Malaisia vol 2

Teises voluumis valgustan teid ja iseennast kahest päevast, mil me hommikust õhtuni Kuala Lumpuris ringi vehkisime. Aktiivne puhkus igatahes. Alustasime oma ringkäiku Kuala Lumpuri vast kõige kuulsama objekti alt, ehk siis vurasime metrooga Petronase kaksiktornide juurde. 1998 aastal ehitatud tornid olid omal ajal vist isegi maailma kõrgeimaks ehitiseks. See positsioon on nüüd küll taandunud, kuid 470 meetri kõrgused tornid kannavad tänini maailma kõrgeima kaksiktorni tiitlit. Tornide arhitektuur on peamiselt juhindunud islami usust ja seal on kasutatud palju islamile olulisi kujundeid ja sümboleid, kuid meile kes me islamist ja arhitektuurist suurt midagi ei tea, oli see lihtsalt üks igati vinge kõrge maja.

Mägral oli maja, nii nagu vaja

88st korrusest 5 alumist on kaubanduskeskuse tarbeks ning ülejäänud on kontoripind. Umbes 40 korruse kanti asub kahte torni ühendav sild, kuhu on ligipääs ka turistidele. Huvitaval kombel pääseb sinna vaateplatvormile tasuta, tuleb vaid eelnevalt aeg kinni panna. Meie jõudsime piletijärjekorda kella poole kümne paiku ja pileti saime kella 16neks. Vahepeal otsustasime võtta ühe huvitava hommikusöögi ning väljas valitseva palavuse eest jahedasse kinosaali põgeneda. Neljandal korrusel asus mõnus toidusaal, kus võisid endale kümnetest erinevatest söögiputkadest söögid-joogid kokku tellida ning siis keset saali maha istuda ja einet nautida. Kuigi tornide näol on ilmselt tegemist Kuala Lumpuri kõige külastatavama kohaga üldse ja aknaalustelt istekohtadelt avanes miljonidollari vaade linnale, pargile ja basseinidele, siis eine saime nina ette taaskord umbes 30 krooni eest. Austraalias ei saanud kusagil väljas selle raha eest kohvi ka mitte:) Lisaks toidule ei olnud malaislased ahned ka kinopileti eest suurt tasu nõudma - samades tornides asuvas kinokompleksis maksis pilet Jääaja kolmandat janti vaatama umbes 30 krooni. Selle regiooni kinode ainus miinus minu jaoks on ilmselt see, et kohalik rahvas naerab valjusti absoluutselt iga nalja või ütlemise peale ja tundub nagu oleks kinos saalitäie lastega.

Pärast jahutavat kinoseanssi siirdusime taas kuumale tänavale ning Anni juhatas meid läbi kesklinna, tutvustas ehitisi ja rääkis kohalikust elust-olust. Ühe kaubanduskeskuse ees sattusime tunnistama kohalikke kunstnikke, kes inimestest väikese raha eest portreesid ja karikatuure joonistasid. Ja tõepoolest väikese raha eest, sest oleme endast sellist pilti juba ammu saada tahtnud aga kunagi pole raatsinud selle eest küsitavat raha välja käia. Sedakorda istusime hinda nähes kohe tooli ja paarikümne minuti pärast jalutasime lahedate karikatuuridega minema. Ja odav hind ei peegeldanud üldse mitte kvaliteeti:)

Kaarin vormub

Peale kunstielamust jalutasime veel pisut pargis ringi ning kell oligi neli saamas, mis tähendas et tuli tornidesse tagasi siirduda. Tõusime liftiga umbes 250 meetri kõrgusele, kus meile anti 10 minutit vaatesilla peal ringi uudistamiseks. Vaated olid küll kenad, kuid pidime tunnistama, et parimaks linnavaateks jääb meie jaoks siiski Melbourne. Kuigi ka Kuala Lumpur oli omapärane, siin-seal kerkis pilvelõhkuja otse keset mõndakümmend ühekordset pisikest maja. Edasi viis tee meid veel läbi erinevate parkide ja mööda huvitavamatest ehitistest ning peale pisikest puhkust siirdusime taas eelmisel õhtul tuttavaks saanud söögikohta. Sedakorda sai endale tellitud üks veider koonus, mida siis nelja erineva kastmega krõbistama pidi. Et oli pühapäev, siis oli söögikoha lähistele üles löödud igapühapäevane ööturg, kus kohalik rahvas valjul häälel oma kraami müütas. Paraku nägi see turg ikka väga räpane välja ja eriti sealt osta midagi me ei tihanud, kui ehk paar mangot ja 15 kroonist T-särki välja arvata.



Järgmisel päeval tsillisime Kaariniga kahekesi ringi ning tee viis meid Kuala Lumpuri akvaariumisse. Kuna me üldiselt nii mõneski akvaariumis juba käinud oleme, siis ei osanud sealt suurt miskit erilist oodata, aga lõpptulemusena võib ehk isegi öelda, et tegu oli ühe parima akvaariumiga, mida nähtud. Sai oma käega katsuda väiksemaid haisid ja muid huvitavaid vee-elukaid, nähtud piraajasid, paarimeetriseid tiigerhaisid, veest välja hüppavaid ja maismaal ringi patseerivaid kalu, hiigelsuuri konni ja muidugi kümneid erinevaid veidraid kalu, kilpkonni, sisalikke ja madusid. Kaarin tahtis veeloodusega veel eriti lähedat kontakti saada ja nii siirdus ta kõrval asuvasse kala-spaasse. Põhimõtteliselt tuli seal maha istuda ja jalad pooleks tunniks vette pista, kus siis kümned pisikesed kalad ringi hulpisid ja jalgadelt surnud nahka pealt maha sõid. Kaarin jäi kogemusega igatahes väga rahule (hoolimata kõdist, mida ta kardab nagu tuld) ja väitis, et jalgadel peale seda seanssi väga mõnus tunne on.

