okas värk

Töö otsimine on siin ringi reisimise üks kõige frustreerivam osa. Närvid pisut rohkem pingul ja iga pisiasi ajab järjest rohkem närvi. Näiteks kui telefoniautomaat sööb paar dollarit ära ja teisele poole toru Su hääl ei jõuagi. Või kui saadad laiali 100 resümeed erinevate töökuulutuste kohta ning mitte ühestki ei tule mitte mingit vastust. Või kui iga telefonikõne peale öeldakse, et praegu ei ole, aga paari nädala pärast on. Ja kuna me reis on üpris lühike ja tihtipeale meil pole paari nädlat aega niisama vedeleda ja raha kulutada, siis vahepeal tahaks kogu selle töönduse kuu peale saata ning kohemaid koju lennata.

Teine kammajaa hakkab pihta siis, kui mõnel tööl kratist kinni õnnestub karata, kuna tihtipeale ilmnevad sellega jamad - küll on palk naeruväärselt väike või siis on muudkui vabad päevad. Ja jälle on väärtuslikku aega ja raha raisatud ning pinged kasvavad veelgi.

Meie seekordne tööotsimine pidi pihta algama Griffithist, kuna sealse kandi pealt olime näinud kõige rohkem töökuulutusi. Griffith asub Dubbost umbes 450 kilomeetri kaugusel ja nii läkski kogu päev Griffithisse sõitmise ja seal ööbimiskoha otsimise peale. Plaan nägi ette järgmisel hommikul Griffithi tööagentuure, hosteleid, karavaniparke ja farme läbi helistama hakata, aga varahommikul helistati hoopis meile ja pakuti tööd. Ja me ei tahtnud väga oma kõrvu uskuda, kui kuulsime, kuhu meile seda tööd pakuti. Vastik iroonia, aga selleks kohaks oli Dubbo. Ja kuna muud parasjagu saada polnudki siis, uhasimegi järgmisel päeval jälle 450km ja Dubbosse tagasi. Maandusime sealsesse hostelisse, mis nägi üpris ok välja ning ka hind oli täitsa hea - 90 dollarit nädal per nägu. Lisaks saime veel laia voodiga toa ainult oma päralt ning tundus, et sedakorda läheb õnneks ning seame end pikemaks sisse. Tööks siis apelsinide korjamine. Kuid võta näpust - esimesel päeval juba sõitsime poole pealt tagasi, kuna hakkas sadama ja korjata ei saanud. Teisel päeval teatati samuti, et paraku on meil vaba päev. Lisaks kuulsime teistelt hostelielanikelt, et selle töö eest on väga raske mingit head raha teenida ja lisaks tegutsevad seal mingid vahendajad, kes vassivad aegajalt palkadega ning lisaks tuleb tööle sõidu eest iga päev 7.50 maksta. Ning töötada saavat ainult 5 päeva nädalas ning 6 tundi päevas. Üllatus - üllatus, ka kolmandal päeval me korjata ei saanud, sest põld olla endiselt märg. Selle jama peale asusime taas usinasti tööd otsima ning loomulikult edutult. Õnneks saime Mati-Liisi käest mõned karavanparkide numbrid Bundabergi ümbruses ning üks neist näkkaski ning meile pakutigi tööd. Võtsime selle vastu, kuna oli ilmne, et Dubbos ei pane me suurt miskit kõrvale. Siiski tahtsime vähemalt 1 päeva seda apelsinide korjamist proovida, ning neljandal päeval siis see õnnestuski. Korjamine ise oli üpris kerge, suur kott kõhu peal jõlgud apelsinipuude vahel ringi ning loobid apelsine kotti. Kui kott täis siis kallad suurde tünni tühjaks ning lõppkokkuvõttes saad palka suurte tünnide arvu pealt. Apelsinipuudel on muide okkad küljes, aga meie miskipärast neid eriti ei tundnudki, kuigi teised hoiatasid küll, et neil on käed-jalad kõik ära torgitud ja kraabitud. Korjasime kahepeale 6 tunniga 6 tünni täis ning olime seega igati tublid, sest tavaliselt korjavat algajad esimesel päeval 3-4 tünni ja 6 tünni korjasid seal kahepeale ka mõned sellised, kes seal juba nädalaid korjanud on. Raha loomulikult sai selle eest naeruväärselt vähe - umbes 115 dollarit kahepeale.(Millest meile hiljem arvele kanti vaid 70, kurat teab, mis põhjustel). Kuna järgmine päev oli jälle vaba päev, siis tegime sealt sääred. Loomulikult tõmmati meile ka hostelist vesi peale, sest kui ütlesime, et tahaksime ome 3 öö eest raha tagasi saada (kuna olime maksnud terve nädala ette), siis öeldi, et me maksime esimese 3 päeva eest 30 dollarit päev ja ülejäänud 4 päeva saime tasuta. Üpris kaval süsteem, kuidas üürnikele s*** keerata.

Vähemasti panime Dubbost seljakotitäie apelsine tuuri

Niisiis, ees ootas 1000 kilomeetrit sõitu Queenslandi, Childerisse. Positiivse külje pealt vaadates ootasime sinna minekut ka sel põhjusel, et siin on oluliselt soem kui NSW-s. Olime harjunud telgis magades ööseks kõik oma riided kuni jopedeni välja selga tõmbama - vahelduselt oli päris vahva taaskord normaalselt magamiskotti pugeda :) Kahe päevaga vurasime Childersisse kohale ning esialgu tundus kõik päris vahva - lubati kindlat tööd vähemalt 5 päeva nädalas ja vähemalt 8 tundi päevas, inimesed on siin lahedad ja sõbralikud ning kohe esimesel õhtul saime kokku 10 inimesega pokkerilaua, mis mulle eriti meeltmööda oli :) Esimesel tööpäeval tehti meile põhjalik sissejuhatus, loeti ette kümneid pabereid ja ohutusnõudeid jne ning sõlmisime lepingud. Ilmnes et sellega esimene tööpäev piirdus ning ülejäänud päev oli taaskord vaba päev. Järgmisel päeval me siiski tööle saime ning hoolimata varasest äratusest (6:15 pidime juba tööl olema) saime korraliku tööpäeva kirja. Töö ise oli väga lihtne: seisime treileril ning hoidsime hekilõikureid õigel kõrgusel paigal ning sõitsime niiviisi tomatipõllul vagude vahelt läbi ning lõikasime igal vaol kümmekond sentimeetrit pealt maha. Kui õige nipi kätte saime, siis põhimõtteliselt jõudu ei pidanudki rakendama ja lihtsalt seisime treileri peal. Õhtupoole saime tunnikese ka lihaseid kasvatada, kuna vagude otsad tuli sama lõikuriga käsitsi teha ning see võttis käed päris kangeks. Kokku tegime 9-tunnise tööpäeva ning eeldasime, et nii edasi töötates peaksime siin piisavalt raha kõrvale panema.

Paraku nii hästi siiski jälle minema ei olnud määratud ning kolmandal päeval saime töötada üksnes pool tundi. Tööpäeva lõpetas õnnetus, kus ma põhimõtteliselt töötava lõikuri tera omale kahe jala vahele sain. Nimelt oli seekord vaja tomatitaimi pügada külje pealt ning selleks tehti ülimalt ebaturvaline süsteem, kus lõikurinupp tõmmati traadiga kinni ja lõikur ise rippus keti otsas tera allapoole ning meie ülesandeks oli seda kahe käega sangast paigal hoida. Juba see tundus kahtlane, et lõikur niimoodi käima pandi, et lõikurinupp kinni oli - see tähendas et mul polnud mingit võimalust masina tööd seisata, kui midagi juhtuma peaks. Ja see, mis juhtuma pidi, oli piiratud paari ringi traadiga - ehk siis minu ja tera vahele oli tõmmatud pisut alumiiniumtraati. Ja karta oli, et sellest miski jama tuleb - üle kivi sõites rappus treiler piisavalt, et masinat ei saanud enam ühe koha peal hoida ning tera lõikas "kaitsetraadi" naksti läbi ning tuli mulle otse jalge vahele. Oli ülimalt õnnelik õnnetus, et ma ainult pisikesed kriimustused mõlemale jalale sain, kuna vabalt oleks võinud seal reiearterid läbi lõigata endal või kurat teab, mida veel. Loomulikult ütlesime, et sellist asja me edasi ei tee ning tulemuseks oli muidugi vaba päev. Vähemasti lubati järgmiseks päevaks muud tööd.

Järgmine päev paraku oli aga.. jah, arvasite õieti, vaba päev. Põhjuseks oli Bundaberg Show ja vist oli see päev miski Queenslandi osariigi püha või muud sellist, nii et vabad päevad olid siin ka teistel asukatel. Hea küll, see selleks siis, aga tõsiselt vihastas meid välja see, et ka homseks lubati taas vaba päeva. Ei teagi, mis selle põhjuseks nüüd on - kas tõesti see, et me seda eluohtlikku jampsi tegema polnud nõus. Homme ilmselt tuleb siis paar kurja kõnet teha, aga arvestades meie ebaõnne töödega seoses, siis ilmselt sellest mingit head nahka ei tule. Ning ega siin Bundabergi ümbruses hetkel ka muude tööde leidmine lihtne ei ole, kuna siia kanti on kogunenud väga-väga palju bäkkpäkkereid, peamiselt seetõttu, et siin on soe.

Eks näis siis, mis saama hakkab, aga hetkel väga positiivsetes toonides me seda tööjanti ei näe. Loodetavasti meil siiski reisi lõpp ära ei vaju ning õnnestub piisavalt dollareid kokku saada, et Malaisias pisut ringi rännata ning ka Eestimaal saia-leiba osta :) Nii et pöidlad pihku.

maa ja ilm

Dubbo. Ega me tegelt ei plaaninudki sinna minna. Pigem oleksime suundunud Hay või Griffiti poole, kuna sealkandis tundus tööd olevat, aga enne Orangesse ööbima suundumist juhtus Anti Bathurstis (vabandan kõigi nende nimede pärast, aga aktivistid tahavad ehk kaardilt näpuga järge ajada) nägema reklaami Dubbos toimuva festivali kohta. No mis seal ikka, läksime perra kaema.

