peal kiri

Nagu eelmises postituses sai ennustatud, siis head nahka sellest Childersi tomatifarmist tõepoolest ei tulnud - nimelt teatati farmist lihtsalt, et töö on selleks korraks otsas. Töö, mida lubati viieks nädalaks. Töö, millele eelnes tund aega instruktaazi ja ohutusnõudeid. Ja töö, mida me kokkuvõttes saime teha täpselt ühe päeva. Jääb pisut arusaamatuks, millest selline mölaklus tingitud oli, vahest oli põhjuseks see, et me seal nö safety report'i tegime, kui hekilõikuriga endal jalgu otsast ära hakkasin lõikama. Firma turvalisuse eest vastutav tsikk tänas meid taevani, kuna varem polevat keegi kunagi talle ühtegi reporti teinud. Ei oskagi öelda, kas mõni ülemus sai selle eest liialt vastu pead ja seetõttu meile hundipassi näitas - vähemasti olime ühiskonnale kasulikud ja loodetavasti tulevikus nii mõnigi õnnetus tolle lõikuriga jääb olemata.

Meie olukord oli aga üpris nadi - olime Bundabergi läheduses, kus tööd niigi väga raske saada ning aega kojulennuni ka ainult pisut üle kuu. Kuna karavanpargi omanik ei suutnud meile paari päeva jooksul mingit tööd leida, siis hakkasime ise kohalikke farme läbi sõitma ning Kaarin tegi igal pool haput nägu ning uuris, kas keegi ei tahaks meile rahanatukest töö vastu vahetada. Eriti ei tahtnud. Lõpuks siis saime ühte teise tomatifarmi tööle, ametiks tomatite korjamine. Hommikul kell 6 olime platsis ja asusime korjama, aga ei olnud see üldse mitte kerge töö. Paari tunniga oli selg kange ning korjatud ämbreid naeruväärselt vähe. Kõige segavam faktor vast selle korjamise juures oli see, et ei saanud mitte igat ettejuhtuvat tomatit ära korjata, tuli valida ainult neid, mis piisava suurusega, mitte rohelised ja mitte ka punased. Peamine aeg läkski selle peale, et vaadata ja otsustada, millist võtta, millist jätta. Ülevaataja küll lohutas, et nädala lõpuks ehk on meil asi käpas ja siis võimalik ka mingit raha teenida, kuid ega see töö meile kuidagi meeltmööda polnud. Ülejäänud mõnikümmend korjajat olid enamuses keskmisest kitsama silmavaatega, ehk siis hiinlased, korealased ja muu säärane kraam. Nad olid enamuses pisikesed ja vilkad ning sidusid endile hunniku ämbreid vöö külge ning kihutasid vagude vahel nagu väikesed masinad. Parimad neist teenivat päevas kolm-nelisada dollarit aga selleks, et sellise tulemuseni jõuda, on nad harjutanud kuid, kui mitte aastaid.

Kuna korajaid oli palju ja külmade ilmade tõttu ei olevat tomatitel veel eriti värvi, siis saime korjata vaid 4 tundi ja öeldi, et järgmine päev on vaba päev. Seda sõnapaari olime aga juba liiga palju kuulnud ning mõõt sai täis - minekut Childersist. Nagu Dubbos apelsinidega tehtud sai, panime sedakorda tuuri suure kotiäie tomateid. Abiks seegi.

Karavanpargist lahkumine ei olnud ka lihtsate killast, kuna pargi omanik oli miskis deliiriumis või vaevles mingi kummalise närvihaiguse käes - igatahes oli ta tavaliselt ülimalt flegmaatilise olemisega, aga aeg-ajalt läks väga endast välja. Meil polnud temaga probleeme tekkinud, aga kuulnud olime, et ta nii mõnegi asuka sealt ilma erilise põhjuseta välja on visanud. Ja just päev enne me lahkumist said sealt suure kisaga kinga kaks hollandlast, kes tema otsitud töökoha üles ütlesid(See töökoht oli sama, kus meiegi 1 päeva töötasime, ja nad lõpetasid seal töö, kuna hommikul ei tulnud lihtsalt kedagi kohale ja nad passisid tund aega seal ja ootasid). Igatahes kui me teatasime, et antagu me deposiit tagasi (selle pidime tagasi saama peale 5t nädalat, kindlustamaks, et me varem ära ei lähe, aga et meil tööd polnud, siis pidime selle tagasi saama) ja et me lahkume, läks omanik närvi ja hakkas meile igasugu naeruväärseid süüdistusi esitama, ja lõpuks nö viskas meid välja (kuigi me olime öelnud, et me läheme ära :D). Läksime pärast asjade pakkimist tema kabinetist läbi ja ma olin juba välja mõelnud, kuidas inglise keelest väljendada fakti, et ma panen sellele karavanipargile tule otsa, kui me deposiiti tagasi ei saa, kuid ju oli ta vist vahepeal kiirelt mingeid tablette neelanud ning tervitas meid oma tavalise flegmaatilise aeglase "Hai, hau aarju"-ga. Deposiidi saime tagasi ning Childersi silt vilksas viimast korda tahavaatepeeglisse.

