Plaanis Pat&Sami farmis töötada kokku 4 nädalat, millest poolteist on nüüdseks möödas. Tuleb siiski tunnistada, et iga tööpäeva lõpus oleme järjest rohkem väsinud ja selg kipub ka kangeks jääma, üle 4 nädala ei tahakski seda tööd vast teha. Aga see aeg peaks piisav olema, et nii mõnedki korralikud sajadollarised oma rahakoti vahele toppida ning mõnda aega lihtsalt elu ja Austraaliat nautida:)

Selline kastitäis saab poes umbes 250 krooni maksta

Selline siis lühiülevaade minu tööst viinamarjafarmis, kõige selle käigus söön iga päev paar kilo värskeid viinamarju ja endiselt ei ole neist veel isu täis saanud. Paar pilti angaarist ja hommikusest tööst on plaanis veel teha ja siia lisada, esialgu panen nood, mis välja sees tehtud on saanud.

Töölisklassi terviseks!