teisipäev, 24. veebruar 2009

tvinkel, tvinkel, littel staar

Tänas postitust alustaks ehk emotsionaalsest küljest: mulle käib siin maal kõige rohkem närvidele see, et kõik on nii kallis. Ilmselt eelkõige seetõttu et ma siin hetkel veel miskit teeninud pole ja vanadest rasvadest elan. Aga pagan võtaks, kui poest pole võimalik leida alla 30 kroonist saia ja kartulikilo on 60 eeki, siis see lihtsalt ajab närvi :) Täna sai paaripäevase mägimatka tarbeks toidukraami kaasa ostetud ja arveks tiksus 65$. Kurrsi arvestame siin ligikaudu 1:10 nii et ei olnud üldse odav kärutäis kraami, isegi kahepeale mitte.

Positiivsemates toonides aga sai tänane päev tehtud selline nagu viimastel töönädalatel unistatud sai: passisime pea kogu päeva rannas ja sai mõnusates lainetes end palava päikese eest jahutamas käidud. Lained on siin suplemiseks suurepärased, mis aga pisut kehvem on, on vesi ise - see on ikka soolasem kui igasugune normaalne soolvesi ja silma või suhu sattumisel ei ole tunne mitte kõige meeldivamate killast. Aga noh, kui see laine, mis Sul suud-silmad soola täis ajab, on piisavalt suur, et Sul üle pea käia, siis see stabiliseerib asja.

Inimesed on siin kõik üüber-viisakad, aga see on ilmselt juba teada fakt. "How are you today" ja muu selline kraam on iga klienditeenindaja kohustuslikus sõnavaras - siit oleks eesti telleritel paljutki õppida. Ütleks isegi, et ma olen nõus rohkem asju ostma, kui mul kassas tuju hääks tehakse. Täna istusime Kaariniga ookeani ääres pingil ja lasime seal vaikselt silma looja kõrvuti, kui juurde astus keegi vanem härrasmees ja küsis, kas meil fotoaparaati juhtub olema. Sai nii, et juhtus, mille peale see tüüd teatas, et ta lihtsalt ei saa jätta meist pilti tegemata. "Could you close your eyes as you were before" peale käis mul küll korraks puht-eestlaslikult peast läbi, et "Tühja ma Sul silmi kinni panen, et fotokaga putket saaksid teha", kuid siiski oli tegu vaid meie jäädvustamisega ning härrasmees tänas meid veel selle eest. Eino ole lahke.

Nüüd siis mõneks päevaks vaikus, kuna läheme mägede poole matkama, ning seejärel juba tuleb Mati-Liisi kaela pealt ära kimada, ideaalsel juhul võiks see toimuma saada juba oma isiklikul neljal rattal.

Olen rääkinud. Hau.




esmaspäev, 23. veebruar 2009

hoplaa

Ka(a)rin täna pukis.

Kuna nii mõnigi ei tea veel, mis ma siinsest elust arvan, siis mõned mõtted:

- siin on soe
- Päike paistab üsna tihti
- vihma käes kajakiga sõitmine on ütlemata tore, kuigi kipakas kajak esimese hooga ümber on ähvardanud minna
- kohati on mul tunne, nagu oleks suvises Soomes...ehk olid natuke-rohkem-kui-mõned tuhanded hoopis niisama raisatud:P samas Soomes ei ole palme...ega jooksvaid austraallasi...ega blue bottleid (vaata pilti).
- linnud on juba vara hommikul aktiivsed laulma, magavatele inimestele lõõritamine on neil eriline maiuspala
- palmid, palmid, palmid


Kui nüüd eilsest päevast rääkida, siis vaatamata sellele, et üleeile tegusad olime ja end päev otsa väsitasime, siis kell pool 6 hommikul olid nii minul kui Antil plaks silmad lahti ja uni läind. Vaatasime poolteist tundi teineteisega tõtt, kuni uuesti uinusime.

Peale hommikusööki hakkasime Mati-Liisi seltsis lähemaid randu külastama. Ette ruttavalt võin öelda, et hetkel näeb minu nina välja punane nagu kukehari ja Anti ei saa eriti pead pöörata. Igatahes kõmpisime päris hulga maad maha, mille jooksul nägime loomulikult huvitavaid kohti, kive, molluskeid jne. Kivi peal seistes lõi mul laine üle pea, mille tagajärjel Liisi erilist vaprust üles näitas ja mu botased päästis. Aitäh! Jalutasime tänavatel mägedest üles-alla, ostsime poest jäätist ja kihutasime lähedalasuvasse Kathmandu poodi, et saaksin soodushinnaga madrats-lebomati endale osta. Kihutasime mis me kihutasime, kohale jõudes oli pood juba kinni ja pettumise asemel otsustasin, et kui siit ei saanud, siis saab ihaldatud madratsi kuskilt mujalt.

