adelaide

Ja nii ta läks, käisime teisipäeval hobukaarikute võiduajamist vaatamas, mis oli päris lahe, ainult et pausid sõitude vahel olid igavalt pikad. Pärast seda võtsime Cedricu, Sylvaini ja Klemetiga pisukesed lahkumisnapsud ja kolmapäeval vurasime Mildurast minema. Teel Adelaide poole paelusid vast kõige rohkem vaated Murray jõele, kus tihtipeale asetsesid keset jõge surnud puud. Kuna Kaarin leidis kiirusehoidja nupu kenasti üles, siis enamus aega lasin mina silma looja:)

Kuna me Adelaides otseselt mingit kindlat ööbimiskohta polnud valmis vaadanud, siis pidasime paremaks esimesel õhtul paarkümmend kilomeetrit enne Adelaide asetsevas Gawleri linnas karavanipargis ööbida. Öised temperatuurid kipuvad siin umbes 10 kanti ja pisut pelgasime, et võib külm hakata, kuid magamiskotid tegid oma tööd hästi. Kuna olime taaskord jõudnud uude osariiki - sedakorda siis Lõuna-Austraaliasse, siis avastasime, et siin tuleb kella pool tundi tagasi keerata. Mis tähendas seda, et pimedaks läheb juba poole 7 paiku. Sellest tulenevalt sai ka magama mindud üpris vara, kuid ka uni oli üpris pealetungiv ja ei lasknud isegi filmi läpparist lõpuni vaadata. Muide, hiljem selgus tõsiasi, et Gawleris peatudes olime me kõigest mõne minuti tee kaugusel McLeod'i tütarde võttepaikadest, mida Kaarin tahtis külastada. Aga tema pettumuseks avastasime selle alles Adelaides.

Neljapäeva hommikul saabusime Adelaide linna, kus maandusime Sunny's nimelisse backpackerisse. Hostel tundus olema enam-vähem korralik, sattusime 8 kohalisse tuppa, kuid esimesel päeval oli peale meie veel ainult 2 inimest, teisel päeval liitus veel 3. Hommikusöögiks küpsetas hosteli omanik isiklikult 3 panniga korraga pannkooke, mis oli küll üpris lahe. Ja maitsesid need moosiga ka imehästi:)

Niisiis - Adelaide. Kuigi ma ei teadnud Adelaidest varem suurt midagi, siis mingil erilisel põhjusel oli mul varemalt tunne, et Adelaide võiks olla Austraalia linnadest üks mulle sümpaatsemaid. Siin olles on see tunne end vahetavahel õigustanud, vahetevahel jälle saanud ümber lükatud. Linna sisse sõites tundus igatahes, et tegu on järjekordse suvalise tüüpilise väikelinnaga nagu me neid juba päris palju näinud oleme - Hay, Gowler, Young, kasvõi Mildura. Ainult selle vahega et mitukümmend korda pindalalt suurem. Polnud kõrgeid maju, huvitavat arhitektuuri - ainult ühes tükis ühekordsed majad tänavaid ääristamas.

Peale majutumist siirdusime aga linnatuurile, mille käigus näitas end ka pisut kenam Adelaide, selline mis mulle juba päris meele järele oli. Ühest linnast teeb õige linna ikka jõgi, ja Torrensi jõe äärsed pargid on tõeliselt kenad ja rohelised, ning vaatamist väärt skulptuure, purskaevusid, kujukesi ja moodsat kunsti jagub tubli tunnikese jagu. Edasi viis tee läbi kesklinna suurima shopingutänava, mida samuti kaunistasid mitmed omapärased kunstiteosed, millest kuulsaimad ilmselt on 4-5 elusuuruses metallist põrsast, kelle otsas lastel(ja ilmnes et mitte ainult) turnida meeldib. Lisaks zonglöörid, muusikud ja muu säärane, milleta ei saa läbi ükski korralik suurlinn.


