kuningannamaa

Niisiis naasiis, elukene veereb tasapisi edasi ning dollareid veereb vaikselt me taskutesse juurde. Ehk siis tegeleme teist nädalat avokaadode pakkimisega, kuid tööst pajatab teile vast Kaarin, miskis lähitulevikus. Et me aga oma aega üksnes töötamisele ei kuluta, siis pajatan paari sõnaga me vaba-aja tegemistest.

Esimese nädalavahetuse otsustasime kulutada Toowoomba ja selle lähiümbruse uurimisele. Reedel sõidutas Jenny meid mööda Toowoombat ringi ning pajatas kõigest, mida ta selle linna kohta seal elatud paarikümne aasta jooksul teada on saanud. Ja seda oli päris palju, mina ei jõudnudki kõike ära kuulata:) Toowoombas põikasime sisse ka delikatess-poodi, kust sai umbes 80 krooni eest soetatud üks pikk must leib ning suitsuvorsti laadne moodustis. Leib oli umbes meetri pikkune ning paari sentimeetri paksune kõva koorega "kaigas", kuid maitse oli päris korralikku rukkileiva oma. Õhtul võtsime korralikud kõhutäied kohalikus restoran-pubis, kuigi peab tõdema, et ega me igal õhtul siin "kodus" üldse mitte halvemini süüa ei saa. Et mitte tänamatud olla, siis oleme kahel korral ka oma kokakunstianded mängu pannud ning ühel õhtul vaaritasime valmis Penne Pollo e Funghi ning Gregi ja Jenny pulma-aastapäevaks mäkerdasime kokku ühe küpsisetordi.

Pühapäeval ajasime oma autole hääled sisse ning veeresime Crows Nest'i (tõlkes varesepesa) rahvusparki. Sealsed seiklused algasid sellega, et Kaarin tegi elu huvitavamaks ning suutis auto uksed nii kinni lüüa, et võtmed jäid sissepoole. Õnneks saime ühe mööduja käest jupi traati ning selle ja Kaarini vöö abiga õnnestus uks lahti muukida. Pärast seda siirdusime mõnekilomeetrisele jalutuskäigule rahvusparki. Metsas oli mõnus ringi jalutada ning teele jäid nii mõnedki kenad kohad, olgu selleks siis kaljudega ümbritsetud looduslikku basseini laskuv kosk või vaateplatvorm kust avanes üpris hingemattev vaade kaljusele orule, mille põhjas voolas jõgi.

Crow's Nest

Kõikjal kividel sibasid ringi pisikesed sisalikud ning ühe põõsas ragistanud kalju-wallabee suutsime ära hirmutada enne kui pilti oleks jõudnud teha. Kuna ilm oli soe ja päikeseline siis oli tegu väga meeldiva minimatkaga, kahju ainult, et meil piknikukraami kaasas polnud. Paraku on Queenslandis enamik poode pühapäeviti kinni ja me kipume seda kogu aeg ära unustama ning avastama alles siis kui miskit parasjagu poest vaja oleks.

Vaikne kena kohakene

Metsast jõudsime tagasi parajasti tee-peo ajaks. Tee on siin üpris tähtis päeva osa ning kui näiteks "õhtune tee" tähendab põhimõtteliselt õhtusööki, siis võis arvata, et ju see teepidugi väga väikesemahuline üritus ei ole. Kohale tuli paarkümmend perekonnasõpra ja tuttavat ning et keegi neist väga varem eestlast oma silmaga näinud polnud, siis tuli meil vastata päris mitmetele küsimustele. Õhtupoole põgenesime suurema seltskonna vältimiseks piljardilaua taha, kus sai nö autode peale mängitud - meie poolt siis 89 aasta Ford ning vastu tulid kohalikud klemmid 5 seeria kupee BMW ja Alfa Romeoga. Kahjuks me ei võitnud eriti :)

Järgmisel nädalavahetusel plaanisime minna Gold Coasti (tõlkes see oleks siis Kullarannik) uudistama, kuna see asub meist tühise 200km kaugusel. Kokkusattumused ei lasknud end muidugi kaua oodata, kuna Greg teatas, et tal on Kullarannikul tütar elamas, kellel ei oleks midagi selle vastu, et meid omas kodus nädalavahetusel võõrustada. Et ta ütles, et Libby (tütar siis) on veel parem kokk kui ta ise, siis ei olnud kahtlust, et me selle pakkumise vastu võtame ning sõit Kullarannikule võis alata.

