Uue Mere Maa, osa III

Ükskõik kui hea tort ka poleks, veel parem on ta siis, kui teda on kaunistamas üks magus kirss. Meie jaoks oli kirsiks tordril kruiis Doubtful Soundi, mis oli ideaalne viis end mägimatkast välja puhata. Kes ei tea, mis on Doubtful Sound (ja ma ei kujuta ette, miks keegi peaks teadma), siis see on üks paljudest fjordidest Fjordlandi rahvuspargis, Uus-Meremaa kaguosas. Mis on aga fjord? Pean ausalt tunnistama, et mina tegelikult ei teadnud täpselt, mis asi fjord üleüldse on. Ammusel ajal katsid maad jääliustikud ning need muutusid järjest suuremateks ja massiivsemateks, hakates tasapisi otsima teed ookeani poole. Hiiglaslikud lahmakad kujundasid oma teel maastiku totaalselt ümber, vedades kaljudesse mitme kilomeetri pikkuseid vagusid. Hiljem, kui kliima soojenes, hakkas jää sulama ning merepind tõusis. Vesi leidis tee ka liustike poolt rajatud vagudesse ning säärast asja nimetataksegi fjordiks - jääliustike liikumisel tekkinud sügavaid pinnavorme, kuhu ookeanivesi on sisse tõusnud.

Fjordi "sein"

Doubtful Sound on niisiis üks sealsetest fjordidest, mis ulatub mõnekümne kilomeetri jagu Tasmaania merest sisemaa poole. Oma nime on ta saanud kuulsa maadeavastaja, kapten Cook'i järgi, kes siinsetes vetes seilates ei riskinud oma purjekaga fjordi sisse sõita, kuna ta polnud kindel, kas kõrgete kaljude vahel on piisavalt tuult, et ta oma laevaga sealt uuesti välja saaks. Sestap nimetas ta koha Doubtful Harbouriks (Doubtful tähendab inglise keeles "kahtlane"). Nimetuse teine pool, "Sound" tähendab tegelikult merekitsust ning nagu meile seletati, ei ole ükski Fjordlandi soundidest tegelikult sound, vaid nad kõik on fjordid. Aga nimi on vanast ajast selline jäänud ning asja parandamiseks nimetasid nad kogu selle ala Fjordlandiks, et oleks aru saada, millega tegu.Meie reis algas Manapouri linnakesest, Manapouri järve kaldalt. Esmalt viis paat meid üle järve, kus saime 50 minuti jooksul jälgida maalilise Lake Manapouri siledat vett ning kaljuseid rohelusega kaetud kaldaid. Peale paadisõitu istusime bussi ning muheda pensionieas giid-bussijuhi pajatusi kuulates sõitsime tunnikese mööda mägiteed, tehes aegajalt peatusi suuremate koskede juures. Kahjuks parimas peatuspaigas, kust pidi avanema miljoni dollari vaade alla Doubtful Soundile, me suurt midagi ei näinud, kuna sadas kergelt vihma ning maad kattis paks udu. Muide tee, mida mööda sõitsime on Uus-Meremaa kõige kallim tee - selle ehitamise peale läks niipalju raha, et 1cm teed maksab 2$ (u 14 krooni). Tee ehitati Manapouri elektrijaama rajamise tarbeks ning sedamööda veeti hiigelsuuri masinaid ning muud elektrijaama värki. Nimelt kalkuleeriti, et tuleb odavam vedada see kraam laevaga Doubtful Soundi ning sealt ehitada 21km teed Manapouri järve äärde, kui hakata renoveerima teid, mida mööda saaks seda stahvi maismaa kaudu vedada. Kokkuvõttes läks asfaltee rajamine läbi sellise pärapõrgu väga pikaks. Ja väga kalliks. Aga elektrijaam valmis sai ning ka tee jäi alles ning nüüd kasutavab seda teed turismifirma, kes Doubtful Soundi reise korraldab. Oma autoga kuidagimoodi sinna saada võimalik ei olegi - see on ka üks põhjus, mis teeb Doubtful Soundi eriliseks - erinevalt teistest Soundidest, kuhu kruiise tehakse, on Doubtful nii eraldatud, et seal ei kohta ühtegi teist hinge, ühtegi teist autot, ühtegi teist laeva või paati. Täielik rahu.

