kuningannamaa

Niisiis naasiis, elukene veereb tasapisi edasi ning dollareid veereb vaikselt me taskutesse juurde. Ehk siis tegeleme teist nädalat avokaadode pakkimisega, kuid tööst pajatab teile vast Kaarin, miskis lähitulevikus. Et me aga oma aega üksnes töötamisele ei kuluta, siis pajatan paari sõnaga me vaba-aja tegemistest.

Esimese nädalavahetuse otsustasime kulutada Toowoomba ja selle lähiümbruse uurimisele. Reedel sõidutas Jenny meid mööda Toowoombat ringi ning pajatas kõigest, mida ta selle linna kohta seal elatud paarikümne aasta jooksul teada on saanud. Ja seda oli päris palju, mina ei jõudnudki kõike ära kuulata:) Toowoombas põikasime sisse ka delikatess-poodi, kust sai umbes 80 krooni eest soetatud üks pikk must leib ning suitsuvorsti laadne moodustis. Leib oli umbes meetri pikkune ning paari sentimeetri paksune kõva koorega "kaigas", kuid maitse oli päris korralikku rukkileiva oma. Õhtul võtsime korralikud kõhutäied kohalikus restoran-pubis, kuigi peab tõdema, et ega me igal õhtul siin "kodus" üldse mitte halvemini süüa ei saa. Et mitte tänamatud olla, siis oleme kahel korral ka oma kokakunstianded mängu pannud ning ühel õhtul vaaritasime valmis Penne Pollo e Funghi ning Gregi ja Jenny pulma-aastapäevaks mäkerdasime kokku ühe küpsisetordi.

Pühapäeval ajasime oma autole hääled sisse ning veeresime Crows Nest'i (tõlkes varesepesa) rahvusparki. Sealsed seiklused algasid sellega, et Kaarin tegi elu huvitavamaks ning suutis auto uksed nii kinni lüüa, et võtmed jäid sissepoole. Õnneks saime ühe mööduja käest jupi traati ning selle ja Kaarini vöö abiga õnnestus uks lahti muukida. Pärast seda siirdusime mõnekilomeetrisele jalutuskäigule rahvusparki. Metsas oli mõnus ringi jalutada ning teele jäid nii mõnedki kenad kohad, olgu selleks siis kaljudega ümbritsetud looduslikku basseini laskuv kosk või vaateplatvorm kust avanes üpris hingemattev vaade kaljusele orule, mille põhjas voolas jõgi.

Crow's Nest

Kõikjal kividel sibasid ringi pisikesed sisalikud ning ühe põõsas ragistanud kalju-wallabee suutsime ära hirmutada enne kui pilti oleks jõudnud teha. Kuna ilm oli soe ja päikeseline siis oli tegu väga meeldiva minimatkaga, kahju ainult, et meil piknikukraami kaasas polnud. Paraku on Queenslandis enamik poode pühapäeviti kinni ja me kipume seda kogu aeg ära unustama ning avastama alles siis kui miskit parasjagu poest vaja oleks.

Vaikne kena kohakene

Metsast jõudsime tagasi parajasti tee-peo ajaks. Tee on siin üpris tähtis päeva osa ning kui näiteks "õhtune tee" tähendab põhimõtteliselt õhtusööki, siis võis arvata, et ju see teepidugi väga väikesemahuline üritus ei ole. Kohale tuli paarkümmend perekonnasõpra ja tuttavat ning et keegi neist väga varem eestlast oma silmaga näinud polnud, siis tuli meil vastata päris mitmetele küsimustele. Õhtupoole põgenesime suurema seltskonna vältimiseks piljardilaua taha, kus sai nö autode peale mängitud - meie poolt siis 89 aasta Ford ning vastu tulid kohalikud klemmid 5 seeria kupee BMW ja Alfa Romeoga. Kahjuks me ei võitnud eriti :)

Järgmisel nädalavahetusel plaanisime minna Gold Coasti (tõlkes see oleks siis Kullarannik) uudistama, kuna see asub meist tühise 200km kaugusel. Kokkusattumused ei lasknud end muidugi kaua oodata, kuna Greg teatas, et tal on Kullarannikul tütar elamas, kellel ei oleks midagi selle vastu, et meid omas kodus nädalavahetusel võõrustada. Et ta ütles, et Libby (tütar siis) on veel parem kokk kui ta ise, siis ei olnud kahtlust, et me selle pakkumise vastu võtame ning sõit Kullarannikule võis alata.

