kolmapäev, 27. mai 2009
Dubbo. Ega me tegelt ei plaaninudki sinna minna. Pigem oleksime suundunud Hay või Griffiti poole, kuna sealkandis tundus tööd olevat, aga enne Orangesse ööbima suundumist juhtus Anti Bathurstis (vabandan kõigi nende nimede pärast, aga aktivistid tahavad ehk kaardilt näpuga järge ajada) nägema reklaami Dubbos toimuva festivali kohta. No mis seal ikka, läksime perra kaema.
Kohale jõudes oli kell juba üks päeval ja Leisi laada kogemusest kartsin, et ehk on selleks ajaks üritus juba läbi. Ei olnud:) Üritus oli täies hoos ja hiljem kava vaadates leidsime, et olime täitsa õigel päeval ja õigel ajal kohale jõudnud (nii peaaegu, sest koertenäitust ma kahjuks ei näinud). Pilet oli kõigest 10 doltsi, mille vaatamata dieedil olevale eelarvele kõhklemata välja käisime. Ürituse väravast sisse astudes ei oodanud meid muu, kui Ameerika filmidest tuttav lõbustuspark: miljonid (lubasin väikese liialduse, sest kisa järgi oleks seda ehk peaaegu võinud arvata; teadjad siiski rääkisid, et toda üritust külastavat nii 25000 inimest) ringi kondavad ja dagwood dogi ("hot dog on a stick" nagu nad ise selle kohta ütlesid) söövad inimesed, mitmed erinevad karussellid, iga putka juurest kostuv erinev vali tümpsmuusika ja mitmed erinevad raha kaotamise-teenimise võimalust pakkuvad putkad. Viimase näiteks võite ette kujutada atraktsiooni, kus inimene lööb haamriga vastu ühte asja, mille peale üks vidin tõuseb temale osutatud jõu mõjul teatud kõrgusele, mille põhjal siis inimene omakorda kas saab või ei saa auhinna. Filmidest tuleb kindlasti tuttav ette:) Kokkuvõttes siis palju kisa ja vähe villa. Kui olime kogu sellest möllust läbi jalutanud ja end elusatena leidnud, sattusime taas Austraaliasse. Vaatasime ühele poole: 7 inimest võistles lammaste pügamises, vaatasime teisele poole: koer ajas lambaid aedikus taga...põhjusega ja peremehe kindla valve all. Jälgisime mõnda aega (mulle) McLeodi tütardest tuttavat tegevustikku, tegime paar pilti ja läksime platsi edasi uudistama.
Puhtjuhuslikult sattusime siiski nägema koertenäituseks valmistuvaid või niisama puurides lösutavaid koeri, kellest üks oli puhtjuhuslikult taks. 10 dollars well spent, ma ütleks! Edasine tunnike tegevust lugejaid ilmselt ei huvita, sest koerad endiselt lösutasid ja meie käisime riideid vahetamas (tuli riided ilmaga kohandada).
Riided vahetatud, jalutasime taas platsile, kus uudistasime väga uudishimulike nägudega, samas mitte midagi ostes, erinevaid müügiputkasid ja väljanäitusi. Kogu selle ringi tuiamise peale jäi silm pidama hulgal inimestel, kes kõik miskit kuulasid-vaatasid. Astusime lähemale ja keset nimetatud inimesteringi seisis mees, kes riietuse põhjal oleks nagu Aafrika uurimisretkelt välja astunud. Välimus oli muidugi taotluslik, sest mees rääkis madudest. Alguses rääkis ja pärast hakkas ükshaaval erinevaid madusid spetsiaalsetest kottidest välja koukima ja inimestele näitama. Ja siis saabus, ma ütleks, õhtu nael. Mees oli kõige viimaseks jätnud püütonite näitamise, mille tulemusena lõpetasin püüton kaelas (väike paus, et saaksite seda õudsat momenti natuke ette kujutada...pilt ka, et miskit valet ette ei kujutaks).