Manapouri elektrijaam

Nagu ma mainisin, siis ilm oli udune ning vihmane, kuid see on Fjordlandis tavaline. Kogu niiskus, mis Tasmaania merelt tuleb, jääb fjordlandi kaljude taha kinni ning sajab vihmana maha - Fjordlandis sajab aastas umbes 7m vihma. Võrdluseks Eestis sajab aastas keskmiselt 0,5-0,7m.

Peale bussisõitu astusime meie ja veel 64 inimest purjeka pardale, kus veetsime ülejäänud päeva ja öö takkapihta. Et järgmisel päeval jälle tagasi olla. Aga alustame algusest.

Fjord udus

Piltide pealt on ehk raske aru saada, mis seal fjordides niiväga vaatamisväärset on - udust paistavad mõlemal pool tumedat vett ainult kaljud, üks kõrgem kui järgmine. Ja kõik need kaljud on kaetud rohelise vihmametsaga, paljastades siin-seal kõrgeid koskesid. Kõrgemad kaljutipud on lumest valged, kuid märkõna on siiski roheline. Vaatepilt on muidugi ilus, kuid asja tuum on hoopis muus - esiteks on seal kõrguv vihmamets maailmas unikaalne, olles algusest lõpuni iseennast "üleval pidav" ökosüsteem. Pea püstloodis kaljudel ei ole kübekesti mulda olnud, kuid ometigi on loodus sinna oma tee leidnud. Esmalt hakkasid kaljudel vohama samblad, nende kõdunemisel tekkinud "pinnasesse" asusid kasvama väiksemad taimed ja nii edasi, kuni lõpuks ongi kujunenud välja praegune olukord, kus kaljuseintel kasvavad suured pöökpuud. Aegajalt kasvab mõni puu liiga suureks ning rebeneb oma kasvukohast lahti, tõmmates tihtipeale teisi endaga kaasa ning nii võib juhtuda et suur lahmakas kaljuseina saab jälle täiesti paljaks. Tree-avalanche, nad nimetavad seda. Paarikümne aasta pärast on loodus aga oma ringi jälle peale teinud ning kaljusein on puudega kaetud.

Püstloodis vihmamets

Teine huvitav fakt sealsetes fjordies on vesi - kuna fjordid on otseselt ühendatud ookeaniga, siis peaks sealne vesi olema soolane. Ongi. Aga ei ole ka. Kuna seal nii palju vihma sajab, siis on sellest soolase vee peale moodustunud mageveekiht. Peale seda tuleb nö segukiht ning selle all on puhas soolane merevesi. Kogu see kooslus annab veele pinnalt vaadates huvitava tumeda, pisut pruunika värvuse. Vees on tihtipeale näha delfiine, pingviine, merilõvisid ning mitmeid erinevaid veelinde. Kahjuks meil oma reisi ajal delfiine ning pingviine näha ei õnnestunud, kuid albatrosse ning muid veelinde ning Tasmaania mere piiril kaljudel lösutavaid merilõvisid sai nähtud küll.

Merilõvide koloonia

Kõige erilisem, vähemalt minu jaoks, oli sealses looduses see, et kõik on inimese poolt täielikult puutumata. Pildid, mida näed on täpselt samasugused, nagu olid need, mida nägid esimesed polüneeslased, kes Uus-Meremaa asustasid, samad mida nägid esimesed eurooplased, kui nad Doubtful Soundi sisse sõitsid ja tõenäoliselt samad, mida näevad veel kümned põlvkonnad peale meid. "Hea vaheldus tõelisele maailmale", ütles kunagi selle kruiisi kohta üks turist. Kuid üpris õigustatult seadis kruiisi kiid üles küsimuse, kas mitte just see ürgne, metsik loodus ei ole "tõeline maailm"? Igatahes tõelisem kui ülejäänud maailm oma linnade, autode, telefonide, arvutite i-podide ja kõige muuga. Viieks minutiks lülitati laeval välja kõik mootorid ning laevatekil valitses täielik vaikus - see oli 5 minutit, kus ainsaks hääleks oli fjordi pinnale langev vihm ning kaugemate koskede kohin. 360 kraadi ümberringi roheline vihmamets. Müstika.