Surfers Paradise paistab

Esimeseks sihtpunktiks seadsime koha, millel nimeks Surfers Paradise. Nagu nimigi ütles, siis veeresid sinna randa tõsti üpris suured lained, kuhu oleks vägagi tahtnud ujuma karata. Kuid uskumatu avastus mind seal tabas, kui tuli välja, et olen lühikesed püksid koju unustanud. Masendav. Võtsime eesmärgiks järgmisel päeval tagasi tulla ja vahepeal mulle püksid soetada. Teine asi, mis peale lainete Kullaranniku eriliseks muudab on kõrghooned, mis kohe päris ranna ääres kõrguvad. Vaade rannale, mille taustal paistavad tänapäevased arhitektuurisaavutused on üpris omapärane. Aga need lained ikka noh...

Surfiparadiis

Surfers Paradiseni võiks öelda, et ilm meid enam-vähem soosis, kuid pärast seda avanesid taevaluugid tervenisti ning hakkas sadama. Sajul oli aga ka positiivseid külgi, kuna Miami Beachile jõudes oli ookeani kohale vormunud kena vikerkaar. Seesamune vikeraar, massiivsed lained ning surfarite mustad figuurid nende taustal pakkusid häid võimalusi nö kunstilist fotokunsti aretada.

Miami Beach

Kullaranniku vaat et kõige vingemasse kohta jõudsime aga vahetule enne päikeseloojangut. Burleigh Heads on ookeani sisse ulatuv kaljunukk ning sealt võis laineid vaadata väikese nurga all, ehk siis mitte päris otse enda poole tulevatena. See andis omakorda võimaluse ka surfarite tegemisi hoopis parema nurga alt vaadelda. Lisaks paistsid kauguses Surfers Paradise tornid, kõrgumas lõpmatu pika liivaranna kohal. Koht meelitas ligi ka vastabiellunuid ja tõesti võib tõdeda, et selle kõige taustel väga kena pulmapildi võis valmis vorpida.

Burleigh Heads

Ja üpris kadedaks teeb, et mõni inimene lihtsalt võib sellisest kohast paarisaja meetri kaugusel elada. Aga just nii see oli, et Libby ja Will'i (esimese mees) seal läheduses elasid ning meile oma korteriukse avasid. Oli hea vahelduseks juttu puhuda ka omavanuste austraallastega ning võisime tõdeda, et meie sõpruskond kasvas kahe toreda inimese võrra. Muuseas tuli jutuks ka see, kus me Austraalias käinud oleme ja kus mitte ning kui mainisime, et me Byron Bay'sse oma reisi jooksul sattunud ei ole, tuli Libby välja faktiga, et see asub nende elupaigast kõigest 70 kilomeetri kaugusel. Miskipärast me olime ette kujutanud, et see ikka hoopiski kaugemal paikneb. Et noorpaaril järgmiseks päevaks erilisi plaane polnud, siis pakkusid nad välja, et võiksimegi Byron Bay'sse sõita ning nad võiksid meile seal giidi mängida. Järjekordne sülle kukunud positiivne uudis, millega muidugi nõus olime.

