Mõni pikstuur Mildura elust, hostelist ja tööst
http://picasaweb.google.com/apunkto/EluMilduras
reede, 27. märts 2009
tarkusetera
Eile tööl tualetis "number two" käigus arvutasin välja, et viinamarjafarmis 4 minuti "stritsli punumise" eest teenin ma Austraalias 1 dollari. Ja natuke pealegi.
Vat nii on, nagu elu käib.
Vat nii on, nagu elu käib.
pühapäev, 22. märts 2009
argi päev
Servus,
Aeg taas anda väike ülevaade Auntile ja Corinne tegemistest seitsme maa ja mere taga. Eile sai meil täis esimene kuu Austraalias ning üldiselt jõudsime järeldusele, et siiatulekut kuidagi kahetsema ei pea. Igati lahe kogemus. Milduras oleme nüüdseks elanud 2 nädalat ja vähmeasti samapalju on plaanis siin veel resideeruda. Kui esimene mulje siinsest elu-olust ning inimestest oli üpris vastumeelne, siis nüüdseks oleme siinse eluga harjunud ja ka seltskonda suhteliselt sisse sulandunud ning lahedaid tuttavaid leidnud. Kõige paremini saame siin läbi Cederic'u ja Annega, kes on üpris huvitav paar - prantslane ja sakslane, kes tuttavaks said hoopiski Iirimaal elades. Ja Mildurasse sattusid nad meist järgmisel päeval, mistõttu nendega oli esialgu kergem juttu ajada kui vanade olijatega. Muidugi endiselt häirib siin see massiline suitsetamine, aga üldiselt tunneme ennast siin päris koduselt.
Kaks nädalat oleme nüüdseks ka tööd teinud, kuid kahjuks ei ole saanud teha tööd niipalju kui tahtnud oleks - hea meelega teeks 7 päeva nädalas 8-10 tunniseid päevi, et saaks raha kiiremini kokku ja edasi reisida. Paraku ei ole nii püsiva töö peale sattunud ja tihti tuleb ette poolikuid või siis sootuks vabu päevi. Karin sai teisel nädalas õnneks 6 päeva korralikult tööd teha, mille sisse mahtus ka üks 10,5h tunnine tööpäev. Negatiivse külje pealt aga tuli seda tööd (Viinamarjade puhastamine) teha ühe koha peal püsti seistes ja see jalgadele ja seljale mitte väga hea ei ole.
Kui Karin on siin kahe nädala jooksul saanud teha kahte tööd - viinamarju korjanta ja neid puhastada, siis minu tööpäevad on olnud pisut vaheldusrikkamad - olen viinamarjakaste kaanetanud, viinamarju korjanud, "cartingut" teinud (korjajate 10kg viinamarjaämbrite traktorile ning sealt maha laadimine), viinamarjapõllul katteid maha võtnud jne. Üldiselt võib öelda, et viinamarjade korjamine on kõige halvem töö, kuna selle eest on väga raske mingit normaalset raha saada. Carting maksab üpris hästi, kuid seda ei saa tihtipeale 8h päevas teha. Esmaspäevast alustan igatahes taas uues farmis, näis, mida seal tegema hakkan, aga ilmselt see taaskord viinamarjadega seotud saab olema. Viimaseid olen söönud ikka iga päev mitu head kilo ja isu pole veel täis saanud. Ahjaa - kui te järgmine kord rosinaid sööte, siis võite mõelda selle peale, et võibolla olen ma mõnele jalaga peale astunud või siis otse mõnest viinamarjakobarast magusa ampsu hauganud. Head isu :)
Milduras pole me veel eriti laia pilguga ringi vaadanud või huvitavaid tegevusi otsinud. Plaanis on nagu kogu aeg, aga pole lihtsalt viitsinud ja raha ei taha ka igasugu tühja-tähja peale siin kulutada. Korra käisime vaatamas üht järve, aga see oli ka ära kuivanud. Lisaks kuumale saime paari päeva jooksul ka sügisest jahedust tunda, kui temperatuur öösel 10 ja päeval 20 kraadi piiresse jäi, kuid tänaseks on ilm jälle kuumaks läinud ja päevapeale kerib termomeeter 30 kraadi juurde üles küll. Sellise kuumaga kulub hästi marjaks ära üle tee asuv Irymple ujumisbassein, kuhu päikese eest end jahutama saab minna. Lisaks niisama istumisele on saanud aega ka korvpalliga sisustada ja pisukese kihutustöö tulemusena õnnestub varsti ehk rahvast ka jalgpalliväljakule vedada:)
Üks vaba aja veetmise võimalus on käia poes, ja seda oleme siin ka ohtrasti teinud ning õhtuti on saanud harjumuseks endale ise süüa vaaritada. Näituseks täna kulus poes nii 400 krooni ringis rahasid ja ostetud sai paari päeva toit, sealjuures enamik ostetud kraami on oma klassi odavaim või siis special-hindadega. Ja ei saa üldse mitte öelda, et see tähendaks, et too kraam kuidagi muust vähem kvaliteetsem oleks, vahel jääb isegi arusaamatuks, mille järgi need hinnad on pandud. Et aga toit siinmail eestlasele väga odav ei tundu, siis lisan siia tänase ostukorvi sisu:
Sedasi see eluke meil siin veereb ja ilmselt midagi väga põnevat meil enne paari nädalat kirja panna pole. Ahjaa, viimase huvitavama seigana võib mainida, et sai selline mürgiämblik nagu redback ka põllul oma silmaga ära nähtud - on teine pisike nagu kirbusitt, aga võib inimese ära tappa. On loodus ikka igasugu jama välja mõelnud, mis?
Kena kevadet teile Eestimaa sisse!
Aeg taas anda väike ülevaade Auntile ja Corinne tegemistest seitsme maa ja mere taga. Eile sai meil täis esimene kuu Austraalias ning üldiselt jõudsime järeldusele, et siiatulekut kuidagi kahetsema ei pea. Igati lahe kogemus. Milduras oleme nüüdseks elanud 2 nädalat ja vähmeasti samapalju on plaanis siin veel resideeruda. Kui esimene mulje siinsest elu-olust ning inimestest oli üpris vastumeelne, siis nüüdseks oleme siinse eluga harjunud ja ka seltskonda suhteliselt sisse sulandunud ning lahedaid tuttavaid leidnud. Kõige paremini saame siin läbi Cederic'u ja Annega, kes on üpris huvitav paar - prantslane ja sakslane, kes tuttavaks said hoopiski Iirimaal elades. Ja Mildurasse sattusid nad meist järgmisel päeval, mistõttu nendega oli esialgu kergem juttu ajada kui vanade olijatega. Muidugi endiselt häirib siin see massiline suitsetamine, aga üldiselt tunneme ennast siin päris koduselt.
Kaks nädalat oleme nüüdseks ka tööd teinud, kuid kahjuks ei ole saanud teha tööd niipalju kui tahtnud oleks - hea meelega teeks 7 päeva nädalas 8-10 tunniseid päevi, et saaks raha kiiremini kokku ja edasi reisida. Paraku ei ole nii püsiva töö peale sattunud ja tihti tuleb ette poolikuid või siis sootuks vabu päevi. Karin sai teisel nädalas õnneks 6 päeva korralikult tööd teha, mille sisse mahtus ka üks 10,5h tunnine tööpäev. Negatiivse külje pealt aga tuli seda tööd (Viinamarjade puhastamine) teha ühe koha peal püsti seistes ja see jalgadele ja seljale mitte väga hea ei ole.
Kui Karin on siin kahe nädala jooksul saanud teha kahte tööd - viinamarju korjanta ja neid puhastada, siis minu tööpäevad on olnud pisut vaheldusrikkamad - olen viinamarjakaste kaanetanud, viinamarju korjanud, "cartingut" teinud (korjajate 10kg viinamarjaämbrite traktorile ning sealt maha laadimine), viinamarjapõllul katteid maha võtnud jne. Üldiselt võib öelda, et viinamarjade korjamine on kõige halvem töö, kuna selle eest on väga raske mingit normaalset raha saada. Carting maksab üpris hästi, kuid seda ei saa tihtipeale 8h päevas teha. Esmaspäevast alustan igatahes taas uues farmis, näis, mida seal tegema hakkan, aga ilmselt see taaskord viinamarjadega seotud saab olema. Viimaseid olen söönud ikka iga päev mitu head kilo ja isu pole veel täis saanud. Ahjaa - kui te järgmine kord rosinaid sööte, siis võite mõelda selle peale, et võibolla olen ma mõnele jalaga peale astunud või siis otse mõnest viinamarjakobarast magusa ampsu hauganud. Head isu :)
Milduras pole me veel eriti laia pilguga ringi vaadanud või huvitavaid tegevusi otsinud. Plaanis on nagu kogu aeg, aga pole lihtsalt viitsinud ja raha ei taha ka igasugu tühja-tähja peale siin kulutada. Korra käisime vaatamas üht järve, aga see oli ka ära kuivanud. Lisaks kuumale saime paari päeva jooksul ka sügisest jahedust tunda, kui temperatuur öösel 10 ja päeval 20 kraadi piiresse jäi, kuid tänaseks on ilm jälle kuumaks läinud ja päevapeale kerib termomeeter 30 kraadi juurde üles küll. Sellise kuumaga kulub hästi marjaks ära üle tee asuv Irymple ujumisbassein, kuhu päikese eest end jahutama saab minna. Lisaks niisama istumisele on saanud aega ka korvpalliga sisustada ja pisukese kihutustöö tulemusena õnnestub varsti ehk rahvast ka jalgpalliväljakule vedada:)
Üks vaba aja veetmise võimalus on käia poes, ja seda oleme siin ka ohtrasti teinud ning õhtuti on saanud harjumuseks endale ise süüa vaaritada. Näituseks täna kulus poes nii 400 krooni ringis rahasid ja ostetud sai paari päeva toit, sealjuures enamik ostetud kraami on oma klassi odavaim või siis special-hindadega. Ja ei saa üldse mitte öelda, et see tähendaks, et too kraam kuidagi muust vähem kvaliteetsem oleks, vahel jääb isegi arusaamatuks, mille järgi need hinnad on pandud. Et aga toit siinmail eestlasele väga odav ei tundu, siis lisan siia tänase ostukorvi sisu:
Sedasi see eluke meil siin veereb ja ilmselt midagi väga põnevat meil enne paari nädalat kirja panna pole. Ahjaa, viimase huvitavama seigana võib mainida, et sai selline mürgiämblik nagu redback ka põllul oma silmaga ära nähtud - on teine pisike nagu kirbusitt, aga võib inimese ära tappa. On loodus ikka igasugu jama välja mõelnud, mis?