Kohale jõudes oli kell juba üks päeval ja Leisi laada kogemusest kartsin, et ehk on selleks ajaks üritus juba läbi. Ei olnud:) Üritus oli täies hoos ja hiljem kava vaadates leidsime, et olime täitsa õigel päeval ja õigel ajal kohale jõudnud (nii peaaegu, sest koertenäitust ma kahjuks ei näinud). Pilet oli kõigest 10 doltsi, mille vaatamata dieedil olevale eelarvele kõhklemata välja käisime. Ürituse väravast sisse astudes ei oodanud meid muu, kui Ameerika filmidest tuttav lõbustuspark: miljonid (lubasin väikese liialduse, sest kisa järgi oleks seda ehk peaaegu võinud arvata; teadjad siiski rääkisid, et toda üritust külastavat nii 25000 inimest) ringi kondavad ja dagwood dogi ("hot dog on a stick" nagu nad ise selle kohta ütlesid) söövad inimesed, mitmed erinevad karussellid, iga putka juurest kostuv erinev vali tümpsmuusika ja mitmed erinevad raha kaotamise-teenimise võimalust pakkuvad putkad. Viimase näiteks võite ette kujutada atraktsiooni, kus inimene lööb haamriga vastu ühte asja, mille peale üks vidin tõuseb temale osutatud jõu mõjul teatud kõrgusele, mille põhjal siis inimene omakorda kas saab või ei saa auhinna. Filmidest tuleb kindlasti tuttav ette:) Kokkuvõttes siis palju kisa ja vähe villa. Kui olime kogu sellest möllust läbi jalutanud ja end elusatena leidnud, sattusime taas Austraaliasse. Vaatasime ühele poole: 7 inimest võistles lammaste pügamises, vaatasime teisele poole: koer ajas lambaid aedikus taga...põhjusega ja peremehe kindla valve all. Jälgisime mõnda aega (mulle) McLeodi tütardest tuttavat tegevustikku, tegime paar pilti ja läksime platsi edasi uudistama.


Puhtjuhuslikult sattusime siiski nägema koertenäituseks valmistuvaid või niisama puurides lösutavaid koeri, kellest üks oli puhtjuhuslikult taks. 10 dollars well spent, ma ütleks! Edasine tunnike tegevust lugejaid ilmselt ei huvita, sest koerad endiselt lösutasid ja meie käisime riideid vahetamas (tuli riided ilmaga kohandada).

Riided vahetatud, jalutasime taas platsile, kus uudistasime väga uudishimulike nägudega, samas mitte midagi ostes, erinevaid müügiputkasid ja väljanäitusi. Kogu selle ringi tuiamise peale jäi silm pidama hulgal inimestel, kes kõik miskit kuulasid-vaatasid. Astusime lähemale ja keset nimetatud inimesteringi seisis mees, kes riietuse põhjal oleks nagu Aafrika uurimisretkelt välja astunud. Välimus oli muidugi taotluslik, sest mees rääkis madudest. Alguses rääkis ja pärast hakkas ükshaaval erinevaid madusid spetsiaalsetest kottidest välja koukima ja inimestele näitama. Ja siis saabus, ma ütleks, õhtu nael. Mees oli kõige viimaseks jätnud püütonite näitamise, mille tulemusena lõpetasin püüton kaelas (väike paus, et saaksite seda õudsat momenti natuke ette kujutada...pilt ka, et miskit valet ette ei kujutaks).


Olete nüüd kindalsti sirgelt ehmunud, sest kes mind ehk veidi tunnevad, teavad, et ma ei ole madudega just sina peal. Lohutuseks võin öelda, et must ei ole mingit supernaist saanud ja usse pelgan ma siiamaani. Ma ei olnud tegelikult ainuke, kellele madu kaela peale roomama pandi (ausalt öeldes mulle ka ei pandud, ma võtsin ise!). Mees jaotas kõik oma 5-6 püütonit erinevate inimeste peale laiali, kes kõik neid siis imetluse või hirmuga paitasid ja vaatasid. Kuna üks tsikk mu kõrval vaatas abitu näoga, et kes ta madu järgmisena enda peale tahaks saada ja ma lihtsalt ei saanud kiusatusele vastu panna, siis küsisingi mao endale. Oli teine üsna armas. Nii armas, et oleks tahtnud teda ehk kauemgi enda käes hoida, aga ma ei tahtnud kade olla ja mõne aja pärast andsin ta edasi järgmisele imetlemiseks. Peale seda veerandtunnist seika oleks ma tahtnud ka järgmisel päeval samale üritusele minna. Siiski ei läinud. Ja kel tekkis küsimus, et kas Anti ka ussi katsuda julges, siis julges küll...mõlema käega katsus.

Madusid enam ei näidatud, nii et liikusime platsil plaanivabalt edasi. Oma teel kohtasime lehmi, lambaid, kõverate sarvedega oinaid, sattusime taaskord vaatama hobuste võiduajamist ja selle vahele veel tiba hobuste takistussõitu.


Kuna kõik inimesed seal juba dagwood dogidega ringi käisid, siis proovisime selle eluka ise ka ära. Miskit erilist ei olnud, taignas küpsetatud pulga otsas olev vorst. Päeva lõpus läksime elavat muusikat kuulama. Seal lõbustasid meid tuntud laulja, kellest me midagi ei teadnud, natuke tundmatum bänd, kes jättis endast tundmatusele vaatamata väga laheda mulje ja kohalik purjakil seltskond, mille pärliteks olid kaks ilusat, moodsat ja unustamatult sümpaatse mulje jätnud ebakaines olekus noort daami.

Lahkusime ürituselt piisavalt hilja, nii et jäime kindlaks eelnevalt tehtud otsusele autos magada. Teisel päeval leidsime end Griffitis (leidma on ehk vale väljend, kuivõrd pidime selleks siiski 450 km maad maha sõitma:)). Kuna siit edasi kipub jutt juba töiseks, siis sellest järgmisel korral.

Olge tublid:)

Karin

PS. Pikstuurid Dubbo Showst.

pikstuur vol VIII

Valik Uus-Meremaa pikstuure. Osa pilte on päris Mati aparaadi seest, kelle autoriõigusi ma siinkohal rikun :)

Uus-Meremaa Varia
Kepler Track
Doubtful Sound

Hau.

Vaheinfot

Kuna me blogikirjutamisega oleme praegustest sündmustest mõnevõrra taga, siis mõne sõnaga adekvaatset infot:


* Oleme omadega jõudnud Queenslandi osariiki ning peatume pikemalt säärases kohas nagu Childers, mis on 50km Bundabergist. Elame siinses karavanipargis ning homme on esimene tööpäev tomateid kasvatavas farmidekompleksis. Siin on soe, siin saab õhtuti pokkerit mängida, seltskond on lahe ning kui saame piisavalt töötunde ning palka siis on siin veri kuud. Muide, siia sõitsime järjest 12h läbides 1050km. Ainus peatus oli öösel, kus magasime ka autos :)

* Oleme siin omaette mõlgutanud tagasitulekuplaane ning kuigi ühest küljest tahaks nagu väga siia kauemaks jääda, siis teisest küljest tahaks Eestisse jõuda sellisel ajal kui seal veel suvi on, lisaks Aiksi pulmad ja folk ja tripp ja kõik muud head asjad, mis Eesti suves olemas on. Paraku tuleb nüüd ametlikult teatavaks teha, et Air-Aisia sooduskampaania(Eestisse saab kõigest 7000 raha eest) pani asja lõplikult paika ning ... taramtaraa, fanfaarid ... 15. juulil kell 12:25 me maandume Tallinnas ja sellega saab reisule peaaegu et joon alla. Sest ega 100% kindel ei saa olla, et me halbade ilmade naastest siia tagasi ei kipu :) Austraaliast saame lahkuma 11. juulil, et paar päeva Malaisias veeta ning seejärel Londoni kaudu Tallinna. Nägemiseni siis :)

umbe natuke Melpsi ja päälinna ka sekka

Kui Melbournest Uus-Meremaale lahkusime sadas vihma, puhus külm tuul ja termomeeter näitas umbes 5-6 kraadi. Kahe nädala pärast naastes oli asi vähe paranenud - meid tervitas päike selges taevas ning soojakraade oli ka üpris mõistlikus koguses. Ja kuna oli pühapäev ning pühapäeviti üldiselt on tasuta parkimist üpris lihtne leida, siis otsustasime veel ühe päeva Melbournele pühendada.

Siinkohal läksid me teed Kaariniga lahku, kuna mina tahtsin käia IMAX-i 3D kinos (Kaarinil hakkas see Berliinis silmade peale ja ta loobus sest mõttest) ja Kaarin tahtis külastada Melbourne Gaol-i, mis on siis muuseumiks tehtud vana vangla.

Paraku ei olnud ma kinopiletit ostes kuigi tähelepanelik ja eeldasin, et kõik mis menüüs on, on 3D. Ei olnud paraku. Nagu Berliinis, nii ka siin olid 3D vaatamiseks ainult 45 minutilised lühifilmid aga mina lunastasin pileti täispikale Star Treki filmile. Algul pisuke pettumus oli, kui ilmnes, et prille ei antagi, aga väga hullu ka polnud, sest Melbourne IMAXis on maailma suuruselt kolmas ekraan (23m x 32m) ja helikvaliteet ei olnud ka üldse mitte kehvapoolne. Ei saa öelda, et Star Trek nüüd mu lemmikfilm oleks olnud, aga üldiselt oli selle vaatamine säärases kinos isegi nauditav.