Minimatkalt tagasi jõudnud, kastsime esimest korda ka ülejäänud kehaosad ookeanivette. Mina vana külmavares kisasin iga kord, kui külm laine vastu kõhtu lõi, Anti tundis ennast seevastu vees õige mõnusalt. Ja ega vesi nüüd nii külm ka ei olnud:), oligi väikest jahutust ja ergastust vaja.

Õhtuks olime taaskord läbi nagu läti rahad ja magasime ühe jutiga peaaegu 8ni. Progress.

Rohkem sõnu ritta ei seagi, sest vaja Sydney kesklinna uudistama minna.

Head ööd/tere hommikust!



laupäev, 21. veebruar 2009

uni on

Peaaegu 24/7 on uni. Või siis selline huina-muina tunne, mis pole liha ega kala. Öösel sai magatud kuid organismi jaoks poleks seda nagu olemas olnudki - hommikul oli uni kuna oli tunne, et nüüd peaks hakkama magama minema, päeval oli veelgi suurem uni, kuna oli tunne, et öö otsa on magamata oldud. Õhtusest filmist ei mäleta ka täna suurt midagi sest silmad konkreetselt lahti ei seisnud. Ei ole selle ajavahega kohanemine mitte nii lihtne kui tundus alguses.

Parim viis unest üle olla on aga tegevus ja tehtud sai täna üks pisike kajakisõit Manly Bayl. Sõudsime (või aeratuasime? Mida paganat kajakiga tehakse?) pisikestesse väikestesse randadesse, kuhu mõnesse isegi autoga ligi ei saa, sai tehtud kerge suplus ning seejärel jälle paati. Vaade ei olnud paha ja ürituse muutis huvitavamaks ka ilm - kahe tunni jooksul jõudsime ära näha nii vihma ja müriseva äikese kui ka sinise taeva ja kuuma päikese.

Kokkuvõttes on täna üldse üris palju vihma sadanud, aga et siin on nii soe, siis ei pea see veel takistuseks olema, et üldse mitte väljas viibida. Kusjuures ilma poolest meeldis mulle tänane isegi rohkem kui eilne, kuna päike ei kõrvetanud nii hullusti. Arvestades, et sai siia tuldud otse Eestimaa talvest, siis kuigi oleme päikese käes üpris vähe olnud, on minul kael ja Kaarinil õlad korralikult ära põletatud juba. Ja seda hoolimata päikesekreemist, mida on saanud peale määrida. Muide, randades ringi liikudes hakkab silma päris palju vanemaid inimesi, kelle nahk näeb päris õõvastav välja, tundub et kogu elu sellise päikese käes veeta ei olegi kõikse parem tervisele.

Täna sai ostetud esimest söögikraami ja peab ütlema, et söögikraami hinnad pole meie rahakoti jaoks üldse mitte meeldivad hetkel. Liiter mahla 30eek, hakklihakilo 100eek, piimaliiter oli ka miskit 30 kanti. Mõned asjad on ka meitega enamvähem samas hinnas, kuid üldiselt siin ilma tööta oleksime varsti tühjade taskutega. Kuni kolmapäevani kavatseme siiski veel puhata, uudistada ja lebotada siin, ning seejärel mõnepäevasele matkale minna. Kuid kui see kõik mööda saab, siis tuleb hakata mõtlema, kust endale mõned dollarid tasku saaks toppida, et seljatagune vähe kindlam oleks. Kas saame siit põhja poole reisima, et miskit farmitööd otsida või otsime mõneks nädalaks miskit tööd siinkandis, hakkab ilmselt alates homsest selginema, kui lähiaja plaanidele mõtlema hakkame.

Olge terved!


reede, 20. veebruar 2009

kuudäi mäit

Ahoi armsad kaasmaalased, asjalood on jõudnud niikaugele, et maandusime täna varahommikul Sydney sisse. Sellele eelnes 10 tundi lendamist Taisse, Bangokki, seal tund ootamist ning seejärel 8 tundi Sydneysse. Tuleb öelda, et lend ei olnudki eriti hull, und tuli küll kahjuks suhteliselt vähe, kuid see-eest sai hästi süüa ning vaadatud ära nii mõnedki filmid. Selle tarbeks oli igaühe kasutada pisuke ekraan.

