minemised

Nii väga kui me ka juulikuu üheteistkümnedat päeva ei oodanud, siis järjest lähemale ta paraku tiksus. Ja ühes temaga ka see hetk, kus me Austraalia pinnalt õhku tõuseme ja vähemasti selleks korraks ta oma mälestustesse talletame. Kätte see hetk jõudis ning enne lahkumist sai parandatud veel üks pisike iluviga - nimelt oli Greg meile juba üpris ammu känguruliha külmikusse ostnud, kuid selle valmistamiseni jõudis ta alles viimasel päeval. Paraku ei oska ma seda maitseelamust küll kuidagi targalt kirjeldada, mõned ütlevad, et pisut kana moodi maitseb, mine Sa võta kinni. Maitses nii nagu liha, aga milline täpselt, seda ma ei oskagi öelda:)

Greg ja Jenny, Jenny ja Greg

Omalt poolt nikerdasime võõrustajaile valmis ühe piraka Kirju Koera, mille oleks hea meelega hoopis tahtnud kaasa võtta selle asemel, et see lauale ilutsema jäi. Peale seda algas suurem asjade pakkimine ja tuli tunnistada, et selle 5 kuu jooksul olime endale kaugelt rohkem tavaari muretsenud, kui meil seljakottidesse mahub. Tuli süda kõvaks teha ning kõik vähegi "mittevajalikum" maha jätta ning kokkuvõttes jäi meist seljataha vast samapalju kraami kui kaasa tuli.

Uus-Meremaa originaalsed lebotoolid

Nii nagu me Jenny ja Gregi väravast ühel päeval sisse veeresime, veeresime sealt kuu aega hiljem ka viimast korda välja. Peab möönma, et pisut kahjugi oli lahkuda, sest maja oli meile armsaks saanud ning Jenny ja Gregi näol olime leidnud endile parimad sõbrad austraallaste hulgas. Gregi õhtune "Tea is ready!" ja Jenny "Honey, the kids are home!" jäävad meid ehk veel nii mõnedekski aegadeks kummitama. Kodu oli meil Austraalias seal, kus kott, kuid kõige kodusem kodu asus igatahes pisikeses kohakeses nimega Cabarlah.

Kodu. Enam mitte meie, paraku. Või siiski?

Nagu ühes varasemas postituses mainitud sai, siis ei olnud me siin teps mitte kindlad, kas me sügisel tagasi oleme tulemas või mitte. Nüüdseks on see otsus enamvähem selgepiiriliseks vormunud aga ärasõidu hetkel otsustasime viimasel hommikul, et autot pole siiski mõtet Gregi juurde roostetama jätta ning otsustasime sellega lammutusse sõita ja ehk paarsada dollarit kommiraha saada. Igaks juhuks sai hommikul ka interneti sisse väike kuulutus üles pandud, et kui keegi äkki Kullarannikul autot tahab, siis võtku:) Kullarannikul seepärast, et kuna me lennuk sealt läks ja Libby ja Will seal endiselt elutsesid, siis sõitsime päev enne lennu väljumist sinna, et suveniirivarusid täiendada ning viimast korda sõpru külastada.

Ilmnes muide, et Kullarannikul tõesti eestlasi leidus, kes enesele üpris võileiva hinna eest auto said soetada, kuid ka meie olime rahul, sest oleks olnud vast kahjugi teda ära lammutada lasta, kenasti sõidukorras pill ju siiski. Nõnda siis juhtus, et keegi Tarmo, kel austraalia-staazhi oli vaid 5 päeva, andis meile pisut finantse Malaisias tuuritamise jaoks ning sai vastu üpris unikaalse Fordi:) Vähemasti esialgu olid kõik osapooled rahul. Muide, avastasin et inglise keel on hirmsasti külge hakanud - telefonis eestlastega rääkides tabasin end "Täpselt" asemel "Exactly" ja "Veoauto juhi" asemel "Truck-driver" ütlemast. Rääkimata siis sellest, et nende juuresolekul Kaariniga eesti keeles rääkisime, ise jumala kindlad, et meist aru niikuinii ei saada, nagu tavaliselt. Selle vahega, et sedakorda ilmselt saadi küll :)

Ja ega meil peale auto müügi ja meeletu suveniirishoppamise kõrvalt Kullarannikul seekord muuks aega ei jätkunudki. Õhtul külastasime koos Libbyga viimase sõpru, kes pole mitte suu peale kukkunud ja said nad Eestimaa kallal päris kõvast lõõpida ja nöökida. Meie muidugi üritasime anda oma parima, et Austraalia kallal võtta, aga paraku me vist ei suutnud üle trumbata teooriat, et Eestis on negatiivne iive sel põhjusel, et seal on nii külm:)

Ning nii see viimane hommik saabuski, autoaknast vilksasid mööda Gold Coasti varahommikuse päiksetõusu paistel laiuvad liivarannad, mis näisid seekord otsekui eriti kutsuvad olevat. Ning edasine käis üpris kähku, lennujaam, checkin, turvakontrollid ja õhkutõus.. Ja läinud me olimegi, väike okas hinges aga õnneks ootas ees veel 3 päeva Malaisiat. Peale seda saab reisile joone alla tõmmata ja joone alla ilmselt nii mõndagi positiivset kokkuvõtteks kirjutada.

Viimane pilk Austraaliale