Will, Libby ja Kaarin-Tsikk

Peab paraku tõdema, et ilm meie ettevõtmist väga ei soosinud, kuna pea terve päeva ladistas vihma sadada. Õnneks selles sajus ka üksikud pausid leidusid ja üks neist juhtus sattuma selle hetke peale, kui Byron Bay majakat ning ühtlasi Austraalia maismaaosa kõige idapoolsemat punkti vaatama läksime. Järjekordsed kenad vaated, mässav ookean, kaljune rannajoon ja valge majakas kõike seda kroonimas. Ja altpoolt kumas loomulikult kena liivarand.

Byron Bay

Loodus nähtud, seadsime sammud linna, kus jalutasime läbi erinevaid poode, peamiselt suveniiriärisid. Kõhutäiteks sai ära proovitud selline asi nagu falafel, mis muide on tehtud kikerhernestest ja muust säärasest taimetoidukraamist. Selle kirjelduse kohta maitses see üpris hästi võib öelda. Ning oligi meie Byron Bay trip otsa saanud ning läbi vihma vurasime tagasi ning jätsime Libby ja Will'iga hüvasti. Võimalik, et mitte viimast korda, kuna me äralend läheb kõigest paari kilomeetri kauguselt nende elamisest ning Will toonitas meile, et me peame kindlasti veel läbi tulema ning temalt surfitunde võtma. Näis kas see teoks saab, kuid mõte on ahvatlev:)

Cape Byron

hää elu pääl

Kui kõik läheb halvasti, siis Murphy seadus peaks ütlema, et midagi läheb siiski ka hästi. See midagi on meie viimase aja tegemistes Toowoombasse sattumine ja eelkõige see moment, mil me Glen Oak's Nursery juures auto kinni pidasime ja tööd küsisime. Nädalaks meid siia tööle võeti ja senimaani on see olnud parim koht, kus oleme oma energiat raha vastu vahetanud.

Greg ja Jenny on umbes 50ndates aastates abielupaar (täitub neil järgmisel nädalal selles vallas 29 aastat), kes juhuse tahtel oma maja juures väikest aeda ja puukooli peavad. Juhtus lihtsalt, et nad maja ostes said pooliku puukooli pealekauba ning on seda vaikselt edasi pidanud ning laiendanud. Ja kuigi nad ei tee endile mingit reklaami, siis satub siia kliente üpris tihedasti.

Igatahes leidis Greg, et oleks aeg oma laiendusplaanid teoks teha ning sealjuures võiksime me nädalaks ajaks talle appi hakata küll. Palka pakuti enam-vähem, kuid mis rahast olulisemgi - saime enda kasutusse ühe maja neljast magamistoast, ühe vannitoa ning mis kõige tähtsam: saame siin 3 korda päevas Austraalia kööki nautida, kuna meile tehakse süüa :) Seega ei kulu meil siin elades mitte sentigi raha ja see on ainult positiivne. Ja õhtusöögid on senini olnud üle prahi kraam - nelja päeva jooksul oleme saanud praadi kanast, loomalihast ja lambalihast, kartuliputru, ahjukartuleid, pastat ja riisi jne jne. Ja et Greg on üpris maias sell, siis ei pea ta paljuks õhtul näiteks karamelliseeritud pirne jäätisega meisterdada. Ja lõpuks oleme siin saanud igasugu imesuguseid puuvilju ära maitsta, mille hind poes ostmiseks pisut soolane on alati tundunud: papaiad, passioonid (kas see on passionfruit Eesti keeles?), avokoaadod jne. Kolm söögikorda päevas on ka tegelikult veel vähe öeldud, sest hommiku ja õhtusöögi vahele peetakse tee-pausi, mis sisaldab puuvilju, küpsiseid või röstsaiu. Kindel on, et me pole nii hästi viimase nelja kuu jooksul veel süüa saanud, tegelikult julgen arvata, et isegi viimase mõne aasta jooksul:)

Töö

Tööga on samuti hästi läinud, sest erilist rutiini ei ole - iga päev oleme erinevate asjade kallal nokitsenud. Istutasime taimi, valmistasime istutamissegu, püstitasime uue kasvuhoone sarikaid, vedasime taimi ühest kohast teise ja üleüldse teeme kõike, mis parasjagu tegemist vajab. Üldiselt on töö olnud lihtne ja et me ei alusta väga vara (8:30) ja teeme päevas 7 tundi, siis suurt väsimust me pärast tööpäeva pole tundma pidanud.