Kena kevadet teile Eestimaa sisse!
pühapäev, 15. märts 2009
maailm on imeline
Kuna viinamarjade korjamisest ja nendega tegelemisest ei ole väga palju kirjutada siis vahelduseks mõned huvitavamad seigad, mis seoses Austraaliamaaga silma on jäänud:
- Sydney's jalgsi ringi liikumine on üpris tülikas, kuna fooride taga tuleb oodata hoopiski kauem kui seda näiteks Tallinnas või Tartus teha tuleb. Lisaks ei satu jalakäijate rohelised kuidagi tsüklisse ka, nii juhtubki, et iga 10m tagant tuleb mõni minut oodata, mis pole üldse kõige meeldivam. Samas tundub, et punast tuld väga millekski ei panda - rahvas voolab üle tee ikkagi ja end ainukesena rohelist tuld ootamas leida võib olla päris tobe. Korra proovisin ka ise niimoodi punasega üle tee tormata - äärepealt oleks takso alla jäänud :)
- Tsurkade poes ja söögikohtades pole hindu - äärmiselt nõme süsteem, eriti kui Sa tahad oma kulutustel silma peal hoida. Igatahes on tsurkad selle tõttu vähemalt kahest potentsiaalsest kliendist ilma jäänud, kuna me ei hakka ostma asju, mille hinnad selguvad alles kassas.
- Inimesed on harjumatult viisakad, "sorry" on sõna, mida igal päeval kuuleb kümneid kordi. Mitte et see halb oleks, aga harjumatu küll, sest vabandatakse tõesti kõige peale. Näiteks kui poe vahekäigus satuvad vastamisi kaks ostukärdega ostjat, siis on võimatu et nad üksteisest niimoodi mööda lähevad, et nad sorry ei ütle :) Lisaks kui satud tänaval kellelegi rohkemaks kui millisekundiks otsa vaatama, siis võid olla kindel, et Sa kuuled vähemalt "How are you?" või mõne kommentaari ilma või mõne muu päevakajalise teema kohta.
- Teepikkusi mõõdetakse siin ajas - kui möödakäiatelt küsida, kus on see või teine koht, siis vastuseks saad alati, et sinna on 10 minutit sõitu või 15 minutit jalutada vms. Samamoodi nagu Eestis on reklaamitahvlitel "Selver 2km", on siin "McDonalds 10min".
- Enamikel linnadel on vähemasti 1-2 raadiokanalit ja tihtipeale ka mitu telekanalit otsa. Vähemasti Mildura's, mis ei tundu meeletult suur linn olema (kuigi see võib olla petlik, kuna siin on enamus maju ühekordseid ja ei teki klassikalise linna tunnet), on siin vähemalt 3 kohalikku telekanalit.
- Poes kaardiga makstes saab ostule lisaks ka sularaha välja võtta. See on üpris mugav viis Eesti arvelt raha võtmiseks, kuna ATM-ist või ülekandega seda tehes lisandub kenake teenustasu.
- Iga asja jaoks on vaja aadressi - telefoninumbri jaoks, pangakonto tegemiseks, auto registreerimiseks, töö saamiseks jne. Ei saa öelda, et Eestis kusagi aadressi ei küsita, aga siin ei saa nimetatud tegevusi ilma aadressita üleüldse teha.
- Politseiautot kohtab siin haruharva, põhjuseks ilmselt rohke liikluskaamerate olemasolu - see süsteem on neil päris hästi juurdunud. Kuna meil pole siiamaani veel kusagile väga kiire olnud, pole olnud ka vajadust eriti kiirust ületada.
- Randades on lubatud ujuda lippudega märgistatud u 15m alal kogu pika ranna kohta. Põhjuseks haide oht, hoovused, ja suured lained - rannavalve ei jõua korraga suuremat ala kindlustada.
- Internetiühenduse eest makstakse mahupõhiselt, mitte kuu kaupa nagu meil harjunud olen. Seetõttu ei kohta siin eriti kusagil vaba wifit, kuna see apsakas avalduks kohe netiarvel.
- Ringidel, mida siin on rohkem kui Eestis, käib liiklus nii, et ringi tuleb võtta kui tavalist ristmikku - kui otse üle lähed, siis suunda ei näita, kui tahad ringilt vasakule minna, näitad vasakut suunda, kui paremale, siis paremat. Kui teed tagasipööret siis peab parem suund vist niikaua sees olema, kuni ringilt maha keerad. Ringilt väljumisel suunda ei näidata. Ringide rohkus on ilmselt tingitud sellest, et reguleerimata ristmiku mõistet neil ei paista olema.
- Maanteel on liiklusohutuse tarbeks iga paarikümne kilomeetri tagant puhkealad, kus on enamasti WC, vesi, mõned lauad-pingid ja vahel ka mõni tuletegemise tarbeks ehitatud ahi. Tee kõrval on sildid, mis soovitavad Sul vähemalt iga 2 tunni tagant neis peatus teha ja end värskendada.
- Liiklusmärgid ja tahvlid on detailsemad kui Eestis, enamasti on märgil lisaks selle tähendus sõnadega välja toodud, aga näiteks kiirusepiirangute märkidel võib tihti näha teateid a la "Suured trahvid", "Võib lubadest ilma jääda", "Hakka nüüd kiirust vähendma" jne. Mugav on see, et enne kurvi on enamasti märk, mis näitab soovituslikku kiirust selles kurvis - hea on see seepärast, et kui märk näitab, et kurv on läbitav näiteks 85km/h, siis Sa võid julgelt sinna 85ga sisse sõita - Eestis üldiselt tuleb tihtipealt enne kurvi kiirust rohkem maha kruvida, sest vahel on kurv selline, et Sa ei saa kurvi alguses õieti hinnata, kui kiiresti sealt läbi saab vurada.
- Kõik väikelinnad kuhu me siiamaani oleme sattunud on väga ühesugused - on üks nö peatänav, ja selle ääres asuvad kõikvõimalikud asutused, poed, söögikohad jne jne. Majad on sellise tänava ääres reeglina ühekordsed ning majade vahel ei eksisteeri vahesid, kõik majad on üksteise küljes. Pole veel näinud sellist Eesti mõistes traditsioonilist väikeasulat, kus keskuses eksisteerib enamasti mingisugune väljak või plats. Mõnes mõttes on see muidugi mugav - otse läbi linna sõites näed korraga ära väga suure osa asutustest, mis selles linnas on :)
- Kaks suuremat poeketti, Woolworths ja Coles toodavad ise vähemasti pooli asju mida poes müüa on ja need asjad on enamasti u 20% odavamad kui muude kaubamärkide vastavad tooted. Mõne asja puhul ei pruugi need tooded küll olla nii kvaliteetsed, kuid ülselt oleme enamasti neid eelistanud ja praegugi seisavad külmkapis Woolworthsi piim, sai, või, hommikusöögihelbed, makaronid jne jne. Seda trendi kohtab viimasel ajal aina rohkem ka Eestis vist, vähemasti Selver-ist võis leida Selveri limonaadi ja veel miskit säärast kraami aga siin on see eriti levinud.
- Tänavad on enamasti suhteliselt struktureeritud, mitte ristirästi nagu meil. Orienteeruda on selles mõttes lihtsam, et tänavate kaart on enamasti ruuduline :)
- Poodides panevad müüjad ise Su kauba kilekottidesse, või kui Sul on oma ostukott kaasas, siis pistavad sinna.
- Sydney's oli vahepeal tunne, et kõik muudkui jooksevad - tervisesportlaste osakaal on kaugelt suurem kui Eestis. Jooksjaid kohtas hulgaliselt isegi siis, kui väljas nii kuum, et me ei tahtnud päikese käes isegi jalutada mitte.
- Tihtipeale on randades ja asulates kraanid joogiveega
- Loomapoodides müüakse kassi- ja koerapoegi. Seega kui tahan, et Karin sulama hakkaks siis on vaja ta korraks Loomapoodi vedadada ja juba ta valgubki mööda põrandat laiali :)
- Jalakäijate foor on roheline ainult kümmekond sekundit - pärast seda hakkab seal punane vilkuma aga nagu ma aru olen saanud, siis selle vilkuva punasega võib veel üle minna. Võibolla tähistab roheline seda, et selle jooksul võib tee ületamist alustada ja kui punane vilgub, siis enam teele astuda ei tohi, aga kuna kõik selle vilkuva punasega veel rahumeeles teele astuvad, siis teeme seda ka meie.
Sellised on siis mõned asjad, mis meile on silma jäänud kui pisut harjumatud, 100% kindel ma pole, et kõik eeltoodu faktiliselt õige on, aga nii vähemalt meile on tundunud. Sai jälle pikk jutt, aga kuna mul on vaba päev ja Karin on tööl, siis peale lugemise-kirjutamise siin väga miskit teha pole. Ahjaa, lihtsalt ei saa mainimata jätta, et täna öösel magas me toas üks inglane voodis ainult pooleldi, sest ta oli tulles nii purjakil, et ei suutnud terves pikkuses voodisse ronida. Nii ta siis magas põlvili maas ja ülekeha voodi peal. Igasugu tolguseid siin on, nagu Mati selle kohta ilmselt ütleks :)
Ahjaa, ja eile oli see päev, kus meil esmakordselt raha liikumine ka positiivses suunas toimus, sest sain kätte oma esimese palga. Ümbrikul seisis küll nimi "Auntie" aga noh, tähtsam oli sisu :)
- Sydney's jalgsi ringi liikumine on üpris tülikas, kuna fooride taga tuleb oodata hoopiski kauem kui seda näiteks Tallinnas või Tartus teha tuleb. Lisaks ei satu jalakäijate rohelised kuidagi tsüklisse ka, nii juhtubki, et iga 10m tagant tuleb mõni minut oodata, mis pole üldse kõige meeldivam. Samas tundub, et punast tuld väga millekski ei panda - rahvas voolab üle tee ikkagi ja end ainukesena rohelist tuld ootamas leida võib olla päris tobe. Korra proovisin ka ise niimoodi punasega üle tee tormata - äärepealt oleks takso alla jäänud :)
- Tsurkade poes ja söögikohtades pole hindu - äärmiselt nõme süsteem, eriti kui Sa tahad oma kulutustel silma peal hoida. Igatahes on tsurkad selle tõttu vähemalt kahest potentsiaalsest kliendist ilma jäänud, kuna me ei hakka ostma asju, mille hinnad selguvad alles kassas.
