automon

Niisiis naasis, seiklused on nüüd alanud. Ja kuidas mitte pidada seikluseks asjaolu, et täna istusin esimest korda elus automaatkastiga auto rooli taha ning esimest korda asetses see rool paremal pool. Ja seda kõike otse Sydney südalinnas, linna suurima rongijaama ees, paarikümneminutilise jalutuskäigu kaugusel ooperimajast. Võib öelda küll, et igasugu jama on elus tehtud, aga see jääb küll pikaks ajaks meelde. Lisaks ei saanud kindlustust ka veel täna ära teha (allpool seletan), mis tähendas et kui ma mõnda paarimillist mersut koksan, siis puuvijade korjamisega seda just ära ei maksa.

Ometigi Kaarini abiga me linnast välja suutsime sõita ja teha ainult 3 suuremat möödalaskmist 120km peale:* raudteejaamast välja sõites keerasin kellelegi pisut ette, mitte ohtlikult aga piisavalt häirivalt, et saime kohe kurja signaalitamise osaliseks* mingil hetkel karjatas Karin, et "punane on ju!". Olin piisavalt ametis endale korrutamisega, et tuleb sõita vasakul pool ja nii ununes foori vaadata :) Karin ja pidurid päästsid seekord* Linnast väljas võtsime mäkist miskit lõunaks, parklasse viis 2 rada ja nende kõrvalt välja samuti 2. Minu poolt vaadates parempoolsete (väljaviivate siis) radade parempoolses reas seisis üks auto ja heas usus keerasin temast paremalt mööda. Eesti ekvivalent oleks see, et kui parklast viib välja 2 rada ja Sa oled neist parempoolsemas, siis järsku keerab keegi maanteelt Sinust vasakult mööda. Jube keeruline seletada - ühesõnaga otse vastassuunavööndisse :)

Õhtuks võib aga öelda, et saan valepidi liiklusest juba päris hästi sotti ja väiksemates asulates sõitmisega erilisi muresid ei tekkinud. Jalg enam ei värise ja kannatab kruiisida küll.
Ahjaa, autost ka. Sai soetatud selline jõhker pill nagu 89 aasta Ford Fairlan! Ühest küljest on tegu 20 aastat vana romuga, aga teisest küljest oli see masin oma aja luksusauto - sel on elektrilised aknad ja peeglid, digitaalne spidomeeter, kliimaseade, püsikiiruse hoidja, pardakompuuter, mis näitab hetkelist ja keskmist bensiinikulu, keskmist kiirust, eeldatavat võimalikku vahemaad järelejäänud bensiiniga, kesklukk, pioneeri cd mängija-raadio (okei, see pole 89st aastast) - kokkuvõttes omab see auto nii mõndagi, mida mõnel 10 aastat nooremalgi konkurendil pole, lisaks sentimentaalsele väärtusele.

Kuna siinmail on kombeks omada just mitte kõige väiksemate mootoritega autosid, on ka autode läbisõidud reeglina suuremad. Minu ford mõõdab minu käes ilmselt 300 000 km täis, kuigi mootor on konkreetsel isendil u 100 000km tagasi küll ära vahetatud. Enamasti aga lasevad originaalid siin 300 000 kanti. Samas sellise laeva (3,9 liitrine 6 silndriline) suurim miinus on, et ta heal meelel kütust neelab. Esialgu tundub et nii 12-13 liitrit ta 100km läbimiseks ära võib tarbida küll. Kuna bensiin on siin pisut odavam kui Eestis - umbes 9-10 krooni liiter, siis sõidukulu tuleb umkaudu sama suur.

Autost veel niipalju, et kui sellega esimest korda kiiremale maanteele jõudsime ja spidomeeter üle 90 näitas, siis järsku hakkas auto tegema üpris kohutavaid hääli ja pisut rappuma - igatahes oli tunne, et nüüdkohe tulevad rattad alt ära või lendab mootor õhku. Hääled kordusid kaootiliselt, olenemata sellest, kas mootor jooksis tühikäigul või andsin gaasi - korraks hakkas jaurama ja värisema, siis jäi jälle vaikseks. Olime Kariniga mõlemad näost valged juba - kiirtee ka, kuskil seisma jääda ei tohi. Lõpuks saime maha sõita ja sõitsime ühte väiksemasse linnaossa sisse ning nagu nõiaväel aeglasemalt sõites mingeid anomaaliad ei esinenud. Mõtlesin juba, et kust nüüd mehaaniku ja leiame ja pagan teab, palju see maksma võib minna, kuid tankisime pisut ning mõtlesime siiski veel korra maanteele proovida ja eelistada väiksemaid teid, kus kiirusepiirang enamasti on 80. Kõik sujus hästi, kuni mingil hetkel jälle sama jama, ainult et pisut vaiksemalt. Ja siis mingi hetk ma taipasin, milles asi on - nimelt on siin suurematel teedel teekattemärgistus tehtud selline, et pidev joon ei ole mitte lihtsalt maha värvitud, vaid on tehtud kerge mustriga, ja kui Sa sinna rattaga peale sõidad, siis see tekitab tugeva heli ja raputab pisut autot. Selle eesmärk on ilmselt see, et juht saaks kohe aru, kui ta hakkab üle pideva joone sõitma - kuna ma veel auto gabariite hästi ei tunnetanud, siis ilmselt ma nii mõnegi korra selle joone peale juhtusin. Igatahes suur kivi veeres südamelt kui aru saime, et auto polegi katki:) Selle üle saab tulevikus ilmselt päris mõnuga naerda veel..

