kuudäi mäit

Ahoi armsad kaasmaalased, asjalood on jõudnud niikaugele, et maandusime täna varahommikul Sydney sisse. Sellele eelnes 10 tundi lendamist Taisse, Bangokki, seal tund ootamist ning seejärel 8 tundi Sydneysse. Tuleb öelda, et lend ei olnudki eriti hull, und tuli küll kahjuks suhteliselt vähe, kuid see-eest sai hästi süüa ning vaadatud ära nii mõnedki filmid. Selle tarbeks oli igaühe kasutada pisuke ekraan.

Austraallased on oma riigis kehtestanud üpris range garantiini - inimesed pritsiti enne maandumist lennukis mingi spreiga üle, deklareerida tuli kogu toit ja näiteks ka jalanõud, kui on võimalust, et seal tükikest euroopa mulda küljes on. Tollidest läbitulek kulges meil valutult, aga meil polnud eriti deklareeritavat kraami - pakk kamakomme ning Kaarini kalamaksaõli.

Kui viimasel ajal on ette tulnud üpriski palju hüvastijätmisi, siis vahelduseks tiksus sekka ka jällenägemine - Mäthjuu ning Liisi (või Lizy nagu siin öeldakse) olid meil suurte siltidega lennujaamas vastas ja see manas muige näole küll. Ja ilmselt ei saanud 20 kraadine temperatuur (ja kell oli alles 7 hommikul) ka kuidagi head tuju tekitamata jätta.

Esmapilgul tundub Sydney väga lahe, eelkõige ilmselt seetõttu, et taimestik on siin kardinaalselt teistsugune. Samas kui sai jalutatud ookeani äärde kividel turnima, siis avanes küll selline pilt, et mitte ei saanud aru, miks me küll varem siia pole sattunud - üpris paradiisilaadne näeb see asi siin välja. Täna sai oma fotokas tuppa unustatud, aga ilmselt on meil mitmeid päevi selle vea korvamiseks ja saab siin pilte klõpsida kõigest, mis silma ette jääb. Eriti kadestavaid pilte saab siin ilmselt emale teha, sest kive on siin rannas ikka üpris kirjeldamatuid. Pisikesi krabisid ja muid molluskeid täis.

Päeva poole tõusis temperatuur kuni 28 kraadini ja peab möönma, et sellises kuumuses ringi tatsamine paneb Sind Eesti külma ilma hoopis teise pilguga nägema. Ja ei olnud üldse mitte veel kõige suurem leitsak siin aga mõni meeter mäest üles tulla võttis naha märjaks küll ja mööduv tuuleiil tundus jumalik. Igal võimalusel tuli tee valida võimalikult varjus.

Et ajavahega paremini sina peale saada siis otsustasime mitte magama minna, nii et viimane korralik magamine sai tehtud teisipäeva õhtul. Pärast lõunat ei suutnud siiski unele vastu panna ja magasime tunnikese, mis küll alguses ei tahtnud miskite võigaste lindude tõttu hästi õnnestuda - kriiskavad teised siin päris harjumatult. Umbes kella kuue paiku, kui Eesti aja järgi algas uus tööpäev, tuli küll selline uni peale, et filmi vaadatates sai nokitud rohkem kui üheski mat-teaduskonna loengus omal ajal. Ja seal ei saanud mitte vähe nokitud. Enne magamaminekut tegime veel väikese jalutuskäigu rannas - väljas on endiselt 20 kraadi ligi sooja. Kell hakkab kohaliku ajaarvamise järgi 10 saada ning rohkem ei suuda küll silmi lahti hoida, tuleb unevõlga sisse nõudma hakata. Eks detailsemaid kirjeldusi saab anda juba puhanud peaga aga seniks siis saate omada teadmist, et oleme elus!

Hasta la Vista, beibi.