- Inimesed on harjumatult viisakad, "sorry" on sõna, mida igal päeval kuuleb kümneid kordi. Mitte et see halb oleks, aga harjumatu küll, sest vabandatakse tõesti kõige peale. Näiteks kui poe vahekäigus satuvad vastamisi kaks ostukärdega ostjat, siis on võimatu et nad üksteisest niimoodi mööda lähevad, et nad sorry ei ütle :) Lisaks kui satud tänaval kellelegi rohkemaks kui millisekundiks otsa vaatama, siis võid olla kindel, et Sa kuuled vähemalt "How are you?" või mõne kommentaari ilma või mõne muu päevakajalise teema kohta.
- Teepikkusi mõõdetakse siin ajas - kui möödakäiatelt küsida, kus on see või teine koht, siis vastuseks saad alati, et sinna on 10 minutit sõitu või 15 minutit jalutada vms. Samamoodi nagu Eestis on reklaamitahvlitel "Selver 2km", on siin "McDonalds 10min".
- Enamikel linnadel on vähemasti 1-2 raadiokanalit ja tihtipeale ka mitu telekanalit otsa. Vähemasti Mildura's, mis ei tundu meeletult suur linn olema (kuigi see võib olla petlik, kuna siin on enamus maju ühekordseid ja ei teki klassikalise linna tunnet), on siin vähemalt 3 kohalikku telekanalit.
- Poes kaardiga makstes saab ostule lisaks ka sularaha välja võtta. See on üpris mugav viis Eesti arvelt raha võtmiseks, kuna ATM-ist või ülekandega seda tehes lisandub kenake teenustasu.
- Iga asja jaoks on vaja aadressi - telefoninumbri jaoks, pangakonto tegemiseks, auto registreerimiseks, töö saamiseks jne. Ei saa öelda, et Eestis kusagi aadressi ei küsita, aga siin ei saa nimetatud tegevusi ilma aadressita üleüldse teha.
- Politseiautot kohtab siin haruharva, põhjuseks ilmselt rohke liikluskaamerate olemasolu - see süsteem on neil päris hästi juurdunud. Kuna meil pole siiamaani veel kusagile väga kiire olnud, pole olnud ka vajadust eriti kiirust ületada.
- Randades on lubatud ujuda lippudega märgistatud u 15m alal kogu pika ranna kohta. Põhjuseks haide oht, hoovused, ja suured lained - rannavalve ei jõua korraga suuremat ala kindlustada.
- Internetiühenduse eest makstakse mahupõhiselt, mitte kuu kaupa nagu meil harjunud olen. Seetõttu ei kohta siin eriti kusagil vaba wifit, kuna see apsakas avalduks kohe netiarvel.
- Ringidel, mida siin on rohkem kui Eestis, käib liiklus nii, et ringi tuleb võtta kui tavalist ristmikku - kui otse üle lähed, siis suunda ei näita, kui tahad ringilt vasakule minna, näitad vasakut suunda, kui paremale, siis paremat. Kui teed tagasipööret siis peab parem suund vist niikaua sees olema, kuni ringilt maha keerad. Ringilt väljumisel suunda ei näidata. Ringide rohkus on ilmselt tingitud sellest, et reguleerimata ristmiku mõistet neil ei paista olema.
- Maanteel on liiklusohutuse tarbeks iga paarikümne kilomeetri tagant puhkealad, kus on enamasti WC, vesi, mõned lauad-pingid ja vahel ka mõni tuletegemise tarbeks ehitatud ahi. Tee kõrval on sildid, mis soovitavad Sul vähemalt iga 2 tunni tagant neis peatus teha ja end värskendada.
- Liiklusmärgid ja tahvlid on detailsemad kui Eestis, enamasti on märgil lisaks selle tähendus sõnadega välja toodud, aga näiteks kiirusepiirangute märkidel võib tihti näha teateid a la "Suured trahvid", "Võib lubadest ilma jääda", "Hakka nüüd kiirust vähendma" jne. Mugav on see, et enne kurvi on enamasti märk, mis näitab soovituslikku kiirust selles kurvis - hea on see seepärast, et kui märk näitab, et kurv on läbitav näiteks 85km/h, siis Sa võid julgelt sinna 85ga sisse sõita - Eestis üldiselt tuleb tihtipealt enne kurvi kiirust rohkem maha kruvida, sest vahel on kurv selline, et Sa ei saa kurvi alguses õieti hinnata, kui kiiresti sealt läbi saab vurada.
- Kõik väikelinnad kuhu me siiamaani oleme sattunud on väga ühesugused - on üks nö peatänav, ja selle ääres asuvad kõikvõimalikud asutused, poed, söögikohad jne jne. Majad on sellise tänava ääres reeglina ühekordsed ning majade vahel ei eksisteeri vahesid, kõik majad on üksteise küljes. Pole veel näinud sellist Eesti mõistes traditsioonilist väikeasulat, kus keskuses eksisteerib enamasti mingisugune väljak või plats. Mõnes mõttes on see muidugi mugav - otse läbi linna sõites näed korraga ära väga suure osa asutustest, mis selles linnas on :)
- Kaks suuremat poeketti, Woolworths ja Coles toodavad ise vähemasti pooli asju mida poes müüa on ja need asjad on enamasti u 20% odavamad kui muude kaubamärkide vastavad tooted. Mõne asja puhul ei pruugi need tooded küll olla nii kvaliteetsed, kuid ülselt oleme enamasti neid eelistanud ja praegugi seisavad külmkapis Woolworthsi piim, sai, või, hommikusöögihelbed, makaronid jne jne. Seda trendi kohtab viimasel ajal aina rohkem ka Eestis vist, vähemasti Selver-ist võis leida Selveri limonaadi ja veel miskit säärast kraami aga siin on see eriti levinud.
- Tänavad on enamasti suhteliselt struktureeritud, mitte ristirästi nagu meil. Orienteeruda on selles mõttes lihtsam, et tänavate kaart on enamasti ruuduline :)
- Poodides panevad müüjad ise Su kauba kilekottidesse, või kui Sul on oma ostukott kaasas, siis pistavad sinna.
- Sydney's oli vahepeal tunne, et kõik muudkui jooksevad - tervisesportlaste osakaal on kaugelt suurem kui Eestis. Jooksjaid kohtas hulgaliselt isegi siis, kui väljas nii kuum, et me ei tahtnud päikese käes isegi jalutada mitte.
- Tihtipeale on randades ja asulates kraanid joogiveega
- Loomapoodides müüakse kassi- ja koerapoegi. Seega kui tahan, et Karin sulama hakkaks siis on vaja ta korraks Loomapoodi vedadada ja juba ta valgubki mööda põrandat laiali :)
- Jalakäijate foor on roheline ainult kümmekond sekundit - pärast seda hakkab seal punane vilkuma aga nagu ma aru olen saanud, siis selle vilkuva punasega võib veel üle minna. Võibolla tähistab roheline seda, et selle jooksul võib tee ületamist alustada ja kui punane vilgub, siis enam teele astuda ei tohi, aga kuna kõik selle vilkuva punasega veel rahumeeles teele astuvad, siis teeme seda ka meie.
Sellised on siis mõned asjad, mis meile on silma jäänud kui pisut harjumatud, 100% kindel ma pole, et kõik eeltoodu faktiliselt õige on, aga nii vähemalt meile on tundunud. Sai jälle pikk jutt, aga kuna mul on vaba päev ja Karin on tööl, siis peale lugemise-kirjutamise siin väga miskit teha pole. Ahjaa, lihtsalt ei saa mainimata jätta, et täna öösel magas me toas üks inglane voodis ainult pooleldi, sest ta oli tulles nii purjakil, et ei suutnud terves pikkuses voodisse ronida. Nii ta siis magas põlvili maas ja ülekeha voodi peal. Igasugu tolguseid siin on, nagu Mati selle kohta ilmselt ütleks :)
Ahjaa, ja eile oli see päev, kus meil esmakordselt raha liikumine ka positiivses suunas toimus, sest sain kätte oma esimese palga. Ümbrikul seisis küll nimi "Auntie" aga noh, tähtsam oli sisu :)
laupäev, 14. märts 2009
töö ja vile
Naispool on taas arvuti taha saanud ja nagu mõnele juba lubasin, siis seekord räägin olukorrast riigis mina.
Jätkuvalt resideerume Milduras. Ilm on soe, vihmane ja lämbe. Istun hetkel hosteli puhketoas, kus 2 sakslast ja prantslane telekast Top Geari vaatavad, kaunis valjuks on heli keeratud, peaks mainima. Ja kuigi kell on alles pool 2, siis on hetkel majas üsna palju inimesi. Põhjuseks vihm, mis, hea muidugi, et ta siin kõrbenud maal taevast alla tuleb, ei võimalda viinamarju korjata. Ja paljud just sellega siin raha teenivad. Tõusime täna tavapäraselt 3veerand 7, aga ainult selleks, et ülejäänud päev mitte midagi tehes mööda saata. Polnud nagu tahtmist millegagi tegeleda ja noh...väljas sadas:)
Kui teid huvitab, mis toredad inimesed siin koos on, siis praegu elab siin:
3 eestlast
5 prantslast
4 iirlast
2 inglast
8 sakslast
2 korealast
pluss mõned, kelle rahvust ma ei ole suutnud määrata.
