esmaspäev, 25. mai 2009
Kui Melbournest Uus-Meremaale lahkusime sadas vihma, puhus külm tuul ja termomeeter näitas umbes 5-6 kraadi. Kahe nädala pärast naastes oli asi vähe paranenud - meid tervitas päike selges taevas ning soojakraade oli ka üpris mõistlikus koguses. Ja kuna oli pühapäev ning pühapäeviti üldiselt on tasuta parkimist üpris lihtne leida, siis otsustasime veel ühe päeva Melbournele pühendada.
Siinkohal läksid me teed Kaariniga lahku, kuna mina tahtsin käia IMAX-i 3D kinos (Kaarinil hakkas see Berliinis silmade peale ja ta loobus sest mõttest) ja Kaarin tahtis külastada Melbourne Gaol-i, mis on siis muuseumiks tehtud vana vangla.
Paraku ei olnud ma kinopiletit ostes kuigi tähelepanelik ja eeldasin, et kõik mis menüüs on, on 3D. Ei olnud paraku. Nagu Berliinis, nii ka siin olid 3D vaatamiseks ainult 45 minutilised lühifilmid aga mina lunastasin pileti täispikale Star Treki filmile. Algul pisuke pettumus oli, kui ilmnes, et prille ei antagi, aga väga hullu ka polnud, sest Melbourne IMAXis on maailma suuruselt kolmas ekraan (23m x 32m) ja helikvaliteet ei olnud ka üldse mitte kehvapoolne. Ei saa öelda, et Star Trek nüüd mu lemmikfilm oleks olnud, aga üldiselt oli selle vaatamine säärases kinos isegi nauditav.
Samal ajal müttas Kaarin vanglas ja ütles selle kohta järgmist:
"Melbourni Gaoli kohta oli mul eelmisest Melbournis käigust meelde jäänud, et külastus toimub tuuripõhiselt. Kohale minnes ja piletit lunastades selgus, et saan vangla ühes osas ise ringi vaadata ja et hinna sisse jääb ka maja teises osas giidiga tuuritamine. Tuuri üheks osaks lubati arestitud saamist ja "üle sinise joone minemist". Ma ei tea, mida nad selle viimasega silmas pidasid, aga arestitud sain elus esimest (ja viimast!) korda. Gaoli ise-uurimiseks-lahti-tehtud-osa teab mis suur ei olnudki: keskel oli suur koridor ja sellest vasemal ja paremal üksikkongid. Tuleb muidugi ära mainida, et suur koridor kõrgus läbi kolme korruse ja ma loodan, et mulle väga viltu ei vaadatud, et ma kolmandal korrusel seina ääres olevast mitte väga laiast põrandaribast üle minnes seinaga pidevalt kontakti hoidsin...ainult käe ja mitte seljaga siiski:) Pea igas kongis oli näituseks toodud kellegi ülespoodu surimask ja jutt surmamõistetu kohta. Faktidest nii palju, et noorim ülespoodu oli 18 ja vanim...vanem. Ei mäleta täpselt ja valetada ka ei taha. Kõik surimaskid üle vaadatud ja näiliselt huvitavamad lood läbi loetud - tuuritama. Tuur oli üpris lahe. Toimus see siis kompleksi teises osas, kus aastani 1994 toodi kõik Melbournes arestitud mehd-naised oma saatust ootama.Tuuril arestimine nii hull/huvitav ei olnud, kui olin lootnud, aga sain päriselt kasutusel olnud kongis istuda ja igasugu jubedusi ette kujutada. Pluss räägiti veel igasugu faktidest, millest suurema osa muidugi ära unustasin. Sinist joont kahjuks ei näinudki ja tänavale jalutades ei jäänud muud üle, kui giidile naeratada, kui too lausus: stay out of trouble, ma'am!"