Eks selgub tulevikus, kas sõiduvahend päris tema eest välja käidud raha väärt oli, aga selge oli see, et Sydneysse me kauemaks jääda ei tahtnud ja autot meil vaja oli. Ja käia mööda Sydneyt ringi autosid vaatamas ei olnud ka kuigi ahvatlev. Sest Sydney ei ole Tartu, mille ühest otsast teise Sa võid jalutada. Pigem on see sama suur kui meil pool maakonda, rääkimata sellest, et selles elab mingi 4 miljonit inimest. Igatahes auto soetatud sai ning seejärel algas bürokraatiline komejant: selgus, et me ei saa autot oma nimele võtta, kuna me ei saa kuidagi tõestada, et me NSW osariigis elame. Ei aidanud siin aadressi andmine ega pangast saadetud kirjad - nõuti mingitki ametlikku kirja, millel on peal nimi ja aadress, olgu selleks siis näiteks telefoniarve või pangakonto väljavõte. Seletasime, mis me seletasime ja tegime kurba nägu, aga midagi üle ei jäänud - olime sunnitud laskma pangast endale kirja Mati juurde saata (aadress, mida kasutasime) ning kuna see võtvat 5-7 päeva aega, siis niikaua ei saagi me autot oma nimele võtta (Siin on selline süsteem, et pärast auto ostmist on Sul 14 päeva aega sellega RTA-sse (siinne ARK) minna ja registreerimine oma nimele ümber teha). Kuna me aga Sydneyst ära läksime, siis peame lootma, et nädala pärast on meil mõni ajutine elamiskoht olemas, kuhu Mati saab tema aadressile tulnud kirja edasi saata ja meie sellega siis auto ära registreerida. Tundub et siin ei saa mitte midagi teha, kui Sul püsiv elukoht puudub - lisaks auto regamisele on seda vaja pangakonto loomisel, telefoninumbri saamisel jne jne. Ja enamus asju ei käi siin mitte üle leti või online, vaid saadetakse postiga koju. Siin oleks eestlastelt nii mõndagi õppida kängururahval.
Mainimist väärib veel see, et tänased mustmiljon kõnet tööotsingutel said korraks edu maitsta, kui teatati, et mõne päeva pärast Mildura kandis võimalik viinamarju korjata. Aga et taheti vähemalt 6ks nädalaks, siis arvasime algul, et see on ikka liiga pikk aeg ning kui poole tunni pärast tagasi helistasime, siis oli koht juba läinud. Ja miskit muud me veel leidnud pole. Aga teinekord oleme targemad ja ei ütle enam kuhugi ei - vähemasti mitte enne, kui reaalne töölehakkamise hetk on.

Täna ööbime Blackheatis ühes hubases motellis, aga et toa hind on 66$ (mis tegelikult ei ole siin üldse palju maksta sellise kahese toa eest), siis päris iga päev me endile sellist luksust lubada ei saa. Täna jäime aga karavaniparkide otsimisega liiga hilja peale, nii Katoombas kui Blackheatis olid kõik kohad täis ning pimedus tuli peale. Üldiselt tuleb uurida kas, kuidas ja mismoodi saaks ikkagi vajadusel autos ööbida - üldiselt seda vist kusagil teha ei lubata, aga samas mida mulle siis tehakse, kui ma ütlen, et näed tuli uni peale ja ei jaksa hetkel edasi sõita. Kästakse väsinult edasi kihutada?

Selline on siis elu siinpool vaikset ookeani hetkel, plaanisin paar rida kirjutada taskusse, kuna meil siin internett puudub, aga võta näpust, tuli jälle romaan välja.

Ja järjest enam ilmneb, et mulle väga ei meeldi selline elu, kus ma ei tea, kus ma homme olen või mida teen. Seikluseid küll hiljem vahva meenutada, aga kui see hetk käes on, kus tööd ja suuri rahatagavarasid ei ole, öömaja ka pole ja pimedus maale laskub, siis tahaks küll heal meelel oma mõnusas Eestimaa kodus uinuda ja mitte igasugu muresid muretseda.

Kasutage siis seda võimalust, kel see olemas on :)
@Blackheat