Esimest korda selle maja uksest sisse astudes mõtlesin, et mis nali, see küll mingi hostel pole. Oleks nagu kellegi (koristamata) majja astunud. Nüüdseks olen aga harjunud ja kärab siin elada küll. Inimesed on sõbralikud ja kuna enamus peab hommikul vara tõusma, siis austatakse öörahu reeglit. Kui nüüd kulude-tulude tasakaalustamiseks veidi suuremat raha saaks teenida, annaks siinsele kohale hindeks 3+. Tuleb mainida, et miskipärast on kõik suured suitsusõbrad. Raha kokku hoidmiseks tehakse tobi paberist, purust ja otsa käivast junnist (filter siis) ise valmis. Paistab, et nii mõnedki on sellise viisi avastanud. Ja kui ma ka tahaks õhtuti väljas istuda ja juttu ajada, siis kuna kõik see mees seal hoolega tossab, istun parema meelega toas.
Viinamarjade kojamine on iseenesest lihtne töö: vehid noaga viinamarjakobarate varsi läbi lõigata, suunad kobara äbrisse ja loendad, mitmes ämbritäis parajasti käsil- makstakse korjatud ämbritäite pealt. Esimesel päeval läksin noaga muidugi veidi hoogu ja lõikasin korduvalt vasaku käe nimetissõrme ja oleksin pöidlalt peaaegu jupi küljest lõiganud. Eks kogemustest õpitakse, sest rohkem ma ennast lõikama ei ole kippunud. Tööpäeva lõpus näeme kõik välja nii, nagu oleks mullas püherdanud. Aga viinamarjad maitsevad head...mhm:) Nagu juba mainitud, siis vihmaga korjata ei saa, mistõttu oleme kokkuvõttes peaaegu 3 päeva sundpuhkust saanud. Samas leidub siin ka selliseid, kellel on viies päev tööta. Polegi me olukord selles valguses kõige hullem:)
Meestel on muidugi eelis, sest olles looduse poolt saanud ebaõiglaselt rohkem jõudu, saavad nad ilmast hoolimata kuskil kaste tõsta või muud moodi kasulikud olla. Nii on juhtunud, et sel ajal, kui mina hostelis olen pidanud istuma, on Anti just seda teinud - kastidega möllanud. Ja sealsamas farmis, kus me hetkel töötame, hoiab ta enamasti viinamarjade korjamisest kõrvale, ainult selle vabandusega, et farmer on talle andnud ülesandeks viinamarjaämbreid kokku korjata, marju kuivama panna või traktorit juhtida (tegelt saab ta selle töö eest rohkem raha). Ja siis ta imestab, miks ma peale 8t tundi korjamist tüdinud olen:)
Austraalias on lahe. Siin on enamasti soe, inimesed on lahked, naeratavad ja ütlevad sulle sweetie ja dal (see peaks siis olema lühend sõnast darling:P, kirjapilt on vaieldav), palmid lisavad loodusele troopilisust, linnud ja loomad on teistsugused, austraalia-inglise keel (sinna hulka siinsete iirlaste ja inglaste pooleldi arusaamatu jutt) on lihtsalt puhas nauding.
Eks siin leidu ka negatiivset, nagu näiteks tüütud kärbsed, kallid hinnad, varakult pimenevad õhtud ja et teid, mu sõbrad, ei ole siin.
Austraalias olles tahaks kindlasti känguru liha ära proovida. Väga raske see pole, sest poes on nimetatu täiesti olemas, marinaadis ja ilma, nii et tuleb kätte võtta, osta ja küpsetada ja loota, et maitseb hea. Siiani olen selle kohta ainult kiidusõnu kuulnud.
Kanjets.
Hoiame teile pöialt, Eestis pidavat külm ja märg olema. Meile siin hoian ka pöialt, et Päikse käes ennast jälle ära ei põletaks:P
Krn
Jätkuvalt resideerume Milduras. Ilm on soe, vihmane ja lämbe. Istun hetkel hosteli puhketoas, kus 2 sakslast ja prantslane telekast Top Geari vaatavad, kaunis valjuks on heli keeratud, peaks mainima. Ja kuigi kell on alles pool 2, siis on hetkel majas üsna palju inimesi. Põhjuseks vihm, mis, hea muidugi, et ta siin kõrbenud maal taevast alla tuleb, ei võimalda viinamarju korjata. Ja paljud just sellega siin raha teenivad. Tõusime täna tavapäraselt 3veerand 7, aga ainult selleks, et ülejäänud päev mitte midagi tehes mööda saata. Polnud nagu tahtmist millegagi tegeleda ja noh...väljas sadas:)
Kui teid huvitab, mis toredad inimesed siin koos on, siis praegu elab siin:
3 eestlast
5 prantslast
4 iirlast
2 inglast
8 sakslast
2 korealast
pluss mõned, kelle rahvust ma ei ole suutnud määrata.
Esimest korda selle maja uksest sisse astudes mõtlesin, et mis nali, see küll mingi hostel pole. Oleks nagu kellegi (koristamata) majja astunud. Nüüdseks olen aga harjunud ja kärab siin elada küll. Inimesed on sõbralikud ja kuna enamus peab hommikul vara tõusma, siis austatakse öörahu reeglit. Kui nüüd kulude-tulude tasakaalustamiseks veidi suuremat raha saaks teenida, annaks siinsele kohale hindeks 3+. Tuleb mainida, et miskipärast on kõik suured suitsusõbrad. Raha kokku hoidmiseks tehakse tobi paberist, purust ja otsa käivast junnist (filter siis) ise valmis. Paistab, et nii mõnedki on sellise viisi avastanud. Ja kui ma ka tahaks õhtuti väljas istuda ja juttu ajada, siis kuna kõik see mees seal hoolega tossab, istun parema meelega toas.
Viinamarjade kojamine on iseenesest lihtne töö: vehid noaga viinamarjakobarate varsi läbi lõigata, suunad kobara äbrisse ja loendad, mitmes ämbritäis parajasti käsil- makstakse korjatud ämbritäite pealt. Esimesel päeval läksin noaga muidugi veidi hoogu ja lõikasin korduvalt vasaku käe nimetissõrme ja oleksin pöidlalt peaaegu jupi küljest lõiganud. Eks kogemustest õpitakse, sest rohkem ma ennast lõikama ei ole kippunud. Tööpäeva lõpus näeme kõik välja nii, nagu oleks mullas püherdanud. Aga viinamarjad maitsevad head...mhm:) Nagu juba mainitud, siis vihmaga korjata ei saa, mistõttu oleme kokkuvõttes peaaegu 3 päeva sundpuhkust saanud. Samas leidub siin ka selliseid, kellel on viies päev tööta. Polegi me olukord selles valguses kõige hullem:)
Meestel on muidugi eelis, sest olles looduse poolt saanud ebaõiglaselt rohkem jõudu, saavad nad ilmast hoolimata kuskil kaste tõsta või muud moodi kasulikud olla. Nii on juhtunud, et sel ajal, kui mina hostelis olen pidanud istuma, on Anti just seda teinud - kastidega möllanud. Ja sealsamas farmis, kus me hetkel töötame, hoiab ta enamasti viinamarjade korjamisest kõrvale, ainult selle vabandusega, et farmer on talle andnud ülesandeks viinamarjaämbreid kokku korjata, marju kuivama panna või traktorit juhtida (tegelt saab ta selle töö eest rohkem raha). Ja siis ta imestab, miks ma peale 8t tundi korjamist tüdinud olen:)
Austraalias on lahe. Siin on enamasti soe, inimesed on lahked, naeratavad ja ütlevad sulle sweetie ja dal (see peaks siis olema lühend sõnast darling:P, kirjapilt on vaieldav), palmid lisavad loodusele troopilisust, linnud ja loomad on teistsugused, austraalia-inglise keel (sinna hulka siinsete iirlaste ja inglaste pooleldi arusaamatu jutt) on lihtsalt puhas nauding.
Eks siin leidu ka negatiivset, nagu näiteks tüütud kärbsed, kallid hinnad, varakult pimenevad õhtud ja et teid, mu sõbrad, ei ole siin.
Austraalias olles tahaks kindlasti känguru liha ära proovida. Väga raske see pole, sest poes on nimetatu täiesti olemas, marinaadis ja ilma, nii et tuleb kätte võtta, osta ja küpsetada ja loota, et maitseb hea. Siiani olen selle kohta ainult kiidusõnu kuulnud.
Kanjets.
Hoiame teile pöialt, Eestis pidavat külm ja märg olema. Meile siin hoian ka pöialt, et Päikse käes ennast jälle ära ei põletaks:P
Krn
kolmapäev, 11. märts 2009
pikstuur III
Vahepeal on saanud veel mõned pildid klõpsitud:
http://picasaweb.google.com/apunkto/SydneyAustralianMuseum
http://picasaweb.google.com/apunkto/SidneyMilduraSoit
http://picasaweb.google.com/apunkto/SydneyAustralianMuseum
http://picasaweb.google.com/apunkto/SidneyMilduraSoit
pühapäev, 8. märts 2009
reis kuule
Sedakorda siis panen paar mõtet kirja üpris kahtlases urkamoodi hostelis - ehk siis oleme oma reisiga Mildurasse välja jõudnud. Sellega seoses oleme ületanud ka New South Walesi piiri ja resideerume Victoria osariigis. Nimelt saime Blackheatis juba järgmisel hommikul kõne, et tegelikult oleks meile Milduras ikkagi tööd pakkuda ja nii me sinnapoole siis ka oma autonina suunasime. Ehk siis plaan põhja liikuda ja Brisbane külastada läks kiirelt ümbermängimisele - uus plaan on mõned nädalad siin tööd teha ning seejärel minna seda raha kulutama kas Adelaide'i, Melbourne või siis hoopiski mõlemasse. Igatahes tundub, et liikumine on pigem lõuna suunas meil.