Samal ajal müttas Kaarin vanglas ja ütles selle kohta järgmist:

"Melbourni Gaoli kohta oli mul eelmisest Melbournis käigust meelde jäänud, et külastus toimub tuuripõhiselt. Kohale minnes ja piletit lunastades selgus, et saan vangla ühes osas ise ringi vaadata ja et hinna sisse jääb ka maja teises osas giidiga tuuritamine. Tuuri üheks osaks lubati arestitud saamist ja "üle sinise joone minemist". Ma ei tea, mida nad selle viimasega silmas pidasid, aga arestitud sain elus esimest (ja viimast!) korda. Gaoli ise-uurimiseks-lahti-tehtud-osa teab mis suur ei olnudki: keskel oli suur koridor ja sellest vasemal ja paremal üksikkongid. Tuleb muidugi ära mainida, et suur koridor kõrgus läbi kolme korruse ja ma loodan, et mulle väga viltu ei vaadatud, et ma kolmandal korrusel seina ääres olevast mitte väga laiast põrandaribast üle minnes seinaga pidevalt kontakti hoidsin...ainult käe ja mitte seljaga siiski:) Pea igas kongis oli näituseks toodud kellegi ülespoodu surimask ja jutt surmamõistetu kohta. Faktidest nii palju, et noorim ülespoodu oli 18 ja vanim...vanem. Ei mäleta täpselt ja valetada ka ei taha. Kõik surimaskid üle vaadatud ja näiliselt huvitavamad lood läbi loetud - tuuritama. Tuur oli üpris lahe. Toimus see siis kompleksi teises osas, kus aastani 1994 toodi kõik Melbournes arestitud mehd-naised oma saatust ootama.Tuuril arestimine nii hull/huvitav ei olnud, kui olin lootnud, aga sain päriselt kasutusel olnud kongis istuda ja igasugu jubedusi ette kujutada. Pluss räägiti veel igasugu faktidest, millest suurema osa muidugi ära unustasin. Sinist joont kahjuks ei näinudki ja tänavale jalutades ei jäänud muud üle, kui giidile naeratada, kui too lausus: stay out of trouble, ma'am!"


Õhtupoole otsustasime läbi käia Melbourne Museumist ning selle peale jäi meil umbes 2 tundi aega. Mis ilmselgelt oli liiga vähe ja kahjuks pidime enamikest asjadest lihtsalt läbi jooksma ja igale poole ei jõudnudki. Aga et me tee ilmselt enam kunagi Melbourne ei vii, siis vähemasti nägime, mis näha andis. Minu lemmikud seal olid optilised illusioonid, eriti säärane viltuste lagedega ruum, kus sees olevate inimeste pikkused eemalt vaadates näivad teistsugused kui nad tegelikult on, sest silm eeldab, et põranda ja lae vahel on kogu ruumi ulatuses samasugune vahemaa. Kokkuvõttes sai sealt läbi jalutada ja erinevates nurkades seista ning seejärel väljas iseennast 1 minutilise viivitusega videolt vaadata. Näiteks seda, kuidas Kaarin on pikem kui mina :)

Läppar. Tõsiselt.

Nende luude ümber oli kunagi päris vaal

Melbourne jäi õhtul seljataha ning seadsime suuna Canberra poole, et väisata kängurumaa pealinna. Teel sinna oli kõige meeldejäävamaks sähvatuseks järgneva tekstiga teeviit: "Tumbarumba road to Wagga Wagga":) Kuna meil rahakott oli üpris õhukeseks kulunud siis pikka pidu pealinnas plaanis ei olnud - broneerisime Canberra külastamiseks 1 päeva, et pärast seda kohe tööd otsima hakata. Aga üpris meeltmööda päev oli see iseenesest.

Esimese asjana sai käidud Cockington Green Gardensis. See on selline mini-küla, kuhu on ehitatud mõnikümmend maailmas eksisteeriva kuulsa ehitise mudelit ning lisaks rajatud üks Suurbritannia näidisküla ühes kirikute, jalgpalliväljakute, miniatuursete puude, automudelite, rööbastel ringi sõitvate rongide ja külast läbi voolava jõega. Enamik ehitisi oli skaalal 1/12. Kuna ma olen alati tahtnud sellises kohas ära käia, siis jäin igati rahule ja uudistamist jätkus seal paari hea tunni jagu. Paraku ühtki Eesti ehitist sinna parki jõudnud ei ole - lähim oli ilmselt Trakai Loss Leedust, see oli vist ka ainus ehitis, mida ma ka elusuuruses oma silmaga näinud olen.

Kaarin on iiglane

Järgmiseks suundusime kaema parlamendihooneid ja neid on Canberras 2 tükki - üks on uus ning teine on vana. Mõlemad on arhitektuuriliselt vaatamist väärt, eriti uus parlamendihoone, mis on ilmselt miski moodsa arhitektuuri tipp. Mina moodsast arhitektuurist suurt midagi ei jaga aga ütlen, et väga kena maja oli koos kõige ümbritsevaga ja üle linna kerkiva lipumastiga. Vanas parlamendihoones tegutseb Austraalia Demokraatiamuuseum ja sinna meil ei olnud aega minna, kuid uude hoonesse seadsime oma sammud sisse. Vaatasime seal pisut ringi ning märkasime et ühe turvadega ümbritsetud koridori lähistele hakkas pisitasa järjekord tekkima. Ilmnes, et sealtkaudu sai minna töötavat parlamenti inspekteerima ning kell 2 leidvat seal aset miski küsimustevoor, mis pidada olema kõige põnevam vaatepilt selle maja külastamise jooksul. Üllatus-üllatus, kell oligi kaks saamas ning andsime oma fotoaparaadid ja telefonid hoiule ning kobisime samuti järtsu. Enamik, kes seal seisid, olid ülikondades või koolivormides ning endale ette pileti broneerinud ning selle endale rinda riputanud - väga peen värk ühesõnaga. Mina olin oma lühikestest pükstes, dressipluusi ja plätadega ja ilma broneeringuta, aga ei lasknud sellest häirida end muidugi. Enne kahte meil igatahes Esindejatekotta (Austraalia parlament jaguneb kaheks kojaks - Esindajatekoda ning Senat) sisse saada õnnestus ning võtsime rõdul istet. Allpool rääkis herr poliitik mingisugusest eelnõust, mida ta esitada kavatses, kuid mitte ükski saalis viibinud 5-6st inimesest teda ei kuulanud. See oli päris koomiline vaatepilt. Ja kui kell lõi kaks, siis kästi tal üleüldse vait jääda ning saal voolas inimesi täis. Algas küsimustetund ning see nägi välja nagu lasteaed. Ma ei ole väga hästi kursis, kuidas sarnane asi meie Riigikogus käib, kuid miskipärast mul on tunne, et sellist pulli seal ikka ei tehta. Ühesõnaga, mis toimus: spiiker andis küsimusi esitada soovivale poliitikule sõna ning too küsis mingi konkreetse küsimuse, konkreetselt isikult. Seepeale sai sõna too isik ning asus küsimusele vastama, kuid samal ajal valitses saalis mingi kaos - vastaja pidi väga valjul häälel mikrofoni lõugama, sest pool saali karjus oma istekohalt mingeid repliike jutu vahele ning aegajalt kõlas naer, aplodeerimine.. Aegajalt kargas mõni neist lausa püsti ning jalutas mikrofoni juurde ning hakkas sinna mingit oma teksti ajama, mispeale spiiker teda 3-4 korda korrale pidi kutsuma ning oma kohale tagasi kamandama. Aga oma koha pealt võis too sell jälle täiel häälel jutule vahele segada, karjudes näiteks: "Sa oled silmakirjalik", "Ütle meile palju Sa palka saad" jne. Enamus küsimusi laekus härra Kevin Ruddi pihta, kes paraku on Austraalia peaminister. Iga tema sõnavõttu saatis kõige kõvem kisakoor ja kogu see asi ajas vägisi naerma - isegi põhikoolis ma ei näinud nii halvasti käituvat klassi :) Loodetavasti parlameni ülejäänud tööpäev ning otsuste vastu võtmine käib mingil mõistlikumal kujul, sest vastasel juhul on mul küll Austraalia maksumaksjatest kahju, et nad seda komejanti rahastama peavad.

Austraalia Parlamendihoone, see uus

Aeg hakkas õhtusse veerema ning me polnud jõudnud lõunatki süüa. Otsustasime veel korraks piiluda Rahvuslikku Sõjamemoriaali, kus ühtlasi asub sõjamuuseum. Maja paistis kaugelt ilus olema ning ega meil väga plaanis polnud sisse minna, aga et pilet maksis 0 dollarit siis astusime ka üle ukse. Ja hästi tegime, sest 15 minuti asemel läks meil peaaegu 2 tundi hakkama. Ja oleks rohkemgi läinud aga muuseum pandi kinni. Välja oli pandud ohtrasti eksponaate ning lugemist I ja II maailmasõja kohta, mitmeid videosaale, makette ja kõike muud, mis ühe suure sõjamuuseumi juure käima peab. Minu jaoks tegi asja huvitavaks see, et kogu see sõdade temaatika oli nö Austraalia pilgu läbi vaadatuna. Keskmise eurooplase silme läbi toimusid maailmasõjad Euroopas, kõik teavad Stalineid ja Hitlereid ja enamik teavad ka kes, miks, kus ja kuidas sõdisid - kuid palju me teame sellest, mis toimus samal ajal näiteks II maailmasõja ajal Vaikse Ookeani regioonis? Või kuidas austraallased ning uusmeremaalased Briti lipu all I maailmasõjas türklastega sõdisid? Ajaloohuvilised ilmselt teavad aga mina üldiselt nende hulka ei kuulu ja minu jaoks oli huvitavat infot rohkem kui küll. Näiteks Natsi-Saksamale ning Hitlerile oli II maaimasõja osas pühendatud vaid üks pisike ruum - seevastu samal ajal Vaiksel Ookeanil jaapanlastega madistamisest oli mitu saalitäit materjali.

Sõjamemoriaal

Kellaajaliselt juhtusime taaskord õigel ajal õiges kohas olema ning saime osa Memoriaali sulgemistseremooniast, šoti torupillimängija mängis traditsioonilise langenute austamise pala, mis lõpuks hiiglasliku kupli all asuvasse kabelisse hääbus. Ilus hetk oli.