Õhtupoole otsustasime läbi käia Melbourne Museumist ning selle peale jäi meil umbes 2 tundi aega. Mis ilmselgelt oli liiga vähe ja kahjuks pidime enamikest asjadest lihtsalt läbi jooksma ja igale poole ei jõudnudki. Aga et me tee ilmselt enam kunagi Melbourne ei vii, siis vähemasti nägime, mis näha andis. Minu lemmikud seal olid optilised illusioonid, eriti säärane viltuste lagedega ruum, kus sees olevate inimeste pikkused eemalt vaadates näivad teistsugused kui nad tegelikult on, sest silm eeldab, et põranda ja lae vahel on kogu ruumi ulatuses samasugune vahemaa. Kokkuvõttes sai sealt läbi jalutada ja erinevates nurkades seista ning seejärel väljas iseennast 1 minutilise viivitusega videolt vaadata. Näiteks seda, kuidas Kaarin on pikem kui mina :)
Läppar. Tõsiselt.
Nende luude ümber oli kunagi päris vaal
Melbourne jäi õhtul seljataha ning seadsime suuna Canberra poole, et väisata kängurumaa pealinna. Teel sinna oli kõige meeldejäävamaks sähvatuseks järgneva tekstiga teeviit: "Tumbarumba road to Wagga Wagga":) Kuna meil rahakott oli üpris õhukeseks kulunud siis pikka pidu pealinnas plaanis ei olnud - broneerisime Canberra külastamiseks 1 päeva, et pärast seda kohe tööd otsima hakata. Aga üpris meeltmööda päev oli see iseenesest.
Esimese asjana sai käidud Cockington Green Gardensis. See on selline mini-küla, kuhu on ehitatud mõnikümmend maailmas eksisteeriva kuulsa ehitise mudelit ning lisaks rajatud üks Suurbritannia näidisküla ühes kirikute, jalgpalliväljakute, miniatuursete puude, automudelite, rööbastel ringi sõitvate rongide ja külast läbi voolava jõega. Enamik ehitisi oli skaalal 1/12. Kuna ma olen alati tahtnud sellises kohas ära käia, siis jäin igati rahule ja uudistamist jätkus seal paari hea tunni jagu. Paraku ühtki Eesti ehitist sinna parki jõudnud ei ole - lähim oli ilmselt Trakai Loss Leedust, see oli vist ka ainus ehitis, mida ma ka elusuuruses oma silmaga näinud olen.
Kaarin on iiglane
Järgmiseks suundusime kaema parlamendihooneid ja neid on Canberras 2 tükki - üks on uus ning teine on vana. Mõlemad on arhitektuuriliselt vaatamist väärt, eriti uus parlamendihoone, mis on ilmselt miski moodsa arhitektuuri tipp. Mina moodsast arhitektuurist suurt midagi ei jaga aga ütlen, et väga kena maja oli koos kõige ümbritsevaga ja üle linna kerkiva lipumastiga. Vanas parlamendihoones tegutseb Austraalia Demokraatiamuuseum ja sinna meil ei olnud aega minna, kuid uude hoonesse seadsime oma sammud sisse. Vaatasime seal pisut ringi ning märkasime et ühe turvadega ümbritsetud koridori lähistele hakkas pisitasa järjekord tekkima. Ilmnes, et sealtkaudu sai minna töötavat parlamenti inspekteerima ning kell 2 leidvat seal aset miski küsimustevoor, mis pidada olema kõige põnevam vaatepilt selle maja külastamise jooksul. Üllatus-üllatus, kell oligi kaks saamas ning andsime oma fotoaparaadid ja telefonid hoiule ning kobisime samuti järtsu. Enamik, kes seal seisid, olid ülikondades või koolivormides ning endale ette pileti broneerinud ning selle endale rinda riputanud - väga peen värk ühesõnaga. Mina olin oma lühikestest pükstes, dressipluusi ja plätadega ja ilma broneeringuta, aga ei lasknud sellest häirida end muidugi. Enne kahte meil igatahes Esindejatekotta (Austraalia parlament jaguneb kaheks kojaks - Esindajatekoda ning Senat) sisse saada õnnestus ning võtsime rõdul