Linnatuur tehtud ja et aega pimedani veel oli, siis otsustasime botaanikaaiast läbi põigata. Ma pole kunagi suurem asi taimehuviline olnud ja ka Sydney botaanikaaed, kuigi üpris kena, ei olnud mulle väga võimast muljet jätnud. Seevastu Adelaide botaanikaaed oli küll tõsiselt vaatamist väärt - erinevate metsatüüpide taimestikud, massiivsed vihmametsade puud, mitmekülgne palmimaja ja muidugi kaktused, mida oli näha kümneid, kui mitte sadu erinevaid. Lisaks roosiaiad, vesiroosimaja, bambusevõsad ja nii edasi. Kokku sai seal ringi jalutatud päris hea mitu tundi ja vähemasti minu jaoks üks eredamaid kogemusi Austraaliamaal.


Neljapäeval otsustasime, et kesklinnas on piisavalt nähtud ning otsustasime loodust kaema minna. Selleks sõitsime linnast välja ja suundusime Adelaide Hillsi, täpsemalt Mount Lofty poole, mis kerkib 710m üle merepinna ja pidi pakkuma võrratut vaadet Adelaide linnale, olles kõrgeim vaatluspunkt, kust linna korralikult näha on. Sõit Lofty'le oli kõike muud kui nauditav - kitsuke mägitee, mis keerutas ümber mäe üha üles ja üles, ajas Kaarinil lausa südame pahaks. Kuigi juba sõidu ajal võis silmanurgast märgata üpriski ilusaid vaateid, siis polnud selleks väga mahti, kuna tuli roolist kahe käega kinni hoida ning pilk teele sundida, kus ootas kitsas kurv kurvi otsa. Tibutav vihm ei teinud ka sõitu eriti meeldivamaks ja kokkuvõttes oli hea meel kui lõpuks elusana üles jõudsime:)

Seadsime siis sammud Mt. Lofty Summit vaatluspunkti ning hoidsime fotoka varakult valmis, kuid ees ootas päris suur pettumus kui avastasime, et kogu mägi ja vaatluspunkt ühes sellega asus paksu pilve sees ja võrratu vaate asemel nägime paarkümmend meetrit enda ette! Tammusime nõutult platvormil ringi ja olime juba lahkumas kui järsku tuul pilvi kiiremini liigutama hakkas ja pisitasa rullus otsekui kardin järjest enam ja enam lahti. Ning see, mis kardina tagant avanes oli tõepoolest hingemattev vaatepilt - 20 kilomeetri kaugusel asuv linn oma täies hiilguses, seda ümbritsemas ühest küljes ookean, nii kaugele kui pilk ulatub; teisest küljes rahvuspargid, metsad, mäed ja orud.. Seda vaadet ei saa sõnadesse panna ja ilmselt ei olnud ka minu seebikarbist piisavalt abi, et seda teieni tuua - seda peab ise nägema. Igatahes tekkis seal tunne, et siit küll ära ei raatsi minna, sest ilmselt siia enam kunagi tagasi ei satu. Vähemasti saime naerda turistide üle, kes meiega samal ajal üles tulid, pilvi siunasid ja kirudes lahkusid, jõudmata pilvede taandumist ära oodata:)

Järgmiseks nägi plaan ette külastada Clelandi Wildlife Parki, kuid enne veel jäid meile silma Mt Lufty ümbruses asuvad matkarajad ning kuigi ilm kippus sajule ja pisut udutas, siis otsustasime sandaalid tossude vastu vahetada ning paar kilomeetrit matkaradu mõõta. Lõpp-punktiks sai valitud seesama looduspark, kuhu algul olime mõelnud autoga minna. Väike liigutamine tuli kasuks, kuigi rada keerutas üpris järsult mäest alla ning olgu öeldud, et pärast tuli seda mööda ka üles tagasi tulla. Lisaks tegime väikese vahepõike ühele teisele rajale, kus lootsime koskesid näha. Aga paraku nägime ainult kuivanud jõesängi.

