Great Ocean Road

Niisiis Great Ocean Road. Warnamboolist edasi sõites hakkasime vaikselt vaatama, kuhu ööseks telki üles panna, kuna aeg oli juba üpris hiline. Valituks osutus Petersborough, kus oli täitsa mõnus karavanipark - lisaks telgikohale saime eraldi wc/dushimajakese ning pargi köögis, kus keegi peale meie ei käinud (sest kõigil on siin üldiselt piisavalt pappi, et omada karavani või üürida kämpingut kohapeal ning omada seal sees kööki ja tv-d ja nii edasi), saime rahus austraalia tõsieluseriaale vahtida ja arbuusi närida.

Petersborough's nägime juba ka esimesi Suure Ookeani Tee vaatamisväärsusi, nimelt hakkas ookeani rüpest ranniku lähedal kaljunukke veest välja kasvama. Lainetest välja kõrguvad erinevate kujudega jurakad moodustasid võimsa vaatepildi - tegelikult oli vaatamist väärt ka kaljune rannik ise. Ühes sellises väikeses kaljude vahel paiknevas lahesopis sai ka päikeseloojang ära pildistatud.


Hommikul kuivatasime telgi ära( ei mitte vihmast, aga ookeani ääres on öösel lihtsalt nii niiske, et telk on hommikul veega kaetud) ning asusime sõitma. Kui seda nüüd saab sõitmiseks nimetada, sest lookoute oli iga paarisaja meetri tagant ja pidevalt tuli teelt kõrvale pöörata ning enese ja fotoaparaadi sisse talletada kõike seda, mida emake loodus siia rannikule valmis vorpinud on. Ühel hetkel moodustavad kaljud suure võlvi, mille alt võid vastu kiviseina pekslevaid laineid jälgida, mõnesaja meetri pärast on keset vett näha hoopis suuri kaljusaari, millede vahele moodustuvad blowhole'd, sillad, kaared, koopad...

Ja lõpuks nood 12 apostlit ka, mis ilmselt selle tee kõige kuulsam "kunstiteos" on. Looduslikus mõttes oli pilt muidugi üpris kaunis - näha oli vast 6-7 kõrget kaljutorni (kuna osa on kokku varisenud, siis 12 neid enam alles ei olegi). Mis selle koha juures pisut ebameeldiv näis, oli rahvarohkus - eriti palju oli hiinlasi ja hindusid, kes kõik elu eest vatrasid, burkse õgisid ja iseennast telefoniga pildistasid. Kui sellele lisada veel helikopterid, mis sealtsamast lähedalt rahvast pidevalt tuuritama viisid, siis tekkis tunne nagu oleks kuskil Holliwoody võtteplatsil aga mitte looduskaunis kohas vaadet nautimas.

Kaljusel rannikul aeglaselt edasi sõites möödus umbes pool päeva, siis keeras tee pisut sisemaale. Paraku ilmnes, et ka seal ei saanud mitte rahulikult jalga gaasipedaalil hoida, vaid tuli pidevalt pruune sildikesi jälgida ja siia-sinna sisse keerata. Nimelt liikusime läbi Otway rahvuspargi, kus asetsevad austraalia vihmametsad, mida samuti kaemas käisime. Said seal läbi vantsitud päris mitmed matkarajad, kus kitsast teed ääristavad üle pea ulatuvad sõnajalad ning tohutu massiivsed puud. Osa neist ei ole mitte ainult ise lehtes, vaid neil kasvavad kõiksugu muud vihmametsa pisikesed taimed, muutes otsekui kogu puu üheks suureks roheliseks monstrumiks. Neist kõige suurem oli 300-aastane "The Big Tree", mille ümbert kinni võtma oleks ilmselt vaja miski kümmekond inimest. Sellised matkarajad viisid tihtipeale välja mõne suurema koseni, kus võis rahumeeli kümmekond minutit vaadet nautida.

