hei-hei kodukant!

Lugu selline, et me elusalt mägedest tagasi. Pisemate-suuremate villide ja väsinud olemisega ehk küll aga üpris rahul sellegipoolest. Pean siiski tunnistama, et olin oodanud pigem maalilist minimatka, kui 45 kilomeetrist rassimist, mis sugugi sõjaväe noorteaja rännakust raskuselt maha ei jäänud. Kuid raskused on selleks, et võimsaid loodusvaateid näha (austraalia vanasõna) ja nii ei kahetse mitte üks põrm, et see matk ette võetud sai.

6 foot track on 19 sajandi lõpus rajatud mägitee Katoombast Jenolan Caves-ini, millel pikkust 45km ja kõrguste vahe tuleb nii ühe kilomeetri kanti. Vanal ajal oli tee mõeldud läbimiseks hobustega, kuid 21 sajandi lõpus taasavati rada matkamiseks (bushwalking, nagu seda siin kutsutakse)

Kohe raja alguses ootas meid niiske vihmametsa laadne laskumine, kus ühtejutti ronisime nii viis-kuussada meetrit allapoole. Kuna allamäge ronimise lihased tavaliselt just eriti palju trenni tavaelus ei saa, siis peatselt võis jalgades tudisemist tähele panna ja ega taevas sirava päikese kuumus ka just väga kaasa aidanud. Lõpuks alla orgu jõudes teadvustasime Kariniga endale, et maalilise minimatka asemel oleme sattunud siiski Erna retkele :) Siiski vaated mis avanesid esmalt ülevalt mägedest ning hiljem oru põhjast üles olid tõeliselt hingematvad ja kuigi sai klõpsitud ka ohtralt pilte, tuleb öelda: seda PEAB ise nägema. Lisaks vaadetele leidus rajal ka muud põnevat - sai kohatud redbellied black snake (üks austraalia levinum mürgimadu ilmselt), käidud rippsillal, kuhu Karin keeldus tulemast ka siis kui see olnuks ainus viis edasi jõuda (ta oleks ilmselt pigem kogu tee tagasi käinud), kuuldud häälitsemas mustmiljon lindu (neis mägedes on teada üle 150 erineva linnuliigi), uinutud ööhäälte saatel (pärdikute huilgamine ja needsamad miljon lindu) jne jne. Kindel on see, et õhtuks olime läbi nagu läti rahad ja uinusime pimeduse saabudes, mis siinmail juhtub juba 8 paiku.

Kui esimesel päeval viis tee alla orgu, siis teine päev tõotas tulla kõige suurem katsumus. Olime planeerinud läbida umbes 20km, kuid asja tegi raskemaks fakt, et pidime selle jooksul kõrgusesse tõusma pea kilomeetri. Selleks tuli ette võtta kaks ränka tõusu, kumbki umbes paar kilomeetrit pikad. Võib olla ikka üpris frustreeriv oma üle 10kg seljakotiga 25 kraadises kuumuses võtta 45 kraadist tõusu ja peale sada avastada, et kurvi taga ootab järgmine samasugune. Ütlen ausalt - minu anaeroobne vorm oli selle ürituse piiripeal ja kopsud olid vahetevahel ikka üpris koos juba. Seda enam pani imestama, et Karin oli otsekui Duracelli jänes, ja ei olnud nähagi, et ta mingeid väsimuse märke näitaks. Kange saare naine ikka, respect!

Seitsme maa ja mere taga..

Lõpuks laagripaika jõudes tervitasid meid esimesed kängurud (või olid nood siiski wallabeed, mine võta kinni, aga ega neil suurt vahet ei ole). Tegu oli üpris julgete loomadega ja öösel telgis oli päris huvitav kuulata kuidas nad kõrval mütaki-mütaki ringi hüplesid ja rohtu sõid :)