Austraallased on oma riigis kehtestanud üpris range garantiini - inimesed pritsiti enne maandumist lennukis mingi spreiga üle, deklareerida tuli kogu toit ja näiteks ka jalanõud, kui on võimalust, et seal tükikest euroopa mulda küljes on. Tollidest läbitulek kulges meil valutult, aga meil polnud eriti deklareeritavat kraami - pakk kamakomme ning Kaarini kalamaksaõli.

Kui viimasel ajal on ette tulnud üpriski palju hüvastijätmisi, siis vahelduseks tiksus sekka ka jällenägemine - Mäthjuu ning Liisi (või Lizy nagu siin öeldakse) olid meil suurte siltidega lennujaamas vastas ja see manas muige näole küll. Ja ilmselt ei saanud 20 kraadine temperatuur (ja kell oli alles 7 hommikul) ka kuidagi head tuju tekitamata jätta.

Esmapilgul tundub Sydney väga lahe, eelkõige ilmselt seetõttu, et taimestik on siin kardinaalselt teistsugune. Samas kui sai jalutatud ookeani äärde kividel turnima, siis avanes küll selline pilt, et mitte ei saanud aru, miks me küll varem siia pole sattunud - üpris paradiisilaadne näeb see asi siin välja. Täna sai oma fotokas tuppa unustatud, aga ilmselt on meil mitmeid päevi selle vea korvamiseks ja saab siin pilte klõpsida kõigest, mis silma ette jääb. Eriti kadestavaid pilte saab siin ilmselt emale teha, sest kive on siin rannas ikka üpris kirjeldamatuid. Pisikesi krabisid ja muid molluskeid täis.

Päeva poole tõusis temperatuur kuni 28 kraadini ja peab möönma, et sellises kuumuses ringi tatsamine paneb Sind Eesti külma ilma hoopis teise pilguga nägema. Ja ei olnud üldse mitte veel kõige suurem leitsak siin aga mõni meeter mäest üles tulla võttis naha märjaks küll ja mööduv tuuleiil tundus jumalik. Igal võimalusel tuli tee valida võimalikult varjus.

Et ajavahega paremini sina peale saada siis otsustasime mitte magama minna, nii et viimane korralik magamine sai tehtud teisipäeva õhtul. Pärast lõunat ei suutnud siiski unele vastu panna ja magasime tunnikese, mis küll alguses ei tahtnud miskite võigaste lindude tõttu hästi õnnestuda - kriiskavad teised siin päris harjumatult. Umbes kella kuue paiku, kui Eesti aja järgi algas uus tööpäev, tuli küll selline uni peale, et filmi vaadatates sai nokitud rohkem kui üheski mat-teaduskonna loengus omal ajal. Ja seal ei saanud mitte vähe nokitud. Enne magamaminekut tegime veel väikese jalutuskäigu rannas - väljas on endiselt 20 kraadi ligi sooja. Kell hakkab kohaliku ajaarvamise järgi 10 saada ning rohkem ei suuda küll silmi lahti hoida, tuleb unevõlga sisse nõudma hakata. Eks detailsemaid kirjeldusi saab anda juba puhanud peaga aga seniks siis saate omada teadmist, et oleme elus!

Hasta la Vista, beibi.


kolmapäev, 18. veebruar 2009

london town

Tervitused Londonist, Chelsea linnaosast! Niisiis, miskit on seljataga ja seega saab esimesi muljetusi jagada, mitte tühja pläma ajada. Esmalt tuleb öelda, et lend 3446 oli äärmiselt ebamugav, sest iisidsetti lennuk ei olnud väga üle pooleteist meetriste sellidega arvestanud, 1.85 pidi igatahes põlved lõua alla tõmbama ja maandumist ootama. Ja oodata tuli 2 tundi ja 20 minutit.

Kohale jõudes läks pilt rõõmsamaks, sest Londonis on ~10 kraadi sooja, paistis mõnus päike ja pehme tuuleõhk paitas põske. Võiks öelda, et ilma siin võib vabalt võrrelda aprillikuu Eestiga. Mis lumetormist siin räägiti, see jääb küll täiesti selgusetuks.

Seejärel siis sõit kesklinna - hullunud bussijuht võttis oma "coach"-ist viimast välja. Alguses tundus, et ta eirab kõiki kiirusepiiranguid umbes topelt, siis pisukese mõtlemise järel selgus, et 50 märk siin ei näita mitte 50km/h piirangut, vaid siinmail mõõdetakse maad miilides, mistõttu 50mile8/h = 80km/h. Aga noh, bussijuht sõitis vast umbes 100ga sellegipoolest. Ja loomulikult valel pool teed, nagu see siin käib.

