Malaisia vol 1

Kui ühest kohast õhku tõusta, siis ütleb gravitatsiooniseadus, et mingil hetkel pead Sa jälle maa peale tagasi jõudma. Pärast Kullarannikult õhku tõusmist õnnestus maapinnal meid jälle enda külge tirida Kuala Lumpuris, Malaisia pealinnas. Lennukist maha astudes oli kohe selge, et igasugused pikkade varrukatega riideesemed võib rahus seljakotti jätta, kuna meid tervitas umbes 35-kraadine kuumus ning õhuniiskus, mis minu sõõrmeist ilmselt varem sisse pole voolanud.

Lennukiaknast paistis Malaisia sootuks eksootilisem kui Austraalia - esimene asi mida õhust eristama hakkasime olid lahmakad palmimetsad, väga omapärane vaatepilt. Autod paistsid endiselt vasakul pool teed sõitma, mis meie jaoks juba tavaline. Hiljem saime teada, et Malaisia Briti võimu alt alles umbes 60 aastat tagasi vabaks sai. Malaisiat valitseb kuningas, kes valitakse iga 5 (või kuue?) aasta tagant uuesti 9 kuninglikku perekonna seast. Need 9 esindavad igaüks väiksemaid haldusüksusi, umbes nagu osariike või nii.

Palmid

Ütle veel, et meil kõik majad ühesugused on

Otsides lennujaamast bussi Kuala Lumpurisse, kargasid meile ligi paar tumedanahalist klemmi, kes valjul häälel inimesti oma bussi üritasid meelitada. Nimelt seisis seal 3-4 erineva firma bussi, mis rahvast lennujaamast kesklinna sõidutasid, ning iga bussi juure kuulus kamp india juurtega agenti, kes rahvast just oma bussi üritas suunata ja teise bussi kampa üle trumbata. Meie astusime esimesse bussi sisse ning imestasime, et 50km sõidu eest täiesti korralikus bussis küsiti umbes 25 krooni ainult :) Etteruttavalt võib öelda, et transport Malaisias ongi meie jaoks lausa naeruväärselt odav - metroopilet on umbes 3-8 krooni, olenevalt kaugele sõidad; takso sisseistumistasu on umbes 6 krooni ning kui Sa just linnale ringi peale ei tee, siis üle 30 kroonist arvet on taksoga sõites raske saada. Ainus probleem taksodega on see, et osa neist ei taha mitte taksomeetrit tööle panna ja küsivad Su käest 50-75 krooni. Mõned muidugi maksavad ka, sest isegi see hind oleks eurooplase jaoks päris odav. Õnneks reisisime meie ringi juba kogenud taksosõitjatega, kes alati enne selgeks tegid, kas taksomeeter läheb tööle või mitte.

Metroo muide sõidab ilma juhita ja automaatselt. Esimesel hetkel üpris huvitav vaatepilt - rong tuleb aga piiluparti seda juhtimas polegi:) Kohalikuks kõige populaarsemaks liiklusvahendiks tundus olema mingi sääreväristaja ja motorolleri vahepealne asjandus, mille selge mahtus vahel ära terve perekond tükkis kolme lapsega. Neid sääreväristajaid oli pea samapalju kui autosid ja foori taha kogunesid nad kõik autode ette, et siis rohelise tulega irriteeriva plärina saatel edasi sõita.


Säärases kuumas meie pea 20kg kaaluvate seljakottidega ringi jalutamine oli üpris karm tegevus ja kuigi meil tuli käia vaid umbes 600-700m, siis olime kohale jõudes mõlemad üleni higised. Koht, kuhu jõudsime, oli Marjami ukse-tagune. Nimelt elab meile sobiva juhusena Kuala Lumpuris Karini hea sõber, kes meile lahkesti öömaja oli nõus pakkuma. Paraku ilmnes, et Marjamil olid kuupäevad pisut sassi läinud ja lukus ukse tagant talle helistades selgus, et ta hoopistükis Borneo saarel asetseb ja enne kahte päeva Kuala Lumpurisse ei naase. Korraks tekkis pisuke hirm, et midapaganat me nüüd siis peale hakkame, kuid meie õnneks pakkus Marjam meile võimalust õnnetute nägudega Anni ukse taha minna. Anni on Marjami täiesti Eesti rahvusest sõbranna, kes samas majas elab ning hea meelega ootamatud külalised oma uksest sisse lasi. Ja mitte ainult seda - oli ta veel piisavalt lahke, et meiega terve pühapäeva linnas ringi mütata ja meile giidi etendada.

