kiinu riivs

Tuleb tunnistada, et ei ole ma varem sellise stereoga auto roolis istunud, mis hetkel Fordis mürtsu teeb. Ja pole mul varem kapoti all ka 4 liitrist mootorit tuksunud. Olen mõlemat faktorit alati rohkem rullnokkade ja autopedede ihaldusobjektiks pidanud, aga tuleb tunnistada, et vahel tekib hekti, mil sellisest neljarattalisest sõbrast tõestigi rõõmu võib tunda. Ja võib täitsa juhtuda, et siin mõne foori taga üks must uunikumford peatub, kust Lauri Saatpalu hääl ja Dagö instrumentaalne võimekus lahtistest akendest välja kostab. Ja võib päris juhtuda, et seda ka lausa kõnniteele kuulda on. Vaba päev, päike taevas siramas ja hea muusika - näpp kipub iseenesest voluumi nupule nii mõndagi ringi peale tegema.

Lisaks võib öelda, et ei ole ma oma auto võimsust kippunud täiel rinnal kasutama, kuna ta keskmisest pisut rohkem kipub bensiini neelama. Ja üleüldse on mu sõidustiil läbi aegade pigem säästlik olnud - ka foori tagant startides liigub gaasipedaal enamasti alla umbes poole võrra. Vahel aga juhtub, et näen enda kõrval mõnd kiidukukke, kes parema jala jäigalt auto põhja on surunud ja tunneb ilmset rahuldust nähes, et ta autonina minu omast ettepoole nihkub. Sellisel hetkel ei saa küll miskit parata - manad näole rahuliku muige, vajutad pedaali põhja ja jälgid noore uljaspea tegemisi edaspidi juba tahavaatepeeglist.

Kokkuvõtteks ei ole see küll kiidulaul rullnoklusele, aga tuleb tunnistada, et mõnes pisikeses aspektis on neid võimalik siiski mõista:)