elu nigu ernes

Elu Milduras hakkab lõpule jõudma. Ei, mitte et linnake maamunalt pühitud saab, kuid meie päevad siin hakkavad lõppema. Nii on need lõppenud siin juba üpris paljude jaoks, sest viimasel ajal on hostelirahvas kaunikesti kokku kuivanud. Siia saabudes elas Irymple backbackersi kahes majas kokku 24 inimest, kellest nüüdseks on alles jäänud pooled. Ja kuigi mõne kohta võib öelda nii ühte kui teist, millest kõik mitte positiivsuse poole ei kuku - siis sellest hoolimata on iga lahkumise puhul pisut kahju ja miski jääb siin tühjemaks. Eriti kuna praegune tööolukord siin ei ole soodustanud uute tegelaste tulekut. Mitte küll ehk südamesõpru, kuid toredaid tuttavaid oleme siit leidnud. Ja nii see elu siin käib - juhuslikud inimesed juhuslikul ajahetkel juhuslikult koos, et siis jälle võililleseemnetena laiali paiskuda, kes Melbourne'i, kes Sydneysse, kes koju.. Ja paiskume meiegi - kolmapäeval lahkume siit pärast viite ja poolt nädalat Adelaide poole. Ja sealt juba Great Ocean Road, mille lõpetuseks peaksime Melbournes olema. Ja sellega hetkel plaanid ka piirduvad, kuna siin lihtsalt ei tasu väga pikalt plaane seada - astud esimeste hommikuste päikesekiirte alla, ajad näpu püsti ja proovid aimata, kuhupoole tuul Sind parasjagu puhub. Aga ju ta mingil hetkel vist Uue Mere Maa poole puhuma kipub.

Vahepeal olen mina Pat&Sami farmis igapäevaselt tööd rüganud, kuid Kaarini vastu pole saatus kuigi armuline olnud - viimase kahe nädala jooksul on ta enamiku aega pidanud töötult hostelis istuma. Ebaõnne on olnud kuhjaga - küll on pakutavad tööd olnud vähemalt 6 nädalaks, siis unustas Connie Karinile õhtul öelda, et talle töö leidis, ja et Karin hommikul Wentworthi autot registreerima sõitis, siis sai hommikul keegi teine selle töö endale. Õnn vähemasti, et auto registreeritud sai, sest sellega oli endiselt meeletu bürokraatia - pangast saime küll mingi paberi, kuhu käsitsi nimi ja aadress peale kirjutati ning tempel otsa löödi, kuid kohalik "ARK" seda ei aktsepteerinud. Siiski juhtus RTA-s tol päeval Kaarinit teenindama sõbralik sell, kes soovitas tal end üheks päevaks kohalikku karavaniparki sisse kirjutada ja sealt tõend võtta, et seal elame. Koomiline küll, aga selline trikk siis lõpuks töötas ja RTA paberite järgi elame ametlikult Wentworthi karavanipargis.

Tööjutu juurde tagasi tulles, siis kuna siin on Lihavõtted ehk siis "Easter" suure au sees, siis meie farmis nädalavahetusel viinamarju ei korjatud. Õnneks saime aga teha teist tööd, milleks oli viinamarjaväätide lõikamine. Õigupoolest küll polnud need väädid vaid kuni kämblasuurused oksad, mis suurte tangidega läbi tuli kaksata. Töö ei olnud väga raske, aga üpris igav ning aeg kippus tatina venima. Kuna Karinil tööd polnud, siis kauplesin tema ka lõikuma, kuigi enamasti naisterahvaid selle töö peale ei võeta. Aga oli teine päris tubli ja pidas oma väiksemate tangidega kenasti meiega sammu.

Pühapäeval saime osa ka kohalikest lihavõttetraditsioonidest, kui hommikul välja astudes avastasime oma tossude seest sokolaadimune. Ilmnes, et neid mune oli peidetud üle terve õue, igale poole kuhu silm vaatas. Kas tõesti meie jaoks? Igaks juhuks võtsime mõned sokolaadimunad tööle kaasa, kuigi korraks tekkis väike kahtlus, et äkki need Connie 9-aastase tütre tarbeks on peidetud, kes usub lihavõttejänest samamoodi kui meie lapsed jõuluvana. Aga mõtlesime, et Connie oma väikse tütre mune ju ometi meie haisvate töötossude sisse ei peidaks. Siiski tuli välja, et need Bobbie-Joe jaoks peidetud olid, aga kuna peitjateks oli Connie värvanud mõned meie hosteli ahvid, siis nii need munad ka tossude sisse maandusid. Aga noh, minu arust sai see üpris matsakas laps igal juhul kaugelt liiga palju sokolaadi, nii et on ainult hea, et me osa ära sõime. Lihavõtete puhul ei unustatud aga ka muud hostelirahvast ära - külmkapis sai olema suur kauss igat sorti sokolaadimunadega.

Muude uudiste seas ilmnes, et ühel inglasel on kitarr kaasas ja nii sain eile tegeleda vähemalt ühe asjaga kolmest, millest siin kõige rohkem puudust olen tundund - kitarr, jalgpall ja pokker. Kahjuks ilmnes, et jalgpalli oleks siin mängida saanud küll ja veel - just täna käis üks itaallane uurimas, kas me ei tahaks Irymple meeskonnas mängida ja trenni teha. No pagan küll, see tegi meele mõrudaks, nii mõnedki õhtud on siin igavledes mööda saadetud ja alles viimasel päeval enne äraminekut tuleb keegi ja teatab, et oleks saanud kogu selle aja vutti taguda ja kohaliku maakonna liigatki mängida. Ainus negatiivne külg selle juures oleks ilmselt olnud vigastuseoht, mis oleks ka töötegemisele oma märgi jätnud, eks sellest tuleb siis lohutust otsida.

Täna õhtul me sööki ei vaarita, sest lihavõtete või kes teab mille puhul on Connie ja Bobi (hosteli omanikud) juures õhtusöök. Homme on plaanis veel hobuste võiduajamist oma silmaga kaeda - see on tegelikult ka ainus põhjus, miks me juba pühapäeval ära ei sõitnud. Seega homme siis viimane tööpäev, kohustuslik pilt Irymple linnaosa sildiga ja läinud me olemegi. Et ilmselt mitte kunagi tagasi tulla. Aga never say never, ei pidanud me siia ju üleüldsegi sattuma.