Läbi nagu läti raha

Kuala Lumpuriga tutvumist alustasime samal õhtul lähedal asuvat söögikohta külastades. Kohalikke söögikohti on jalaga segada ning nii mõnigi tänav ainuüksi neist koosnebki. Ühte sellisesse me Anniga sööma suundusime ning tuleb tunnistada, et esimesel hetkel tundus see koht niivõrd kahtlane ja hügieeninõudeid eirav, et ei teadnud, kas ikka oleks tark tegu seal midagi suhu pista. Eriti veel kuna me seal käsi pesta ei saanud ning noa kasutamine ei olnud seal just väga levinud - kohalikud sõid toitu näppudega ja vahetevahel kasutasid ehk ka kahvlit ja lusikat. Tellisime Anni soovitusel siis miskid road, mille nimi meile surt midagi ei öelnud ning juba laotatigi meie ette lauale kolm banaanilehte ning asuti neile riisi, erinevaid köögivilju ja kastmeid laduma. Justnimelt banaanilehti, mis oli üpris huvitav vaheldus traditsioonilisele "taldrikukontseptile".

Nägi see koht seal välja kuidas nägi aga üllatusega pidime tunnistama, et söök oli päris maitsev. Lisaks köögiviljadele tellisin mina endale kana karrikastmes, mis oli pea et kõige vürtsikam asi, mida ma oma elus söönud olen. Kui itaalia viinamarjafarmis võilebade vahel olevad tsillipiprad välja arvata ehk. Banaanilehel asuva roa kõrvale tellisime endile värskelt pressitud arbuusi- ja apelsinimahlad ning need olid tõesti ülimaitsvad. Esimene mahl läks lihtsalt kohe mutiauku ja tuli kiirelt järgmine tellida. Mis polnud üldse mitte väga suur probleem, sest suur klaas mahla maksis umbes 10 krooni. Ja eine meie ees maksis vast nii 15-20 krooni. Nagu siit võib ilmselt juba järeldada, siis lisaks transpordile on ka toit Malaisiast üldiselt väga odav ja ei olnud mingit muret igal söögikorral väljas kohalikku (niivõrd-kuivõrd, sest me sõime rohkem india ja hiina toitu) sööki nautida.

Tänav

Et ka öine temperatuur ei langenud alla 24 kraadi, siis kihasid tänavad väljas istuvatest inimestest ja restoranides istekoha leidmine ei olnud väga lihtne. Väga lihtne ei olnud ka toidu tellimine, sest osades kohtades menüü põhimõtteliselt puudus ja kelnerite inglise keele oskus piirdus kümnekonna sõnaga. Näiteks vaidlesin ma ühes kohvikus ettekandjaga paar minutit: mina tahtsin saada jääkohvi, ehk siis iced coffee. Tema aga tundus sellest mitte aru saavat ja korrutas vastu midagi, mille hääldus kõlas nagu [saissss]. Nii me siis seal vastakuti seletasime, mina muudkui "aissd" ja tema oma saisss. Lõpuks siis selgus, et ta üritas öelda "size", ehk siis tahtis teada kui suurt kohvi ma tahan:)

Bassein meie Malaisia-kodus

Üks omaette nähtus Malaisias on valge naine. Meie poolelt on nähtuseks kohalike meeste suhtumine valgesse naisesse. Vahel tänaval Anni ja Karini taga jalutades ajas päris naerma, kuidas pooltest möödasõitvate autode (eriti taksode) akendest kiikasid välja vuntsides tumedad tsordid ning nende pead pöördusid vastavalt sellele, kuidas auto tüdrukutest mööda liikus. Ja jõllitasid nad veel niipalju seljatahagi kui vähegi mahti oli, endil õndsad naeratused peas. Nii mõnigi lasi suurest õnnest signaali ja tundus, et kui Kaarin käsiks neil näiteks kükishüppeid teha, siis oleksid nad sedamaid suurima rõõmuga teepervel konni matkimas. Kohalikud naised seevastu, vähemasti Anni ja Marjami jutu järgi, valgeid naisi vihkavaid ja üritavat neid lausa tee peal allagi ajada kui võimalus tekib. See pole ka muidugi imekspandav, kui nende mehed on valge naise juuresolekul nõus isegi oma nime unustama, naisest rääkimata :) Ma ei taha nüüd muidugi kõikidele malaisiastele siin liiga teha ja ilmselt on sel reeglil ka toredaid erandeid kuid üldkokkuvõttes on valge tots siin väga hinnas. PS. ka vastupidi ei tohtivat probleemi olla, ehk siis valgel mehel kohaliku naise leidmine on üpris lihtne ülesanne.