Kaarini töö

Inimestena on me võõrustajad väga lahedad, sõbralikud ja lahked. Alailma on Greg'il mingi lugu pajatada või siis teeb ta keset tööpäeva mõne pausi, et jäätist mugistada või mulle pisut golfi õpetada. Ja Jenny küsimused Eesti kohta ei lõpe ka vist kunagi otsa. Tegime neile siin Eestiteemalise pildiseeria ning lumine loodus tundus neid igatahes paeluvat küll. Ka huumorisoon on neil täitsa oma koha peal, lõõbivad nii omavahel kui ka meie kallal. Ja siinkohal ei jää me muidugi vastust võlgu:) Maja, kus me elame on mõnus, õhtuti saab elava tulega kamina ees istuda ning kitarri mängida, ööbimiseks on meil laiem voodi, kui see, millega kodus harjunud olime (telgist ja autos magamisest rääkimata), kui igav hakkab võib alati teha väikese piljardi või lauajalgpalli.. Gregi ja Jenny poeg muide rändab ringi Prantsusmaal ning sattus töötama ühte sealsesse farmi ning arvas, et ta vanemad võiksid ka mõne seljakotiränduri vahel tööle võtta. Mida ta ei teadnud, oli see, et me just paar päeva varem siin tööle asusimegi, kuigi varem pole siia ühtegi mitte-austraallast tööle sattunud ja me olime üldse esimesed, kes selle jutuga uksele koputasid.

Pole paha viis õhtu veetmiseks

Paraku sellega Toowoomba head uudised ei piirdnud, sest just siis kui töö siin hakkab lõpule jõudma, saime kõne lähedal asuvast avokaadosid pakendavast firmast ning esmaspäevast võime seal tööle asuda. Huvitav on siinkohal märkida, et osaliselt selle töökoha järgi me Toowoombasse tulimegi, sest olime ühtede eestlaste blogist lugenud, et nad hiljuti selles firmas töötasid ning eestlaste mainet kõrgel hoidsid. Paraku esimese hooga meile seal tööd pakkuda polnud, kuid just nüüd, kus tööd kõige rohkem vaja on, meid siiski palgale võetakse :) Ja lisaks ei ole Jenny'l ja Gregil midagi selle vastu, et me siia veel kolmeks nädalaks jääme, seega telgis elamine on end sedakorda ammendanud ning saame päevast päeva valge inimese mugavusi nautida :)

Toowoomba raamatukogus on kasutusel pisut kummaline süsteem, kus mitte-austraallasel tuleb raamatu laenutamiseks maksta 60 dollarit deposiiti aga tagasi saab sellest ainult 30. Pettumusega arvasime, et lugemiseks siit miskit ei saagi, kuid elul oli veelgi üllatusi varuks ning selgus, et Jenny töötab poole kohaga raamatukogus ja seega ei ole probleemi ükskõik millist teost vajadusel lugema asuda.

Kokkuvõttes oleme siinse nädala jooksul saanud ilmselt austraalaste, nende elustiili, harjumuste, köögi, ajaloo ja muu säärase kohta rohkem teada kui eelneva nelja kuu jooksul, nii et oleme mõlemad ülimalt rahul, et saatusesõrm meid just siia paikas otsustas paisata.

