arbeit macht frei

Heiparalla,

Nagu mõnele lubanud olen, siis räägin sedakorda paari sõnaga oma tööst. Aga kuna mul hetkel palju targemat teha pole, siis mine Sa tea kui mitu see paar parajasti olema saab.

Niisiis, kell 6:45 heliseb äratus, aga tavaliselt olen ma juba enne üleval, sest magama kobin 10-11 paiku. Sellest hoolimata käib äratus sajaga närvidele ja voodist välja ajan end umbes 7 paiku. Kahman väljas tööriided selga, mis vahetevahel ei olegi eriti meeldiv, kuna sekka satub ka üpris jahedaid hommikuid. Siin nimelt on sügis alanud ja temperatuurid tasapisi vähenevad, seda eriti öötundidel.

Varasemalt sai enne tööleminekut ka hommikusööki manustatud aga kuna uues farmis saan hommikuti süüa, siis saan selle aja võrra kauem voodis vedeleda. Riided selga, hambapesu ja seejärel vorbin kiiruga lõunaks paar võileiba või haukan kapist kiirnuudlipaki kaasa. Farmis on võimalus ka kööki kasutada, sestap on aegajalt kiirnuudlid üpris hea ja kiire valik.

7:15 sõidame välja, tegelikult peame me (mina ja Cedric siis) tööle jõudma 8:00, kuid kuna peame lisaks Chrisi, Jenny ja Tina ära viskama, siis stardime varem ja jõuame töö juurde juba 7:35 paiku. Tööl käime vahelduva eduga kas Cedricu või hosteli autoga, viimane on aga ülepäeva katki. Mis pole ka väga ime muidugi, olles näinud, kuidas mõni mees selle autoga siin ümber on käinud.

Tööle jõudes tuleb esimese asjana koeri tervitada, õigemini neid tagasi tõrjuda. Esimesel päeval sai tehtud viga ja koertega mängitud ning kuna tundub, et me oleme vist ainsad, kes neist farmis välja teevad, siis on nad alati pöördes kui me hommikul kohale jõuame. Üks on üpris arukas, otsib angaarist misiganes lõugade vahele mahtuva asja ja tuleb viskab Sulle jalge ette. Kui Sa sellest välja ei tee, siis haarab selle uuesti hambusse ja viskab selle Sulle päris jala peale kasvõi. Ja niikaua ta seal jebib kuni Sa tast välja teed ja objekti mingis suunas kaugemale lennutad. Selle peale tormavad mõlemad saaki püüdma aga kätte saamise õigus on ainult "juhtkoeral" - teine jookseb niisama kaasa ja saab valju haukumise ja urina osaliseks kui tal pähe tuleb junn endale haarata. Üleüldse mulle see alandlik peni väga ei sümpatiseeri, sest tal on vaja alati vahele vänderdada kui teist koera patsutada ja lisaks on tal tobe komme selja taha tulla ja siis käpaga äsada, et näidata, et teda paitada oleks vaja.

Aga niisiis, 7:35 oleme kohal ning teeme endile kohvi ning loeme lehtedest spordiuudised läbi. Näiteks läinud nädala Melbourne vormlietapile oli eilses lehes umbkaudu 10l ehekülge pühendatud. Ja kaks korda samapalju on kohaliku ragbisarnase mängu tarbeks, mis mind paraku absoluutselt ei huvita. Aga kohalike jaoks on see ilmselt püha.

Meie tööandjaks on itaallased, kellest kõige kõvem nina on Pat. Enamasti tulebki tegemist teha Pat-i ja Sam-iga, kes vististi lausa vennad on. Mõlemad on üpris muhedad tüübid, aegajalt pisut temperamantsed, aga eks itaalia veri ongi tuline. Lisaks käib päeva peale farmist läbi veel kümmekond inimest, kellele peale vaadates aru saab, et saapamaa aadrit neil soontes leidub. Pat&Sam-i ema, Sami naine Stacy(viimane küll vist ameerika päritolu) ja veel igasugu perekonnaliikmeid. Üleüldse on Milduras itaallasi väga ohtrasti, kohalikud teavad rääkida, et siin lausa miski mahvialaadne värk käib. Meiega igatahes käitutakse sõbralikult ja makstakse ka siinsete teiste töökohtadega võrreldes üpris head raha. Lisaks saame töötada E-L ja pühapäeval ka veel 2-3 tundi, mis tähendab, et saame kiiremini raha kokku ja siit minema.