Kuna me päris memoriaali kõrvale autoga välja ei sõitnud siis saime sinna kilomeetrikese jalutada, mis ei olnud ka üldse mitte halb. Sinna viiva laia sirge tee keskel on punasest kruusast ning murulappidest eraldusriba ning mõlemal pool teed kõrguvad erinevad suured mälestusmärgid, millest igaüks on omaette vaatamisväärsus. Kui juba sirget teed mainisin, siis seda kohtab Canberras päris ohtrasti, kuna tegu on nö planeeritud linnaga - arhitekt mõtles linna plaani välja ning seejärel plaanide järgi see linn valmis ehitati. Siit-sealt on see aja jooksul muidugi paisunud ning muutunud aga üldiselt on kõik üpris korrapärane. Kuigi minu arust üldse mitte halvas mõttes - mulle Canberra meeldis.

Vaade memoriaalilt parlamendihoone poole

Huvitavamtest seikadest Canberras võib ilmselt ära mainida ka selle, et auto sai kaubanduskeskuse parklas pisut ära rihitud. Kuna see auto meil on nii jõhkralt suur ning peeglid just mitte kõige efektiivsemad, siis enamasti on hea tagurpidi sõites läbi tagaakna välja kiigata. Ja kuna ma mingi hinna eest ei taha kellelegi oma romuga otsa tagurdada, siis sai seda ka parklas tehtud, kuni üks mõnus kolks käis. Korraks jäi süda seisma aga siis selgus, et "õnneks" ei olnud ma vastu teist autot sõitnud vaid autonina oli betoonposti rihtinud. Ega see autole just kasuks ei tulnud aga vähemasti jäi sõidukorda:)

Uue Mere Maa, osa IV

Vahepeal meenus mulle, et olen me reisiga pisut sündmustest ette rutanud ning mainimata on jäänud seik, mis oli reisi jooksul üks lahedamaid - ja lisaks täiesti tasuta ka veel. Nimelt sattusime Queenstownist Te Anau poole sõitma mööda mööda järveäärset teed, ühel pool vesi ning teisel pool kõrged kaljud. Tee oli muidugi juba iseenesest ilus, kuna kaljude vahele oli järvel moodustunud vikerkaar ning kurviline tee meenutas pisut Great Ocean Roadi. Igatahaes märkasime vilksamisi teeäres seismas üht maasturit, millele oli riputatud suur lammaste silt. Mina arvasin, et ju eespool mingi lammaste ülekäigu koht või muud säärast on (Kuigi praegu ei tundu see väga arukas idee olema, kuna lambad oleksid pidanud tulema püstloodis kaljudelt ning siirduma järve). Paraku aga hakkasime mõnesaja meetri pärast nägema üpris huvitavat pilti - kurvist hakkas hulganisti lambaid välja voolama. Ja nii oligi - paarituhande pealine lambakari liikus meile kogu tee laiuses vastu. Tõmbasime auto teeserva ning otsisime fotoaparaadid välja, kuid kohalik rahvas oli säärase asjaga ilmselt rohkem harjunud ning autod sõitsid pisitada lambakarja sekka. Peagi oli kogu tee lambaid ning nende vahel üliaeglaselt edasi liikuvaid autosid täis. Mõned kepsutasid paremal pool teed, teised vasakul, osa kargas kaljuseintele rohtu näsima, teised ehmatasid autode liikumise peale ja tegid hüppeid üle autokapottide, mis autoomanikel ilmselt südamelööke vahele jättis. Kogu seda rongkäiku saatis sadade utejalgade klõbin vastu asfalti. Kogu karja möödumine võttis umbes veerand tundi aega ning lõpuks ujusime meiegi oma autoga keset lambamerd ujuma. Otsa see lõpuks sai ning selgus et mitte ohvriteta - edasise paari kilomeetri käigus silmasime tee ääres vähemalt kahte hinge heitnud villakandjat. Karm retk igatahes.

Lambad on siin ja lambad on seal..

Nüüd siirdun aga ajas taas edasi ning jutustan pisut sellest, mis sai aset leidma pärast meie naasmist Doubtful Soundist. Edasine plaan nägi ette mööda rannikut idakaldale sõita ning siis seda mööda üles kruiisida, vaadates kõike mis tee peale jääb ning nautida ehk pisut soojemat kliimat kui see, mis valitses läänekaldal. Mööda rannikut võtsime suuna seetõttu, et sedapidi kulges tee mil nimeks Great Southern Road, 1 kolmest teest, mis lõunasaare kaardil on märgitud kui turistidele soovitatav vaatamist väärt tee. Inland Scenic Routi mööda olime juba sõitnud ning seda ümbritsesid suurepärased mäed; Great Southern Roadi keskendus enamjaolt ookeanirannikule. Paraku juhtus nii, et 2 vast suuremat vaatamisväärsust sellel teel sai meil maha magatud - Nugget Point, kus ookeanist kõrguvad välja kaljud, pisut sarnased Twelve Apostels'ile, mida nägime Great Ocean Roadil, ning miskine kosk, mille nimi mul enam meelde ei tule. Mõlemal kohad tundusid olema kui üks kümnest pruunist sildist, mis vaatamisväärsuste poole näitab ning alles hiljem postkaartidelt nägime, et need ka tõepoolest vaatamist väärt olid. Erinevalt näiteks mõnest teisest pruunist sildist, kuhu kohale sõites suurt midagi tarka näha ei ole. Nugget Pointi ei külastanud me peamiselt seetõttu, et seal lähedal asus Kaka Point. Ja no olgem ausad, see nimi oli selline, et sealt kohast lihtsalt tuli läbi sõita. Paraku asula silt oli ühtlasi suurim vaatamisväärsus seal:)

Kaka point siis Kaka point

Idarannik

Nõnda kulgedes jõudsime sellisesse linna nagu Dunedin ning seal otsustasime pisut lähemalt ringi vaadata. Asus seal ka looduslike pingviinide koloonia, lisaks pingviini-loomaaiale, kuid paraku pidavad pingud lõuna ajal kõik merel olema, kuhu nad siirduvad varahommikul ning naasevad alles vastu pimedat. Nii pidime jälle albatrosside nägemisega piirduma, kuigi ma hästi ei mõista, miks neid seal igal pool vaatamisväärsustena deklareeritakse - minu jaoks on nad lihtsalt nagu pisut suuremad kajakad. Pärastlõunal astusime läbi Cadburry šokolaadivabrikust. Cadburry võiks olla ilmselt midagi Euroopa Fazeri sarnast ehk, siin regioonis on neil üpris suur šokolaadituruosa, mitte üksnes Uus-Meremaal vaid ka Austraalias. Üldiselt oli huvitav, giid rääkis šokolaadi tegemisest, jalutasime vabrikus ringi ning aegajalt topiti meile kotti šokolaadi juurde. Mõned usinamad said lisašokolaade ka küsimustele vastamise eest, seal näitas Kaarin initsiatiivi üles ning vastas miski küsimuse šokolaadivääriliselt ära. Vast kõige huvitavam nähtus seal vabrikus oli šokolaadikosk, umbes suure silohoidla laadses ümmarguses ehitises sadas me silme alt paari sekundi vältel läbi 1 tonn vedelat šokolaadi. Ja see kosk on rajatud sinna üksnes atraktiivsel eesmärgil - mingisugust otsest vajadust sel šokolaadi tootmise protsessis pole. Nii see šokolaad seal ringleb ja iga poole tunni tagant ta sealt uue tuuri käigus alla sajab, kust ta kohe uuesti üles pumbatakse. Lahkudes kahmasime kaasa veel ka peotäie kakaoube, neidsamu, millest šokolaadi tehakse. Maitseb ta nagu väga mõru tume šokolaad ja üle 2-3e neid vast järjest süüa ei taha.

Üks pingviin oli maha jäänud

Nii need päevad kulgesid ning 2 nädalat hakkas pikkamisi lõpule lähenema. Matil-Liisil oli eelarve otsa saanud ning nemad otsustasid veel mõne päeva matkates mööda saata; meie Kaariniga leidsime, et meil veel mõned dollarid annab kokku kraapida ning põrutasime veelgi põhja poole, sihtmärgiks Hanmer Springs, mille tõmbenumbriks on kuumad mineraalveeallikad ning spaad. Olgu öeldud, et Matid said seekord mägedes rinnust saati lumes ringi sumbata aga samas on meil ilmselt lumi veel veebruarist piisavalt hästi meeles, et sellest nii suurt rõõmu tunda kui nemad ilmselt tundsid:) Igatahes Hanmer Springsi me põrutasime ja omale termobasseinidesse pääsme lunastasime. Ilm oli tol päeval pilves ja udune, lisaks sadas vihma ning temperatuuri võis olla ehk 6-7 kraadi ringi. Riietusruumides soojendust ei olnud ja seal end riidest lahti kiskuda oli üpris ebameeldiv. Seda meeldivam oli aga pärast seda õue astuda ning seal 39 kraadisesse basseini libiseda. Kompleks koosnes 9st erinevast basseinist, mis olid erineva koostisega ning erinevate temperatuuridega vahemiks 35-41(lisaks üks mageveebassein ujumiseks). Basseinid asusid kõik väljas nii et efekt meenutas mõneti tünnisauna - see et ilm külm oli ja sadas tuli isegi kasuks, sest seda mõnusam oli samal ajal soojas vees istuda. Ühest basseinist teise minnes hakkas esmalt pea päris korralikult ringi käima, kuna pidid 40 kraadisest veest 6 kraadisesse õhku astuma. Järgmises basseinis hakkas esmalt mõnusalt soe kuid pisukese aja pärast juba palavgi ja nii sai taas korraks välja jahtuma ronitud. Kõige kuumemates vannides oli vesi suure väävlisisaldusega ning haises mõnusasti mädamuna järgi - seal tekkis tunne nagu kusagil soolaukas oleks istet võtnud. Ühtekokku vedelesime seal vees päris mitmeid tunde kuni nahk oli üle kogu kere kenasti krimpsu tõmbunud:)

Hanmer Springs

Poolest lõunast saime aga end vannitatud ning asusime tagasi lõuna poole sõitma, võttes suuna Christchurchi peale. Tee viis meid mööda kolmandat turistimarsruuti - Alpine Pasific Triangle sel nimeks oli. Kuna mõnda aega oli veel valge siis lappasime hoolega brozhüüre ning uurisime, mida huvitavat teele jäävates väikelinnakestes või külades vaadata oleks. Välja sai valitud üks paaritunnine jalutuskäik, mis viis meid läbi lahmakate karjamaade üles mäkke. Lõppsihiks oli sel matkal paik, kus kaljudel on säilinud mõningad maoori kaljujoonistused. Pildid ise vast ei olnud nii teab mis suur asi, aga küngaste vahelt, kuhu ronitud sai, avanesid kaunid vaates ümbritsevatele rohumaadele ning rohtu kasvanud kaljudele. Iseäranis huvitav oli üks suur paljas kaljutorn, mille otsas kasvas üksik pisike palm. Nii rohelist rohelist ma vist polegi varem näinud, kui oli rohi, mis sealsetel kaljudel kasvas.

