Corrine

Teisipäev. Endiselt Sydneys, aga kui saatus lubab, siis homme kihutame juba Sheppartoni poole, vähemalt hetkel selline plaan. Ja ei lähe me ei kondiauru ega pöidlaküüdiga, sest me otsingud kandsid vilja ja leidsime endile auto:) Homme kihutame mööda linna ja tegeleme vajaliku paberimajandusega, mis loodetavasti liigselt aega ei võta, sest päris pimedas ka sõita esialgu ei riskiks. Loodame aga, et auto meid hästi teenib.

Tööotsingud seevastu ei ole nii hästi läinud, pehmelt öeldes. Olen helistanud kümnetele (ok nii kümnele...selgus, et 11-le...üle lugesin) numbritele, aga meeldiv naishääl on igalt poolt vastanud, et sorri mään, hetkel pole miskit pakkuda. Mõnda kohta on siiski palutud tagasi helistada, ehk on järgmine kord paremad uudised. Loomulikult ei ole tööotsingud piirdunud telefoni otsas istumisega, netist oleme ikka ka hoolega tuhlanud, nii saigi kujuteldav näpp kaardil- mis muideks täitsa eksisteerib, täna ostsime- Sheppartonile muljutud. Tahaks öelda, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab + lõpuks loksub kõik niikuinii paika, nii et milleks muretseda, eks;)

Taasavastasin kofeiini võlud. Jõin Starbucksis kõigest ühe latte, aga tulemusena pidin Anti peaaegu surnuks rääkima ja oma keha olen ka paremini vallanud. Kõigele lisaks ei tohi ma siinmail oma nime enam "eesti aktsiendiga" öelda. Tulemus on näha pildil.

Eestlane olen ja meid on veel. Istusime hommikul Antimoniga lähedalasuvas backpackeritele mõeldud asutuses, kus dollari eest tervelt pool tundi netis istuda sai (ei ole meil raha ülearu, ühikas oli hommikul netitu), kui kuulsime eesti keelt, paremal ja vasakul. Selgus, et 10 sealse arvuti taga istus tervelt 5 eestlast. Eks me karma nad kõik sinna kohale tõi.

Hernepähklivõi (otsetõlge peanut butterist, toim.) on pehme ja meenutab soolakat halvaad. Nüüd siis tean.

Ja üks imearmas asi ka: astusin ettevaatlikult sõiduteele, olnud eelnevalt kindlaks teinud, et kummaltki poolt ei tule sõidukeid, kui äkki kihutab vasakult mees motorolleril ja karjatab mulle: "Sorry", naeratab, manööverdab minust vaikselt mööda ja jätkab teed. Mõtleks, kui ma veel kõnniteel oleks seisnud:)

Aitab tänaseks. Kardetavasti olen pooltest asjadest unustanud rääkida, aga milleks järgmised korrad on:)

Head suusailma!

Karin

Lõppu veidi Mäkki.