Retk hotellini oli päris kurnav, kuna sai otsustatud see tee jalgsi ette võtta. Minu kott koos telgiga kaalub umbes 21kg, Kaarinil 15. Lisaks on londonlastel mingi võigas idee tänava nimesid iga kahe maja tagant muuta, nii et kui tahad kaardi järgi orienteeruda, siis pead seda iga natukese aja tagant vaatama, et aru saada, kus Sa nüüd oled. Kokku ekslesime u 4km otsa pea 2,5 tundi ja hotelli jõudes oli esimeseks tegevuseks paar tundi und.

Õhtusöök sai võetud lähedal olevast poest, milles 50% müüdavast kaubast moodustas eelvalmistatud toit - vali mida iganes soovid ja lase mikros soojaks. Kartulipuder ja kiievi kotletid kanaga läksid sedakorda kaubaks ja peatselt tiksus ka uni peale. Kuigi Londoni aeg on 2 tundi Eesti omast taga, siis elame siin endiselt Eesti aja järgi, kuna see on mugavam - hea on hommikul vara tõusta ja tegutsema asuda, tõuseme Eesti aja järgi kell 10 aga siin on kell alles 8.

Tänane päev möödus mööda linna ringi kolades. Kui jalgsi on siin suhteliselt frustreeriv orienteeruda siis metroo on puhas kuld. Lihtne, kiire, puhas, hästi organiseeritud. Näiteks pole siin piletikontrolöre, kuna Sa ilma piletita üldse jaama sisse ega välja ei pääse. Üpris kaval trikk.

Tasuta netti tundub siin olema üpris lihtne leida, isegi hotellituppa jookseb üks tasuta võrk välja, kuigi hotell ise pakub tasulist wifit. Enne tulemist läks aga meelest, et siin on kasutusel pisut teistsugused pistikud (vist samasugused kui aussis?) ja nii ei saanud enne tänast midagi vooluvõrku pista, täna soetasime selleks vajaliku jubina.

Ära nähtud sai suurem osa Londoni top-vaatamist väärt kohti, Big-Ben jättis päris võimsa mulje, pargid on väga mõnusad, London-Eye oli ka üldiselt oma raha väärt. Vahakujudest sai üpris põgusalt üle lennatud, kuigi aega oleks olnud rohkemakski - kokkuvõttes tasus pigem õhtune sooduspilet osta, sest nii palju seal nüüd ka vaadata pole. Õhtust sai sedakorda söödud mäkis - pole midagi teha aga Eestis maitseb mäkk oluliselt paremini. Või siis ei osanud hindud seal seda nii hästi küpsetada. Hindusid kohtab siin üleüldse iga nurga peal - tundub nagu oleks nad peaaegu kõik kergemad ja ilmselt ka vähemtasustatavad töökohad ära hõivanud.

Tänasest päevast sai üles pandud ka väike pildialbum, nii et kel huvi siis
http://picasaweb.google.com/apunkto/PaevLondonis

Hotellituba on meil päris omapärane, keldrikorrusel imepisikene toake. Samas kõik vajalik on olemas, telekas, külmik, mikro ja muu staff; lisaks kesklinnas võileva hinnaga, 300 eeki öö. Lisaks seal sees veel hommikusöök, mis küll erilise rikkusega just ei hiilga - müsli, maisihelbed, sai juust, muna. Ja ongi suhteliselt kõik. Hotelli administraatorid on ka siiamaani kõik hindud - checkin-is tekitas üks neist ikka eriti pika ja kandva mõttepausi pärast seda kui olin arve ära maksnud - lõpuks siiski loobus ja andis kaardi kätte. No mis pagana pärast ma oleksin teda tippima pidanud - oleks siis et aitaks koti tuppa tassida või miskit. Aga lihtsalt oma toolil lösutamise eest ma kellelegi maksma ei hakka :)

Homme hommikul otsustame, kas viitsime kottidega Buckinghami palee juurde vahtkonna vahetust vaatama kobida ja Tower Bridge üle kaeda - kui ei siis rihime Heathrow kanti minema, sest igaks petteks tahaks seal päris varakult kohal olla. Aussi poole asume sealt teele Eesti aja järgi 23:30.

Kokkuvõttes soovitan igatahes kindlasti Londonit väisata!