Roheline

Palm

Maoorid olla joonistanud

Kuna õhtuks saabus suurem vihmasadu, siis otsustasime veel pisut priisata ja telgi asemel käbinis ööbida. Tuleb öelda, et karavanpargid on Uus-Meremaal korralikumad ja ka odavamad kui enamik Austraalia parke (me küll ööbisime vaid kolmes, nii et see ehk oli juhus). Igatahes neis, kus me ööbisime oli normaalne puhkeruum teleriga, köök ning kahes neist ka lai valik toidunõusid.

Järgmisel hommikul tahtsime veel ühe linnukese kirja saada, ning selleks linnukeseks oli kiivi nägemine. Kiivi on ainult Uus-Meremaal elav lennuvõimetu lind, kohalik rahvussümbol, ent tänapäeval ohustatud liikide nimekirja kantud tegelane. Olgugi et Kepleri rajal matkates viibisime pidevalt nö kiivi-tsoonis, siis seda lindu looduses oma silmaga näha on väga-väga harv juhus, on teine üpris pelglik ja pealekauba öise eluviisiga. Sestap lunastasime piletid Christchurchi akvaariumi ja kiivimajja. Esmalt kaesime üle vee-elukad, paarimeetrised ma-ei-mäleta-mis-kalad, väiksemad haid-raid ja elektriangerjad, merihobud ja mida kõike veel. Lisaks oli katsumiseks ühte basseini pandud hunnik erinevaid elukaid, kellest me katsuda tihkasime ainult meritähte:) Ja lõpuks siis kiivimaja - 5 minutit saime pimedas ruumis klaasi taga seista ja selle veidra sulelise tegemisi jälgida. Oli teine selline kanasuurune pika nokaga elukas, kes mööda oma tehiskodu naljakate sammude ringi madistas. Mingil hetkel tundus talle vist, et ta suudab üle või läbi klaasi hüpata ning ta asus raevukalt klaasseina ründama. Päris tüki aega põrkas seal kuni lõpuks tüdis ja asus taas ringiratast jooksma. Päris huvitav oli teda seal jälgida igatahes, kahjuks fotoaparaat talle väga ei meeldi ja pilti seal pimedas teha ei tohtinud.

Christchurchi katedraal

Ja nii hakkaski meie viimane päev Uus-Meremaal lõpule jõudma, sõitsime Matile-Liisile Mount Somersi juurde järgi ning viskasime nad karavanparki, kus nad endile ööseks noobli kabiini olid kinni pannud. Tagasiteel sai seebikarbi sisse talletatud ka üks pilt alpakadest - üpris kummalised kariloomad, miski kaelkirjaku ja lamba ristsugutise sarnast:

Seejärel viisime auto tagasi (ilmnes et ma olin bensiinipaagi korgi mõnes bensiinijaamas ära kaotanud aga keegi seda õnneks ei märganud) ning lahke iisraeli düüd viskas meid lennujaama ära. Kuna meil läks lend pühapäeva hommikul kell 7, mis tähendas et check-inis pidime olema juba 5 paiku, siis otsustasime öö lennujaamas mööda saata. Ööseks kobisime seina äärde ning rullisime oma madratsid-magamiskotid lahti. Paraku seal end väga hästi välja puhata ei saanud, sest arusaamatul põhjusel otsustas üks tont seal kell 3 öösel kõik tuled põlema keerata ning teine tark tolmuimejaga põrandat võtma hakata. Lisaks saabus öise lennuga kamp hispaania nagasid, kel oli vaja 10 minutit meist paari meetri kaugusel seista ja lõuata seal. Kahju kohe, et ühtegi vängemat sõna hispaania keeles ei teadnud neile õpetuseks poetada.

Uinak lennujaamas

Hommikul katsid taevast paksud pilved ning võisime õnnelikud olla, et vähemasti tulles lennukiaknast seda maad uudistada saime. Tagasilend ise oli vähemasti mugavam kui tulek, kui ehk välja arvata Melbourne lennujaamas passikontrollis ootamine - nimelt oli Austraalias miski suurem haiguselaine lahti läinud ning suukorvides tüübid teostasid seal ulatuslikke läbivaatusi neile, kellel mingi viirusekahtlus leiti olema. Kogu see asi venis seal vähemasti pool tundi kuid lõpuks me oma kotid kätte saime ja nendega ka kenastu karantiinist läbi(kuigi mul oli kotis Uus-Meremaalt toodud kive ning hulka lambasõnnikut matkajalanõude all). Üllataval kombel võttis me Fordgi lennujaama parklas kenasti tuurid üles - ma olin üpris kindel, et ta peale 2 nädalat seismist vabast tahtest käima ei lähe:)

Kokkuvõtteks - reis Uus-Meremaale oli kindlasti me Austraalia-seikluse üks lahedamaid osi ja seal peab kindlasti ära käima kui siia kanti sattuda. Ja kindlasti peab seal läbi tegema mõne pikema matkaraja - Kepleri rada on vähemasti minu jaoks kindlasti kõige vingem kogemus viimase 3 kuu jooksul. Ainult et aega oleks võinud pisut rohkem olla, 2 nädalaga jõudsime ühele saarele umbes kolmveerand ringi peale teha aga nägemata jäi veel oioi kui palju. Rahast muidugi rääkimata, sest selle taha jääb nii mõnigi asi, ent täitsa võimalik on sellel maal saada meeldiv elamus ka üpris kitsukese eelarvega. Märksõnaks siin loodus:)

Ei ole postkaart, oma käega tehtud hoopis

Uue Mere Maa, osa III

Ükskõik kui hea tort ka poleks, veel parem on ta siis, kui teda on kaunistamas üks magus kirss. Meie jaoks oli kirsiks tordril kruiis Doubtful Soundi, mis oli ideaalne viis end mägimatkast välja puhata. Kes ei tea, mis on Doubtful Sound (ja ma ei kujuta ette, miks keegi peaks teadma), siis see on üks paljudest fjordidest Fjordlandi rahvuspargis, Uus-Meremaa kaguosas. Mis on aga fjord? Pean ausalt tunnistama, et mina tegelikult ei teadnud täpselt, mis asi fjord üleüldse on. Ammusel ajal katsid maad jääliustikud ning need muutusid järjest suuremateks ja massiivsemateks, hakates tasapisi otsima teed ookeani poole. Hiiglaslikud lahmakad kujundasid oma teel maastiku totaalselt ümber, vedades kaljudesse mitme kilomeetri pikkuseid vagusid. Hiljem, kui kliima soojenes, hakkas jää sulama ning merepind tõusis. Vesi leidis tee ka liustike poolt rajatud vagudesse ning säärast asja nimetataksegi fjordiks - jääliustike liikumisel tekkinud sügavaid pinnavorme, kuhu ookeanivesi on sisse tõusnud.

Fjordi "sein"

Doubtful Sound on niisiis üks sealsetest fjordidest, mis ulatub mõnekümne kilomeetri jagu Tasmaania merest sisemaa poole. Oma nime on ta saanud kuulsa maadeavastaja, kapten Cook'i järgi, kes siinsetes vetes seilates ei riskinud oma purjekaga fjordi sisse sõita, kuna ta polnud kindel, kas kõrgete kaljude vahel on piisavalt tuult, et ta oma laevaga sealt uuesti välja saaks. Sestap nimetas ta koha Doubtful Harbouriks (Doubtful tähendab inglise keeles "kahtlane"). Nimetuse teine pool, "Sound" tähendab tegelikult merekitsust ning nagu meile seletati, ei ole ükski Fjordlandi soundidest tegelikult sound, vaid nad kõik on fjordid. Aga nimi on vanast ajast selline jäänud ning asja parandamiseks nimetasid nad kogu selle ala Fjordlandiks, et oleks aru saada, millega tegu.Meie reis algas Manapouri linnakesest, Manapouri järve kaldalt. Esmalt viis paat meid üle järve, kus saime 50 minuti jooksul jälgida maalilise Lake Manapouri siledat vett ning kaljuseid rohelusega kaetud kaldaid. Peale paadisõitu istusime bussi ning muheda pensionieas giid-bussijuhi pajatusi kuulates sõitsime tunnikese mööda mägiteed, tehes aegajalt peatusi suuremate koskede juures. Kahjuks parimas peatuspaigas, kust pidi avanema miljoni dollari vaade alla Doubtful Soundile, me suurt midagi ei näinud, kuna sadas kergelt vihma ning maad kattis paks udu. Muide tee, mida mööda sõitsime on Uus-Meremaa kõige kallim tee - selle ehitamise peale läks niipalju raha, et 1cm teed maksab 2$ (u 14 krooni). Tee ehitati Manapouri elektrijaama rajamise tarbeks ning sedamööda veeti hiigelsuuri masinaid ning muud elektrijaama värki. Nimelt kalkuleeriti, et tuleb odavam vedada see kraam laevaga Doubtful Soundi ning sealt ehitada 21km teed Manapouri järve äärde, kui hakata renoveerima teid, mida mööda saaks seda stahvi maismaa kaudu vedada. Kokkuvõttes läks asfaltee rajamine läbi sellise pärapõrgu väga pikaks. Ja väga kalliks. Aga elektrijaam valmis sai ning ka tee jäi alles ning nüüd kasutavab seda teed turismifirma, kes Doubtful Soundi reise korraldab. Oma autoga kuidagimoodi sinna saada võimalik ei olegi - see on ka üks põhjus, mis teeb Doubtful Soundi eriliseks - erinevalt teistest Soundidest, kuhu kruiise tehakse, on Doubtful nii eraldatud, et seal ei kohta ühtegi teist hinge, ühtegi teist autot, ühtegi teist laeva või paati. Täielik rahu.