Kolmas päev oli matkamise mõttes kõige lihtsam, kuna läbida oli jäänud üksnes viimane 10km, kuid sellele lisasid raskust minu suurepärased Nike Air Perseus (siuke nimi ongi) tossud, mis eelnevatel päevadel mu varbad korralikeks villideks olid muutnud. Õnneks juhtus Liisil kotis olema Calendula nimeline mögin, mis seda probleemi pisut leevendada aitas ja olles hommikul pooled varbad teibiga ümbritsenud, sain teistega siiski võrdselt sammu pidada. Kolmanda päeva lõpus tuli jällegi ette võtta pikem laskumine Jenolan Caves orgu. Tee oli lõpupoole üpris järsk ja kitsas kuid jõudsime siiski kohale ilma kaduteta inimjõus. Kohapeal võtsime toa kohalikus dormis ning õhtustatud sai külakese ainsas lahtiolevas restoranis, kus mina oma forellitüki eest olin sunnitud välja käima umbes 250 eeki ja Kaarin sai 110 eest pisikese koogitüki. Üldiselt mulle ei meeldi raha igasugu tühja-tähja peale laiali pilduda, isegi kui mul teda piisavalt on - sestap olnuks hindasid teadnud, oleks ma pigem ühe purgisupi või kiirnuudlipaki lisaks kaasa võtnud. Ei olnud seal küll midagi seda hinda väärt, aga eks see on minu isiklik arvamus.

Neljandal päeval sai ette võetud retk koobastesse. Kui senini olen kahetsenud seda, et Piusa koobastesse pole oma jalga saanud tõsta, siis nüüd tuleb tunnistada, et ilmselt Piusa mind enam väga võluda ei suudaks. Jenolani koopad on ühed maailma vanimad, suuremad ja populaarsemad paekivikoopad üldse ja seda, mida seal näha saab on küll liiga raske sõnadesse panna. Isegi pildid ei suuda pooltki edasi anda, rääkimata fiilingust, mis tekib olles kalju sees paarikümne meetri kõrguses paekivikoopas, mille laest, põrandatest ja seintest kõrguvad kristalli-purikad (Küll mitte otseselt kristallid, vaid siin kontekstis nimetavad nad kristallideks lubjakivist vee läbi valgumisel ja selle lahustamisel tekkivaid purikaid jms). Lisaks pandi selles müstilises kohas mängima ka muusika ja mängiti valgusega - ikka väga võimas vaatepilt on. Jällegi selline asi mida lihtsalt peab ise nägema. Üleüldse tasub Austraalias olles ilmselt Sinimägesid kindlasti külastada, ja eelistatumalt rohkem kui lihtsalt vaateplatvormide kaemine.

Kuna kell hakkab palju saama ja jutt on pikaks veninud, siis mainin veel kiiruga, et lahkusime täna Freshwaterist, kuhu jäävad maha meie tänusõnad Matile ja Liisile majutuse ja toredate trippide-matkade eest. Täna ja homme ööbime Sydney kesklinnale väga lähedal King's Crossis (mis on mõnel hinnangul Sydney kõige kuritegelikum linnaosa). Tõsi ta on, et siin red-light lähedas asetseb ja akna taga igasugu tolguseid jaurab, aga hind on siin Sydney kesklinna kohta väga odav. Bookisime küll 2 kohta 6-inimese toas, kuid meie õnneks anti meile sama hinnaga hoopis 3ne tuba, mida jagame ühe brasiilia kommipoisiga, kellel vanavanemad pärit muiude venemaalt ja leedust. Small world indeed.

Ahjaa, kesklinna kolisime peamisels selleks, et siit mõnd autokogu soetada, homme läheme King's Crossi autoturule õnne katsuma. Lisaks algab homme ka aktiivne tööotsing. Täna olid nii autoturg kui ka harvest line (riiklik telefoniteenus, kuhu kogutakse kokku kõikvõimalikke põllutööde ja hostelite kontakte jms) suletud, sestap sõime Hyde Park-is mäkki (parem kui Londonis aga ikkagi kehvem kui Tartus), nautisime veinipäevade raames muru pääl elavat muusikat ning jooksime 2 tunniga läbi Australian Museumi. Selle asemel oli küll soov loomaaeda minna, aga kuuldes et selle pääse on 40$ + 10$ lisaks praamipileti eest, siis me sellest mõttest esialgu loobusime. Ei ole hetkel siiski tark ka liiga palju üle oma võimete elada.

Päeva positiivseim hetk oli see, et saime mingi reklaamikampaania raames tasuta mahlajoogi :)

Brasiillane noriseb, Kaarin põõnutab ja pagana palav on siin hoolimata laes keerlevast propellerist. Ega's muud kui ise ka kotile!

Viiteid, keda huvitab rohkem:
http://en.wikipedia.org/wiki/Jenolan_Caves
http://en.wikipedia.org/wiki/Six_Foot_Track
http://en.wikipedia.org/wiki/Blue_Mountains_(Australia)

Hau.