reede, 15. mai 2009
Idee Uus-Meremaad külastada on meil reisi algusest saadik mõtteis mõlkunud, kuna oleks ilmne raiskamine kodust nii kaugele sõita ja seda müstilist saareriiki mitte näha. Ausalt öeldes ei mäletagi enam, miks me kohe pärast Mildurast lahkumist purjesid sinna suunda ei seadnud - tollal olnuks seal ehk pisut soem, kuigi suvi oli seal läbi saanud ning sügis-talv on küll vast pisut soojem kui Eestis, kuid öised temperatuurid alla nulli ja lumesadu(kui mitte üle kogu maa, siis mägedes kindlasti) ei ole sel ajal ebatavalised nähtused. Üldiselt soovitasid kõik meil seal võimalikult kiiresti ära käia, märtsis-aprillis soovitatavalt, kuid minekuvalmis saime alles mai alguses. Ja ega siingi pikka plaanimist polnud - andsime lihtsalt Matile-Liisile ultimaatumi sisse, et nüüd on minek ja paari päeva pärast me Christchurchis maandusimegi. Et seal auto rentida, Brisbanest kohale lendavate sõpradega kokku saada ning Uus-Meremaa lõunasaarele tiir peale teha.
Vahest enne kui omi juhtumisi ja kogemusi kirja panema hakkan, siis paari sõnaga huvitavamatest faktidest Uus-Meremaa kohta, mis ehk võiksid pisut valgust heita sellele maale, mis on Eestist lihtsalt liiga kaugel, et keskmine eestlane sealse elu kohta midagi teada võiks. Mina näiteks teadsin enne minekut ainult seda, et see asub "Austraalia külje all" (Mille kohta Mati väga tabavalt mainis, et samahästi võib öelda, et Poola asub Eesti külje all), et seal räägitakse inglise keelt ja seal on vasakpoolne liiklus. Ja et Uus-Meremaa koosneb kahest saarest. See oli laias laastus ka kõik, sest mu ülejäänud oletused a la et seal on aastaläbi väga soe ja troopiline, et metsades elab sadu erinevaid kummalisi loomi jms, said mitmeski ümber lükatud.
Esimene huvitavam teadmine minu jaoks oli see, et Uus-Meremaa eraldus mandritest sellisel ajal kui imetajaid veel ei olnud ja arenes seal elu sedamoodi, et sinna ühtki imetajat ei tekkinudki. Ehk siis põhimõtteliselt võiks öelda, et ei ole olemas ühtegi põlist Uus-Meremaa looma (pean silmas maismaaimetajaid siis, sest hülgeid jms seal siiski leidub). Ja ei jooksnud seal aegade alguses ka ühtegi kiskjat ringi, mistõttu linnud arenesid pisut teistmoodi kui mujal maailmas - kuna kiskjaid ei olnud, siis polnud lindudel ka suurt vajadust lennuvõime järele, kuna enamus aega nad patseerisid ilma ohuta mööda maad ning otsisid sealt toitu. Nii ongi Uus-Meremaa üks suurim rikkus linnuriik, mille paljusid esindajaid ainult sellel saarel näebki. Ja paljud neist ongi arenenud lennuvõimetuteks - kuulsaim neist ilmselt on kiivi, mis on ka rahvussümboli staatuses.
Paraku tuleb imetajate- ning kiskjatevabast maast rääkida minevikus, sest nagu selgus, siis hetkel neid Uus-Meremaal siiski ringi jookseb. Lugu ise on laias laastus järgmine: Kui eurooplased Uus-Meremaale end asustama hakkasid, siis leidsid nad, et igavuse peletamiseks oleks tore jahti pidada, kuid metsades polnud kedagi jahtida. Nii tuligi kellelgi geniaalne idee, tuua euroopast jänesed ja need metsadesse lahti lasta - hea jahti pidada, kenad nahad.. Paraku osutus see aga katastroofiks, kuna jänesed paljunesid metsikult (polnud kiskjaid, kes nende arvukust piiraks) ning hakkasid hävitama taimestikku, ning sõid karjamaad lammaste nina alt puhtaks. Kahjuks oli geniaalsetel eurooplastel ka sellele hea lahendus välja pakkuda - sisse toodi kärp, kes pidi hakkama jäneste arvukust piirama. Paraku olid kärbil teised plaanid ja selle asemel et vilkaid jäneseid taga ajada või neid urgudest otsida, nägid kärbid palju lihtsamat saaki - Uus-Meremaa lennuvõimetud linnud, kel polnud looduslikult mingeid eeldusi kiskjate vältimiseks. Ja lindude arvukus hakkas meeletult kahanema ning liigid väljasuremise äärele jõudma. Ja mõned liigid tõesti välja suridki. Paraku eurooplastel enam häid plaane varrukast võtta polnud ning sealtsaati on kohalik rahvas pidanud selle probleemiga võitlema - metsad on täis kärpidele üles pandud püüniseid ning saartele on rajatud kiskjavabasid kaitsealasid, kus püütakse lindude populatsiooni taastada. Probleem on jätkuvalt väga aktuaalne ning kärp on kogu saba ja sarvedega rahvavaenlane number üks.