Manapouri elektrijaam

Nagu ma mainisin, siis ilm oli udune ning vihmane, kuid see on Fjordlandis tavaline. Kogu niiskus, mis Tasmaania merelt tuleb, jääb fjordlandi kaljude taha kinni ning sajab vihmana maha - Fjordlandis sajab aastas umbes 7m vihma. Võrdluseks Eestis sajab aastas keskmiselt 0,5-0,7m.

Peale bussisõitu astusime meie ja veel 64 inimest purjeka pardale, kus veetsime ülejäänud päeva ja öö takkapihta. Et järgmisel päeval jälle tagasi olla. Aga alustame algusest.

Fjord udus

Piltide pealt on ehk raske aru saada, mis seal fjordides niiväga vaatamisväärset on - udust paistavad mõlemal pool tumedat vett ainult kaljud, üks kõrgem kui järgmine. Ja kõik need kaljud on kaetud rohelise vihmametsaga, paljastades siin-seal kõrgeid koskesid. Kõrgemad kaljutipud on lumest valged, kuid märkõna on siiski roheline. Vaatepilt on muidugi ilus, kuid asja tuum on hoopis muus - esiteks on seal kõrguv vihmamets maailmas unikaalne, olles algusest lõpuni iseennast "üleval pidav" ökosüsteem. Pea püstloodis kaljudel ei ole kübekesti mulda olnud, kuid ometigi on loodus sinna oma tee leidnud. Esmalt hakkasid kaljudel vohama samblad, nende kõdunemisel tekkinud "pinnasesse" asusid kasvama väiksemad taimed ja nii edasi, kuni lõpuks ongi kujunenud välja praegune olukord, kus kaljuseintel kasvavad suured pöökpuud. Aegajalt kasvab mõni puu liiga suureks ning rebeneb oma kasvukohast lahti, tõmmates tihtipeale teisi endaga kaasa ning nii võib juhtuda et suur lahmakas kaljuseina saab jälle täiesti paljaks. Tree-avalanche, nad nimetavad seda. Paarikümne aasta pärast on loodus aga oma ringi jälle peale teinud ning kaljusein on puudega kaetud.

Püstloodis vihmamets

Teine huvitav fakt sealsetes fjordies on vesi - kuna fjordid on otseselt ühendatud ookeaniga, siis peaks sealne vesi olema soolane. Ongi. Aga ei ole ka. Kuna seal nii palju vihma sajab, siis on sellest soolase vee peale moodustunud mageveekiht. Peale seda tuleb nö segukiht ning selle all on puhas soolane merevesi. Kogu see kooslus annab veele pinnalt vaadates huvitava tumeda, pisut pruunika värvuse. Vees on tihtipeale näha delfiine, pingviine, merilõvisid ning mitmeid erinevaid veelinde. Kahjuks meil oma reisi ajal delfiine ning pingviine näha ei õnnestunud, kuid albatrosse ning muid veelinde ning Tasmaania mere piiril kaljudel lösutavaid merilõvisid sai nähtud küll.

Merilõvide koloonia

Kõige erilisem, vähemalt minu jaoks, oli sealses looduses see, et kõik on inimese poolt täielikult puutumata. Pildid, mida näed on täpselt samasugused, nagu olid need, mida nägid esimesed polüneeslased, kes Uus-Meremaa asustasid, samad mida nägid esimesed eurooplased, kui nad Doubtful Soundi sisse sõitsid ja tõenäoliselt samad, mida näevad veel kümned põlvkonnad peale meid. "Hea vaheldus tõelisele maailmale", ütles kunagi selle kruiisi kohta üks turist. Kuid üpris õigustatult seadis kruiisi kiid üles küsimuse, kas mitte just see ürgne, metsik loodus ei ole "tõeline maailm"? Igatahes tõelisem kui ülejäänud maailm oma linnade, autode, telefonide, arvutite i-podide ja kõige muuga. Viieks minutiks lülitati laeval välja kõik mootorid ning laevatekil valitses täielik vaikus - see oli 5 minutit, kus ainsaks hääleks oli fjordi pinnale langev vihm ning kaugemate koskede kohin. 360 kraadi ümberringi roheline vihmamets. Müstika.

Selle kõige keskel anti meile võimalus ka tund aega kajakiga ringi aerutada ning rannikut lähemalt uurida. Võimas! Aerutasime ülalt langevate pisikeste koskede alla, veendusime, et pealmine kiht vett on tõepoolest mage ning saime naerda ühe tõsise turisti üle, kes fotoaparaadiga pilti teha üritades kajakiga ümber käis. Lisaks anti veel üks võimalus, mida üldsegi mitte kõik reisijad kasutada ei soovinud. Nimelt teha üks pisike suplus. Vesi ei olnud üldse mitte soe, vast 10 kraadi kanti, kuid mitu korda elus on Sul võimalus sellises kohas ujuda? Ei tulnud meil Matiga pähe siin külma vett peljata ja laevatekilt sai pea ees fjordi karatud. Et sealt paari minuti pärast kiiresti välja ronida, sest olgem ausad - vesi oli väga külm :)

Anti, Kaarin ja Liisi. Ja pisike kaljunukk.

Pisuke suplus

Väljas läks pisitasa pimedaks, kuid reisi parim osa ootas veel ees. Tüüpiliste eestlastena oli parim osa meie jaoks muidugi õhtusöök, mis oli väga rikkalik. Rootsi laud, kust jäid ehk mõned üksikud asjad ära maitsmata - taldrikud said igatahes meeletute kuhjadega täidetud ning ammu pole mul söögist nii raske olla olnud. Eelmine nädal olime vaid pakisuppe ja nuudleid söönud ning nüüd sai loom välja lastud. Pärast õhtusööki mängisime Scrabble nimelist lauamängu, mida valitses Liisi, kuulaasime huvitavat ettekannet Uus-Meremaa kohta ning seejärel pugesime telgile vahelduseks vooditesse puhaste linade vahele. Kõhutäit välja magama. Et hommikul samamoodi õgimist jätkata.


Hommikuse tagasisõidu huvitavam koht oli vast tõestus sellest, kui ekslik võib olla inimese silm. Nimelt sõitsime mööda kõrgest kaljuseinast ning väideti, et see kaljusein on 1 kilomeetri kõrgune. No mitte ei suutnud seda uskuda, vast 100m maksimaalselt oleks pakkunud, aga kilomeeter - tundus naerväärne. Ometigi meile seal huvitav eksperiment tehti ning purjekas sõitis päris-päris kalju ligi ning kaljuseinal oli kergesti eristatav koht, kuhumaani ulatusid laeva mastid, paarkümmend meetrit kõrged. Seejärel sõitis laev taaskord fjordi keskele ja tõepooles - see paarikümne meetri kõrgune osa kaljust tundus sealt kaugusest imepisike, paar meetrit vast oleks sellele kõrguseks pakkunud. Inimese silm lihtsalt ei ole harjunud kilomeetri kõrgust objekti alt vaatama ning ei suuda seda objektiivselt hinnata. Lahe kogemus igatahes.

1km kaljuseina

Paraku me lõpuks ka tagasi sadamasse jõudsime ning sellest oli päris kahju, kuna reis oli olnud rohkem kui meeldiv. Aga arvan et lisaks piltidele ja mälestusele sai igaüks meist sealt pisut muudki kaasa - tükikese tõelisest maailmast ehk.

PS. Kel huvi näha me reisi Mati pilgu läbi, siis võib kiigata tema ploogi http://mathjuu.pri.ee/blog, kuhu ta on ka päris hea hulga pikstuure vaatamiseks välja sättinud.

pikstuur vol VII

Melbourne pildis

Uue Mere Maa, osa II

Queenstowni, mis on ühtlasti Uus-Meremaa mitteametlik "atraktsioonipealinn", ei läinud me aga mitte ainult ööbima, vaid lisaks uurima, millist matkarada vallutama minna. Kindel plaan oli, et ette tuleks võtta üks New-Zealand Great Walk'idest, eelistusega Milfordi rada, mis on vast kõige tuntum. Tuntusega kaasneb aga tavaliselt ka rahvarohkus ja kuna 1. mai oli ühtlasi talvise hoojaaja algus ja talvehooajal saab rajale igaüks ja tasuta, siis ilmselt tormasid kõik, kes vähegi said, Milfordi rajale. Lisaks öeldi meile DOC-ist, et suure tõenäosusega on seal kuni meetrisügavused üleujutused, kust sildu üle ei pruugi minna. Seepärast langes me pilk natuke lõuna pool asuvale Kepleri rajale, mil pikkust isegi rohkem kui Milfordi rajal. Ning kuna see sisaldas ka alpisektsiooni (mille kohta küll hoiatati, et seal väga külm ja üleüldse äärmuslikke ilmastikutingimusi), siis langeski valik Kepleri raja kasuks. Sai see alguse Te Anau linnast, samanimelise järve kaldalt.