Cleland Wildlife Park on South Australia turismiauhindadega hinnatud üpris lahmakas looduspark. Sissepääs ei tundud just kõige odavam aga tagantjärgi oli oma hinda väärt ja kes teab, vahest ehk mõnda dollarit rohkemgi. Mulle jättis see igatahes väga laheda mulje, omades ilmselt küll kõvasti vähem liike kui Adelaide loomaaed(kuhu me ei läinud), kuid erinevalt loomaaiast jooksevad kõik need kummalised elukad seal sinuga kõrvuti oma looduslikus keskkonnas ringi ning on hoopis põnevam ise mõne põõsa alt lahe loom avastada või kümmekond minutit fotoaparaadiga mõne puu all oodata, kuni mõni põnev lind objektiivi ette satub. Kängurud, emud, wallabeed, andud?, eurod?, pottarood?, pelikanid ja veel kümned teised fauna esindajad, kelle nimi mul meelde ei jäänud, või kelle nime ma Eesti keeles isegi nimetada ei mõista, jooksevad seal vabalt ringi ning lasevad end lastel sööta. Mõnele elukale on küll ka tarad ümber pandud, peamiselt nende endi aga vahel ka uudistajate ohutust silmas pidades - koaalad, dingod, tasmaania kuradid, wombatid, maod, sisalikud jms kraam, kelle puudutamine ei pruugi ühe või teise osapoole jaoks kuigi hästi lõppeda. Lisaks pimedamates siseruumides valik Austraalia ööloomi - magavad nahkhiired kümnekonna sentimeetri kaugusel, veidrad uruloomad oma öiseid toimetusi tegemas.. Suurepäraseid pildivõimalusi ja ohtralt issanda loomaaia veidramaid esindajaid võis kohata igal sammul ja neid samme sai tehtud päris palju, sest ühtekokku jalutasime pargis oma 3 tundi ringi. Ja jäime oma päevaga igatahes väga ja väga rahule.


Muide, piletit ostes päriti meilt, et mis keelt me ka räägime, kuna pakkuda oli broshüüre üpris mitmes keeles. Kuuldes, et me mõistame kõige paremini maarjamaa keeles kõnelda, ja et seda keelt tunneb umbkaudu poolteist miljonit inimest, nenditi et "ok, that's a minor group then" ja tõdeti et neil eestikeelset broshüüri kahjuks anda ei ole:) Eks kõik on suhteline ja mõne inimese jaoks on poolteist miljonit inimest minor group, teise jaoks jälle terve kodumaa.

Pärast pargis ringi müttamist olime üpris väsinud, aga lisaks tuli võtta 2km tõusu tagasi auto juurde. Peale seda sai lasta Nutella-saial hea maitsta - viimane ei ole meie menüüst vist pärast Mildurasse jõudmist päevakski lahkunud:) Seejärel veelgi jubedam sõit mäest alla, mille Kaarin osaliselt ka videolindi peale võttis ning päeva lõpetasime teist korda järjest Hungry Jack's burksi süües, kuna siinses mäkis ei tundu netti olema. Aga angridsäksis sedapuhku on ja nii on nad saanud oma klientuuri meie arvelt kasvatada.

Kokkuvõttes õhtuks surmväsinud aga väga rahul. Pean veel üle kordama, et enamus siin nähtud asjadest on sellised, millest ma võin küll siia ühte ja teist kribada, aga tegelikult mõistab nende tõelist ilu ja olemust ikkagi alles oma silmaga nähes. Nii et kes on mõtlemas, kas minna või mitte, nagu meie kunagi olime, siis enamvähem iga päev siin on meie jaoks minemise kasuks poolthääle

Kolmandal ja ühtlasi viimasel Adelaide-päeval otsustasime randa kaema minna ja valitud sai selleks Glenelgi rand. Kui eelneval kahel päeval oli ilm olnud üpris hall, pilves ning jahe - soosides igati meie tollaseid tegemisi - siis rannapäeva hommikul säras päike sinises taevas.Glenelg tundus olema rohkem rikkurite linnaosa ja meenutas pisut ehk Manly linnaosa Sydneys. Rand oli kena, aga mitte päris paradiisirand nagu oli kirja pandud mõnes broshüüris. Supersinise vee asemel nägime tegelikult rohkem superrohelist muru, mis andis linnaosale väga kena üldmulje. Kuigi vees võis märgat ka mõnda üksikut ujujat siis rohkem kui jalgupidi me end ookeani sedakorda ei kastnud - vesi võis olla ehk 19 kraadi kanti. Peale rannas istumist jalutasime läbi rannatsooni shopingutänava, nautisime hiigelsuurel muruplatsil hea lahmaka arbuusi ning tõmbasime Adelaidele joone alla. Ees ootab tuhatkond kilomeetrit Melbourne sõitu, mille mahutame ilmselt 3-4 päeva sisse, kune me mitte otseteed sinna ei vura ja tee peal peaks vaatamist olema rohkem kui rubla eest.

Ju jääb.