Surfers Paradise paistab

Esimeseks sihtpunktiks seadsime koha, millel nimeks Surfers Paradise. Nagu nimigi ütles, siis veeresid sinna randa tõsti üpris suured lained, kuhu oleks vägagi tahtnud ujuma karata. Kuid uskumatu avastus mind seal tabas, kui tuli välja, et olen lühikesed püksid koju unustanud. Masendav. Võtsime eesmärgiks järgmisel päeval tagasi tulla ja vahepeal mulle püksid soetada. Teine asi, mis peale lainete Kullaranniku eriliseks muudab on kõrghooned, mis kohe päris ranna ääres kõrguvad. Vaade rannale, mille taustal paistavad tänapäevased arhitektuurisaavutused on üpris omapärane. Aga need lained ikka noh...

Surfiparadiis

Surfers Paradiseni võiks öelda, et ilm meid enam-vähem soosis, kuid pärast seda avanesid taevaluugid tervenisti ning hakkas sadama. Sajul oli aga ka positiivseid külgi, kuna Miami Beachile jõudes oli ookeani kohale vormunud kena vikerkaar. Seesamune vikeraar, massiivsed lained ning surfarite mustad figuurid nende taustal pakkusid häid võimalusi nö kunstilist fotokunsti aretada.

Miami Beach

Kullaranniku vaat et kõige vingemasse kohta jõudsime aga vahetule enne päikeseloojangut. Burleigh Heads on ookeani sisse ulatuv kaljunukk ning sealt võis laineid vaadata väikese nurga all, ehk siis mitte päris otse enda poole tulevatena. See andis omakorda võimaluse ka surfarite tegemisi hoopis parema nurga alt vaadelda. Lisaks paistsid kauguses Surfers Paradise tornid, kõrgumas lõpmatu pika liivaranna kohal. Koht meelitas ligi ka vastabiellunuid ja tõesti võib tõdeda, et selle kõige taustel väga kena pulmapildi võis valmis vorpida.

Burleigh Heads

Ja üpris kadedaks teeb, et mõni inimene lihtsalt võib sellisest kohast paarisaja meetri kaugusel elada. Aga just nii see oli, et Libby ja Will'i (esimese mees) seal läheduses elasid ning meile oma korteriukse avasid. Oli hea vahelduseks juttu puhuda ka omavanuste austraallastega ning võisime tõdeda, et meie sõpruskond kasvas kahe toreda inimese võrra. Muuseas tuli jutuks ka see, kus me Austraalias käinud oleme ja kus mitte ning kui mainisime, et me Byron Bay'sse oma reisi jooksul sattunud ei ole, tuli Libby välja faktiga, et see asub nende elupaigast kõigest 70 kilomeetri kaugusel. Miskipärast me olime ette kujutanud, et see ikka hoopiski kaugemal paikneb. Et noorpaaril järgmiseks päevaks erilisi plaane polnud, siis pakkusid nad välja, et võiksimegi Byron Bay'sse sõita ning nad võiksid meile seal giidi mängida. Järjekordne sülle kukunud positiivne uudis, millega muidugi nõus olime.

Will, Libby ja Kaarin-Tsikk

Peab paraku tõdema, et ilm meie ettevõtmist väga ei soosinud, kuna pea terve päeva ladistas vihma sadada. Õnneks selles sajus ka üksikud pausid leidusid ja üks neist juhtus sattuma selle hetke peale, kui Byron Bay majakat ning ühtlasi Austraalia maismaaosa kõige idapoolsemat punkti vaatama läksime. Järjekordsed kenad vaated, mässav ookean, kaljune rannajoon ja valge majakas kõike seda kroonimas. Ja altpoolt kumas loomulikult kena liivarand.

Byron Bay

Loodus nähtud, seadsime sammud linna, kus jalutasime läbi erinevaid poode, peamiselt suveniiriärisid. Kõhutäiteks sai ära proovitud selline asi nagu falafel, mis muide on tehtud kikerhernestest ja muust säärasest taimetoidukraamist. Selle kirjelduse kohta maitses see üpris hästi võib öelda. Ning oligi meie Byron Bay trip otsa saanud ning läbi vihma vurasime tagasi ning jätsime Libby ja Will'iga hüvasti. Võimalik, et mitte viimast korda, kuna me äralend läheb kõigest paari kilomeetri kauguselt nende elamisest ning Will toonitas meile, et me peame kindlasti veel läbi tulema ning temalt surfitunde võtma. Näis kas see teoks saab, kuid mõte on ahvatlev:)

Cape Byron