Tervisi talvisesse Eestisse!

PS. Andunud fännid võivad Karinit spämmida, sest ta ei taha eriti sulge haarata ja omapoolseid muljeid kirja panna ;)


esmaspäev, 16. veebruar 2009

minemised

Tallinna lennujaam peaks olema üks väheseid maailmas, kus IT inimene end koduselt saab tunda - elik tasuta wifit oma arvuti sisse sikutada. Seda võimalust tuleb ära kasutada, sest muu maailm internetti väga aitäh ees jagada ei taha, ja eriti ei taheta seda teha Austraaliamaal.

Siinkohal tuleb ploogikirjutamise võimalust kasutada mõnede tänusõnade edastamiseks, sest ilmneb et on terve hulk toredaid inimesi, kelleta meie reisile siirdumine oleks olnud hulga vaevalisem. Sestap minu soojad tänud isale-emale, Kristlile, Marile, Annikale, Raimole, Ainile, Evele, Karini tädile, Aiks-Merxile ja kõigile neile, kes meie lahkumispeo igati meeldejäävaks ja lahedaks aitasid muuta. Erilised tänud aga Waikurikoerale ja Annile, kellega saab vajadusel läbi tule ja vee minna. Või kui seda parajasti vaja pole, siis lonksu Aramist ikka võtta :)

Pea on küll mõtteid täis aga võta näpust - midagi tarka hetkel rohkem kirjutada ei oskagi. Ju peab mõni väljamaa tuul uusi ideid tooma.

Sõbrad - ma mahun teile taskusse!





esmaspäev, 9. veebruar 2009

lend 3446

Lend 3446 väljub Tallinna lennujaamast esmaspäeval, 16. Veebruaril kell 12:00. Selles faktis pole küll midagi tavatut, sest iisidsett lennutab inimesi Londonisse iga päev. Pisut tavatumaks muudab selle lennu ehk fakt, et minugi jalg saab selle lennuki pardale astuma. Ja mitte üksnes selleks et Londoni lennata, vaid et seal 2 päeva hiljem oma kompsud vähe suurema õhulinnu peale tarida ning minna vaatama kuidas mujal mandritel ka elatakse. Lühidalt öeldes maanduvad Antimon ja Kaarin 20. veebruari varahommikul Sydneys, Austraalias. Keskmine eestlane vaatab sel hetkel neljapäevaõhtust Aktuaalset Kaamerat :)

Seesinane ploog sai tehtud selleks, et meie meeletud fännide hordid ei peaks teateid meie elusolemise kohta otsima elu24-st ning et saaksite keset kiiret tööpäeva aknast vastu vaatavale pakasele kontrastiks vaadata pilte minust palja torsoga ookeani ääres vedelemas. Aga viimane on pigem juba Waiku-eri;)

Plaan näeb ette nädala pärast Londoni lennata, seal 2 päeva tsill-grillida ning tutvuda London Eye ja Tusseud vahamuuseumiga ning niisama Londoni sees aega surnuks lüüa. Eestlaslikud ihnuskoid nagu me oleme - vahakujudesse sai ostetud sooduspilet, millega pääseb sisse alates 16:30. Piletit ostes muidugi ei märganud, et closing-time on 17:30-18:00. Saab seal siis ühe kiirema ringi peale tuhiseda ja kõik.

18. veebruari hilisõhtul lennutab British Airwaysi Boeing meid Sydney poole, otselend kestab kokku 23 tundi ning kui kõik läheb plaanipäraselt siis on söör Mäthjuu tervituskomiteega meil 6.10 hommikul lennujaamas vastas. Väidetavalt olla eelmainitud sell organiseerinud meile ka mõnepäevase mägimatka, mis tõotab tulla vägagi meeldiv puhkus argielust. Sellega aga kõik plaanid ka ühtlasi lõpevad - edasi on vaja pimesi näpp kaardile panna ja mingis suunas minema kimada. Või siis mitte. Aga seda ei tea praegu isegi Chuck Norris mitte.

Eestimaa pinnale on plaanis naasta täpselt X aja pärast, kus x tähistab hetke, mil Austraaliast villand saab. Tõenäoliselt võib x kuhugi 6 kuu kanti jääda aga mine Sa tea. Igatahes tasub siin igaks juhuks näod meelde jätta.

Sihtpunktid on praegust seisu arvestades valitud kontrastiks ideaalsed - Londonis on lumetorm ning Sydneys põrgukuumus:)

Järgmised teated juba rindelt või selle lähedalt.

Wherever I lay my hat - that's my home