Huvitava vahejuhtumina avastasime Blackheadis hommikul, et autost oli kütus imeväel lahkunud. Lisaks oli varganägu kaasa kahmanud ka bensiinipaagi korgi, mille eest tuli kohaliku mehaaniku juures välja käia 20 taala (u 180 eek). Alguses mõtlesin küll, et mehaanikul hea lolli välismaalast sellise hingehinnaga pügada, aga hiljem tanklas sai nähtud ka 25 taalast bensukorki. Järjekordselt näide sellest, et ei ole odav see elu siin maal. Kokkuvõttes siis läks selle seiklusega umbes 50 taala tühja.
Blackheat'ist sõitsime edasi Crowe'sse, kus ööbisime karavanipargis, telgis. Need on umbes poole odavamad kui hostelid, kuigi hinnad erinevad - telgikoha oleme saanud nii 14 kui ka 24 dollari eest. Üldiselt on neis olnud igati korralikud pesemisruumid, elekter jms, nii et väga kahju pole olnud seda raha maksta - esmapilgul võib tunduda 150 krooni telgikoha eest ju pisut palju.. Crowsse sõites tervitas meid meeldiva üllatusena Eesti lipp, nimelt oli sissesõidu lähistele rajatud Euroopa park, miskite põgenike mälestuseks. Ja kuna nende hulgas oli rohkesti eestlasi, siis sai ka Eesti lipp seal uhkesti lehvida.
Nagu alguses öeldud, siis hostel on pigem urkamoodi, aga ilmselt on veel hullemaid. Esmapilgul tundus see elamine siin ikka üpris vastumeelt, aga pisut harjumist ja tundub, et väga hull ehk ei ole. Kuigi oma hinda väärt ta vaevalt on, sest 150$ nädalas on umbes sama hind, mida Sydneys maksime, aga sealne koht oli pisut etem. Igatahes siia väga kauaks jääda ei tahaks ja enamuse aja oleme ilmselt kas tööl või kusagil linnapeal. Mildura on üpriski suur linn ning tegemist peaks siin vast olema küll - kujutasime ette, kuidas peaks Hay suguses väikelinnas elama, seal tundus küll, et pole ikka mitte midagi teha, lisaks ümberringi paljas tühermaa ja lähimasse asulasse vähemalt 80km.
Inimesi on siin igasuguseid ja igast rahvusest - paraku mingi osa neist manustab endale erinevatel viisidel erinevat kraami, see on üpris harjumatu. Sattus nii, et siin elutseb ka üks eestlane, kellel küll hiljuti pass ja üldse kõik ta asjad ära varastati:) Põnev, mis..
Täna sai ärgatud 6.30 ja üldiselt on päris suur väsimus peal, sestap midagi väga eredat pastakast välja ei suuda imeda. Kuna meile väga suitsetamine ei sümpatiseeri, siis me ülejäänud pööbliga välja istuma ei läinud ja otsustasin miskit kirja panna, et homme Mäkis üles visata. McDonaldsid on siin üpris ainsad kohad, kus oleme tasuta (peaaegu, sest ostame sealt tavaliselt väikese jäätise vms) netti leidnud. Kuna siin maksab igasugune nett mahu pealt, siis keegi eriti oma võrku lahti ei "unusta".
Homne töö peaks olema miski aiatöö umbes 90 aastase vanapapi juures. Vähemasti vaheldus, ma ei kujuta ette, et peaks kaks kuud järgemööda kaste kaanetama, ükskõik kui hästi see maksab. Aga väidetavalt just sedasama asja siin üks sell 2 kuud teinud on.
Head naistepäeva, naised!
Selline põnev avastus siis poeriilulilt
Huvitava vahejuhtumina avastasime Blackheadis hommikul, et autost oli kütus imeväel lahkunud. Lisaks oli varganägu kaasa kahmanud ka bensiinipaagi korgi, mille eest tuli kohaliku mehaaniku juures välja käia 20 taala (u 180 eek). Alguses mõtlesin küll, et mehaanikul hea lolli välismaalast sellise hingehinnaga pügada, aga hiljem tanklas sai nähtud ka 25 taalast bensukorki. Järjekordselt näide sellest, et ei ole odav see elu siin maal. Kokkuvõttes siis läks selle seiklusega umbes 50 taala tühja.
Blackheat'ist sõitsime edasi Crowe'sse, kus ööbisime karavanipargis, telgis. Need on umbes poole odavamad kui hostelid, kuigi hinnad erinevad - telgikoha oleme saanud nii 14 kui ka 24 dollari eest. Üldiselt on neis olnud igati korralikud pesemisruumid, elekter jms, nii et väga kahju pole olnud seda raha maksta - esmapilgul võib tunduda 150 krooni telgikoha eest ju pisut palju.. Crowsse sõites tervitas meid meeldiva üllatusena Eesti lipp, nimelt oli sissesõidu lähistele rajatud Euroopa park, miskite põgenike mälestuseks. Ja kuna nende hulgas oli rohkesti eestlasi, siis sai ka Eesti lipp seal uhkesti lehvida.
Crowe'st sõitsime järgmisel päeval Hay-sse, kus samuti öö telkisime. Ning järgmisel päeval jõudsime Mildurasse kohale, olles läbinud pisut üle 1000 kilomeetri. Ptui-ptui, aga auto ei ilmutanud selle reisi ajal mingeid ärevakstegevaid ilminguid:) Crowe's ja Hay's vaatasime ka pisut pikemalt ringi ning teepeale jäid veel nii mõnedki kohad, kus peatusi tegime (Bathurst, Young, Griffith jne), kuid neis midagi põrutavat ei näinud, millest siin rääkida võiks, pilte sai siin-seal klõpsitud.
Tüher Maa
Laupäeval helistas Connie (kes on selle hosteli "jumal", kus me ööbime) ning ütles, et saaksime tööle juba pühapäeval. Meile see sobis ja öö olime veel Milduras telgiga ning pühapäeva hommikul kobisime hosteli juurde. Selgus, et Karin siiski täna veel tööd ei saanud ning lõi hostelis aega surnuks, mina sain aga esimesed 5,5 tundi Austraalias tööd teha. Töö ise poleks saanud väga kergem enam olla: põhimõtteliselt panin viinamarjakastidele kaanesid peale ja tõstsin neid hunnikusse. Seda enam on muidugi tähelepanu väärt, et tasu selle eest jääb samasse suurusjärku, mis minu IT töö Eestis, vahest natuke suuremgi, oleneb kuidas siin oma maksusid deklareerima hakkame. Siin pole vist keegi õieti sotti saanud, kuidas täpselt WHM viisaga ikkagi tegema peaks ja teha võiks - mitteresidendi tulumaks on siin 29%, aga resident on samas keegi, kes elab ühes linnas vähemalt 6 kuud, või kavatseb seda teha. Mine siis võta kinni. Tundub, et on siiski kasulikum end kuidagi residendiks nihverdada, sest kolmandikku riigile ei tahaks jätta. Pealegi mida ma selle eest riigilt üldse saan?
Tüher MaaNagu alguses öeldud, siis hostel on pigem urkamoodi, aga ilmselt on veel hullemaid. Esmapilgul tundus see elamine siin ikka üpris vastumeelt, aga pisut harjumist ja tundub, et väga hull ehk ei ole. Kuigi oma hinda väärt ta vaevalt on, sest 150$ nädalas on umbes sama hind, mida Sydneys maksime, aga sealne koht oli pisut etem. Igatahes siia väga kauaks jääda ei tahaks ja enamuse aja oleme ilmselt kas tööl või kusagil linnapeal. Mildura on üpriski suur linn ning tegemist peaks siin vast olema küll - kujutasime ette, kuidas peaks Hay suguses väikelinnas elama, seal tundus küll, et pole ikka mitte midagi teha, lisaks ümberringi paljas tühermaa ja lähimasse asulasse vähemalt 80km.
Inimesi on siin igasuguseid ja igast rahvusest - paraku mingi osa neist manustab endale erinevatel viisidel erinevat kraami, see on üpris harjumatu. Sattus nii, et siin elutseb ka üks eestlane, kellel küll hiljuti pass ja üldse kõik ta asjad ära varastati:) Põnev, mis..
Täna sai ärgatud 6.30 ja üldiselt on päris suur väsimus peal, sestap midagi väga eredat pastakast välja ei suuda imeda. Kuna meile väga suitsetamine ei sümpatiseeri, siis me ülejäänud pööbliga välja istuma ei läinud ja otsustasin miskit kirja panna, et homme Mäkis üles visata. McDonaldsid on siin üpris ainsad kohad, kus oleme tasuta (peaaegu, sest ostame sealt tavaliselt väikese jäätise vms) netti leidnud. Kuna siin maksab igasugune nett mahu pealt, siis keegi eriti oma võrku lahti ei "unusta".
Homne töö peaks olema miski aiatöö umbes 90 aastase vanapapi juures. Vähemasti vaheldus, ma ei kujuta ette, et peaks kaks kuud järgemööda kaste kaanetama, ükskõik kui hästi see maksab. Aga väidetavalt just sedasama asja siin üks sell 2 kuud teinud on.
Head naistepäeva, naised!
@Mildura
Selline põnev avastus siis poeriilulilt
neljapäev, 5. märts 2009
pikstuur II
07.03.2009 - lisatud meie auto pilt ning Manly albumisse said mõned pildid kanuutamisest (http://picasaweb.google.com/apunkto/FreshwaterManlyJaCity#5310298327529319906), autoriks on Mati, kuna ma oma kaamerat sinna ei võtnud.
Kunagi pikemalt, praegu aga
- Saime esmaspäevaks töö Milduras
- Autost varastati esimesel öösel bensiini
- Täna telgime ja uudistame Crowe's
Mäkis saime niipalju netti, et sinimägede pildid üles panna:
http://picasaweb.google.com/apunkto/6FootTrackJenolanCaves
PS. Mõned pildid neist on pärit Mati aparaadi seest.
kolmapäev, 4. märts 2009
automon
Niisiis naasis, seiklused on nüüd alanud. Ja kuidas mitte pidada seikluseks asjaolu, et täna istusin esimest korda elus automaatkastiga auto rooli taha ning esimest korda asetses see rool paremal pool. Ja seda kõike otse Sydney südalinnas, linna suurima rongijaama ees, paarikümneminutilise jalutuskäigu kaugusel ooperimajast. Võib öelda küll, et igasugu jama on elus tehtud, aga see jääb küll pikaks ajaks meelde. Lisaks ei saanud kindlustust ka veel täna ära teha (allpool seletan), mis tähendas et kui ma mõnda paarimillist mersut koksan, siis puuvijade korjamisega seda just ära ei maksa.
