Uue Mere Maa, osa I

Lend Christchurchi, vähemalt maandumise osa kindlasti, oli meile üks halvimaid lennukogemusi, kuna lennuvälja kohal tiirutas tugev tuul ja lennuk tegi manöövreid, mis vägisi kopsu üle maksa tahtsid ajada ja keha külma higiga katsid. Sellisel hetkel alles saab aru, kui kõrgel tegelikult see lennumasin ikka on ja kui väeti on inimese võim looduse vastu. Õnneks siiski igaviku kaugusel näiv maandumise hetk saabus ja oma jalad saareriigi pinnale asetasime. Karantiinireeglid olid lennujaamas veelgi tugevamad kui Austraalias - seekord pakiti isegi meie telk lahti-kokku, kuna me deklareerisime, et see võib maapinnaga koos olla. Paraku ei olnud me enne lendu telki just kõige ilusamini kokku pakkinud ja lennujaama onklitel läks tagaruumis ikka päris pikalt aega, et see uuesti kokku panna :)

Pärastlõunal sai meie ülesandeks otsida meile üks neljarattaline sõber, kuna Mati-Liisi lend jõudis pärale alles napilt enne südaööd. Hakkasime rendifirmasid läbi küsima ja helistama ning lõpuks sattusime üpris muheda Iisraeli päritolu vana otsa, kes algul meile 37 doltsiga sedaani pakkus, aga kui kuulis, et me siis helistame järgmisse kohta, teatas, et no tegelikult saab ta meile 37-ga station-wagoni ka anda. See juba sobis paremini, kaup oli koos ja Mazda Capella sees me Uus-Meremaa teedele veeresimegi. Jõudsime veel parajasti 2 min enne kaubanduskeskuse sulgemist supermarketisse, kus jooksime matkatarvete leti juurde ja sealt haarasin endale ühed matkasaapad. Olid need veel kolmandiku võrra allagi hinnatud ja ei hakanud seal suurt proovimisegagi vaeva nägema - jooksime kassase, maksime ära ja pandigi pood kinni.

Eks öeldakse, et iga heategu saab ükskord tasutud ja nii juhtus olema, et sedakorda olime meie need, kes auto lennujaama parkisid ja Matil-Liisil vastas olid ning neil seega muretult sisse sulanduda aitasid:) Kuna aga kellelgi rahalise seisuga just väga priisata polnud, siis seadsime kursi säästupoliitikale ning ei hakanud varemalt ööbimiskohta otsima või kinni panema - idee oli, et lihtsalt sõidame linnast välja ja esimeses puhkealas pistame telgid püsti. Infopunktist öeldi selle plaani peale küll, et noh, tegelikult seda teha ei tohiks aga ühtegi konkreetset seadust ka ei ole, mis seda keelaks. Igatahes mõeldud-tehtud, pimeduse hõlmas sättisime telgid üles ning uinusime magusasti. Magusat und siiski väga kauaks ei olnud, sest ilmnes, et kümnekonna meetri kauguselt kulges telkidest mööda raudtee, ning kui sealt rong mööda mürises, siis esimene hetk oli küll tunne, et nüüd on meil ots peal:) Ka hommikul ei lastud meil poole päevani põõnata sest enamik rekkajuhte lasi kõvasti signaali - isekeskis arvasime, et ju neile ei meeldi eriti mingid tondid, kes nende tee äärde telgi püsti topivad. Sest paraku on päris palju ahve, kes lisaks sellele oma telgi ümbruse prügi täis loobivad ning muidu loodust reostavad.

Autonina sai keeratud lõuna poole, kuna kindel plaan oli mõni sealsetest mägimatkadest läbi teha. Esialgu kulges tee mööda kiirteed, kust nagu midagi eriti vapustavat näha polnudki - taamal küll paistsid kauguses mõned ähmased mägedekogud ja rohumaad olid ehk pisut rohelisemad kui Austraalias, kuid sügisteste puude ja käänulise maantee valguses võis end samahästi kui Eestisse kujutada. Tegelikult rohkem veel Inglismaale, sest ümbrus nägi välja väga sarnane sellele, mida sealmaal nähtud sai.

Paraku juhtus, et mingi hetkel saime keerata teistsugusele teele, mis kaardil oli märgitud kui Inland Scenic Route. Vat nüüd oli juba teine tera ja pilk püsis pidevalt aknast väljas, kuna mäed, mis ümberringi näha olid, lihtsalt naelutasid selle enda külge kinni. Eriti pruunide mäeharjade tagant kõrguvad valged tipud ning nende kontrast helerohelisete karjamaade, tumeroheliste kuusemetsade ning taevasiniste järvedega. Just nimelt taevasiniste - see ei ole mitte sõnakõlks, vaid need järved tõesti olidki taevakarva helesinised. Kui ainult tuul ei oleks nii külmalt puhunud, oleks nii mõndagi kohta lihtsalt seisma ja vahtima tahtnud jääda.


