Great Ocean Road - epiloog

Great Ocean Road ehk "Suur Ookeani Tee" on paarisaja kilomeetrine lõik mööda Victoria osariigi rannikut, alates Warrnambooli linnast ja lõppedes Torquay'ga. Vaatamist väärt kohti jagub aga Adelaide ja Melbourne vahele veelgi ja seega loen teekonda Adelaidest Great Ocean Roadi alguseni viimase epiloogiks. Siinkohal siis paari sõnaga sellest, mida vahepeal nägime ja tegime.

Esmalt elasime läbi pisikese ehmatuse, kui Adelaidest välja sõites läks kiirtee üle mägede, mis ometigi väga järsud ei tundud. Kuid mingil põhjusel ei tahtnud auto enam hästi üle 80 km/h minna ja kogus kiirust üliaeglaselt, lisaks kiskus mootori temperatuurinäidik maksimumi lähistele ning bensiiniosuti langes silmnähtavalt. Korraks tekkis hirm, et kas nüüd siis on auto omadega õhtal, kuid ilmnes, et me pole varem lihtsalt mägedes 100 km/h kiirusega järjest üles pidanud sõitma ja kui mäed lõppesid ja taas tasasele pinnale jõudsime, normaliseerus ka auto tegevus ja isegi bensiininäidik kerkis tagasi normaalsele tasemele:)

Peale Adelaidest väljasõitu olid suuremateks vaatamisväärsusteks vast kuivanud järved mõlemal pool teed, mõned lahedad vaated jõele ja kuppelmaastikule - nii kaugele kui silm ulatus. Vahepeale jäi ka Murray Bridge, mis oli vähe suurem linn ning kuhu otsustasime sisse keerata, kuna nimi tundus selline, et seal miskit vaadata võiks olla. Midagi väga paeluvat me seal aga ei leidnud, linna suurim vaatamisväärus meie jaoks oli keski poolearuline klemm, kes oli oma päevinäinud autoga kuidagi üle topeltäärekivi sõitnud ja suutnud auto üle kahe äärekivi põhja peale nii kinni sõita, et omal jõul ta sealt enam lahkuda ei suutnud. Õhtuks jõudsime Kingstoni, kus ööbisime telgis, vaatega ookeanile:) Naabrid küll mainisid, et kui selle koha peal viimati telk oli, siis see lendas tuulega minema! Õnneks oli tol õhtul üpris tuulevaikne ilm ja sai uinutud ookeanikohinas. Paraku oli öö jahedavõitu ja järgmiseks päevaks sain üldse mitte meeldiva kurguvalu..


Kingstonist sõitsime hommikul edasi Mount Gambieri poole. Vahepeale jäid Giant Lobster - paari meetri kõrgune vähikuju, mõned väiksemad naljakate nimedega kohad, nagu näiteks Millicent, ning seejärel Mount Gambieri linn, kus suurimaks elamuseks oli Blue Lake, mis oli kõige sinisem veekogu, mida mu silmad näinud on. Kunagise vulkaani kaatris asuv järv on otsekui 100m sügavusel orus ning ülevalt avaneb pilt, nagu keegi oleks oru põhja sinise värviga üle võõbanud. Ja kusjuures see 70m sügavune järv ei olnud üldse veel maksimaalselt sinine - selle värv on Novembris eresinine ning muutub järjest hallikamaks olles talveks värvunud kahvatunud halliks. Arvestades seda, et praegu on siin sügis, siis ma ei kujuta ette kui sinine on see järv veel Novembris..