See kusjuures on lihtsalt üks suur puu, Big Tree oli veel jämedam

Öösel plaanisime sedakorda autos magamise ära katsetada ning järgnesime sildile, mis viitas telkimiskohtadele ning "bushcampimisele". Paraku jäi arusaamatuks, mis pagana teeviit see selline oli, sest sõitsime oma 20km mäest alla, aga mingit telkimiskohta me ei leidnud. Oli juba hämardumas, kui märkasime üht silti, mis ütles, et 12km kaugusel asub miski telkimisala. Mida maad edasi, seda kahtlasemaks muutus ümbrus - esiteks läks pimedaks, teiseks muutus asfalt kruusateeks ning kolmandaks läks tee üha sügavamale metsa. Kui lõpuks kohale jõudsime, siis märkasime kergendusega paari lõket, mis tähistasid, et veel keegi peale meie seal peatumas on ja me seal pärapõrgus keset pimedat metsa päris üksi ei viibi :)

Kuna me auto pole just jaamavagun (station-wagon, nagu siin pikappe kutsutakse), siis seal magamine oli vähemasti minu jaoks kõike muud kui meeldiv. Aga mõneks tunniks vist ikka sõba silmale sain. Vähemasti oli autoaknast kena kõrgete puude kohal paistvat lõunapoolkera tähistaevast vahtida.

Järgmisel päeval alustasime kohe hommikul vara jalutamist vihmametsas ning kõndisime veel ühe suurema koseni. Muide siinkohal tervitused Airele ja Maidule, kuna sai läbi käidud sellistest kohtadest nagu Little Aire Falls ning Mait's Rest. Edasi hakkas tee taas rannikut ääristama ning mõjus bensiinipaagile üpris laastavalt, kuna kurviline tee viis kord üles kord alla ja enamik kurve tuli läbida 35-40 tunnikiirusega. Autoaknast kumas ühel pool ookean, teisel pool kaljusein ning kui vaatepilt liiga ilusaks läks, tuli taaskord peatus teha ning lähemalt kaljuservalt alla kaeda. Siin-seal paistsid pikad ilusad liivarannad vägagi kutsuvad, kuid et minu kurguvalu oli endale lisaks saanud ka nohu-köha, siis vetteminekust tuli suu puhtaks pühkida. Ja no Kaarinile lihtsalt teatavasti ei meeldi külm vesi :) Tee peale jäid ka mõned väikesed kenad linnakesed nagu näiteks Apollo Bay, kuid need tunduvad olema enamjaolt turistidele orienteeritud ja nii mõnegi asja, mille saab mõnest unustatumast paigast mõistliku raha eest osta, oli siin topeltkallis. Eraldi teema on siin bensiinihindadega - ei ole mina veel pihta saanud, mis süsteemi järgi need hinnad on pandud, sest ühest linnast leiad vabalt liitrihindu, mis erinevad eesti rahas u 30-50 senti - sõidad mõnikümmend kilomeetrit edasi järgmisse linna ja seal võib liitri hind vabalt krooni võrra kallim või odavam olla. Ja ei ole siin mingit stabiilsust ka tanklakettide lõikes - üks ja sama firma võib kütust vabalt paarikroonise erinevusega müüa. Sestap ei tea siin kunagi ette, mis hinnaga järgmise paagitäie jõuvett autosse kallame; kõige odavam liitrihind, mida näinud oleme, oli Sydney lähedal u 95 senti, kõige kallima bensiini võtsime Great Ocean Road'il Lavers Hilli kandis ja seal tuli liitri eest välja käia 135 senti. Erinevus seega pea 3 krooni jagu liitrilt. Kui Eestis sai lehest loetud uudiseid, et bensiini liiter on tõusnud/langenud 30 senti, siis tundus see kuidagi suur asi - siin on kroonine kõikumine igati normaalne ja selle peale eriti ei mõtlegi.

Nagu iga hea asi, saab ka Great Ocean Road ükskord otsa ning jõudsime meiegi Torquay'sse, kus pistsime rannas nahka terve grillkana. Nimelt ei olnud varem tee peale jäänud ühtegi Woolworthsi ja et ülejäänud kaubanduskettides on toidukraam oluliselt kallim, siis ootasime ära, kuni esimest näeme. Paraku juhtus see alles õhtupoolikul olema. Torquay'st edasi sõitsime Geelongi, mis on vahest Victoria suuruselt teine linn Melbourne järel (pole viitsinud seda fakti kontrollida aga tundub nii). Seal otsisime ööbimiseks karavanipargi, mis taaskord pakkus head võimalust köögis telerit vaadata. Dr. Hauss sai sealt laekuma ja et väljas läheb pimedaks juba 6-7 paiku, siis on teler parem kui niisama pimedas telgis passida.