Teel käisime lisaks veel üht hüdroeklektrijaama tammi vaatamas, kus möllav ja vahutav vesi mõjus otsekui maagilisena ja tahes tahtmata liikus jututeema selle peale, kuidas tõepoolest on olnud juhuseid, et inimesed on möllavast veest nii nõidusesse sattunud, et on sinna sissegi kukkunud. Jätkasime sõitu Mount Cook'i poole, kuhu plaanisime õhtu lõpuks jõuda - kuna seda mäge oli pea igas brozhüüris mainitud, siis arvasime, et ju seal midagi vaadata on. Ja oli tõepoolest, tipud hakkasid maanteele järjest lähemale jõudma ning järjest kõrgemaks minema. Kuni ühel hetkel olid nad nii kõrged, et läbi nende kohal laiuva pilvevaiba enam tippe näha ei olnudki. Ilmnes, et sel oli ka hea põhjus - Mount Cook nimelt on Uus-Meremaa kõige kõrgem tipp. Pärast väikest jalutuskäiku ülespoole sai selle mäe tipp ka oma silmaga ära kaetud ning lisaks heidetud pilk ka mäe külje pealt alla valguvale liustikule. Mati õnnestus vististi sealt ka ära murduvat jää-lumekamakat silmata, teised kuulsid ainult kõuele sarnast mürtsatust.

Kuigi mäe jalamil tundus olema pea nullilähedane temperatuur, otsustasime siiski telgid sinna üles lüüa - peamiselt kuna tahtsime järgmisel hommikul veelgi pikema walk'i mägedesse ette võtta. Alguses oli küll tunne, et me lihtsalt külmume telki ära, kuid ronisime neljakesi ühte telki ning riideid sai ülestikku tõmmatud päris mitmeid. Ja imekombel ei hakanudki öösel külm ning magasime öises vihmasajus rahumeeli valgeni välja. Paraku oli see valgus pisut petlik, kuna taevast ei paistnud muud kui pilvi ning ega maa pealgi midagi väga näha ei olnud - paks udu kattis kogu mäejalami ning ei mõeldnudki taanduda. Selge oli see, et walk mägedesse ei oma eriti mõtet, kuna mingit muud vaadet peale udu seal nautida poleks saanud. Õnneks soovitati meile aga infopunktist pisut teistsugust rada, kus vaated avanesid hoopis allapoole, aga mitte üles. Suundusime vaatama jääliustiku, või õigemini seda, mis sellest alles oli. Vaatepilt oli päris kena, tuhakarva küngaste vahel laius hallikassinine järv, mille keskel tummas vaikuses seisid helesinised jääkamakad, mõni suurem, mõni väiksem. Ei oskagi öelda, kas tegu oligi üksikute kamakatega, või ainult mõne suure lahmaka veepealsete tippudega. Igatahes uudistamist seal jätkus ja fotokogu sai ka tugevat täiendust.



Ega's midagi, põrutasime edasi lõuna poole ning järgmine suurem koht, mis ette jäi, oli Queenstown. Vahetult enne seda sattusime kaljude vahel nägema üht silda, kust inimesed 40m kõrguselt pea ees alla jõkke hüppasid. Paraku oli neil kummist tross jalgade küljes ja tuli välja, et tegu oli väidetavalt esimese kommertsliku bungyhüppe asukohaga maailmas. Eks selle üle on vaieldud ja vaieldakse ka edaspidi, igatahes tuli välja, et kahele meist oli omaette eesmärgiks seatud Uus-Meremaal üks bungyhüpe sooritada. Või mõnel puhul ka kaks. Mingu see siis maksma palju läheb. Paraku ei olnud need kaks mina ja Kaarin (on omaette küsimus muidugi, kas Kaarin üleüldse kunagi võiks pähe võtta kusagilt kõrgusest alla karata). Hüppeid vaadates oleks tahtnud selle asja ära proovida küll, kuid atraktsiooni hind oli siiski minu arust ühe paarisekundilise hetke eest pisut liiga palju välja käia. Vast umbes poolteist tuhat Eesti raha. Ja nii sai otsustatud, et kuna ma polnud bungyhüpet endale mingiks eesmärgiks seadnud, siis pidasin paremaks selle raha eest miskit muud ette võtta. Mati-Liisi aga järgmisel päeval oma säästud sinna jätsid ja selle elamuse osaliseks said. Mine Sa võta kinni, kas oleks pidanud ka hüppama või mitte - eks ta korraks kadedaks tegi, aga samas ei jäänud see mind ka kuidagi piinama või suurt kahetsust hinge. Rääkimata rahast, mis rahakotti jäi. Või noh, mujal ära kulus:)

Queenstownis ööbisime, nagu ka Mt. Cook'il ja päris mitmel puhul edaspidigi, DOC telkimisalal. DOC on seal midagi meie RMK sarnast. Igatahes on positiivne, et seal (suuresti erinevalt Austraaliast) on üpris lihtne telkimiskohta leida. See pole küll päris tasuta, kuid siiski tüki odavam kui karavaniparki minna. DOCi campgroundides oli kasutusel iseteendidus - pidid raha ümbrikuga karpi panema ja sama koodiga lipuga oma telgi külge riputama. Suuresti südametunnistuse asi, sest ega neist kastidest igal hommikul ilmselt raha korjamas ei käidud ja ilmselt ei tehtud seal ka teab mis suurt kontrolli, kes ja kui palju maksnud on. Meie südametunnistus jäi enamvähem puhtaks - no vähemalt pool sellest. Kuna me magasime 4kesi ühes telgis, siis maksime igal pool 2 inimese eest. Sest tavaliselt selles telgis 2 inimest magab:) Aga no vähemalt maksime. Ja pealegi mõnel ööl oli pisut külm:)

To be continued...