Mount Gambieri juures keerasime suurelt teelt pisut kõrvale ja sõitsime Princess Rose Margaret Cave vaatama, kuid ilmnes, et järgmine tuur koobastesse läks poole tunni pärast. Kuna väljas oli juba üpris külm, tuur polnud odav ja piltidelt paistis, et Jenolan Cavesi need koopad üle ei trumpa, siis koobastesse me ei läinud. Küll aga jalutasime läbi väikse matkaraja koobaste ümbruses ning saime osaliseks päris võimastele vaadetele Glenelgi jõele. Edasi viis tee Nelsoni asula suunas ning ka selle tee peal tuli peatus teha ning jõevaateid fotoaparaadi sisse talletada. Tee viis pidevalt üles-alla, nagu ta siin igal pool teeb, ja väga tihti avaneb järjekordse tõusu tagant selline pilt, mida paariks sekundiks ainiti vaatama jääd ning siis saad silmad teele tagasi, et mäest uuesti alla sõita. Et järgmise künka tipus jälle ahhetada hoopis teistsuguse mäe, metsa, jõe või tasandiku peale.

Õhtuks jõudsime sedakorda Portlandi, kus sattusime esmapilgul mahajäetuna näivasse karavaniparki. Siiski ilmnes, et seal üks vanakooli mees meile üpris soodsa hinnaga karavani äris (kuna oli tuuline ja mul väike haigus küljes, siis ei tahtnud telgis magada), mis samuti väljast paistis nagu vanaraud, kuid seest oli meie jaoks täielik luks - suur voodi, köök, telekas, röster jne jne. Ilmselt päris lahe võib olla sellise asjaga mööda Austraaliamaad ringi kärutada, nagu väga paljud siin muide ka teevad - iga neljas-viies vastutulev auto tundub olema karavan ja igas pargis kus me ööbinud oleme, on neid alati küllaga seisnud. Hoolimata sellest, et on sügis ja suurim reisihooaeg ilmselt möödas.

Niisiis, vanakooli mees ajas meiega muhedat juttu, teadis, mis kliima Eestis on, ja proovis Eesti keeles "hüljes" öelda. Päris edukalt, kusjuures. Ning meie õnneks käskis meil järgmisel päeval kindlasti Cape Bridgewaterisse sõita, kust me olime sel õhtul mööda sõitnud. Tema sõnad: "If I were in Estonia and you had a place like that, I would be grateful if a man behind the counter advised me to go there":)

Järgimsel hommikul me siis Cape Bridgewaterisse sõitsime ja tõesti ei see seda kahetseda. Sai Kaarin meelitatud paaritunnisele jalutuskäigule mööda kaljust rannikuäärt, mida mööda kõndisime hüljeste koloonia vaateplatvormile, kust avanes juba niigi miljoni dollari vaade (Selle walk'i peale jääb ka Victoria rannakaljude kõrgeim punkt, kust otse alla ookeanini on 130m), rääkimata hüljestest, kes tõepoolest 50 meetrit allpool päikese käes peesitasid ning vees ringi hulpisid. Kui lisada siia kängurud, keda nägime 6 jala rajal ning 2 suurt emu, kes meil eelmisel päeval üle tee jooksid, siis on hülged kolmandad kummalisemad elukad, keda on õnnestunud näha nö. metsikus looduses elamas. Sellega seoses ei saa muidugi mainimata jätta, et teekonna alguses nägime ka madu üle tee minemas, mis Kaarinile ilmselgelt väga meeltmööda polnud:)


Walk tehtud ning suundusime edasi Petrified Forest'i vaatama. Oma nime on need lubjakivimoodustised saanud sellest, et varem arvati, et kunagi kivistus lubjakivi puude ning põõsaste kapillaarides ning moodustusid taimekujulised torujad lubjakivimoodustised. Tegelikult ilmnes, et nende tekkelugu on pisut teistsugune, kuid nimi jäi samaks ning vaatepilt ka sellest ei kannatanud. Samas lähedal olid ka Blowhole'd, ehk siis sellised kohad kaljusel rannikul, kus lained sattusid kaljult tagasi põrgates resonantsi ning tulemuseks oli võimas veemöll - korraks tekib vette taanduvast lainest otsekui suur auk, kuhu siis uus laine mühinal sisse tuhiseb ning vastu kaljut vahuks peksleb. See oli samuti selline koht, kuhu oleks tahtnud jäädagi.

Edasi viis tee meid Warrnambooli, kust Great Ocean Road ametlikult alguse saab. Aga sellest, mida me seal nägema ja tegema saame, juba järgmine kord:)