Et end enne retke puhtaks küürida ning fotoaparaate laadida, laekusime ööseks Te Ananu karavaniparki. Seal hakkas järjest häid uudiseid kaela sadama - esmalt selgus, et pargis on olemas saun! Hinnaks öeldi 10 dollarit ning Matiga sai otsustatud, 10 doltsi näkku pole sauna eest saunavõõral maal palju maksta, tüdrukud küll esialgu loobusid sellest lõbust. Paraku mõtlesid nad ümber, kui selgus, et me olime valesti aru saanud ja 10 dollarit tuleb maksta kogu seltskonna peale:) Seega sauna me õhtul läksime ja see oli iseenesest tore sellega volbrit tähistada. Kuigi saun ise muidugi feilis, kuna kerisel läks soojaks ainult 2 rauda 6st ja üle 60-70 kraadi seal ei olnud, vesi voolas enamasti kividelt maha aurustumise asemel. Aga saun sellegipoolest ja üle mõne aja sai lava peal istuda. Õhtul jätkasime säästurezhiimist hoolimata volbri tähistamist ning õgisime küpsiseid. Arvestades seda, et viimaste päevade menüüs olid enamasti kiirnuudlid, cous-cous ning purgisupid, siis oli see päris suur asi :) Saunaga aga Te Anau head uudised ei piirdunud - nimelt broneerisime sealtkaudu kruiisi fjordidesse, mille hind üldiselt väga soolane oli, kuid et 2 inimest, kellega me Uus-Meremaal esimesena rääkisime (Iisraeli autodiiler ning ChristChurchi infopunkti tots) olid just seda kruiisi väga tungivalt soovitanud, siis otsustasime eelarve lõhki ajada ning seal ära käia. Vastu ootust teatati meile leti tagant, et just nüüd on käimas sooduskampaania, mistõttu me võime ome piletid neljandiku võrra odavamalt saada kui tahame. Tahtsime:)

Hommik oli üpris huvitav, kuna telgiuks püsis ühes tükis ning telk ise oli rohelise värvi valge vastu vahetanud. Öösel oli nii külm olnud, et telk oli üleni härmas, autoaknad jääs ja hingeõhk auras mõnuga. Ime lausa, et öösel külm ei olnud. Ees ootava mägimatka jaoks öökülm muidugi väga hea uudis ei olnud. Igatahes pakkisime oma märja telgi ning 7 asja kokku, vinnasime kotid selga ning ees ootas 67 kilomeetrit vantsimist, (Kepler track ise on u 60km pikk, aga lisaks on seal rajad koobaste ja koskede juurde) sealjuures tõusmine pooleteist kilomeetri kõrgusele mägedesse ning jälle alla. Kokku plaanisime selle matka peale 4 päeva, sealjuures viimasel päeval jäi läbida vaid 6km ning sellega tegime lihtsalt enne kruiisi aega parajaks. Mina meenutasin igatahes 6 jala rada, kus 42km 3 päevaga läbisime ja kuna ma neil tõusudel aegajalt ikka üpris surnud olin, siis tõttöelda sai eesseisvat matka isegi pisut peljatud.

Esimesel päeval kulges rada läbi sammaldunud rohe-rohelise metsa ning maastik oli tasane. Seal oli jalutuskäik päris nauditav, ilm oli mõnusalt sügiseseselt soe, metsa all rohkesti seeni, iseäralikke kände ning samblikke. Aegajalt viis rada Te Anau järve kaldale, mis oli tuulevaiksel hetkel lausa uskumatult selge ja sile, 5-6 meetrit oli mööda järvepõhja kenasti näha ning pisukese ootamise järel võis seal kenasti ka suuremaid kalu ringi ujumas märgata. Pilku kaugemale suunates ei pidanud samuti pettuma, kuna siledalt järvepinnalt peegeldusid tagasi metsad, mäed ning pilved. Ning kõik see oli täielikus vaikuses, kui vahest välja arvata lindude sädistamine. Üpris ideaalilähedane koht ükskõik milliste argimurede maharaputamiseks.

Te Anau järv

Meil aga argimuresid eriti polnud ning ainsaks mureks oli see, kuidas õhtuks tuli üles võtta. Pimedaks läks umbes poole kuue paiku ning kui päike kadus, muutus väljas üpris jahedaks. Kuna fjordlandil ning selle lähiümbruses sajab väga palju ning mets on vett-imavat sammalt täis, oli küttematerjali leidmine üpris raske. Vaatamata sellele me siiski üpris korraliku lõkke püsti saime, seda peamiselt kuivanud pöökpuude abil, mille lehed ülimalt hästi tuld võtsid.

Teisel päeval algas aga tõsine matk pihta. Märksõna oli "tõus". Lõputult pikana näiv ning kohati lausa närvi ajav tõus. Paar tundi vantsisime ainult üles - mitte meetritki ei olnud tasast teed, ainult tõus, mis keerutas mööda mäekülge edasi-tagasi. Üleni higise ja väsinuna oleks tahtnud juba kogu seda matka pikalt saata, kui järsku kadusid puud mõlemalt poolt rada ning vaatepilt täitis kõiki uue energiaga - olime tõusnud pealepoole pilvi ning et pilved olid paksud, siis pilt oli päris omapärane - valge vaiba seest paistsid välja mägede tipud ning suurt rohkemat ümberringi näga ei olnudki. Lisaks tervitas meid külm alpituul, härmas rohi ning jääkristallid. Tõmbasime talvemütsid pähe ning jätkasime tõusu hoopis rõõmsamas tempos, sest ümberringi uudistamine otsekui kustutas väsimuse jalgadest.

Mingil põhjusel kippus Kaarin paremale hoidma:)

Saabusime pilvede kohale

Siil udu kohal

Peagi hakkas väsimus aga taas jalgadesse hiilima - kuigi olime enamvähem tippu jõudnud, siis käis rada üle mägede endiselt üles-alla. Lisaks jäi rada järjest kitsamaks ja kitsamaks tipnedes sellega, et liikusime 30cm laiusel rajal üle mäeharja ning mõlemale poole alla haigutas paarisajameetrine kuristik. Ei olnud sel rajal miskit julgestust ega piirdeid, lisaks kippus maapind päikese käes sulama ja kohati oli rada väga libe ja mudane. Mina ei saa siiamaani aru, kuidas Kaarin neist kohtadest üle sai, teades et ta läks Hiiumaa tuletorniski poole pealt tagasi :) Teiseks päevaks olime valinud omale päris raske ülesande - hommikul alustasime mägede alt, päeval läksime üle mägede ning õhtul laskusime taas alla, kokku umbes 25km. Kuid hoolimata sellest, et rada oli raske ning aegajalt seal ikka surime hoolega, oli see üle mägede minek kaugelt kõige vingem kogemus kogu selle reisi jooksul. Need vaated, mis sealt avanesid, kõrgused, kust me üle ronisime, ning see maailma katusel oleku tunne olid kirjeldamatult võimsad, massiivsed võiks isegi öelda. Siinkohal võin ilmselt ka lõpetada matka selle osa kirjeldamise, kuna sõnadega ei ole lihtsalt võimalik seda eriti edasi anda. Tasus tulla ja tuhat korda enamgi.

Esiplaanil olevast mäeharjast sai üle jalutatud

Üldiselt peaks Kaarin kõrgust kartma

Siin pildil on näha Kaarin, Mati ja LiisiHailänder

Passin siin, ürgsuse taustal

Mount Luxmore on vallutatud

Kolmas päev kulges taaskord mööda tasast maad ning kuna mets oli üpris ühetabane terve raja ulatuses (ühetabane kuid siiski omapärane ja ilus, müstiline mets, nagu Kaarin ütles), siis tegime Kaariniga päris kõva tempot, tahtsime nimelt valges telkimispaika jõuda, et riideid pesta ning lõkke jaoks materjali koguda. Kuigi tempo oli kiire, siis aegajalt tõmbasime siiski hoo maha ning nautisime loodust - peale metsa läbisime veel paari kilomeetri jagu rabamoodi maastikku, ühes udusse mattunud järvega, kus peal magasid pardid. Üpris omapärane pilt - järv oli linde täis, kuid ühtki liigutust polnud näha, ühtki häält polnud kuulda. Hall ja udune, meenutas tõesti mingit nõiduslikku kirjeldust muinasjuturaamatust. Õhtuks jõudsime taaskord suurema järve äärde ning seekord oli selleks Lake Manapouri, üks suurimaid ja kauneimad Uus-Meremaal. Üle järve võis taamal taaskord näha mägesid kõrgumas, kuid seekord oli nende vaatamises midagi teistmoodi. Nimelt avastasime sildi, kus mäetippude nimed olid ära toodud, ning üks neist kauguses kumavatest mäetippudest oli Mount Luxmore - paarikümne kilomeetri kaugusel asuv tipp, mille me olime just eelmisel päeval vallutanud. Päris kõige kõrgemas tipus (u 1500m üle merepinna) sai seal ära käidud ning seda tippu kaugusest vaadata oli tõesti eriline tunne.

Müstika

Seitsme maa ja mere taga

Lisaks mägedele ja metsadele sai selle matka käigus nähtud veel koopaid, koskesid, papagoisid,... Tuntud väsimust ja viha nende mägede vastu neist samal ajal siiski vaimustuses olles. Oldud otsekui ainus inimene maailmas, kui ümberringi oli täielik vaikus ning ainult mäed, kuhu iganes ka ei vaataks. Sigavinge:)

Kepler Track - tehtud!