Ometigi Kaarini abiga me linnast välja suutsime sõita ja teha ainult 3 suuremat möödalaskmist 120km peale:* raudteejaamast välja sõites keerasin kellelegi pisut ette, mitte ohtlikult aga piisavalt häirivalt, et saime kohe kurja signaalitamise osaliseks* mingil hetkel karjatas Karin, et "punane on ju!". Olin piisavalt ametis endale korrutamisega, et tuleb sõita vasakul pool ja nii ununes foori vaadata :) Karin ja pidurid päästsid seekord* Linnast väljas võtsime mäkist miskit lõunaks, parklasse viis 2 rada ja nende kõrvalt välja samuti 2. Minu poolt vaadates parempoolsete (väljaviivate siis) radade parempoolses reas seisis üks auto ja heas usus keerasin temast paremalt mööda. Eesti ekvivalent oleks see, et kui parklast viib välja 2 rada ja Sa oled neist parempoolsemas, siis järsku keerab keegi maanteelt Sinust vasakult mööda. Jube keeruline seletada - ühesõnaga otse vastassuunavööndisse :)
Õhtuks võib aga öelda, et saan valepidi liiklusest juba päris hästi sotti ja väiksemates asulates sõitmisega erilisi muresid ei tekkinud. Jalg enam ei värise ja kannatab kruiisida küll.
Ahjaa, autost ka. Sai soetatud selline jõhker pill nagu 89 aasta Ford Fairlan! Ühest küljest on tegu 20 aastat vana romuga, aga teisest küljest oli see masin oma aja luksusauto - sel on elektrilised aknad ja peeglid, digitaalne spidomeeter, kliimaseade, püsikiiruse hoidja, pardakompuuter, mis näitab hetkelist ja keskmist bensiinikulu, keskmist kiirust, eeldatavat võimalikku vahemaad järelejäänud bensiiniga, kesklukk, pioneeri cd mängija-raadio (okei, see pole 89st aastast) - kokkuvõttes omab see auto nii mõndagi, mida mõnel 10 aastat nooremalgi konkurendil pole, lisaks sentimentaalsele väärtusele.
Kuna siinmail on kombeks omada just mitte kõige väiksemate mootoritega autosid, on ka autode läbisõidud reeglina suuremad. Minu ford mõõdab minu käes ilmselt 300 000 km täis, kuigi mootor on konkreetsel isendil u 100 000km tagasi küll ära vahetatud. Enamasti aga lasevad originaalid siin 300 000 kanti. Samas sellise laeva (3,9 liitrine 6 silndriline) suurim miinus on, et ta heal meelel kütust neelab. Esialgu tundub et nii 12-13 liitrit ta 100km läbimiseks ära võib tarbida küll. Kuna bensiin on siin pisut odavam kui Eestis - umbes 9-10 krooni liiter, siis sõidukulu tuleb umkaudu sama suur.
Autost veel niipalju, et kui sellega esimest korda kiiremale maanteele jõudsime ja spidomeeter üle 90 näitas, siis järsku hakkas auto tegema üpris kohutavaid hääli ja pisut rappuma - igatahes oli tunne, et nüüdkohe tulevad rattad alt ära või lendab mootor õhku. Hääled kordusid kaootiliselt, olenemata sellest, kas mootor jooksis tühikäigul või andsin gaasi - korraks hakkas jaurama ja värisema, siis jäi jälle vaikseks. Olime Kariniga mõlemad näost valged juba - kiirtee ka, kuskil seisma jääda ei tohi. Lõpuks saime maha sõita ja sõitsime ühte väiksemasse linnaossa sisse ning nagu nõiaväel aeglasemalt sõites mingeid anomaaliad ei esinenud. Mõtlesin juba, et kust nüüd mehaaniku ja leiame ja pagan teab, palju see maksma võib minna, kuid tankisime pisut ning mõtlesime siiski veel korra maanteele proovida ja eelistada väiksemaid teid, kus kiirusepiirang enamasti on 80. Kõik sujus hästi, kuni mingil hetkel jälle sama jama, ainult et pisut vaiksemalt. Ja siis mingi hetk ma taipasin, milles asi on - nimelt on siin suurematel teedel teekattemärgistus tehtud selline, et pidev joon ei ole mitte lihtsalt maha värvitud, vaid on tehtud kerge mustriga, ja kui Sa sinna rattaga peale sõidad, siis see tekitab tugeva heli ja raputab pisut autot. Selle eesmärk on ilmselt see, et juht saaks kohe aru, kui ta hakkab üle pideva joone sõitma - kuna ma veel auto gabariite hästi ei tunnetanud, siis ilmselt ma nii mõnegi korra selle joone peale juhtusin. Igatahes suur kivi veeres südamelt kui aru saime, et auto polegi katki:) Selle üle saab tulevikus ilmselt päris mõnuga naerda veel..
Eks selgub tulevikus, kas sõiduvahend päris tema eest välja käidud raha väärt oli, aga selge oli see, et Sydneysse me kauemaks jääda ei tahtnud ja autot meil vaja oli. Ja käia mööda Sydneyt ringi autosid vaatamas ei olnud ka kuigi ahvatlev. Sest Sydney ei ole Tartu, mille ühest otsast teise Sa võid jalutada. Pigem on see sama suur kui meil pool maakonda, rääkimata sellest, et selles elab mingi 4 miljonit inimest. Igatahes auto soetatud sai ning seejärel algas bürokraatiline komejant: selgus, et me ei saa autot oma nimele võtta, kuna me ei saa kuidagi tõestada, et me NSW osariigis elame. Ei aidanud siin aadressi andmine ega pangast saadetud kirjad - nõuti mingitki ametlikku kirja, millel on peal nimi ja aadress, olgu selleks siis näiteks telefoniarve või pangakonto väljavõte. Seletasime, mis me seletasime ja tegime kurba nägu, aga midagi üle ei jäänud - olime sunnitud laskma pangast endale kirja Mati juurde saata (aadress, mida kasutasime) ning kuna see võtvat 5-7 päeva aega, siis niikaua ei saagi me autot oma nimele võtta (Siin on selline süsteem, et pärast auto ostmist on Sul 14 päeva aega sellega RTA-sse (siinne ARK) minna ja registreerimine oma nimele ümber teha). Kuna me aga Sydneyst ära läksime, siis peame lootma, et nädala pärast on meil mõni ajutine elamiskoht olemas, kuhu Mati saab tema aadressile tulnud kirja edasi saata ja meie sellega siis auto ära registreerida. Tundub et siin ei saa mitte midagi teha, kui Sul püsiv elukoht puudub - lisaks auto regamisele on seda vaja pangakonto loomisel, telefoninumbri saamisel jne jne. Ja enamus asju ei käi siin mitte üle leti või online, vaid saadetakse postiga koju. Siin oleks eestlastelt nii mõndagi õppida kängururahval.
Mainimist väärib veel see, et tänased mustmiljon kõnet tööotsingutel said korraks edu maitsta, kui teatati, et mõne päeva pärast Mildura kandis võimalik viinamarju korjata. Aga et taheti vähemalt 6ks nädalaks, siis arvasime algul, et see on ikka liiga pikk aeg ning kui poole tunni pärast tagasi helistasime, siis oli koht juba läinud. Ja miskit muud me veel leidnud pole. Aga teinekord oleme targemad ja ei ütle enam kuhugi ei - vähemasti mitte enne, kui reaalne töölehakkamise hetk on.
Täna ööbime Blackheatis ühes hubases motellis, aga et toa hind on 66$ (mis tegelikult ei ole siin üldse palju maksta sellise kahese toa eest), siis päris iga päev me endile sellist luksust lubada ei saa. Täna jäime aga karavaniparkide otsimisega liiga hilja peale, nii Katoombas kui Blackheatis olid kõik kohad täis ning pimedus tuli peale. Üldiselt tuleb uurida kas, kuidas ja mismoodi saaks ikkagi vajadusel autos ööbida - üldiselt seda vist kusagil teha ei lubata, aga samas mida mulle siis tehakse, kui ma ütlen, et näed tuli uni peale ja ei jaksa hetkel edasi sõita. Kästakse väsinult edasi kihutada?
Selline on siis elu siinpool vaikset ookeani hetkel, plaanisin paar rida kirjutada taskusse, kuna meil siin internett puudub, aga võta näpust, tuli jälle romaan välja.
Ja järjest enam ilmneb, et mulle väga ei meeldi selline elu, kus ma ei tea, kus ma homme olen või mida teen. Seikluseid küll hiljem vahva meenutada, aga kui see hetk käes on, kus tööd ja suuri rahatagavarasid ei ole, öömaja ka pole ja pimedus maale laskub, siis tahaks küll heal meelel oma mõnusas Eestimaa kodus uinuda ja mitte igasugu muresid muretseda.
Kasutage siis seda võimalust, kel see olemas on :)
@Blackheat
teisipäev, 3. märts 2009
Corrine
Teisipäev. Endiselt Sydneys, aga kui saatus lubab, siis homme kihutame juba Sheppartoni poole, vähemalt hetkel selline plaan. Ja ei lähe me ei kondiauru ega pöidlaküüdiga, sest me otsingud kandsid vilja ja leidsime endile auto:) Homme kihutame mööda linna ja tegeleme vajaliku paberimajandusega, mis loodetavasti liigselt aega ei võta, sest päris pimedas ka sõita esialgu ei riskiks. Loodame aga, et auto meid hästi teenib.