Dubbos jäi apelsinipuuga pilt tegemata

Ainult üks halb asi on selle juures, kui kõik hästi läheb - hinge hiilib pisukene kahtlus, kas ei saanud lennupiletite ostuga pisut kiirustatud, sest tahaks siiski veel olla ja teha ja näha. Ja üpris juhuslikult see idee meil jutu käigus välja koorus, et mis siis saaks kui me septembris siia veel viieks kuuks tagasi satuks.. Kõigest imepisikene ideekübe see on ja vähemasti mina olen päeva jooksul selle 3 korda ümber ja tagasi mõelda jõudnud, aga mine Sa võtta kinni kuhu see elurada meil selleks ajaks käänama saab.

peal kiri

Nagu eelmises postituses sai ennustatud, siis head nahka sellest Childersi tomatifarmist tõepoolest ei tulnud - nimelt teatati farmist lihtsalt, et töö on selleks korraks otsas. Töö, mida lubati viieks nädalaks. Töö, millele eelnes tund aega instruktaazi ja ohutusnõudeid. Ja töö, mida me kokkuvõttes saime teha täpselt ühe päeva. Jääb pisut arusaamatuks, millest selline mölaklus tingitud oli, vahest oli põhjuseks see, et me seal nö safety report'i tegime, kui hekilõikuriga endal jalgu otsast ära hakkasin lõikama. Firma turvalisuse eest vastutav tsikk tänas meid taevani, kuna varem polevat keegi kunagi talle ühtegi reporti teinud. Ei oskagi öelda, kas mõni ülemus sai selle eest liialt vastu pead ja seetõttu meile hundipassi näitas - vähemasti olime ühiskonnale kasulikud ja loodetavasti tulevikus nii mõnigi õnnetus tolle lõikuriga jääb olemata.

Meie olukord oli aga üpris nadi - olime Bundabergi läheduses, kus tööd niigi väga raske saada ning aega kojulennuni ka ainult pisut üle kuu. Kuna karavanpargi omanik ei suutnud meile paari päeva jooksul mingit tööd leida, siis hakkasime ise kohalikke farme läbi sõitma ning Kaarin tegi igal pool haput nägu ning uuris, kas keegi ei tahaks meile rahanatukest töö vastu vahetada. Eriti ei tahtnud. Lõpuks siis saime ühte teise tomatifarmi tööle, ametiks tomatite korjamine. Hommikul kell 6 olime platsis ja asusime korjama, aga ei olnud see üldse mitte kerge töö. Paari tunniga oli selg kange ning korjatud ämbreid naeruväärselt vähe. Kõige segavam faktor vast selle korjamise juures oli see, et ei saanud mitte igat ettejuhtuvat tomatit ära korjata, tuli valida ainult neid, mis piisava suurusega, mitte rohelised ja mitte ka punased. Peamine aeg läkski selle peale, et vaadata ja otsustada, millist võtta, millist jätta. Ülevaataja küll lohutas, et nädala lõpuks ehk on meil asi käpas ja siis võimalik ka mingit raha teenida, kuid ega see töö meile kuidagi meeltmööda polnud. Ülejäänud mõnikümmend korjajat olid enamuses keskmisest kitsama silmavaatega, ehk siis hiinlased, korealased ja muu säärane kraam. Nad olid enamuses pisikesed ja vilkad ning sidusid endile hunniku ämbreid vöö külge ning kihutasid vagude vahel nagu väikesed masinad. Parimad neist teenivat päevas kolm-nelisada dollarit aga selleks, et sellise tulemuseni jõuda, on nad harjutanud kuid, kui mitte aastaid.

Kuna korajaid oli palju ja külmade ilmade tõttu ei olevat tomatitel veel eriti värvi, siis saime korjata vaid 4 tundi ja öeldi, et järgmine päev on vaba päev. Seda sõnapaari olime aga juba liiga palju kuulnud ning mõõt sai täis - minekut Childersist. Nagu Dubbos apelsinidega tehtud sai, panime sedakorda tuuri suure kotiäie tomateid. Abiks seegi.