istet. Allpool rääkis herr poliitik mingisugusest eelnõust, mida ta esitada kavatses, kuid mitte ükski saalis viibinud 5-6st inimesest teda ei kuulanud. See oli päris koomiline vaatepilt. Ja kui kell lõi kaks, siis kästi tal üleüldse vait jääda ning saal voolas inimesi täis. Algas küsimustetund ning see nägi välja nagu lasteaed. Ma ei ole väga hästi kursis, kuidas sarnane asi meie Riigikogus käib, kuid miskipärast mul on tunne, et sellist pulli seal ikka ei tehta. Ühesõnaga, mis toimus: spiiker andis küsimusi esitada soovivale poliitikule sõna ning too küsis mingi konkreetse küsimuse, konkreetselt isikult. Seepeale sai sõna too isik ning asus küsimusele vastama, kuid samal ajal valitses saalis mingi kaos - vastaja pidi väga valjul häälel mikrofoni lõugama, sest pool saali karjus oma istekohalt mingeid repliike jutu vahele ning aegajalt kõlas naer, aplodeerimine.. Aegajalt kargas mõni neist lausa püsti ning jalutas mikrofoni juurde ning hakkas sinna mingit oma teksti ajama, mispeale spiiker teda 3-4 korda korrale pidi kutsuma ning oma kohale tagasi kamandama. Aga oma koha pealt võis too sell jälle täiel häälel jutule vahele segada, karjudes näiteks: "Sa oled silmakirjalik", "Ütle meile palju Sa palka saad" jne. Enamus küsimusi laekus härra Kevin Ruddi pihta, kes paraku on Austraalia peaminister. Iga tema sõnavõttu saatis kõige kõvem kisakoor ja kogu see asi ajas vägisi naerma - isegi põhikoolis ma ei näinud nii halvasti käituvat klassi :) Loodetavasti parlameni ülejäänud tööpäev ning otsuste vastu võtmine käib mingil mõistlikumal kujul, sest vastasel juhul on mul küll Austraalia maksumaksjatest kahju, et nad seda komejanti rahastama peavad.
Austraalia Parlamendihoone, see uus
Aeg hakkas õhtusse veerema ning me polnud jõudnud lõunatki süüa. Otsustasime veel korraks piiluda Rahvuslikku Sõjamemoriaali, kus ühtlasi asub sõjamuuseum. Maja paistis kaugelt ilus olema ning ega meil väga plaanis polnud sisse minna, aga et pilet maksis 0 dollarit siis astusime ka üle ukse. Ja hästi tegime, sest 15 minuti asemel läks meil peaaegu 2 tundi hakkama. Ja oleks rohkemgi läinud aga muuseum pandi kinni. Välja oli pandud ohtrasti eksponaate ning lugemist I ja II maailmasõja kohta, mitmeid videosaale, makette ja kõike muud, mis ühe suure sõjamuuseumi juure käima peab. Minu jaoks tegi asja huvitavaks see, et kogu see sõdade temaatika oli nö Austraalia pilgu läbi vaadatuna. Keskmise eurooplase silme läbi toimusid maailmasõjad Euroopas, kõik teavad Stalineid ja Hitlereid ja enamik teavad ka kes, miks, kus ja kuidas sõdisid - kuid palju me teame sellest, mis toimus samal ajal näiteks II maailmasõja ajal Vaikse Ookeani regioonis? Või kuidas austraallased ning uusmeremaalased Briti lipu all I maailmasõjas türklastega sõdisid? Ajaloohuvilised ilmselt teavad aga mina üldiselt nende hulka ei kuulu ja minu jaoks oli huvitavat infot rohkem kui küll. Näiteks Natsi-Saksamale ning Hitlerile oli II maaimasõja osas pühendatud vaid üks pisike ruum - seevastu samal ajal Vaiksel Ookeanil jaapanlastega madistamisest oli mitu saalitäit materjali.
Sõjamemoriaal
Kellaajaliselt juhtusime taaskord õigel ajal õiges kohas olema ning saime osa Memoriaali sulgemistseremooniast, šoti torupillimängija mängis traditsioonilise langenute austamise pala, mis lõpuks hiiglasliku kupli all asuvasse kabelisse hääbus. Ilus hetk oli.