Tööotsingud seevastu ei ole nii hästi läinud, pehmelt öeldes. Olen helistanud kümnetele (ok nii kümnele...selgus, et 11-le...üle lugesin) numbritele, aga meeldiv naishääl on igalt poolt vastanud, et sorri mään, hetkel pole miskit pakkuda. Mõnda kohta on siiski palutud tagasi helistada, ehk on järgmine kord paremad uudised. Loomulikult ei ole tööotsingud piirdunud telefoni otsas istumisega, netist oleme ikka ka hoolega tuhlanud, nii saigi kujuteldav näpp kaardil- mis muideks täitsa eksisteerib, täna ostsime- Sheppartonile muljutud. Tahaks öelda, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab + lõpuks loksub kõik niikuinii paika, nii et milleks muretseda, eks;)
Taasavastasin kofeiini võlud. Jõin Starbucksis kõigest ühe latte, aga tulemusena pidin Anti peaaegu surnuks rääkima ja oma keha olen ka paremini vallanud. Kõigele lisaks ei tohi ma siinmail oma nime enam "eesti aktsiendiga" öelda. Tulemus on näha pildil.
Eestlane olen ja meid on veel. Istusime hommikul Antimoniga lähedalasuvas backpackeritele mõeldud asutuses, kus dollari eest tervelt pool tundi netis istuda sai (ei ole meil raha ülearu, ühikas oli hommikul netitu), kui kuulsime eesti keelt, paremal ja vasakul. Selgus, et 10 sealse arvuti taga istus tervelt 5 eestlast. Eks me karma nad kõik sinna kohale tõi.
Hernepähklivõi (otsetõlge peanut butterist, toim.) on pehme ja meenutab soolakat halvaad. Nüüd siis tean.
Ja üks imearmas asi ka: astusin ettevaatlikult sõiduteele, olnud eelnevalt kindlaks teinud, et kummaltki poolt ei tule sõidukeid, kui äkki kihutab vasakult mees motorolleril ja karjatab mulle: "Sorry", naeratab, manööverdab minust vaikselt mööda ja jätkab teed. Mõtleks, kui ma veel kõnniteel oleks seisnud:)
Aitab tänaseks. Kardetavasti olen pooltest asjadest unustanud rääkida, aga milleks järgmised korrad on:)
Head suusailma!
Karin
Lõppu veidi Mäkki.
Tööotsingud seevastu ei ole nii hästi läinud, pehmelt öeldes. Olen helistanud kümnetele (ok nii kümnele...selgus, et 11-le...üle lugesin) numbritele, aga meeldiv naishääl on igalt poolt vastanud, et sorri mään, hetkel pole miskit pakkuda. Mõnda kohta on siiski palutud tagasi helistada, ehk on järgmine kord paremad uudised. Loomulikult ei ole tööotsingud piirdunud telefoni otsas istumisega, netist oleme ikka ka hoolega tuhlanud, nii saigi kujuteldav näpp kaardil- mis muideks täitsa eksisteerib, täna ostsime- Sheppartonile muljutud. Tahaks öelda, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab + lõpuks loksub kõik niikuinii paika, nii et milleks muretseda, eks;)
Taasavastasin kofeiini võlud. Jõin Starbucksis kõigest ühe latte, aga tulemusena pidin Anti peaaegu surnuks rääkima ja oma keha olen ka paremini vallanud. Kõigele lisaks ei tohi ma siinmail oma nime enam "eesti aktsiendiga" öelda. Tulemus on näha pildil.
Eestlane olen ja meid on veel. Istusime hommikul Antimoniga lähedalasuvas backpackeritele mõeldud asutuses, kus dollari eest tervelt pool tundi netis istuda sai (ei ole meil raha ülearu, ühikas oli hommikul netitu), kui kuulsime eesti keelt, paremal ja vasakul. Selgus, et 10 sealse arvuti taga istus tervelt 5 eestlast. Eks me karma nad kõik sinna kohale tõi.
Hernepähklivõi (otsetõlge peanut butterist, toim.) on pehme ja meenutab soolakat halvaad. Nüüd siis tean.
Ja üks imearmas asi ka: astusin ettevaatlikult sõiduteele, olnud eelnevalt kindlaks teinud, et kummaltki poolt ei tule sõidukeid, kui äkki kihutab vasakult mees motorolleril ja karjatab mulle: "Sorry", naeratab, manööverdab minust vaikselt mööda ja jätkab teed. Mõtleks, kui ma veel kõnniteel oleks seisnud:)
Aitab tänaseks. Kardetavasti olen pooltest asjadest unustanud rääkida, aga milleks järgmised korrad on:)
Head suusailma!
Karin
Lõppu veidi Mäkki.
pühapäev, 1. märts 2009
hei-hei kodukant!
Lugu selline, et me elusalt mägedest tagasi. Pisemate-suuremate villide ja väsinud olemisega ehk küll aga üpris rahul sellegipoolest. Pean siiski tunnistama, et olin oodanud pigem maalilist minimatka, kui 45 kilomeetrist rassimist, mis sugugi sõjaväe noorteaja rännakust raskuselt maha ei jäänud. Kuid raskused on selleks, et võimsaid loodusvaateid näha (austraalia vanasõna) ja nii ei kahetse mitte üks põrm, et see matk ette võetud sai.
6 foot track on 19 sajandi lõpus rajatud mägitee Katoombast Jenolan Caves-ini, millel pikkust 45km ja kõrguste vahe tuleb nii ühe kilomeetri kanti. Vanal ajal oli tee mõeldud läbimiseks hobustega, kuid 21 sajandi lõpus taasavati rada matkamiseks (bushwalking, nagu seda siin kutsutakse)
Kohe raja alguses ootas meid niiske vihmametsa laadne laskumine, kus ühtejutti ronisime nii viis-kuussada meetrit allapoole. Kuna allamäge ronimise lihased tavaliselt just eriti palju trenni tavaelus ei saa, siis peatselt võis jalgades tudisemist tähele panna ja ega taevas sirava päikese kuumus ka just väga kaasa aidanud. Lõpuks alla orgu jõudes teadvustasime Kariniga endale, et maalilise minimatka asemel oleme sattunud siiski Erna retkele :) Siiski vaated mis avanesid esmalt ülevalt mägedest ning hiljem oru põhjast üles olid tõeliselt hingematvad ja kuigi sai klõpsitud ka ohtralt pilte, tuleb öelda: seda PEAB ise nägema. Lisaks vaadetele leidus rajal ka muud põnevat - sai kohatud redbellied black snake (üks austraalia levinum mürgimadu ilmselt), käidud rippsillal, kuhu Karin keeldus tulemast ka siis kui see olnuks ainus viis edasi jõuda (ta oleks ilmselt pigem kogu tee tagasi käinud), kuuldud häälitsemas mustmiljon lindu (neis mägedes on teada üle 150 erineva linnuliigi), uinutud ööhäälte saatel (pärdikute huilgamine ja needsamad miljon lindu) jne jne. Kindel on see, et õhtuks olime läbi nagu läti rahad ja uinusime pimeduse saabudes, mis siinmail juhtub juba 8 paiku.
Kui esimesel päeval viis tee alla orgu, siis teine päev tõotas tulla kõige suurem katsumus. Olime planeerinud läbida umbes 20km, kuid asja tegi raskemaks fakt, et pidime selle jooksul kõrgusesse tõusma pea kilomeetri. Selleks tuli ette võtta kaks ränka tõusu, kumbki umbes paar kilomeetrit pikad. Võib olla ikka üpris frustreeriv oma üle 10kg seljakotiga 25 kraadises kuumuses võtta 45 kraadist tõusu ja peale sada avastada, et kurvi taga ootab järgmine samasugune. Ütlen ausalt - minu anaeroobne vorm oli selle ürituse piiripeal ja kopsud olid vahetevahel ikka üpris koos juba. Seda enam pani imestama, et Karin oli otsekui Duracelli jänes, ja ei olnud nähagi, et ta mingeid väsimuse märke näitaks. Kange saare naine ikka, respect!
Seitsme maa ja mere taga..
Lõpuks laagripaika jõudes tervitasid meid esimesed kängurud (või olid nood siiski wallabeed, mine võta kinni, aga ega neil suurt vahet ei ole). Tegu oli üpris julgete loomadega ja öösel telgis oli päris huvitav kuulata kuidas nad kõrval mütaki-mütaki ringi hüplesid ja rohtu sõid :)
Kolmas päev oli matkamise mõttes kõige lihtsam, kuna läbida oli jäänud üksnes viimane 10km, kuid sellele lisasid raskust minu suurepärased Nike Air Perseus (siuke nimi ongi) tossud, mis eelnevatel päevadel mu varbad korralikeks villideks olid muutnud. Õnneks juhtus Liisil kotis olema Calendula nimeline mögin, mis seda probleemi pisut leevendada aitas ja olles hommikul pooled varbad teibiga ümbritsenud, sain teistega siiski võrdselt sammu pidada. Kolmanda päeva lõpus tuli jällegi ette võtta pikem laskumine Jenolan Caves orgu. Tee oli lõpupoole üpris järsk ja kitsas kuid jõudsime siiski kohale ilma kaduteta inimjõus. Kohapeal võtsime toa kohalikus dormis ning õhtustatud sai külakese ainsas lahtiolevas restoranis, kus mina oma forellitüki eest olin sunnitud välja käima umbes 250 eeki ja Kaarin sai 110 eest pisikese koogitüki. Üldiselt mulle ei meeldi raha igasugu tühja-tähja peale laiali pilduda, isegi kui mul teda piisavalt on - sestap olnuks hindasid teadnud, oleks ma pigem ühe purgisupi või kiirnuudlipaki lisaks kaasa võtnud. Ei olnud seal küll midagi seda hinda väärt, aga eks see on minu isiklik arvamus.