Kuigi töö koha pealt läks taas halvasti, siis päris lõpuni kahetsema me Childersis käiku ei pea, kuna vabadel päevadel sai ümbruskonda uuritud ning Queenslandiga veidi tutvust tehtud. Eelkõige randadega, mis siinmail väga kenad on. Esmalt väisasime Bundabergi ning lesisime Bargara rannas. Mina sain lisaks lesimisele ookeanilainetegagi üle pika aja tutvust teha - kuna siin on nüüd talv siis ujujaid peale minu suurt polnud, kuid minu meelest ei lähe Eestimaine merevesi suvel sugugi soemaks sellest, kuhu ma end siin sisse kastsin. Rääkimata lainetest, mis hoopistükis mõnusamad olid. Minuga kaasa reisiv külmavares muidugi ei suvatsenud suplusest osa saada :)

Laine murdja

Ühel hetkel jäid liivarannal silma sajad pisikesed liivakuulikesed, mis moodustasid üle kogu ranna liivale huvitavaid mustreid. Alguses ei saanudki pihta, et mis asjad need sellised on ja mis protsessi läbi nad tekkinud on. Lähemal vaatlusel selgus, et enamik kuulikesi asus pisikeste augukeste ümbruses, ning veelgi lähem vaatlus näitas, et neist aukudest hüppasid aeg-ajalt paariks sekundiks välja pisikesed krabid, kes oma tunneleid kaevandades järjest uusi kuulikesi liivale veeretasid. Väga lahe vaatepilt igatahes ning pika ootamise peale õnnestus mõni elukas ka objektiivi ette saada.


Teine rand, kuhu vurasime, oli Woodgate Beach - ja see oli vast üks ilusamaid randasid, mida siin nähtud. Esiteks ei asu ta kusagil linnade külje all ning seega rahvast on seal väga vähe, kui üldse. Mõne kilomeetri pikkune laulva liivaga liivarand ning üle ranna kummardumas suurte eestis-mitte-kasvavate puude oksad. Nagu eestlastele kohane, siis rannas tuleb kindlasti süüa (see on tähtsam kui ujumine või päevitamine) ning sai avastatud säärane maius nagu banaan Nutella kreemiga. Mmmm. Banaanid siin, olgugi et kallimad, on üldiselt paremad kui need, mis maarjamaa pinnale välja jõuavad. Mõni ime ka muidugi.

Woodgate Beach

Teine Childersi positiivne külg oli karavanipargi inimesed - superluks seltskond oli seal, parim minu meelest, kui mis iganes hostelis või pargis kohanud oleme. Kõik olid mõistlikud ning ei esinenud mõtetut lõugamist, joomist või muud ajuvabadust. Kuna enamikel algasid tööpäevad vara, siis kobisid kõik normaalsel ajal magama ning öörahu polnud kordagi probleemiks. Lisaks muidugi veel pokkeriõhtud. Pokkeriga kusjuures sai teenitud rohkem kui tomatite korjamisega :) Ainult suitsetasid muidugi kõik nagu korstnad, aga sellest pole siin nähtavasti kusagil pääsu.

Childersist lahkudes käänas me tee Munduberra poole. Tegelikult küll poleks pidanud käänama, aga ilmnes, et Matil varsti sünnipäev tulemas ning et meie plaanid nägid ette kõvasti lõunapoole tagasi sõita, siis otsustasime talle üllatusvisiidi teha ning sünnipäeva paar päeva varem ära tähistada. Oli mõnus õhtu, sai hästi süüa ning jutustatud hiliste õhtutundideni ning seejärel laekusime lähimasse puhkealasse magama. Autos magamise nipi oleme ka nüüd ära õppinud, tuleb esimene iste alla lasta, peatugi ära võtta ning rihtida see tagumise istme vastu. Kui sinna veel madrats otsa visata, siis saab päris mugava aseme teha. Ja kui nüüd mõni keskmise väikeauto omanik ei taha seda hästi ette kujutada, siis võin lohutuseks öelda, et meie auto on suur. Väga suur :)

Tööotsinguid plaanisime jätkata Toowoomba ja Gattoni kandis, mis jääb ka lennujaamale lähemale, kust me lõpuks kodu poole lendame. Tegime ka siin kümneid kõnesid ning käisime läbi farme, karavaniparke ja infopunkte, aga üldiselt ei midagi. Lõpuks siis õnnestus leida töö vähemasti nädalakski - Toowoomba lähistel asuvas puukoolis arvati, et nad võiksid meie abi nädalakese kasutada küll. Hea on selle töö juures see, et elamiseks pakkus omanikest abielupaar meile vaba toa oma majas ning lubasid meile ka süüa teha :) Esmaspäeval alustame, eks näis, mis sellest välja tuleb - me siin üldiselt enam väga ette ei looda ja asjad on hästi alles siis, kui raha pangaarvele tulnud on. Aga tunduvad vähemasti toredad inimesed olema.

Vaade Toowoombale (Ja Kaarinile)

Mis toredatesse inimestesse puutub, siis vahepeal oli mul juba tekkinud väike vimm austraalaste vastu. Väliselt on kõik meelalt sõbralikud ja naeratavad Sulle ette ja taha rääkimata oma hau-aar-juu-dest. Aga samas tõmbavad nad Sul esimesel võimalusel naha üle kõrvade ja on ikka igasugu mölakaid siin nähtud. Õnneks parandas veidi olukorda üks keskeas mees Toowoombas, kes meid tööotsinguil oma jutule kutsus. Mitte, et tal endal oleks meile mingit tööd olnud anda. Mitte, et ta üldse ainult kombainijuhtidele tööd organiseeris. Aga kutsus meid ikkagi enda poole ning andis meile hunniku kontakte ning soovitusi ning oli üpris südantsoojendav kuulda, kuidas ta ühele oma tuttavle helistades torru poetas, et tal istuvad siin kaks toredat inimest ja eestlased on üldse tema isiklikud lemmikud, et kas ikka ei oleks mingit tööd neile anda :) Tööd me küll lõppkokkuvõttes (vähemalt esialgu, sest andsime oma numbrid siia-sinna) ei saanud, aga tuju tegi seal käik paremaks igatahes.

Niipaljukest siis selleks korraks, loodetavasti saame järgmine kord Toowoombast pikemalt pajatada.