Olete nüüd kindalsti sirgelt ehmunud, sest kes mind ehk veidi tunnevad, teavad, et ma ei ole madudega just sina peal. Lohutuseks võin öelda, et must ei ole mingit supernaist saanud ja usse pelgan ma siiamaani. Ma ei olnud tegelikult ainuke, kellele madu kaela peale roomama pandi (ausalt öeldes mulle ka ei pandud, ma võtsin ise!). Mees jaotas kõik oma 5-6 püütonit erinevate inimeste peale laiali, kes kõik neid siis imetluse või hirmuga paitasid ja vaatasid. Kuna üks tsikk mu kõrval vaatas abitu näoga, et kes ta madu järgmisena enda peale tahaks saada ja ma lihtsalt ei saanud kiusatusele vastu panna, siis küsisingi mao endale. Oli teine üsna armas. Nii armas, et oleks tahtnud teda ehk kauemgi enda käes hoida, aga ma ei tahtnud kade olla ja mõne aja pärast andsin ta edasi järgmisele imetlemiseks. Peale seda veerandtunnist seika oleks ma tahtnud ka järgmisel päeval samale üritusele minna. Siiski ei läinud. Ja kel tekkis küsimus, et kas Anti ka ussi katsuda julges, siis julges küll...mõlema käega katsus.
Madusid enam ei näidatud, nii et liikusime platsil plaanivabalt edasi. Oma teel kohtasime lehmi, lambaid, kõverate sarvedega oinaid, sattusime taaskord vaatama hobuste võiduajamist ja selle vahele veel tiba hobuste takistussõitu.
Kuna kõik inimesed seal juba dagwood dogidega ringi käisid, siis proovisime selle eluka ise ka ära. Miskit erilist ei olnud, taignas küpsetatud pulga otsas olev vorst. Päeva lõpus läksime elavat muusikat kuulama. Seal lõbustasid meid tuntud laulja, kellest me midagi ei teadnud, natuke tundmatum bänd, kes jättis endast tundmatusele vaatamata väga laheda mulje ja kohalik purjakil seltskond, mille pärliteks olid kaks ilusat, moodsat ja unustamatult sümpaatse mulje jätnud ebakaines olekus noort daami.
Lahkusime ürituselt piisavalt hilja, nii et jäime kindlaks eelnevalt tehtud otsusele autos magada. Teisel päeval leidsime end Griffitis (leidma on ehk vale väljend, kuivõrd pidime selleks siiski 450 km maad maha sõitma:)). Kuna siit edasi kipub jutt juba töiseks, siis sellest järgmisel korral.
Olge tublid:)
Karin
PS. Pikstuurid Dubbo Showst.
Kohale jõudes oli kell juba üks päeval ja Leisi laada kogemusest kartsin, et ehk on selleks ajaks üritus juba läbi. Ei olnud:) Üritus oli täies hoos ja hiljem kava vaadates leidsime, et olime täitsa õigel päeval ja õigel ajal kohale jõudnud (nii peaaegu, sest koertenäitust ma kahjuks ei näinud). Pilet oli kõigest 10 doltsi, mille vaatamata dieedil olevale eelarvele kõhklemata välja käisime. Ürituse väravast sisse astudes ei oodanud meid muu, kui Ameerika filmidest tuttav lõbustuspark: miljonid (lubasin väikese liialduse, sest kisa järgi oleks seda ehk peaaegu võinud arvata; teadjad siiski rääkisid, et toda üritust külastavat nii 25000 inimest) ringi kondavad ja dagwood dogi ("hot dog on a stick" nagu nad ise selle kohta ütlesid) söövad inimesed, mitmed erinevad karussellid, iga putka juurest kostuv erinev vali tümpsmuusika ja mitmed erinevad raha kaotamise-teenimise võimalust pakkuvad putkad. Viimase näiteks võite ette kujutada atraktsiooni, kus inimene lööb haamriga vastu ühte asja, mille peale üks vidin tõuseb temale osutatud jõu mõjul teatud kõrgusele, mille põhjal siis inimene omakorda kas saab või ei saa auhinna. Filmidest tuleb kindlasti tuttav ette:) Kokkuvõttes siis palju kisa ja vähe villa. Kui olime kogu sellest möllust läbi jalutanud ja end elusatena leidnud, sattusime taas Austraaliasse. Vaatasime ühele poole: 7 inimest võistles lammaste pügamises, vaatasime teisele poole: koer ajas lambaid aedikus taga...põhjusega ja peremehe kindla valve all. Jälgisime mõnda aega (mulle) McLeodi tütardest tuttavat tegevustikku, tegime paar pilti ja läksime platsi edasi uudistama.
Puhtjuhuslikult sattusime siiski nägema koertenäituseks valmistuvaid või niisama puurides lösutavaid koeri, kellest üks oli puhtjuhuslikult taks. 10 dollars well spent, ma ütleks! Edasine tunnike tegevust lugejaid ilmselt ei huvita, sest koerad endiselt lösutasid ja meie käisime riideid vahetamas (tuli riided ilmaga kohandada).