Selle kõige keskel anti meile võimalus ka tund aega kajakiga ringi aerutada ning rannikut lähemalt uurida. Võimas! Aerutasime ülalt langevate pisikeste koskede alla, veendusime, et pealmine kiht vett on tõepoolest mage ning saime naerda ühe tõsise turisti üle, kes fotoaparaadiga pilti teha üritades kajakiga ümber käis. Lisaks anti veel üks võimalus, mida üldsegi mitte kõik reisijad kasutada ei soovinud. Nimelt teha üks pisike suplus. Vesi ei olnud üldse mitte soe, vast 10 kraadi kanti, kuid mitu korda elus on Sul võimalus sellises kohas ujuda? Ei tulnud meil Matiga pähe siin külma vett peljata ja laevatekilt sai pea ees fjordi karatud. Et sealt paari minuti pärast kiiresti välja ronida, sest olgem ausad - vesi oli väga külm :)

Anti, Kaarin ja Liisi. Ja pisike kaljunukk.

Pisuke suplus

Väljas läks pisitasa pimedaks, kuid reisi parim osa ootas veel ees. Tüüpiliste eestlastena oli parim osa meie jaoks muidugi õhtusöök, mis oli väga rikkalik. Rootsi laud, kust jäid ehk mõned üksikud asjad ära maitsmata - taldrikud said igatahes meeletute kuhjadega täidetud ning ammu pole mul söögist nii raske olla olnud. Eelmine nädal olime vaid pakisuppe ja nuudleid söönud ning nüüd sai loom välja lastud. Pärast õhtusööki mängisime Scrabble nimelist lauamängu, mida valitses Liisi, kuulaasime huvitavat ettekannet Uus-Meremaa kohta ning seejärel pugesime telgile vahelduseks vooditesse puhaste linade vahele. Kõhutäit välja magama. Et hommikul samamoodi õgimist jätkata.


Hommikuse tagasisõidu huvitavam koht oli vast tõestus sellest, kui ekslik võib olla inimese silm. Nimelt sõitsime mööda kõrgest kaljuseinast ning väideti, et see kaljusein on 1 kilomeetri kõrgune. No mitte ei suutnud seda uskuda, vast 100m maksimaalselt oleks pakkunud, aga kilomeeter - tundus naerväärne. Ometigi meile seal huvitav eksperiment tehti ning purjekas sõitis päris-päris kalju ligi ning kaljuseinal oli kergesti eristatav koht, kuhumaani ulatusid laeva mastid, paarkümmend meetrit kõrged. Seejärel sõitis laev taaskord fjordi keskele ja tõepooles - see paarikümne meetri kõrgune osa kaljust tundus sealt kaugusest imepisike, paar meetrit vast oleks sellele kõrguseks pakkunud. Inimese silm lihtsalt ei ole harjunud kilomeetri kõrgust objekti alt vaatama ning ei suuda seda objektiivselt hinnata. Lahe kogemus igatahes.

1km kaljuseina

Paraku me lõpuks ka tagasi sadamasse jõudsime ning sellest oli päris kahju, kuna reis oli olnud rohkem kui meeldiv. Aga arvan et lisaks piltidele ja mälestusele sai igaüks meist sealt pisut muudki kaasa - tükikese tõelisest maailmast ehk.

PS. Kel huvi näha me reisi Mati pilgu läbi, siis võib kiigata tema ploogi http://mathjuu.pri.ee/blog, kuhu ta on ka päris hea hulga pikstuure vaatamiseks välja sättinud.