Lisaks jänestele ja kärpidele tassiti euroopast unikaalset keskkonda õõnestama veel teisigi loomi, kuid jäneste-naaritsate probleem on ilmselt kõige aktuaalsem. Probleemiks on veel ka hirved-põdrad, kelle tabamise eest jahimeestele maksti suuri preemiaid, hiired-rotid jne.. Põhimõtteliselt iga liik, kes sinna keskkonda satub on seal võõras ning tagajärjed võivad olla ettearvamatud.
Uus-Meremaa kliima meenutas mõneti Eestit - kuna maa asub niivõrd kaugel lõunas, siis ei ole seal mitte aastaringi 30 kraadine temperatuur vaid pigem midagi ligilähedast Eesti omaga - vast küll 6-7 kraadi soojem, kuid üpris sarnaste aastaaegadega. Sestap tuli alguses üpris tuttav tunne peale vaadates kollaseid ja punaseid puid karges sügispäevas tuule käis kõikumas. Kui ainult vapustavaid mägesid igas ilmakaares nende taga poleks kõrgunud, olekski võinud end hetkeks Eesti sügisesse kujutleda. Talvel sajab Uus-Meremaal ka kenasti lund - päris kogu maad katvat püsivat lumevaipa ilmselt ei teki, kuid suusatamine pole uus-meremaalastele võõras, kuna talvel avavad uksed nii mõnedki suusakuurortid. Enamasti need küll merepinnast pisut kõrgemal on, kus lumevaip püsivam seisab.
Uus-Meremaal on oma rahaühik, dollar siis, mis maksab umbes 0,8 Austraalia dollarit ning umbes 7 Eesti krooni. Naljakas fakt on see, et Austraalia 1$ münt näeb välja sama suur ja tagamise poole pealt samasugune kui Uus-Meremaa 2$ ning vastupidi. Peab tunnistama, et seda sarnasust sai korra ka "kogemata" ära kasutada, kui meil Uus-Meremaa kahedollarilistest puudu tuli:)
Uus-Meremaal räägitakse üldiselt inglise keelt, kuid käibel on ka maoori(polüneeslased, kes tulid siia elama ammu enne kui eurooplased Uus-Meremaast teadlikus said) keel ning siinseal siltidel võib kohata teksti mõlemas keeles. Kohalik inglise keel on omapärase naljaka murdega, eriti täishäälikuid hääldavad nad pisut teistmoodi ja vahel võib aru saamine üpris raske olla. Näiteks six häälatakse seal nagu "sõks":) Ning enamus sõnades kus on sees "e" hääldavad nad seda "i" nagu üldiselt inglise keeles olema peaks. Aga nad teevad seda ka selliste sõnade puhul, kus ülejäänud inglise keel siiski "e" hääldab, näiteks nagu sõna best hääldavad nad "bist".