Riided vahetatud, jalutasime taas platsile, kus uudistasime väga uudishimulike nägudega, samas mitte midagi ostes, erinevaid müügiputkasid ja väljanäitusi. Kogu selle ringi tuiamise peale jäi silm pidama hulgal inimestel, kes kõik miskit kuulasid-vaatasid. Astusime lähemale ja keset nimetatud inimesteringi seisis mees, kes riietuse põhjal oleks nagu Aafrika uurimisretkelt välja astunud. Välimus oli muidugi taotluslik, sest mees rääkis madudest. Alguses rääkis ja pärast hakkas ükshaaval erinevaid madusid spetsiaalsetest kottidest välja koukima ja inimestele näitama. Ja siis saabus, ma ütleks, õhtu nael. Mees oli kõige viimaseks jätnud püütonite näitamise, mille tulemusena lõpetasin püüton kaelas (väike paus, et saaksite seda õudsat momenti natuke ette kujutada...pilt ka, et miskit valet ette ei kujutaks).
Olete nüüd kindalsti sirgelt ehmunud, sest kes mind ehk veidi tunnevad, teavad, et ma ei ole madudega just sina peal. Lohutuseks võin öelda, et must ei ole mingit supernaist saanud ja usse pelgan ma siiamaani. Ma ei olnud tegelikult ainuke, kellele madu kaela peale roomama pandi (ausalt öeldes mulle ka ei pandud, ma võtsin ise!). Mees jaotas kõik oma 5-6 püütonit erinevate inimeste peale laiali, kes kõik neid siis imetluse või hirmuga paitasid ja vaatasid. Kuna üks tsikk mu kõrval vaatas abitu näoga, et kes ta madu järgmisena enda peale tahaks saada ja ma lihtsalt ei saanud kiusatusele vastu panna, siis küsisingi mao endale. Oli teine üsna armas. Nii armas, et oleks tahtnud teda ehk kauemgi enda käes hoida, aga ma ei tahtnud kade olla ja mõne aja pärast andsin ta edasi järgmisele imetlemiseks. Peale seda veerandtunnist seika oleks ma tahtnud ka järgmisel päeval samale üritusele minna. Siiski ei läinud. Ja kel tekkis küsimus, et kas Anti ka ussi katsuda julges, siis julges küll...mõlema käega katsus.
Madusid enam ei näidatud, nii et liikusime platsil plaanivabalt edasi. Oma teel kohtasime lehmi, lambaid, kõverate sarvedega oinaid, sattusime taaskord vaatama hobuste võiduajamist ja selle vahele veel tiba hobuste takistussõitu.
Kuna kõik inimesed seal juba dagwood dogidega ringi käisid, siis proovisime selle eluka ise ka ära. Miskit erilist ei olnud, taignas küpsetatud pulga otsas olev vorst. Päeva lõpus läksime elavat muusikat kuulama. Seal lõbustasid meid tuntud laulja, kellest me midagi ei teadnud, natuke tundmatum bänd, kes jättis endast tundmatusele vaatamata väga laheda mulje ja kohalik purjakil seltskond, mille pärliteks olid kaks ilusat, moodsat ja unustamatult sümpaatse mulje jätnud ebakaines olekus noort daami.
Lahkusime ürituselt piisavalt hilja, nii et jäime kindlaks eelnevalt tehtud otsusele autos magada. Teisel päeval leidsime end Griffitis (leidma on ehk vale väljend, kuivõrd pidime selleks siiski 450 km maad maha sõitma:)). Kuna siit edasi kipub jutt juba töiseks, siis sellest järgmisel korral.
Olge tublid:)
Karin
PS. Pikstuurid Dubbo Showst.
Postitused
1 Ütle:
Siin tuleb kindlasti täpsustuseks mainida, et ma mitte ainult ei märganud ürituse reklaami telekast, vaid ma märkasin seda Bathursti karavanpargi garaazhis üleval olnud ekraanilt, mis annab väiksemale kinolegi silmad ette. Nimelt oli omanikust düüd ehitanud garaazhi kodukinoks ja püstitanud sinna võimsa projektori, hunniku suuri kõlareid ja lahmaka ekraani-lina. Üüber-ülbe igatahes see oli (muu osa pargist oli jama) ja miski sihukese asja võiks endalegi kunagi soetada. Oleks hea meelega tahtnud oma läppari sinna taha kruvida ja öö läbi filme vahtida seal:)
Postita kommentaar