okas värk

Töö otsimine on siin ringi reisimise üks kõige frustreerivam osa. Närvid pisut rohkem pingul ja iga pisiasi ajab järjest rohkem närvi. Näiteks kui telefoniautomaat sööb paar dollarit ära ja teisele poole toru Su hääl ei jõuagi. Või kui saadad laiali 100 resümeed erinevate töökuulutuste kohta ning mitte ühestki ei tule mitte mingit vastust. Või kui iga telefonikõne peale öeldakse, et praegu ei ole, aga paari nädala pärast on. Ja kuna me reis on üpris lühike ja tihtipeale meil pole paari nädlat aega niisama vedeleda ja raha kulutada, siis vahepeal tahaks kogu selle töönduse kuu peale saata ning kohemaid koju lennata.

Teine kammajaa hakkab pihta siis, kui mõnel tööl kratist kinni õnnestub karata, kuna tihtipeale ilmnevad sellega jamad - küll on palk naeruväärselt väike või siis on muudkui vabad päevad. Ja jälle on väärtuslikku aega ja raha raisatud ning pinged kasvavad veelgi.

Meie seekordne tööotsimine pidi pihta algama Griffithist, kuna sealse kandi pealt olime näinud kõige rohkem töökuulutusi. Griffith asub Dubbost umbes 450 kilomeetri kaugusel ja nii läkski kogu päev Griffithisse sõitmise ja seal ööbimiskoha otsimise peale. Plaan nägi ette järgmisel hommikul Griffithi tööagentuure, hosteleid, karavaniparke ja farme läbi helistama hakata, aga varahommikul helistati hoopis meile ja pakuti tööd. Ja me ei tahtnud väga oma kõrvu uskuda, kui kuulsime, kuhu meile seda tööd pakuti. Vastik iroonia, aga selleks kohaks oli Dubbo. Ja kuna muud parasjagu saada polnudki siis, uhasimegi järgmisel päeval jälle 450km ja Dubbosse tagasi. Maandusime sealsesse hostelisse, mis nägi üpris ok välja ning ka hind oli täitsa hea - 90 dollarit nädal per nägu. Lisaks saime veel laia voodiga toa ainult oma päralt ning tundus, et sedakorda läheb õnneks ning seame end pikemaks sisse. Tööks siis apelsinide korjamine. Kuid võta näpust - esimesel päeval juba sõitsime poole pealt tagasi, kuna hakkas sadama ja korjata ei saanud. Teisel päeval teatati samuti, et paraku on meil vaba päev. Lisaks kuulsime teistelt hostelielanikelt, et selle töö eest on väga raske mingit head raha teenida ja lisaks tegutsevad seal mingid vahendajad, kes vassivad aegajalt palkadega ning lisaks tuleb tööle sõidu eest iga päev 7.50 maksta. Ning töötada saavat ainult 5 päeva nädalas ning 6 tundi päevas. Üllatus - üllatus, ka kolmandal päeval me korjata ei saanud, sest põld olla endiselt märg. Selle jama peale asusime taas usinasti tööd otsima ning loomulikult edutult. Õnneks saime Mati-Liisi käest mõned karavanparkide numbrid Bundabergi ümbruses ning üks neist näkkaski ning meile pakutigi tööd. Võtsime selle vastu, kuna oli ilmne, et Dubbos ei pane me suurt miskit kõrvale. Siiski tahtsime vähemalt 1 päeva seda apelsinide korjamist proovida, ning neljandal päeval siis see õnnestuski. Korjamine ise oli üpris kerge, suur kott kõhu peal jõlgud apelsinipuude vahel ringi ning loobid apelsine kotti. Kui kott täis siis kallad suurde tünni tühjaks ning lõppkokkuvõttes saad palka suurte tünnide arvu pealt. Apelsinipuudel on muide okkad küljes, aga meie miskipärast neid eriti ei tundnudki, kuigi teised hoiatasid küll, et neil on käed-jalad kõik ära torgitud ja kraabitud. Korjasime kahepeale 6 tunniga 6 tünni täis ning olime seega igati tublid, sest tavaliselt korjavat algajad esimesel päeval 3-4 tünni ja 6 tünni korjasid seal kahepeale ka mõned sellised, kes seal juba nädalaid korjanud on. Raha loomulikult sai selle eest naeruväärselt vähe - umbes 115 dollarit kahepeale.(Millest meile hiljem arvele kanti vaid 70, kurat teab, mis põhjustel). Kuna järgmine päev oli jälle vaba päev, siis tegime sealt sääred. Loomulikult tõmmati meile ka hostelist vesi peale, sest kui ütlesime, et tahaksime ome 3 öö eest raha tagasi saada (kuna olime maksnud terve nädala ette), siis öeldi, et me maksime esimese 3 päeva eest 30 dollarit päev ja ülejäänud 4 päeva saime tasuta. Üpris kaval süsteem, kuidas üürnikele s*** keerata.