Liiklus on samasugune nagu Austraalias - vasakpoolne ning samade reeglitega, kuid on üks väga veider erinevus. Nimelt kui Sa sooritad pööret, siis pead teed andma igasugusele liiklusele, mis jääb Sinust paremale. Ja paremale jäävaks loetakse ka vastutulevat autot, seega - kui Sa teed vasakpööret ja vastutulev auto teeb parempööret, siis Sa pead talle teed andma. Kui see Euroopa liiklusse nüüd ümber teisendada, siis võite ette kujutada kuidas parempööret tehes peate läbi laskma vastutulevad autod, kes pööravad vasakule. Selle reegliga harjumine võttis aega ja õnneks tuli neid olukordi ette ainult 1-2 korda. Pigem oli vastupidiseid hetki, kus ise parempööret tehes ei saanud aru, mida need vastutulevad autod ootavad, et nad ära ei pööra :)
Peamine Uus-Meremaa kariloom on lammas. Nagu muud loomad, on ka lehmad-lambad ja kassid-koerad kõik mujalt sisse toodud. Aga lambaid on seal meeletult läbi maakohtade sõites (ehk siis suurem enamik lõunasaarest) on väga harva näha sellist rohumaad või isegi mäejalamit, mis poleks valgeid täppe täis tupsutatud. Lambaid on Uus-Meremaal kaugelt rohkem kui inimesi (ma pole seda fakti siiski kontrollinud, inimesti endeid on umbes 4 miljonit) ning tavatu ei ole fakt, et mõnituhat lammast mägede vahel mööda maanteed ühest karjamaalt teise aetakse. Ja kui Sa satud autoga parajasti sellel teel olema, siis ebaõnn lihtsalt - liigud edasi üpris ühes tempos lammastega, sest lihtsalt kogu tee on mõnesaja meetri ulatuses lambaid täis. Lisaks lammastele oli palju näha veel lehmi ning hirvi, keda karjade kaupa aedikutes peetakse.
Vesi on Uus-Meremaal peaagu igal pool kristallselge. Tuulevaikse ilmaga on pea iga järv omaette vaatamisväärsus, sest Sa lihtsalt näed läbi vee kaugemale kui oled eales harjunud. Ja ilmselt ei leidu Eestis eriti kohti, kus ma muretult suvalisest jõest või järvest pudelisse vett ammutan ja selle mõnuga ära joon. Aga just nii sai siinsetes vetes tehtud.
Lennukiaknast paistis Uus-Meremaa ainult üks mägi mäe otsa. Umbes nagu kortsu maha visatud pruuni-rohelise kirju kardin, mille kortsude tipud on valge värviga üle võõbatud. Ei ole imestada, et Lord of the Rings film just siin valmis vändati, kuna just kaadrid kõrgelt õhust jätavad mülje müstilisest inimese poolt puutumata maast. Christchurchis (mis on lõunasaare suurim linn) maandudes tervitas meid 25-kraadine soojus, mida me pärast Melbournes "külmetamist" tõsiselt nautisime. Olgu öeldud, et hiljem kagu poole sõites me enam kusagi sellise soojaga õnnistatud ei saanud ning ka 2 nädalat hiljem Christchurchi tagasi jõudes oli seal järgi ainult 6 kraadi sooja. Aga vähemasti ühe päeva saime seal mõnusalt sooja ja mahedat sügisõhtut nautida.
Selleks korraks pistan nüüd sule potti tagasi, sest ilmselgelt on jutuots jälle liialt pikaks veninud ja ühe korraga kõike ära öelda ei jõua. Eks järgmine kord siis pajaten me tegemistest Aotearoal pisut lähemalt.
Vahest enne kui omi juhtumisi ja kogemusi kirja panema hakkan, siis paari sõnaga huvitavamatest faktidest Uus-Meremaa kohta, mis ehk võiksid pisut valgust heita sellele maale, mis on Eestist lihtsalt liiga kaugel, et keskmine eestlane sealse elu kohta midagi teada võiks. Mina näiteks teadsin enne minekut ainult seda, et see asub "Austraalia külje all" (Mille kohta Mati väga tabavalt mainis, et samahästi võib öelda, et Poola asub Eesti külje all), et seal räägitakse inglise keelt ja seal on vasakpoolne liiklus. Ja et Uus-Meremaa koosneb kahest saarest. See oli laias laastus ka kõik, sest mu ülejäänud oletused a la et seal on aastaläbi väga soe ja troopiline, et metsades elab sadu erinevaid kummalisi loomi jms, said mitmeski ümber lükatud.