Uue Mere Maa, osa I

Lend Christchurchi, vähemalt maandumise osa kindlasti, oli meile üks halvimaid lennukogemusi, kuna lennuvälja kohal tiirutas tugev tuul ja lennuk tegi manöövreid, mis vägisi kopsu üle maksa tahtsid ajada ja keha külma higiga katsid. Sellisel hetkel alles saab aru, kui kõrgel tegelikult see lennumasin ikka on ja kui väeti on inimese võim looduse vastu. Õnneks siiski igaviku kaugusel näiv maandumise hetk saabus ja oma jalad saareriigi pinnale asetasime. Karantiinireeglid olid lennujaamas veelgi tugevamad kui Austraalias - seekord pakiti isegi meie telk lahti-kokku, kuna me deklareerisime, et see võib maapinnaga koos olla. Paraku ei olnud me enne lendu telki just kõige ilusamini kokku pakkinud ja lennujaama onklitel läks tagaruumis ikka päris pikalt aega, et see uuesti kokku panna :)

Pärastlõunal sai meie ülesandeks otsida meile üks neljarattaline sõber, kuna Mati-Liisi lend jõudis pärale alles napilt enne südaööd. Hakkasime rendifirmasid läbi küsima ja helistama ning lõpuks sattusime üpris muheda Iisraeli päritolu vana otsa, kes algul meile 37 doltsiga sedaani pakkus, aga kui kuulis, et me siis helistame järgmisse kohta, teatas, et no tegelikult saab ta meile 37-ga station-wagoni ka anda. See juba sobis paremini, kaup oli koos ja Mazda Capella sees me Uus-Meremaa teedele veeresimegi. Jõudsime veel parajasti 2 min enne kaubanduskeskuse sulgemist supermarketisse, kus jooksime matkatarvete leti juurde ja sealt haarasin endale ühed matkasaapad. Olid need veel kolmandiku võrra allagi hinnatud ja ei hakanud seal suurt proovimisegagi vaeva nägema - jooksime kassase, maksime ära ja pandigi pood kinni.

Eks öeldakse, et iga heategu saab ükskord tasutud ja nii juhtus olema, et sedakorda olime meie need, kes auto lennujaama parkisid ja Matil-Liisil vastas olid ning neil seega muretult sisse sulanduda aitasid:) Kuna aga kellelgi rahalise seisuga just väga priisata polnud, siis seadsime kursi säästupoliitikale ning ei hakanud varemalt ööbimiskohta otsima või kinni panema - idee oli, et lihtsalt sõidame linnast välja ja esimeses puhkealas pistame telgid püsti. Infopunktist öeldi selle plaani peale küll, et noh, tegelikult seda teha ei tohiks aga ühtegi konkreetset seadust ka ei ole, mis seda keelaks. Igatahes mõeldud-tehtud, pimeduse hõlmas sättisime telgid üles ning uinusime magusasti. Magusat und siiski väga kauaks ei olnud, sest ilmnes, et kümnekonna meetri kauguselt kulges telkidest mööda raudtee, ning kui sealt rong mööda mürises, siis esimene hetk oli küll tunne, et nüüd on meil ots peal:) Ka hommikul ei lastud meil poole päevani põõnata sest enamik rekkajuhte lasi kõvasti signaali - isekeskis arvasime, et ju neile ei meeldi eriti mingid tondid, kes nende tee äärde telgi püsti topivad. Sest paraku on päris palju ahve, kes lisaks sellele oma telgi ümbruse prügi täis loobivad ning muidu loodust reostavad.

Autonina sai keeratud lõuna poole, kuna kindel plaan oli mõni sealsetest mägimatkadest läbi teha. Esialgu kulges tee mööda kiirteed, kust nagu midagi eriti vapustavat näha polnudki - taamal küll paistsid kauguses mõned ähmased mägedekogud ja rohumaad olid ehk pisut rohelisemad kui Austraalias, kuid sügisteste puude ja käänulise maantee valguses võis end samahästi kui Eestisse kujutada. Tegelikult rohkem veel Inglismaale, sest ümbrus nägi välja väga sarnane sellele, mida sealmaal nähtud sai.

Paraku juhtus, et mingi hetkel saime keerata teistsugusele teele, mis kaardil oli märgitud kui Inland Scenic Route. Vat nüüd oli juba teine tera ja pilk püsis pidevalt aknast väljas, kuna mäed, mis ümberringi näha olid, lihtsalt naelutasid selle enda külge kinni. Eriti pruunide mäeharjade tagant kõrguvad valged tipud ning nende kontrast helerohelisete karjamaade, tumeroheliste kuusemetsade ning taevasiniste järvedega. Just nimelt taevasiniste - see ei ole mitte sõnakõlks, vaid need järved tõesti olidki taevakarva helesinised. Kui ainult tuul ei oleks nii külmalt puhunud, oleks nii mõndagi kohta lihtsalt seisma ja vahtima tahtnud jääda.


Teel käisime lisaks veel üht hüdroeklektrijaama tammi vaatamas, kus möllav ja vahutav vesi mõjus otsekui maagilisena ja tahes tahtmata liikus jututeema selle peale, kuidas tõepoolest on olnud juhuseid, et inimesed on möllavast veest nii nõidusesse sattunud, et on sinna sissegi kukkunud. Jätkasime sõitu Mount Cook'i poole, kuhu plaanisime õhtu lõpuks jõuda - kuna seda mäge oli pea igas brozhüüris mainitud, siis arvasime, et ju seal midagi vaadata on. Ja oli tõepoolest, tipud hakkasid maanteele järjest lähemale jõudma ning järjest kõrgemaks minema. Kuni ühel hetkel olid nad nii kõrged, et läbi nende kohal laiuva pilvevaiba enam tippe näha ei olnudki. Ilmnes, et sel oli ka hea põhjus - Mount Cook nimelt on Uus-Meremaa kõige kõrgem tipp. Pärast väikest jalutuskäiku ülespoole sai selle mäe tipp ka oma silmaga ära kaetud ning lisaks heidetud pilk ka mäe külje pealt alla valguvale liustikule. Mati õnnestus vististi sealt ka ära murduvat jää-lumekamakat silmata, teised kuulsid ainult kõuele sarnast mürtsatust.

Kuigi mäe jalamil tundus olema pea nullilähedane temperatuur, otsustasime siiski telgid sinna üles lüüa - peamiselt kuna tahtsime järgmisel hommikul veelgi pikema walk'i mägedesse ette võtta. Alguses oli küll tunne, et me lihtsalt külmume telki ära, kuid ronisime neljakesi ühte telki ning riideid sai ülestikku tõmmatud päris mitmeid. Ja imekombel ei hakanudki öösel külm ning magasime öises vihmasajus rahumeeli valgeni välja. Paraku oli see valgus pisut petlik, kuna taevast ei paistnud muud kui pilvi ning ega maa pealgi midagi väga näha ei olnud - paks udu kattis kogu mäejalami ning ei mõeldnudki taanduda. Selge oli see, et walk mägedesse ei oma eriti mõtet, kuna mingit muud vaadet peale udu seal nautida poleks saanud. Õnneks soovitati meile aga infopunktist pisut teistsugust rada, kus vaated avanesid hoopis allapoole, aga mitte üles. Suundusime vaatama jääliustiku, või õigemini seda, mis sellest alles oli. Vaatepilt oli päris kena, tuhakarva küngaste vahel laius hallikassinine järv, mille keskel tummas vaikuses seisid helesinised jääkamakad, mõni suurem, mõni väiksem. Ei oskagi öelda, kas tegu oligi üksikute kamakatega, või ainult mõne suure lahmaka veepealsete tippudega. Igatahes uudistamist seal jätkus ja fotokogu sai ka tugevat täiendust.



Ega's midagi, põrutasime edasi lõuna poole ning järgmine suurem koht, mis ette jäi, oli Queenstown. Vahetult enne seda sattusime kaljude vahel nägema üht silda, kust inimesed 40m kõrguselt pea ees alla jõkke hüppasid. Paraku oli neil kummist tross jalgade küljes ja tuli välja, et tegu oli väidetavalt esimese kommertsliku bungyhüppe asukohaga maailmas. Eks selle üle on vaieldud ja vaieldakse ka edaspidi, igatahes tuli välja, et kahele meist oli omaette eesmärgiks seatud Uus-Meremaal üks bungyhüpe sooritada. Või mõnel puhul ka kaks. Mingu see siis maksma palju läheb. Paraku ei olnud need kaks mina ja Kaarin (on omaette küsimus muidugi, kas Kaarin üleüldse kunagi võiks pähe võtta kusagilt kõrgusest alla karata). Hüppeid vaadates oleks tahtnud selle asja ära proovida küll, kuid atraktsiooni hind oli siiski minu arust ühe paarisekundilise hetke eest pisut liiga palju välja käia. Vast umbes poolteist tuhat Eesti raha. Ja nii sai otsustatud, et kuna ma polnud bungyhüpet endale mingiks eesmärgiks seadnud, siis pidasin paremaks selle raha eest miskit muud ette võtta. Mati-Liisi aga järgmisel päeval oma säästud sinna jätsid ja selle elamuse osaliseks said. Mine Sa võta kinni, kas oleks pidanud ka hüppama või mitte - eks ta korraks kadedaks tegi, aga samas ei jäänud see mind ka kuidagi piinama või suurt kahetsust hinge. Rääkimata rahast, mis rahakotti jäi. Või noh, mujal ära kulus:)

Queenstownis ööbisime, nagu ka Mt. Cook'il ja päris mitmel puhul edaspidigi, DOC telkimisalal. DOC on seal midagi meie RMK sarnast. Igatahes on positiivne, et seal (suuresti erinevalt Austraaliast) on üpris lihtne telkimiskohta leida. See pole küll päris tasuta, kuid siiski tüki odavam kui karavaniparki minna. DOCi campgroundides oli kasutusel iseteendidus - pidid raha ümbrikuga karpi panema ja sama koodiga lipuga oma telgi külge riputama. Suuresti südametunnistuse asi, sest ega neist kastidest igal hommikul ilmselt raha korjamas ei käidud ja ilmselt ei tehtud seal ka teab mis suurt kontrolli, kes ja kui palju maksnud on. Meie südametunnistus jäi enamvähem puhtaks - no vähemalt pool sellest. Kuna me magasime 4kesi ühes telgis, siis maksime igal pool 2 inimese eest. Sest tavaliselt selles telgis 2 inimest magab:) Aga no vähemalt maksime. Ja pealegi mõnel ööl oli pisut külm:)

To be continued...