Vähemasti panime Dubbost seljakotitäie apelsine tuuri

Niisiis, ees ootas 1000 kilomeetrit sõitu Queenslandi, Childerisse. Positiivse külje pealt vaadates ootasime sinna minekut ka sel põhjusel, et siin on oluliselt soem kui NSW-s. Olime harjunud telgis magades ööseks kõik oma riided kuni jopedeni välja selga tõmbama - vahelduselt oli päris vahva taaskord normaalselt magamiskotti pugeda :) Kahe päevaga vurasime Childersisse kohale ning esialgu tundus kõik päris vahva - lubati kindlat tööd vähemalt 5 päeva nädalas ja vähemalt 8 tundi päevas, inimesed on siin lahedad ja sõbralikud ning kohe esimesel õhtul saime kokku 10 inimesega pokkerilaua, mis mulle eriti meeltmööda oli :) Esimesel tööpäeval tehti meile põhjalik sissejuhatus, loeti ette kümneid pabereid ja ohutusnõudeid jne ning sõlmisime lepingud. Ilmnes et sellega esimene tööpäev piirdus ning ülejäänud päev oli taaskord vaba päev. Järgmisel päeval me siiski tööle saime ning hoolimata varasest äratusest (6:15 pidime juba tööl olema) saime korraliku tööpäeva kirja. Töö ise oli väga lihtne: seisime treileril ning hoidsime hekilõikureid õigel kõrgusel paigal ning sõitsime niiviisi tomatipõllul vagude vahelt läbi ning lõikasime igal vaol kümmekond sentimeetrit pealt maha. Kui õige nipi kätte saime, siis põhimõtteliselt jõudu ei pidanudki rakendama ja lihtsalt seisime treileri peal. Õhtupoole saime tunnikese ka lihaseid kasvatada, kuna vagude otsad tuli sama lõikuriga käsitsi teha ning see võttis käed päris kangeks. Kokku tegime 9-tunnise tööpäeva ning eeldasime, et nii edasi töötates peaksime siin piisavalt raha kõrvale panema.

Paraku nii hästi siiski jälle minema ei olnud määratud ning kolmandal päeval saime töötada üksnes pool tundi. Tööpäeva lõpetas õnnetus, kus ma põhimõtteliselt töötava lõikuri tera omale kahe jala vahele sain. Nimelt oli seekord vaja tomatitaimi pügada külje pealt ning selleks tehti ülimalt ebaturvaline süsteem, kus lõikurinupp tõmmati traadiga kinni ja lõikur ise rippus keti otsas tera allapoole ning meie ülesandeks oli seda kahe käega sangast paigal hoida. Juba see tundus kahtlane, et lõikur niimoodi käima pandi, et lõikurinupp kinni oli - see tähendas et mul polnud mingit võimalust masina tööd seisata, kui midagi juhtuma peaks. Ja see, mis juhtuma pidi, oli piiratud paari ringi traadiga - ehk siis minu ja tera vahele oli tõmmatud pisut alumiiniumtraati. Ja karta oli, et sellest miski jama tuleb - üle kivi sõites rappus treiler piisavalt, et masinat ei saanud enam ühe koha peal hoida ning tera lõikas "kaitsetraadi" naksti läbi ning tuli mulle otse jalge vahele. Oli ülimalt õnnelik õnnetus, et ma ainult pisikesed kriimustused mõlemale jalale sain, kuna vabalt oleks võinud seal reiearterid läbi lõigata endal või kurat teab, mida veel. Loomulikult ütlesime, et sellist asja me edasi ei tee ning tulemuseks oli muidugi vaba päev. Vähemasti lubati järgmiseks päevaks muud tööd.

Järgmine päev paraku oli aga.. jah, arvasite õieti, vaba päev. Põhjuseks oli Bundaberg Show ja vist oli see päev miski Queenslandi osariigi püha või muud sellist, nii et vabad päevad olid siin ka teistel asukatel. Hea küll, see selleks siis, aga tõsiselt vihastas meid välja see, et ka homseks lubati taas vaba päeva. Ei teagi, mis selle põhjuseks nüüd on - kas tõesti see, et me seda eluohtlikku jampsi tegema polnud nõus. Homme ilmselt tuleb siis paar kurja kõnet teha, aga arvestades meie ebaõnne töödega seoses, siis ilmselt sellest mingit head nahka ei tule. Ning ega siin Bundabergi ümbruses hetkel ka muude tööde leidmine lihtne ei ole, kuna siia kanti on kogunenud väga-väga palju bäkkpäkkereid, peamiselt seetõttu, et siin on soe.

Eks näis siis, mis saama hakkab, aga hetkel väga positiivsetes toonides me seda tööjanti ei näe. Loodetavasti meil siiski reisi lõpp ära ei vaju ning õnnestub piisavalt dollareid kokku saada, et Malaisias pisut ringi rännata ning ka Eestimaal saia-leiba osta :) Nii et pöidlad pihku.