Karavanpargist lahkumine ei olnud ka lihtsate killast, kuna pargi omanik oli miskis deliiriumis või vaevles mingi kummalise närvihaiguse käes - igatahes oli ta tavaliselt ülimalt flegmaatilise olemisega, aga aeg-ajalt läks väga endast välja. Meil polnud temaga probleeme tekkinud, aga kuulnud olime, et ta nii mõnegi asuka sealt ilma erilise põhjuseta välja on visanud. Ja just päev enne me lahkumist said sealt suure kisaga kinga kaks hollandlast, kes tema otsitud töökoha üles ütlesid(See töökoht oli sama, kus meiegi 1 päeva töötasime, ja nad lõpetasid seal töö, kuna hommikul ei tulnud lihtsalt kedagi kohale ja nad passisid tund aega seal ja ootasid). Igatahes kui me teatasime, et antagu me deposiit tagasi (selle pidime tagasi saama peale 5t nädalat, kindlustamaks, et me varem ära ei lähe, aga et meil tööd polnud, siis pidime selle tagasi saama) ja et me lahkume, läks omanik närvi ja hakkas meile igasugu naeruväärseid süüdistusi esitama, ja lõpuks nö viskas meid välja (kuigi me olime öelnud, et me läheme ära :D). Läksime pärast asjade pakkimist tema kabinetist läbi ja ma olin juba välja mõelnud, kuidas inglise keelest väljendada fakti, et ma panen sellele karavanipargile tule otsa, kui me deposiiti tagasi ei saa, kuid ju oli ta vist vahepeal kiirelt mingeid tablette neelanud ning tervitas meid oma tavalise flegmaatilise aeglase "Hai, hau aarju"-ga. Deposiidi saime tagasi ning Childersi silt vilksas viimast korda tahavaatepeeglisse.

Kuigi töö koha pealt läks taas halvasti, siis päris lõpuni kahetsema me Childersis käiku ei pea, kuna vabadel päevadel sai ümbruskonda uuritud ning Queenslandiga veidi tutvust tehtud. Eelkõige randadega, mis siinmail väga kenad on. Esmalt väisasime Bundabergi ning lesisime Bargara rannas. Mina sain lisaks lesimisele ookeanilainetegagi üle pika aja tutvust teha - kuna siin on nüüd talv siis ujujaid peale minu suurt polnud, kuid minu meelest ei lähe Eestimaine merevesi suvel sugugi soemaks sellest, kuhu ma end siin sisse kastsin. Rääkimata lainetest, mis hoopistükis mõnusamad olid. Minuga kaasa reisiv külmavares muidugi ei suvatsenud suplusest osa saada :)

Laine murdja

Ühel hetkel jäid liivarannal silma sajad pisikesed liivakuulikesed, mis moodustasid üle kogu ranna liivale huvitavaid mustreid. Alguses ei saanudki pihta, et mis asjad need sellised on ja mis protsessi läbi nad tekkinud on. Lähemal vaatlusel selgus, et enamik kuulikesi asus pisikeste augukeste ümbruses, ning veelgi lähem vaatlus näitas, et neist aukudest hüppasid aeg-ajalt paariks sekundiks välja pisikesed krabid, kes oma tunneleid kaevandades järjest uusi kuulikesi liivale veeretasid. Väga lahe vaatepilt igatahes ning pika ootamise peale õnnestus mõni elukas ka objektiivi ette saada.


Teine rand, kuhu vurasime, oli Woodgate Beach - ja see oli vast üks ilusamaid randasid, mida siin nähtud. Esiteks ei asu ta kusagil linnade külje all ning seega rahvast on seal väga vähe, kui üldse. Mõne kilomeetri pikkune laulva liivaga liivarand ning üle ranna kummardumas suurte eestis-mitte-kasvavate puude oksad. Nagu eestlastele kohane, siis rannas tuleb kindlasti süüa (see on tähtsam kui ujumine või päevitamine) ning sai avastatud säärane maius nagu banaan Nutella kreemiga. Mmmm. Banaanid siin, olgugi et kallimad, on üldiselt paremad kui need, mis maarjamaa pinnale välja jõuavad. Mõni ime ka muidugi.

