tööndus

Kristel siin nii ilusti palus, et ma oma tööst ka räägiks. Ei saa öelda, et minu tööd nii huvitavad oleks olnud kui Antil, sest nagu üks noormees siin ütles: "Women get all the easy jobs". Ma ütleks selle peale, et lihtne tähendab siin tavaliselt ka igavat. Senimaani ma olen siis:

- korjanud viinamaru. Dried grapes nagu nad nende kohta siin ütlevad, tulevased rosinad siis;) Pilt sellest on üleval ühes varasemas postituses. Nagu tookord kirjeldasin, siis töö seisnes viinamarjakobarate väätide küljest lahti lõikamises ja ämbrisse panemises. Väga lihtne (kui välja arvata minu esimeste päevade entusiastlikud eneselõikamised), aga ega sellise lihtsuse eest eriti hästi ei makstud. Omaarust ma kõige aeglasem nagu ka ei olnud, aga ma oleks pidanud ikka mingi rakett olema, et selle töö eest head raha saada. Aga viinamarjad maitsesid head.
- viinamarjakobaraid puhastanud. Töö nägi ette, et pean seisma (vähemalt) 8 tundi ühe koha peal ja ühe viinamarjakobara teise järel rohelistest, kuivanud, mädanenud ja muidu ebameeldivatest marjadest ja sekka ka mõnest ohutust (pole küll tõestatud) ämmelgast ja kõrvahargist puhastama. Ja ma ei taha olla tänamatu ega midagi, sest selle töö eest sain juba paremat raha, aga seda tööd selles konkreetses kohas ma väga taga ei igatse. Lihtsalt, nii tore ja armas kui minu n.ö. bossist väike mutike ka polnud, tema repliigid stiilis "girls, I dont want you talking, we must hurry up", "clipp-clip-clip, snip-snip-snip","hurry up, please please please" ei ole sellised, mida ma väga taga igatseks. Tuleb mainida, et olles oma "rääkimise lause" ära öelnud, ei lasknud mutike ennast oma sõnadest segada ja lobises osade töötajatega rahulikult edasi....ja mina olin, muideks, kogu aeg vait kui sukk. Viinamarjad maitsesid seal õnneks muidugi head:) Pilti seal kahjuks ei teinud.
- viimamarjaväätidest lehti välja tõmmanud. Jubelihtne töö, tõesti. Vajalik selleks, et farmer saaks kobaraid ühe-putuka-mille-nime-ei-tea vastu mürgitada ja kobarad ei tohtinud liigselt lehtedega kaetud olla. Seegi töö nüüdseks otsas. Pilt on, aga ühe teise tsiki fotokas. Ja ma parem ei ütle, et viinamarjad maitsesid eriti head...mmm.
- paprikaid korjanud. Jällegi, lihtne töö, aga rikkaks selle tööga ei saa. Vähemalt selles farmis. Paprikataimed olid seal mingi džungli moodustanud ja ühtede tundmatute taimede lõhn ajas südame pahaks. Vähemalt sain ennast liigutada. Pilti ei teinud. Paprikad ka ei söönud.

Kui teid nüüd huvitab, siis juba teist päeva on siin üsna külm. Ma ei ole kõige karastunum inimene muidugi, aga pikad püksid, top, t-särk ja dressipluus mul praegu seljas on. Lisaks sall kaelas. Ja ei saa ei saa öelda, et mul praegugi ülearu soe oleks. Külm ilm on osalt põhjuseks, miks siin hetkel töödega kitsas käes. Viinamarjad pole kuskil veel õiget värvi ja korjata neid ei saa. Ootame.

Vahepeal siin miskit eriliselt erku juhtunud pole. Kui välja arvata see, et aprillist pandi välibassein kinni ja lähim koht ujumiseks on oma 10km kaugusel. Tuleb vist hakata jooksmas käima. Hahaa. Tõsiselt mõtlen tegelt!

Sekka paar tähelepanekut veel siinse elu kohta:

- Mäkis on pea alati jahe ja kui järjekord liiga pikaks läheb, siis tuleb naeratav teenindaja, võtab sult tellimuse ja annab tellimuse numbri letis esitamiseks...vähemalt Milduras nii
- alkoholi tavalises poes ei müüda, selleks on eraldi poed, kus alla 18-aastased ilma õiglusliku saatjata viibida ei tohi
- austraallastele meeldib hirmsasti telefoni teel suhelda. Kui Eestis antakse enamasti veebileht, kust soovitud asja kohta rohkem infot lugeda saab, siis siin antakse iga asja kohta telefoni nr. Veebileht on samuti olemas, aga kui veebileht võidakse öelda, siis tel öeldakse kindlasti:)

Jalutasin ükspäev mäkki (4-5 km siit). Ilus päiksepaisteline päev oli, soe muidugi. Jalutuskäik oli ütlemata huvitav, kulgedes absoluutselt sirget teed mööda ainsamagi pilveta taeva all. Ei näinud tee peal ei ämmelgaid ei usse. Aga tuju tegi jalutuskäik heaks ikkagi, sest ma ei tea, kuidas mõnele siinne viisakus meeldib, aga mul teeb küll tuju heaks, kui suvaline inimene tänaval vastu tuleb ja head päeva soovib. Mõelgu nad seda tõsiselt või mitte ja olgu see pelgalt sisseharjunud viisakus, kuid kui inimene on viitsinud suu lahti teha ja sealt muud kui sooja õhku välja puhuda, siis tunnen ennast heas mõttes puudutatuna. Ja kui vähegi jõuan, siis soovin head päeva ka vastu.

Kõige lõpuks ei saa mainimata jätta, et auto on endiselt terve. Miks see peaks oluline olema, küsite? Aga sest mina katsetasin ka siinsetel teedel sõitmist...juhuu:) Ei olnudki üldse hull, tegelt oli vägagi tore ja ma tahaks juba veel ja veel sõita. Sõitsin muidugi kõigest mäkki ning nagu mainisin, siis sirgemat teed sõitmiseks on raske leida (sisaldab ühte parempööret). Olgugi, et auto on suur kui laev, siis teed on siin sedavõrda laiad, et ilmselt ei oleks ka tankil suuri raskusi joonte vahel püsimisega.

Vat siis. Ootan juba, et saaks Adelaidi ja Melbourni väisama minna, praeguste plaanide kohaselt ei peaks see aeg mägede taga olema.

Lugemiseni!

Karin