Kuna me päris memoriaali kõrvale autoga välja ei sõitnud siis saime sinna kilomeetrikese jalutada, mis ei olnud ka üldse mitte halb. Sinna viiva laia sirge tee keskel on punasest kruusast ning murulappidest eraldusriba ning mõlemal pool teed kõrguvad erinevad suured mälestusmärgid, millest igaüks on omaette vaatamisväärsus. Kui juba sirget teed mainisin, siis seda kohtab Canberras päris ohtrasti, kuna tegu on nö planeeritud linnaga - arhitekt mõtles linna plaani välja ning seejärel plaanide järgi see linn valmis ehitati. Siit-sealt on see aja jooksul muidugi paisunud ning muutunud aga üldiselt on kõik üpris korrapärane. Kuigi minu arust üldse mitte halvas mõttes - mulle Canberra meeldis.
Vaade memoriaalilt parlamendihoone poole
Huvitavamtest seikadest Canberras võib ilmselt ära mainida ka selle, et auto sai kaubanduskeskuse parklas pisut ära rihitud. Kuna see auto meil on nii jõhkralt suur ning peeglid just mitte kõige efektiivsemad, siis enamasti on hea tagurpidi sõites läbi tagaakna välja kiigata. Ja kuna ma mingi hinna eest ei taha kellelegi oma romuga otsa tagurdada, siis sai seda ka parklas tehtud, kuni üks mõnus kolks käis. Korraks jäi süda seisma aga siis selgus, et "õnneks" ei olnud ma vastu teist autot sõitnud vaid autonina oli betoonposti rihtinud. Ega see autole just kasuks ei tulnud aga vähemasti jäi sõidukorda:)
Siinkohal läksid me teed Kaariniga lahku, kuna mina tahtsin käia IMAX-i 3D kinos (Kaarinil hakkas see Berliinis silmade peale ja ta loobus sest mõttest) ja Kaarin tahtis külastada Melbourne Gaol-i, mis on siis muuseumiks tehtud vana vangla.
Paraku ei olnud ma kinopiletit ostes kuigi tähelepanelik ja eeldasin, et kõik mis menüüs on, on 3D. Ei olnud paraku. Nagu Berliinis, nii ka siin olid 3D vaatamiseks ainult 45 minutilised lühifilmid aga mina lunastasin pileti täispikale Star Treki filmile. Algul pisuke pettumus oli, kui ilmnes, et prille ei antagi, aga väga hullu ka polnud, sest Melbourne IMAXis on maailma suuruselt kolmas ekraan (23m x 32m) ja helikvaliteet ei olnud ka üldse mitte kehvapoolne. Ei saa öelda, et Star Trek nüüd mu lemmikfilm oleks olnud, aga üldiselt oli selle vaatamine säärases kinos isegi nauditav.
Samal ajal müttas Kaarin vanglas ja ütles selle kohta järgmist:
"Melbourni Gaoli kohta oli mul eelmisest Melbournis käigust meelde jäänud, et külastus toimub tuuripõhiselt. Kohale minnes ja piletit lunastades selgus, et saan vangla ühes osas ise ringi vaadata ja et hinna sisse jääb ka maja teises osas giidiga tuuritamine. Tuuri üheks osaks lubati arestitud saamist ja "üle sinise joone minemist". Ma ei tea, mida nad selle viimasega silmas pidasid, aga arestitud sain elus esimest (ja viimast!) korda. Gaoli ise-uurimiseks-lahti-tehtud-osa teab mis suur ei olnudki: keskel oli suur koridor ja sellest vasemal ja paremal üksikkongid. Tuleb muidugi ära mainida, et suur koridor kõrgus läbi kolme korruse ja ma loodan, et mulle väga viltu ei vaadatud, et ma kolmandal korrusel seina ääres olevast mitte väga laiast põrandaribast üle minnes seinaga pidevalt kontakti hoidsin...ainult käe ja mitte seljaga siiski:) Pea igas kongis oli näituseks toodud kellegi ülespoodu surimask ja jutt surmamõistetu kohta. Faktidest nii palju, et noorim ülespoodu oli 18 ja vanim...vanem. Ei mäleta täpselt ja valetada ka ei taha. Kõik surimaskid üle vaadatud ja näiliselt huvitavamad lood läbi loetud - tuuritama. Tuur oli üpris lahe. Toimus see siis kompleksi teises osas, kus aastani 1994 toodi kõik Melbournes arestitud mehd-naised oma saatust ootama.Tuuril arestimine nii hull/huvitav ei olnud, kui olin lootnud, aga sain päriselt kasutusel olnud kongis istuda ja igasugu jubedusi ette kujutada. Pluss räägiti veel igasugu faktidest, millest suurema osa muidugi ära unustasin. Sinist joont kahjuks ei näinudki ja tänavale jalutades ei jäänud muud üle, kui giidile naeratada, kui too lausus: stay out of trouble, ma'am!"
