tvinkel, tvinkel, littel staar

Tänas postitust alustaks ehk emotsionaalsest küljest: mulle käib siin maal kõige rohkem närvidele see, et kõik on nii kallis. Ilmselt eelkõige seetõttu et ma siin hetkel veel miskit teeninud pole ja vanadest rasvadest elan. Aga pagan võtaks, kui poest pole võimalik leida alla 30 kroonist saia ja kartulikilo on 60 eeki, siis see lihtsalt ajab närvi :) Täna sai paaripäevase mägimatka tarbeks toidukraami kaasa ostetud ja arveks tiksus 65$. Kurrsi arvestame siin ligikaudu 1:10 nii et ei olnud üldse odav kärutäis kraami, isegi kahepeale mitte.

Positiivsemates toonides aga sai tänane päev tehtud selline nagu viimastel töönädalatel unistatud sai: passisime pea kogu päeva rannas ja sai mõnusates lainetes end palava päikese eest jahutamas käidud. Lained on siin suplemiseks suurepärased, mis aga pisut kehvem on, on vesi ise - see on ikka soolasem kui igasugune normaalne soolvesi ja silma või suhu sattumisel ei ole tunne mitte kõige meeldivamate killast. Aga noh, kui see laine, mis Sul suud-silmad soola täis ajab, on piisavalt suur, et Sul üle pea käia, siis see stabiliseerib asja.

Inimesed on siin kõik üüber-viisakad, aga see on ilmselt juba teada fakt. "How are you today" ja muu selline kraam on iga klienditeenindaja kohustuslikus sõnavaras - siit oleks eesti telleritel paljutki õppida. Ütleks isegi, et ma olen nõus rohkem asju ostma, kui mul kassas tuju hääks tehakse. Täna istusime Kaariniga ookeani ääres pingil ja lasime seal vaikselt silma looja kõrvuti, kui juurde astus keegi vanem härrasmees ja küsis, kas meil fotoaparaati juhtub olema. Sai nii, et juhtus, mille peale see tüüd teatas, et ta lihtsalt ei saa jätta meist pilti tegemata. "Could you close your eyes as you were before" peale käis mul küll korraks puht-eestlaslikult peast läbi, et "Tühja ma Sul silmi kinni panen, et fotokaga putket saaksid teha", kuid siiski oli tegu vaid meie jäädvustamisega ning härrasmees tänas meid veel selle eest. Eino ole lahke.

Nüüd siis mõneks päevaks vaikus, kuna läheme mägede poole matkama, ning seejärel juba tuleb Mati-Liisi kaela pealt ära kimada, ideaalsel juhul võiks see toimuma saada juba oma isiklikul neljal rattal.

Olen rääkinud. Hau.