Esimene huvitavam teadmine minu jaoks oli see, et Uus-Meremaa eraldus mandritest sellisel ajal kui imetajaid veel ei olnud ja arenes seal elu sedamoodi, et sinna ühtki imetajat ei tekkinudki. Ehk siis põhimõtteliselt võiks öelda, et ei ole olemas ühtegi põlist Uus-Meremaa looma (pean silmas maismaaimetajaid siis, sest hülgeid jms seal siiski leidub). Ja ei jooksnud seal aegade alguses ka ühtegi kiskjat ringi, mistõttu linnud arenesid pisut teistmoodi kui mujal maailmas - kuna kiskjaid ei olnud, siis polnud lindudel ka suurt vajadust lennuvõime järele, kuna enamus aega nad patseerisid ilma ohuta mööda maad ning otsisid sealt toitu. Nii ongi Uus-Meremaa üks suurim rikkus linnuriik, mille paljusid esindajaid ainult sellel saarel näebki. Ja paljud neist ongi arenenud lennuvõimetuteks - kuulsaim neist ilmselt on kiivi, mis on ka rahvussümboli staatuses.Paraku tuleb imetajate- ning kiskjatevabast maast rääkida minevikus, sest nagu selgus, siis hetkel neid Uus-Meremaal siiski ringi jookseb. Lugu ise on laias laastus järgmine: Kui eurooplased Uus-Meremaale end asustama hakkasid, siis leidsid nad, et igavuse peletamiseks oleks tore jahti pidada, kuid metsades polnud kedagi jahtida. Nii tuligi kellelgi geniaalne idee, tuua euroopast jänesed ja need metsadesse lahti lasta - hea jahti pidada, kenad nahad.. Paraku osutus see aga katastroofiks, kuna jänesed paljunesid metsikult (polnud kiskjaid, kes nende arvukust piiraks) ning hakkasid hävitama taimestikku, ning sõid karjamaad lammaste nina alt puhtaks. Kahjuks oli geniaalsetel eurooplastel ka sellele hea lahendus välja pakkuda - sisse toodi kärp, kes pidi hakkama jäneste arvukust piirama. Paraku olid kärbil teised plaanid ja selle asemel et vilkaid jäneseid taga ajada või neid urgudest otsida, nägid kärbid palju lihtsamat saaki - Uus-Meremaa lennuvõimetud linnud, kel polnud looduslikult mingeid eeldusi kiskjate vältimiseks. Ja lindude arvukus hakkas meeletult kahanema ning liigid väljasuremise äärele jõudma. Ja mõned liigid tõesti välja suridki. Paraku eurooplastel enam häid plaane varrukast võtta polnud ning sealtsaati on kohalik rahvas pidanud selle probleemiga võitlema - metsad on täis kärpidele üles pandud püüniseid ning saartele on rajatud kiskjavabasid kaitsealasid, kus püütakse lindude populatsiooni taastada. Probleem on jätkuvalt väga aktuaalne ning kärp on kogu saba ja sarvedega rahvavaenlane number üks.
Lisaks jänestele ja kärpidele tassiti euroopast unikaalset keskkonda õõnestama veel teisigi loomi, kuid jäneste-naaritsate probleem on ilmselt kõige aktuaalsem. Probleemiks on veel ka hirved-põdrad, kelle tabamise eest jahimeestele maksti suuri preemiaid, hiired-rotid jne.. Põhimõtteliselt iga liik, kes sinna keskkonda satub on seal võõras ning tagajärjed võivad olla ettearvamatud.
Uus-Meremaa kliima meenutas mõneti Eestit - kuna maa asub niivõrd kaugel lõunas, siis ei ole seal mitte aastaringi 30 kraadine temperatuur vaid pigem midagi ligilähedast Eesti omaga - vast küll 6-7 kraadi soojem, kuid üpris sarnaste aastaaegadega. Sestap tuli alguses üpris tuttav tunne peale vaadates kollaseid ja punaseid puid karges sügispäevas tuule käis kõikumas. Kui ainult vapustavaid mägesid igas ilmakaares nende taga poleks kõrgunud, olekski võinud end hetkeks Eesti sügisesse kujutleda. Talvel sajab Uus-Meremaal ka kenasti lund - päris kogu maad katvat püsivat lumevaipa ilmselt ei teki, kuid suusatamine pole uus-meremaalastele võõras, kuna talvel avavad uksed nii mõnedki suusakuurortid. Enamasti need küll merepinnast pisut kõrgemal on, kus lumevaip püsivam seisab.