Woodgate Beach

Teine Childersi positiivne külg oli karavanipargi inimesed - superluks seltskond oli seal, parim minu meelest, kui mis iganes hostelis või pargis kohanud oleme. Kõik olid mõistlikud ning ei esinenud mõtetut lõugamist, joomist või muud ajuvabadust. Kuna enamikel algasid tööpäevad vara, siis kobisid kõik normaalsel ajal magama ning öörahu polnud kordagi probleemiks. Lisaks muidugi veel pokkeriõhtud. Pokkeriga kusjuures sai teenitud rohkem kui tomatite korjamisega :) Ainult suitsetasid muidugi kõik nagu korstnad, aga sellest pole siin nähtavasti kusagil pääsu.

Childersist lahkudes käänas me tee Munduberra poole. Tegelikult küll poleks pidanud käänama, aga ilmnes, et Matil varsti sünnipäev tulemas ning et meie plaanid nägid ette kõvasti lõunapoole tagasi sõita, siis otsustasime talle üllatusvisiidi teha ning sünnipäeva paar päeva varem ära tähistada. Oli mõnus õhtu, sai hästi süüa ning jutustatud hiliste õhtutundideni ning seejärel laekusime lähimasse puhkealasse magama. Autos magamise nipi oleme ka nüüd ära õppinud, tuleb esimene iste alla lasta, peatugi ära võtta ning rihtida see tagumise istme vastu. Kui sinna veel madrats otsa visata, siis saab päris mugava aseme teha. Ja kui nüüd mõni keskmise väikeauto omanik ei taha seda hästi ette kujutada, siis võin lohutuseks öelda, et meie auto on suur. Väga suur :)

Tööotsinguid plaanisime jätkata Toowoomba ja Gattoni kandis, mis jääb ka lennujaamale lähemale, kust me lõpuks kodu poole lendame. Tegime ka siin kümneid kõnesid ning käisime läbi farme, karavaniparke ja infopunkte, aga üldiselt ei midagi. Lõpuks siis õnnestus leida töö vähemasti nädalakski - Toowoomba lähistel asuvas puukoolis arvati, et nad võiksid meie abi nädalakese kasutada küll. Hea on selle töö juures see, et elamiseks pakkus omanikest abielupaar meile vaba toa oma majas ning lubasid meile ka süüa teha :) Esmaspäeval alustame, eks näis, mis sellest välja tuleb - me siin üldiselt enam väga ette ei looda ja asjad on hästi alles siis, kui raha pangaarvele tulnud on. Aga tunduvad vähemasti toredad inimesed olema.

Vaade Toowoombale (Ja Kaarinile)

Mis toredatesse inimestesse puutub, siis vahepeal oli mul juba tekkinud väike vimm austraalaste vastu. Väliselt on kõik meelalt sõbralikud ja naeratavad Sulle ette ja taha rääkimata oma hau-aar-juu-dest. Aga samas tõmbavad nad Sul esimesel võimalusel naha üle kõrvade ja on ikka igasugu mölakaid siin nähtud. Õnneks parandas veidi olukorda üks keskeas mees Toowoombas, kes meid tööotsinguil oma jutule kutsus. Mitte, et tal endal oleks meile mingit tööd olnud anda. Mitte, et ta üldse ainult kombainijuhtidele tööd organiseeris. Aga kutsus meid ikkagi enda poole ning andis meile hunniku kontakte ning soovitusi ning oli üpris südantsoojendav kuulda, kuidas ta ühele oma tuttavle helistades torru poetas, et tal istuvad siin kaks toredat inimest ja eestlased on üldse tema isiklikud lemmikud, et kas ikka ei oleks mingit tööd neile anda :) Tööd me küll lõppkokkuvõttes (vähemalt esialgu, sest andsime oma numbrid siia-sinna) ei saanud, aga tuju tegi seal käik paremaks igatahes.

Niipaljukest siis selleks korraks, loodetavasti saame järgmine kord Toowoombast pikemalt pajatada.