Õhtupoole otsustasime läbi käia Melbourne Museumist ning selle peale jäi meil umbes 2 tundi aega. Mis ilmselgelt oli liiga vähe ja kahjuks pidime enamikest asjadest lihtsalt läbi jooksma ja igale poole ei jõudnudki. Aga et me tee ilmselt enam kunagi Melbourne ei vii, siis vähemasti nägime, mis näha andis. Minu lemmikud seal olid optilised illusioonid, eriti säärane viltuste lagedega ruum, kus sees olevate inimeste pikkused eemalt vaadates näivad teistsugused kui nad tegelikult on, sest silm eeldab, et põranda ja lae vahel on kogu ruumi ulatuses samasugune vahemaa. Kokkuvõttes sai sealt läbi jalutada ja erinevates nurkades seista ning seejärel väljas iseennast 1 minutilise viivitusega videolt vaadata. Näiteks seda, kuidas Kaarin on pikem kui mina :)
Läppar. Tõsiselt.
Nende luude ümber oli kunagi päris vaalEsimese asjana sai käidud Cockington Green Gardensis. See on selline mini-küla, kuhu on ehitatud mõnikümmend maailmas eksisteeriva kuulsa ehitise mudelit ning lisaks rajatud üks Suurbritannia näidisküla ühes kirikute, jalgpalliväljakute, miniatuursete puude, automudelite, rööbastel ringi sõitvate rongide ja külast läbi voolava jõega. Enamik ehitisi oli skaalal 1/12. Kuna ma olen alati tahtnud sellises kohas ära käia, siis jäin igati rahule ja uudistamist jätkus seal paari hea tunni jagu. Paraku ühtki Eesti ehitist sinna parki jõudnud ei ole - lähim oli ilmselt Trakai Loss Leedust, see oli vist ka ainus ehitis, mida ma ka elusuuruses oma silmaga näinud olen.
Kaarin on iiglane
Järgmiseks suundusime kaema parlamendihooneid ja neid on Canberras 2 tükki - üks on uus ning teine on vana. Mõlemad on arhitektuuriliselt vaatamist väärt, eriti uus parlamendihoone, mis on ilmselt miski moodsa arhitektuuri tipp. Mina moodsast arhitektuurist suurt midagi ei jaga aga ütlen, et väga kena maja oli koos kõige ümbritsevaga ja üle linna kerkiva lipumastiga. Vanas parlamendihoones tegutseb Austraalia Demokraatiamuuseum ja sinna meil ei olnud aega minna, kuid uude hoonesse seadsime oma sammud sisse. Vaatasime seal pisut ringi ning märkasime et ühe turvadega ümbritsetud koridori lähistele hakkas pisitasa järjekord tekkima. Ilmnes, et sealtkaudu sai minna töötavat parlamenti inspekteerima ning kell 2 leidvat seal aset miski küsimustevoor, mis pidada olema kõige põnevam vaatepilt selle maja külastamise jooksul. Üllatus-üllatus, kell oligi kaks saamas ning andsime oma fotoaparaadid ja telefonid hoiule ning kobisime samuti järtsu. Enamik, kes seal seisid, olid ülikondades või koolivormides ning endale ette pileti broneerinud ning selle endale rinda riputanud - väga peen värk ühesõnaga. Mina olin oma lühikestest pükstes, dressipluusi ja plätadega ja ilma broneeringuta, aga ei lasknud sellest häirida end muidugi. Enne kahte meil igatahes Esindejatekotta (Austraalia parlament jaguneb kaheks kojaks - Esindajatekoda ning Senat) sisse saada õnnestus ning võtsime rõdul istet. Allpool rääkis herr poliitik mingisugusest eelnõust, mida ta esitada kavatses, kuid mitte ükski saalis viibinud 5-6st inimesest teda ei kuulanud. See oli päris koomiline vaatepilt. Ja kui kell lõi kaks, siis kästi tal üleüldse vait