Uus-Meremaal on oma rahaühik, dollar siis, mis maksab umbes 0,8 Austraalia dollarit ning umbes 7 Eesti krooni. Naljakas fakt on see, et Austraalia 1$ münt näeb välja sama suur ja tagamise poole pealt samasugune kui Uus-Meremaa 2$ ning vastupidi. Peab tunnistama, et seda sarnasust sai korra ka "kogemata" ära kasutada, kui meil Uus-Meremaa kahedollarilistest puudu tuli:)Uus-Meremaal räägitakse üldiselt inglise keelt, kuid käibel on ka maoori(polüneeslased, kes tulid siia elama ammu enne kui eurooplased Uus-Meremaast teadlikus said) keel ning siinseal siltidel võib kohata teksti mõlemas keeles. Kohalik inglise keel on omapärase naljaka murdega, eriti täishäälikuid hääldavad nad pisut teistmoodi ja vahel võib aru saamine üpris raske olla. Näiteks six häälatakse seal nagu "sõks":) Ning enamus sõnades kus on sees "e" hääldavad nad seda "i" nagu üldiselt inglise keeles olema peaks. Aga nad teevad seda ka selliste sõnade puhul, kus ülejäänud inglise keel siiski "e" hääldab, näiteks nagu sõna best hääldavad nad "bist".
Liiklus on samasugune nagu Austraalias - vasakpoolne ning samade reeglitega, kuid on üks väga veider erinevus. Nimelt kui Sa sooritad pööret, siis pead teed andma igasugusele liiklusele, mis jääb Sinust paremale. Ja paremale jäävaks loetakse ka vastutulevat autot, seega - kui Sa teed vasakpööret ja vastutulev auto teeb parempööret, siis Sa pead talle teed andma. Kui see Euroopa liiklusse nüüd ümber teisendada, siis võite ette kujutada kuidas parempööret tehes peate läbi laskma vastutulevad autod, kes pööravad vasakule. Selle reegliga harjumine võttis aega ja õnneks tuli neid olukordi ette ainult 1-2 korda. Pigem oli vastupidiseid hetki, kus ise parempööret tehes ei saanud aru, mida need vastutulevad autod ootavad, et nad ära ei pööra :)
Peamine Uus-Meremaa kariloom on lammas. Nagu muud loomad, on ka lehmad-lambad ja kassid-koerad kõik mujalt sisse toodud. Aga lambaid on seal meeletult läbi maakohtade sõites (ehk siis suurem enamik lõunasaarest) on väga harva näha sellist rohumaad või isegi mäejalamit, mis poleks valgeid täppe täis tupsutatud. Lambaid on Uus-Meremaal kaugelt rohkem kui inimesi (ma pole seda fakti siiski kontrollinud, inimesti endeid on umbes 4 miljonit) ning tavatu ei ole fakt, et mõnituhat lammast mägede vahel mööda maanteed ühest karjamaalt teise aetakse. Ja kui Sa satud autoga parajasti sellel teel olema, siis ebaõnn lihtsalt - liigud edasi üpris ühes tempos lammastega, sest lihtsalt kogu tee on mõnesaja meetri ulatuses lambaid täis. Lisaks lammastele oli palju näha veel lehmi ning hirvi, keda karjade kaupa aedikutes peetakse.
Vesi on Uus-Meremaal peaagu igal pool kristallselge. Tuulevaikse ilmaga on pea iga järv omaette vaatamisväärsus, sest Sa lihtsalt näed läbi vee kaugemale kui oled eales harjunud. Ja ilmselt ei leidu Eestis eriti kohti, kus ma muretult suvalisest jõest või järvest pudelisse vett ammutan ja selle mõnuga ära joon. Aga just nii sai siinsetes vetes tehtud.
Lennukiaknast paistis Uus-Meremaa ainult üks mägi mäe otsa. Umbes nagu kortsu maha visatud pruuni-rohelise kirju kardin, mille kortsude tipud on valge värviga üle võõbatud. Ei ole imestada, et Lord of the Rings film just siin valmis vändati, kuna just kaadrid kõrgelt õhust jätavad mülje müstilisest inimese poolt puutumata maast. Christchurchis (mis on lõunasaare suurim linn) maandudes tervitas meid 25-kraadine soojus, mida me pärast Melbournes "külmetamist" tõsiselt nautisime. Olgu öeldud, et hiljem kagu poole sõites me enam kusagi sellise soojaga õnnistatud ei saanud ning ka 2 nädalat hiljem Christchurchi tagasi jõudes oli seal järgi ainult 6 kraadi sooja. Aga vähemasti ühe päeva saime seal mõnusalt sooja ja mahedat sügisõhtut nautida.
Selleks korraks pistan nüüd sule potti tagasi, sest ilmselgelt on jutuots jälle liialt pikaks veninud ja ühe korraga kõike ära öelda ei jõua. Eks järgmine kord siis pajaten me tegemistest Aotearoal pisut lähemalt.
Postitused
Ütlemised (0)
Postita kommentaar