Tülpind loom

Tiiger Ai

Kaarin maitseb hea

Hommikusöök maitseb ka hea

Õhtuks oli plaan siirduda teletorni, et pimedale linnale pilk peale heita, kuid et selleni veel omajagu aega oli, siis siirdusime hiinalinna ning läksime kaema sealset turgu, mis kattis mitu pikka tänavat. Turg oli üpris hullumeelne muidugi, sest tänavad olid nii paksult igasugu kraami müütavatest tsortidest pungil, et seal oli vaevu ruumi liikuda. Lisaks püüdis igaüks Sind häälekalt oma stahvi ostma meelitada ning hinnad kujunesid loomulikult välja pikema diskussiooni teel. Ehk siis igat hinda sai tingida ja enamasti vähemalt kaks kolmandikku odavamaks. "Just for you, sir, we'll make it cheap, you'll like it" kõlas nii paremalt kui vasakult ja kui kaupmees Sulle esmalt kinnitas, et mitte mingil juhul ei saa ta mingit jubinat Sulle alla 20 ringiti müüa, siis paari minuti pärast jooksis ta Sulle sama jubinaga tee peale järgi ja ütles, et no 5 ringitit ja kaup on koos:)

Et riide ja jalatsikraam seal samuti odav oli (see ei peaks ilmselt enam lugejat üllatama), siis shoppas Kaarin sealt endale täitsa kena seeliku ja kingad ning kahepeale krabasime kaasa ka mõned suveniirid. Ilm hakkas hämarduma, ning hüppasime metroosse, et teletorni juurde vurada.

Teletorni pilet oli vist ainuke asi Malaisias, mille kohta võis öelda, et see kallis oli. Samas sisaldas see lisaks torni külastamisele veel lisaks Vormel-1 simulaatorit ning Animal-Zone piletit. Loomatsoon oli väiksemas mõõdus madude- ja sisalikemaja, mis hoolimata oma väiksest territooriumist sisaldas suurel hulgal elukaid, keda me varem üheski suures loomaaias näinud polnud. Paarikümne meetrine hiidpüüton, valged albiinomaod ja sisalikud, mingid eriti veidrad konnad, iguaanid ja pärdikud..

Kivil istub väike konn..

Kaarin kasutas võimalust endale madu kaela ümber saada, ise samal ajal iguaani peos hoides. Selle nalja pildistamiseks tuli välja käia 15 krooni aga meil oli sularaha otsas. Õnneks aitas hädas välja fakt, et Kaarin oli valge tsikk ja raha kogus kohalik pisike tume ventiil, kes teatas, et kui raha pole, siis pole vajagi ja võime niisama ka pilti teha. Ju ta tahtis Kaarini kohalolekut kauem kogeda:)


Teletorni juurde tagasi tulles, siis vaade öisele linnale oli veidi pettumust valmistav. Ilmselt oli selle põhjuseks fakt, et kõik kõrghooned olid pimedad. Välja arvatud kaksiktornid, mis kenasti valguses särasid ning see oli vast ka kõige vaatamisväärsem asi sealt ülevalt.

Kolmandal päeval meil linna peal seiklemiseks suurt aega ei jäänud ja otsustasime enne bussi peale minekut rahvusliku mošee üle vaadata. Aega jäi aga parajasti nii napiks, et jooksime mošee eest läbi, klõpsisime paar pilti ja hüppasime tagasi metroosse. Üleni higisena muidugi, sest Malaisias jala ringi liikumine kui Sul on kiire, on üpris piinarikas:)

Poosestus

Malaisia rahvusmošee

Ja oligi me Malaisia-seiklus läbi, või vähemalt nii meile tundus. Sest lennujaamas selgus, et me lend Londonisse on edasi lükatud, ja tervelt 11 tundi. Ilmselgelt see väga hea uudis ei olnud, sest kuigi meile anti tasuta hotellituba ja õhtusöök, siis tähendas see seda, et me ei jõua mingi valemiga oma London-Tallinn lennule. Õnneks oli hotellis tasuta internet, kus saime oma broneeringu ümber muuta, kuid piletid saime alles 2 päeva pärast minevale lennule, mis tähendas, et pidime kaks päeva Londonis passima. Kuna meil selle jama peale niiehknii päris palju raha kulus, siis otsustasime Londonis seda mitte väga juurde kulutada ning veetsime ühe päeva lennujaama lähedal asuvas hotellis ning teise päeva tervenisti lennujaamas. Ja öö takkapihta. 22 tundi lennujaamas olla on üpris nüri kogemus, võib tagantjärgi öelda:)

Kui arvestada sisse ka 13 tundi lendu Malaisiast Londonisse, siis võib öelda, et 2,5 viimast päeva me reisist me ei teinud absoluutselt mitte midagi ja lihtsalt passisime ja ootasime kojujõudmist. Mis lõpuks muidugi ka kätte jõudis. Aga sellest juba järgmises ja ilmselt üpris viimases sissekandmise episoodis.