jääda ning saal voolas inimesi täis. Algas küsimustetund ning see nägi välja nagu lasteaed. Ma ei ole väga hästi kursis, kuidas sarnane asi meie Riigikogus käib, kuid miskipärast mul on tunne, et sellist pulli seal ikka ei tehta. Ühesõnaga, mis toimus: spiiker andis küsimusi esitada soovivale poliitikule sõna ning too küsis mingi konkreetse küsimuse, konkreetselt isikult. Seepeale sai sõna too isik ning asus küsimusele vastama, kuid samal ajal valitses saalis mingi kaos - vastaja pidi väga valjul häälel mikrofoni lõugama, sest pool saali karjus oma istekohalt mingeid repliike jutu vahele ning aegajalt kõlas naer, aplodeerimine.. Aegajalt kargas mõni neist lausa püsti ning jalutas mikrofoni juurde ning hakkas sinna mingit oma teksti ajama, mispeale spiiker teda 3-4 korda korrale pidi kutsuma ning oma kohale tagasi kamandama. Aga oma koha pealt võis too sell jälle täiel häälel jutule vahele segada, karjudes näiteks: "Sa oled silmakirjalik", "Ütle meile palju Sa palka saad" jne. Enamus küsimusi laekus härra Kevin Ruddi pihta, kes paraku on Austraalia peaminister. Iga tema sõnavõttu saatis kõige kõvem kisakoor ja kogu see asi ajas vägisi naerma - isegi põhikoolis ma ei näinud nii halvasti käituvat klassi :) Loodetavasti parlameni ülejäänud tööpäev ning otsuste vastu võtmine käib mingil mõistlikumal kujul, sest vastasel juhul on mul küll Austraalia maksumaksjatest kahju, et nad seda komejanti rahastama peavad.
Austraalia Parlamendihoone, see uus
SõjamemoriaalKellaajaliselt juhtusime taaskord õigel ajal õiges kohas olema ning saime osa Memoriaali sulgemistseremooniast, šoti torupillimängija mängis traditsioonilise langenute austamise pala, mis lõpuks hiiglasliku kupli all asuvasse kabelisse hääbus. Ilus hetk oli.
Kuna me päris memoriaali kõrvale autoga välja ei sõitnud siis saime sinna kilomeetrikese jalutada, mis ei olnud ka üldse mitte halb. Sinna viiva laia sirge tee keskel on punasest kruusast ning murulappidest eraldusriba ning mõlemal pool teed kõrguvad erinevad suured mälestusmärgid, millest igaüks on omaette vaatamisväärsus. Kui juba sirget teed mainisin, siis seda kohtab Canberras päris ohtrasti, kuna tegu on nö planeeritud linnaga - arhitekt mõtles linna plaani välja ning seejärel plaanide järgi see linn valmis ehitati. Siit-sealt on see aja jooksul muidugi paisunud ning muutunud aga üldiselt on kõik üpris korrapärane. Kuigi minu arust üldse mitte halvas mõttes - mulle Canberra meeldis.
Vaade memoriaalilt parlamendihoone pooleHuvitavamtest seikadest Canberras võib ilmselt ära mainida ka selle, et auto sai kaubanduskeskuse parklas pisut ära rihitud. Kuna see auto meil on nii jõhkralt suur ning peeglid just mitte kõige efektiivsemad, siis enamasti on hea tagurpidi sõites läbi tagaakna välja kiigata. Ja kuna ma mingi hinna eest ei taha kellelegi oma romuga otsa tagurdada, siis sai seda ka parklas tehtud, kuni üks mõnus kolks käis. Korraks jäi süda seisma aga siis selgus, et "õnneks" ei olnud ma vastu teist autot sõitnud vaid autonina oli betoonposti rihtinud. Ega see autole just kasuks ei tulnud aga vähemasti jäi sõidukorda:)
Postitused
Ütlemised (0)
Postita kommentaar