Neljandal päeval sai ette võetud retk koobastesse. Kui senini olen kahetsenud seda, et Piusa koobastesse pole oma jalga saanud tõsta, siis nüüd tuleb tunnistada, et ilmselt Piusa mind enam väga võluda ei suudaks. Jenolani koopad on ühed maailma vanimad, suuremad ja populaarsemad paekivikoopad üldse ja seda, mida seal näha saab on küll liiga raske sõnadesse panna. Isegi pildid ei suuda pooltki edasi anda, rääkimata fiilingust, mis tekib olles kalju sees paarikümne meetri kõrguses paekivikoopas, mille laest, põrandatest ja seintest kõrguvad kristalli-purikad (Küll mitte otseselt kristallid, vaid siin kontekstis nimetavad nad kristallideks lubjakivist vee läbi valgumisel ja selle lahustamisel tekkivaid purikaid jms). Lisaks pandi selles müstilises kohas mängima ka muusika ja mängiti valgusega - ikka väga võimas vaatepilt on. Jällegi selline asi mida lihtsalt peab ise nägema. Üleüldse tasub Austraalias olles ilmselt Sinimägesid kindlasti külastada, ja eelistatumalt rohkem kui lihtsalt vaateplatvormide kaemine.
Kuna kell hakkab palju saama ja jutt on pikaks veninud, siis mainin veel kiiruga, et lahkusime täna Freshwaterist, kuhu jäävad maha meie tänusõnad Matile ja Liisile majutuse ja toredate trippide-matkade eest. Täna ja homme ööbime Sydney kesklinnale väga lähedal King's Crossis (mis on mõnel hinnangul Sydney kõige kuritegelikum linnaosa). Tõsi ta on, et siin red-light lähedas asetseb ja akna taga igasugu tolguseid jaurab, aga hind on siin Sydney kesklinna kohta väga odav. Bookisime küll 2 kohta 6-inimese toas, kuid meie õnneks anti meile sama hinnaga hoopis 3ne tuba, mida jagame ühe brasiilia kommipoisiga, kellel vanavanemad pärit muiude venemaalt ja leedust. Small world indeed.
Ahjaa, kesklinna kolisime peamisels selleks, et siit mõnd autokogu soetada, homme läheme King's Crossi autoturule õnne katsuma. Lisaks algab homme ka aktiivne tööotsing. Täna olid nii autoturg kui ka harvest line (riiklik telefoniteenus, kuhu kogutakse kokku kõikvõimalikke põllutööde ja hostelite kontakte jms) suletud, sestap sõime Hyde Park-is mäkki (parem kui Londonis aga ikkagi kehvem kui Tartus), nautisime veinipäevade raames muru pääl elavat muusikat ning jooksime 2 tunniga läbi Australian Museumi. Selle asemel oli küll soov loomaaeda minna, aga kuuldes et selle pääse on 40$ + 10$ lisaks praamipileti eest, siis me sellest mõttest esialgu loobusime. Ei ole hetkel siiski tark ka liiga palju üle oma võimete elada.
Päeva positiivseim hetk oli see, et saime mingi reklaamikampaania raames tasuta mahlajoogi :)
Brasiillane noriseb, Kaarin põõnutab ja pagana palav on siin hoolimata laes keerlevast propellerist. Ega's muud kui ise ka kotile!
Viiteid, keda huvitab rohkem:
http://en.wikipedia.org/wiki/Jenolan_Caves
http://en.wikipedia.org/wiki/Six_Foot_Track
http://en.wikipedia.org/wiki/Blue_Mountains_(Australia)
Hau.
6 foot track on 19 sajandi lõpus rajatud mägitee Katoombast Jenolan Caves-ini, millel pikkust 45km ja kõrguste vahe tuleb nii ühe kilomeetri kanti. Vanal ajal oli tee mõeldud läbimiseks hobustega, kuid 21 sajandi lõpus taasavati rada matkamiseks (bushwalking, nagu seda siin kutsutakse)
Kohe raja alguses ootas meid niiske vihmametsa laadne laskumine, kus ühtejutti ronisime nii viis-kuussada meetrit allapoole. Kuna allamäge ronimise lihased tavaliselt just eriti palju trenni tavaelus ei saa, siis peatselt võis jalgades tudisemist tähele panna ja ega taevas sirava päikese kuumus ka just väga kaasa aidanud. Lõpuks alla orgu jõudes teadvustasime Kariniga endale, et maalilise minimatka asemel oleme sattunud siiski Erna retkele :) Siiski vaated mis avanesid esmalt ülevalt mägedest ning hiljem oru põhjast üles olid tõeliselt hingematvad ja kuigi sai klõpsitud ka ohtralt pilte, tuleb öelda: seda PEAB ise nägema. Lisaks vaadetele leidus rajal ka muud põnevat - sai kohatud redbellied black snake (üks austraalia levinum mürgimadu ilmselt), käidud rippsillal, kuhu Karin keeldus tulemast ka siis kui see olnuks ainus viis edasi jõuda (ta oleks ilmselt pigem kogu tee tagasi käinud), kuuldud häälitsemas mustmiljon lindu (neis mägedes on teada üle 150 erineva linnuliigi), uinutud ööhäälte saatel (pärdikute huilgamine ja needsamad miljon lindu) jne jne. Kindel on see, et õhtuks olime läbi nagu läti rahad ja uinusime pimeduse saabudes, mis siinmail juhtub juba 8 paiku.
Seitsme maa ja mere taga..Lõpuks laagripaika jõudes tervitasid meid esimesed kängurud (või olid nood siiski wallabeed, mine võta kinni, aga ega neil suurt vahet ei ole). Tegu oli üpris julgete loomadega ja öösel telgis oli päris huvitav kuulata kuidas nad kõrval mütaki-mütaki ringi hüplesid ja rohtu sõid :)
Kolmas päev oli matkamise mõttes kõige lihtsam, kuna läbida oli jäänud üksnes viimane 10km, kuid sellele lisasid raskust minu suurepärased Nike Air Perseus (siuke nimi ongi) tossud, mis eelnevatel päevadel mu varbad korralikeks villideks olid muutnud. Õnneks juhtus Liisil kotis olema Calendula nimeline mögin, mis seda probleemi pisut leevendada aitas ja olles hommikul pooled varbad teibiga ümbritsenud, sain teistega siiski võrdselt sammu pidada. Kolmanda päeva lõpus tuli jällegi ette võtta pikem laskumine Jenolan Caves orgu. Tee oli lõpupoole üpris järsk ja kitsas kuid jõudsime siiski kohale ilma kaduteta inimjõus. Kohapeal võtsime toa kohalikus dormis ning õhtustatud sai külakese ainsas lahtiolevas restoranis, kus mina oma forellitüki eest olin sunnitud välja käima umbes 250 eeki ja Kaarin sai 110 eest pisikese koogitüki. Üldiselt mulle ei meeldi raha igasugu tühja-tähja peale laiali pilduda, isegi kui mul teda piisavalt on - sestap olnuks hindasid teadnud, oleks ma pigem ühe purgisupi või kiirnuudlipaki lisaks kaasa võtnud. Ei olnud seal küll midagi seda hinda väärt, aga eks see on minu isiklik arvamus.
Neljandal päeval sai ette võetud retk koobastesse. Kui senini olen kahetsenud seda, et Piusa koobastesse pole oma jalga saanud tõsta, siis nüüd tuleb tunnistada, et ilmselt Piusa mind enam väga võluda ei suudaks. Jenolani koopad on ühed maailma vanimad, suuremad ja populaarsemad paekivikoopad üldse ja seda, mida seal näha saab on küll liiga raske sõnadesse panna. Isegi pildid ei suuda pooltki edasi anda, rääkimata fiilingust, mis tekib olles kalju sees paarikümne meetri kõrguses paekivikoopas, mille laest, põrandatest ja seintest kõrguvad kristalli-purikad (Küll mitte otseselt kristallid, vaid siin kontekstis nimetavad nad kristallideks lubjakivist vee läbi valgumisel ja selle lahustamisel tekkivaid purikaid jms). Lisaks pandi selles müstilises kohas mängima ka muusika ja mängiti valgusega - ikka väga võimas vaatepilt on. Jällegi selline asi mida lihtsalt peab ise nägema. Üleüldse tasub Austraalias olles ilmselt Sinimägesid kindlasti külastada, ja eelistatumalt rohkem kui lihtsalt vaateplatvormide kaemine.
Kuna kell hakkab palju saama ja jutt on pikaks veninud, siis mainin veel kiiruga, et lahkusime täna Freshwaterist, kuhu jäävad maha meie tänusõnad Matile ja Liisile majutuse ja toredate trippide-matkade eest. Täna ja homme ööbime Sydney kesklinnale väga lähedal King's Crossis (mis on mõnel hinnangul Sydney kõige kuritegelikum linnaosa). Tõsi ta on, et siin red-light lähedas asetseb ja akna taga igasugu tolguseid jaurab, aga hind on siin Sydney kesklinna kohta väga odav. Bookisime küll 2 kohta 6-inimese toas, kuid meie õnneks anti meile sama hinnaga hoopis 3ne tuba, mida jagame ühe brasiilia kommipoisiga, kellel vanavanemad pärit muiude venemaalt ja leedust. Small world indeed.
Ahjaa, kesklinna kolisime peamisels selleks, et siit mõnd autokogu soetada, homme läheme King's Crossi autoturule õnne katsuma. Lisaks algab homme ka aktiivne tööotsing. Täna olid nii autoturg kui ka harvest line (riiklik telefoniteenus, kuhu kogutakse kokku kõikvõimalikke põllutööde ja hostelite kontakte jms) suletud, sestap sõime Hyde Park-is mäkki (parem kui Londonis aga ikkagi kehvem kui Tartus), nautisime veinipäevade raames muru pääl elavat muusikat ning jooksime 2 tunniga läbi Australian Museumi. Selle asemel oli küll soov loomaaeda minna, aga kuuldes et selle pääse on 40$ + 10$ lisaks praamipileti eest, siis me sellest mõttest esialgu loobusime. Ei ole hetkel siiski tark ka liiga palju üle oma võimete elada.
Päeva positiivseim hetk oli see, et saime mingi reklaamikampaania raames tasuta mahlajoogi :)
Brasiillane noriseb, Kaarin põõnutab ja pagana palav on siin hoolimata laes keerlevast propellerist. Ega's muud kui ise ka kotile!
Viiteid, keda huvitab rohkem:
http://en.wikipedia.org/wiki/Jenolan_Caves
http://en.wikipedia.org/wiki/Six_Foot_Track
http://en.wikipedia.org/wiki/Blue_Mountains_(Australia)
Hau.
Postitused
