esmaspäev, 13. juuli 2009

bisnis mainding

Tervitused kuumast Malaisiast. Liigagi kuumast. Aga enne kui siinsete tegemiste juurde asume, siis klaariks pisut vana võlga ja kribaks kirja Lõuna-Queenslandi tegemised, mis veel trükimustaks vormunud pole:

Ühel õhtul rabas Greg külmikust matsakad steigid kaasa ja teatas, et tuleb minna Jamie ja Kim'i juurde ragbit vaatama. Ja mitte niisama ragbit vaid tegu oli austraalaste jaoks üli, üli ja ülitähtsa mänguga: State of Origin selle nimeks oli ja kujutab see endast Queenslandi ja New South Wales'i osariikide vahelist mõõduvõttu. Igatahes tegi Greg meile kiiresti selgeks, et mitte mingil juhul ei saa ma kaasa tulla sinise särgiga (Kuna NSW särgid on sinised) ja otsis mulle ja Kaarinile kusagilt Queenslandi logodega särgid välja. Olid need küll Libby vanad võrkpallisärgid, aga noh, mõte loeb. Ega's midagi, tirisime punased pluusid üll ja olime valmis Jamiet väisama.

Jamie ja Kim on umbes kolmekümnedates abielupaar, kes paar kuud tagasi kaksikute võrra rikkamaks said. Lisaks on Kim ilmselt üks spordilembesemaid naisterahvaid, keda mu silmad näinud on, sest ta elas sellesse härgade murul püherdamisse end ikka väga sisse ja tegi oluliselt rohkem häält kui meesterahvad:) See ragbi, mida siin Austraaliasiseselt mängitakse on isegi vaadatav peaks mainima ja kui meile reeglid selgeks tehti, siis vast paar põnevat hetke saime ära tunnistada. Jalgpalli vastu see mäng mu silmis küll kahjuks kuidagi ei saanud.

Mis tollel õhtul aga vast ragbist huvitavamgi, olid steigid. Ehk siis lihakäntsakad, mille Jamie oma barbequele viskas. Ja suur gaasi-barbeque-grill kuulub siin iga endast vähegi majapidamise koosseisu. Igatahes olid konkreetsed steigid ikka jõhkralt suured ja ei ole vast nii paksu lihatükki eales varem mulle taldrikult vastu vaadanud. Sinna kõrvale sai tulema ülimaitsev kartulivorm ning pisuke Bundabergi rumm kokakaga - ilmselgelt oli tegu nauditava õhtuga. Queensland võitis muide.

Toowoomba üks vaatamisväärsusi on looduslik mäe-moodi moodustis, mis paikneb linna servas. Nimeks on sellel Tabletop (tõlkes umbes nagu laua-pealne vms) ning vaatamisväärsus on ta enamasti kaugusest, sest sinna tippu ei ole ühtegi korralikku matkarada või teed tehtud. Ilmselgelt meil aga just tippu oli vaja ronida ning nii sai see kohati üpris ohtlik ja kaljuronimist meenutav matk ette võetud. Kahju on muidugi Kaarinist, kes peale ligi tundi aega ülesronimist ei saanud viimast 25't meetrit vallutada aga olgem ausad - mina väga kõrgust ei karda, aga mulgi võttis seest kõhedaks, sest viimane ots oli põhimõtteliselt kaljuronimine. Ilma julgestuseta. Ja mitte et sealt tipust nüüd oleks väga erilisem vaade avanenud kui ümberringi asuvatelt vaateplatvormidelt, aga eks see vallutamise isu oli lihtsalt nii suur.

Tabletop

Poolel teel

Kaarin mägironib

Et me loodust Toowoomba ümbruses juba küllalt uudistanud olime, siis otsustasime pühapäeval pisut kaugemale sõita ja valituks osutus Main Range rahvuspark, kust sihtisime eelkõige Queen Mary Falls'i nime kandvat koske ning matkaradu selle ümbruses. Koses me pettuma ei pidanud ja ilmnes, et Queen Mary's ei olnud mitte ainus kosk seal, vaid paarikilomeetriste vahedega oli neid seal 3-4 tükki. Vast isegi kõige sümpaatsema mulje jättis Brown Falls, mis polnud küll nii kõrge ja võimas kui teised, kuid sinna jõudmiseks tuli pool tunnikest läbi kohati üpris raskesti läbipääsetavast vihmametsast läbi tungida ning kiviseid jõekaldaid mööda turnida. Aga kui lõpuks kohale jõudsime siis tundus, et oleme sadade kilomeetrite kaugusel igasugusest tsivilisatsioonist - kivine jõesäng keset vihmametsa hiiglaslikke puid ja igalt poolt alla rippuvaid liaane ning muidugi kosk ülalt kõrguselt selle kõige pihta valgumas.