Tööga alustame kell 8 ja esimese asjana pakime eelmisel päeval korjatud viinamarjad suurtesse "riitadesse". Töö, mida Cedricuga aeg-ajalt vahetame jaguneb kaheks - üks annab järjest kaste rack-ilt(ei oska ma pakkudagi, kuidas seda eesti keeles peaks ütlema - riiul?, raamistik?) lindile, kus perekonna õrnemad pooled kastid kiletavad ja kaanetavad, ning teine möllab ringi juba valmis kastidest riitadega - need on vaja nurkadega ääristada, teipida, templid peale lüüa, külmkambrisse vedada jne. Kogu seda kremplit nimetatakse koondnimetusega padding(pole kindel kas kirjapilt ikka õige on), ning teeme seda umbes 2-3 tundi. See on päeva lihtne osa, eriti templite löömine ja teipimine.

Pärast paddingut on 15 minutiline suitsupaus, mille ajaks on naispere meile tavaliselt hommikusöögi valmis vorpinud. Enamasti on selleks soojad võileivad, liha, singi, kana, juustu, paprika, piparde ja mis iganes kraamiga, mida nad röstsaiade vahele parajasti topivad. Lisaks kohvi ning küpsised, vahel pannkoogid või muud saiakesed. Igatahes on see hetk, mida tasub oodata.

Peale hommikusööki algab päeva raskem osa, kui hakkame põllult viinamarjakaste ära tooma. Oleneb päevast, vahel sõidab Sam bagiga ja meie korjame treileri täis, vahel sõidab Stacy ja vahel saame Cedricuga kahekesi ringi kärutada. Viimane variant on kõige parem, sest nii saame oma tempo seada. Vastupidiselt Sam-i naisele, kes on karm töönarkomaan ja kihutab nagu oleks tal tuli takus. Mina treileri kõrval kastidega jooksma pole hakanud aga Cedric kipub seda tegema. Tuleb siiski aru saada, et mida kiiremini me töö tehtud saame, seda vähem me selle eest raha saame. Ma ei taha öelda, et ma laisk olen (mis siiski on ilmselt tõsi) , aga töö olemus lihtsalt on selline, et kui on võimalik midagi aeglasemalt teha, siis tuleb seda ka aeglasemalt teha.

Kella 1 paiku on meil pooletunnine lõunapaus, kuigi kui see oleks Sami naise teha, siis me ilmselt töötaksime 6st 15ni ilma lõuna ja ükskõik millise muu pausita. Vahel tahaks ta ära kägistada, kui ta alles liikuvalt bagilt maha kargab, et karpide kaanesid lahti pakkima joosta. Tegelikult peaks see ka meie töö olema ja tööpäeva lõpule tunnikese kenasti juurde lisama, aga kui Stacy on majas, siis ei jää õhtuks tavaliselt enam miskit teha. Ja ei saa mainimata jätta ka seda, et ta kaste treilerile sama kiirelt loobib kui mina ja Cedric kokku. Õnneks on Sam jälle samapalju laisk kui Stacy on töösse kiindunud ja keskmiselt võib tööpäevi mõistlikult pikaks ja parajalt raskeks lugeda.

Cedric orjab

Lõpetame kuidas kunagi, vahel 15, vahel 17. Pärast tööd viskab Sam enamasti meile külma õlle, mis pärast kuuma päeva päris hästi kaubaks läheb. Lisaks võib alati külmkambrist jooki krabada, aga senimaani on seal valikus ainult Pepsi olnud, mis ei kuulu mu lemmikute hulka just. Aga noh, kui ma siin juba kohvi joon, siis on saanud ka seda laket omale sisse kallatud.

Plaanis Pat&Sami farmis töötada kokku 4 nädalat, millest poolteist on nüüdseks möödas. Tuleb siiski tunnistada, et iga tööpäeva lõpus oleme järjest rohkem väsinud ja selg kipub ka kangeks jääma, üle 4 nädala ei tahakski seda tööd vast teha. Aga see aeg peaks piisav olema, et nii mõnedki korralikud sajadollarised oma rahakoti vahele toppida ning mõnda aega lihtsalt elu ja Austraaliat nautida:)

Selline kastitäis saab poes umbes 250 krooni maksta

Selline siis lühiülevaade minu tööst viinamarjafarmis, kõige selle käigus söön iga päev paar kilo värskeid viinamarju ja endiselt ei ole neist veel isu täis saanud. Paar pilti angaarist ja hommikusest tööst on plaanis veel teha ja siia lisada, esialgu panen nood, mis välja sees tehtud on saanud.

Töölisklassi terviseks!