Eimäletamisnimegafalls

Queen Mary's Falls

Brown Falls pole nõrkadele!

Tagasi koju sõites tuli olla tunnistajaks üpris hingematvale päikseloojangule - nood on siin üldiselt kenamad kui Eestis, kuidagi punasemad ja võimsamad pisut. Fotoaparaadi sisse on päikeseloojanguid nii mõnigi kinni püütud, kuid tihtipeale see väga lihtne polegi - loojang kestab kümmekond minutit siin talvel ja põhimõtteliselt võid enam-vähem valges WC-sse minna ja sealt väljuda juba pimedas :)

Olgugi et me igapäevaselt liigagi hästi süüa saime, siis ei saanud mööda vaadata sellisest kohast nagu Cheesecake shop, kust kahel nädalavahetusel vastavalt sokolaadi- ja maasika-vahukooretordi soetasime. Hinda oli sel muidugi omajagu, kuid kvaliteeti ei olnud mitte vähem. Aga ei olnud Austraalia maiused mitte ainsad, mida söögitorust alla sai aetud - ühel heal päeval sai valmis vorbitud täitsa korralik leivasupp ning sunnitud ka pererahvas ning tollel päeval külas olnud Mark ja Robinagi seda hapukoorega helpima. Mark ja Greg muide võtsid vabatahtlikult isegi juurde seda kraami, mis loomulikult oli vesi koka veskile:)

Look mum, I'm eating vegies!

Koka sõna on seadus. Koka kana samuti.

Ei kommentaari

Et toitu paremini alla raputada, siis pakkus Jenny välja, et võiks nende pinksilaualt tolmukorra pealt maha lükata ning selle garaazhi üles panna. Mõeldud-tehtud, aga mis oli hoopiski üllatavam oli Jenny mänguoskus. Ma üldiselt ootasin säärast kõksimist, kus ma pean paar sekundit ootama enne kui pall uuesti minu lauapoolele jõuab, aga võta näpust. Jenny pakkus täitsa korraliku lahingu ja tennises, mis on tema põhiala, ta ilmselt oleks mulle vee peale tõmmanud küll. Mängust endast lahedamgi oli ilmselt see, kui õhinasse Jenny läks ja kui dramaatiliselt ta igat võidetud või kaotatud punkti võttis :)

Kaiakanepile võrdne vastane

Kuna avokaadode pakkimislaos kippus aeg-ajalt tööd nappima, siis tegi Greg meile meeldiva žesti ning nädalavahetusel saime puukoolis pisut tööd nokitseda. Hargiga saepuruhunnikus madistades sai keset hunnikut välja kaevatud üks mõnus draakon, ehk siis säärane suuremat sorti sisalik. Olgugi, et täitsa elus, siis oli teine ülimalt loid, ei oskagi öelda, kas magas talveund või oli ta öise eluviisiga.

Unine Draakon (Uninus Drakonus)

Viimane asi, mille veel ära võib seekord märkida on Cabarlah seppade festivali-messi laadne üritus, kus said minu silmad esmakordselt hobuste rautamist pealt nägema ja seda siis protsessi algusest peale. Nimelt miski võistluse korras vorpisid sepad hobuserauad valmis ning tagusid need suksudele alla ka. Lisaks raudadele keerutasid sepad metalli nii ja naapidi ning valmis nende käe alt igasugu huvitavaid jubinaid, mis hiljem oksjoni korras maha müüdi.

Rege rauta suvel, hobust... talvel?


1 Ütle:

Cioara Andrei ütles ...
Blogi administraator eemaldas selle kommentaari.

Postita kommentaar