Uue Mere Maa, osa II

Queenstowni, mis on ühtlasti Uus-Meremaa mitteametlik "atraktsioonipealinn", ei läinud me aga mitte ainult ööbima, vaid lisaks uurima, millist matkarada vallutama minna. Kindel plaan oli, et ette tuleks võtta üks New-Zealand Great Walk'idest, eelistusega Milfordi rada, mis on vast kõige tuntum. Tuntusega kaasneb aga tavaliselt ka rahvarohkus ja kuna 1. mai oli ühtlasi talvise hoojaaja algus ja talvehooajal saab rajale igaüks ja tasuta, siis ilmselt tormasid kõik, kes vähegi said, Milfordi rajale. Lisaks öeldi meile DOC-ist, et suure tõenäosusega on seal kuni meetrisügavused üleujutused, kust sildu üle ei pruugi minna. Seepärast langes me pilk natuke lõuna pool asuvale Kepleri rajale, mil pikkust isegi rohkem kui Milfordi rajal. Ning kuna see sisaldas ka alpisektsiooni (mille kohta küll hoiatati, et seal väga külm ja üleüldse äärmuslikke ilmastikutingimusi), siis langeski valik Kepleri raja kasuks. Sai see alguse Te Anau linnast, samanimelise järve kaldalt.

Et end enne retke puhtaks küürida ning fotoaparaate laadida, laekusime ööseks Te Ananu karavaniparki. Seal hakkas järjest häid uudiseid kaela sadama - esmalt selgus, et pargis on olemas saun! Hinnaks öeldi 10 dollarit ning Matiga sai otsustatud, 10 doltsi näkku pole sauna eest saunavõõral maal palju maksta, tüdrukud küll esialgu loobusid sellest lõbust. Paraku mõtlesid nad ümber, kui selgus, et me olime valesti aru saanud ja 10 dollarit tuleb maksta kogu seltskonna peale:) Seega sauna me õhtul läksime ja see oli iseenesest tore sellega volbrit tähistada. Kuigi saun ise muidugi feilis, kuna kerisel läks soojaks ainult 2 rauda 6st ja üle 60-70 kraadi seal ei olnud, vesi voolas enamasti kividelt maha aurustumise asemel. Aga saun sellegipoolest ja üle mõne aja sai lava peal istuda. Õhtul jätkasime säästurezhiimist hoolimata volbri tähistamist ning õgisime küpsiseid. Arvestades seda, et viimaste päevade menüüs olid enamasti kiirnuudlid, cous-cous ning purgisupid, siis oli see päris suur asi :) Saunaga aga Te Anau head uudised ei piirdunud - nimelt broneerisime sealtkaudu kruiisi fjordidesse, mille hind üldiselt väga soolane oli, kuid et 2 inimest, kellega me Uus-Meremaal esimesena rääkisime (Iisraeli autodiiler ning ChristChurchi infopunkti tots) olid just seda kruiisi väga tungivalt soovitanud, siis otsustasime eelarve lõhki ajada ning seal ära käia. Vastu ootust teatati meile leti tagant, et just nüüd on käimas sooduskampaania, mistõttu me võime ome piletid neljandiku võrra odavamalt saada kui tahame. Tahtsime:)

Hommik oli üpris huvitav, kuna telgiuks püsis ühes tükis ning telk ise oli rohelise värvi valge vastu vahetanud. Öösel oli nii külm olnud, et telk oli üleni härmas, autoaknad jääs ja hingeõhk auras mõnuga. Ime lausa, et öösel külm ei olnud. Ees ootava mägimatka jaoks öökülm muidugi väga hea uudis ei olnud. Igatahes pakkisime oma märja telgi ning 7 asja kokku, vinnasime kotid selga ning ees ootas 67 kilomeetrit vantsimist, (Kepler track ise on u 60km pikk, aga lisaks on seal rajad koobaste ja koskede juurde) sealjuures tõusmine pooleteist kilomeetri kõrgusele mägedesse ning jälle alla. Kokku plaanisime selle matka peale 4 päeva, sealjuures viimasel päeval jäi läbida vaid 6km ning sellega tegime lihtsalt enne kruiisi aega parajaks. Mina meenutasin igatahes 6 jala rada, kus 42km 3 päevaga läbisime ja kuna ma neil tõusudel aegajalt ikka üpris surnud olin, siis tõttöelda sai eesseisvat matka isegi pisut peljatud.

Esimesel päeval kulges rada läbi sammaldunud rohe-rohelise metsa ning maastik oli tasane. Seal oli jalutuskäik päris nauditav, ilm oli mõnusalt sügiseseselt soe, metsa all rohkesti seeni, iseäralikke kände ning samblikke. Aegajalt viis rada Te Anau järve kaldale, mis oli tuulevaiksel hetkel lausa uskumatult selge ja sile, 5-6 meetrit oli mööda järvepõhja kenasti näha ning pisukese ootamise järel võis seal kenasti ka suuremaid kalu ringi ujumas märgata. Pilku kaugemale suunates ei pidanud samuti pettuma, kuna siledalt järvepinnalt peegeldusid tagasi metsad, mäed ning pilved. Ning kõik see oli täielikus vaikuses, kui vahest välja arvata lindude sädistamine. Üpris ideaalilähedane koht ükskõik milliste argimurede maharaputamiseks.

Te Anau järv

Meil aga argimuresid eriti polnud ning ainsaks mureks oli see, kuidas õhtuks tuli üles võtta. Pimedaks läks umbes poole kuue paiku ning kui päike kadus, muutus väljas üpris jahedaks. Kuna fjordlandil ning selle lähiümbruses sajab väga palju ning mets on vett-imavat sammalt täis, oli küttematerjali leidmine üpris raske. Vaatamata sellele me siiski üpris korraliku lõkke püsti saime, seda peamiselt kuivanud pöökpuude abil, mille lehed ülimalt hästi tuld võtsid.

Teisel päeval algas aga tõsine matk pihta. Märksõna oli "tõus". Lõputult pikana näiv ning kohati lausa närvi ajav tõus. Paar tundi vantsisime ainult üles - mitte meetritki ei olnud tasast teed, ainult tõus, mis keerutas mööda mäekülge edasi-tagasi. Üleni higise ja väsinuna oleks tahtnud juba kogu seda matka pikalt saata, kui järsku kadusid puud mõlemalt poolt rada ning vaatepilt täitis kõiki uue energiaga - olime tõusnud pealepoole pilvi ning et pilved olid paksud, siis pilt oli päris omapärane - valge vaiba seest paistsid välja mägede tipud ning suurt rohkemat ümberringi näga ei olnudki. Lisaks tervitas meid külm alpituul, härmas rohi ning jääkristallid. Tõmbasime talvemütsid pähe ning jätkasime tõusu hoopis rõõmsamas tempos, sest ümberringi uudistamine otsekui kustutas väsimuse jalgadest.

Mingil põhjusel kippus Kaarin paremale hoidma:)

Saabusime pilvede kohale

Siil udu kohal

Peagi hakkas väsimus aga taas jalgadesse hiilima - kuigi olime enamvähem tippu jõudnud, siis käis rada üle mägede endiselt üles-alla. Lisaks jäi rada järjest kitsamaks ja kitsamaks tipnedes sellega, et liikusime 30cm laiusel rajal üle mäeharja ning mõlemale poole alla haigutas paarisajameetrine kuristik. Ei olnud sel rajal miskit julgestust ega piirdeid, lisaks kippus maapind päikese käes sulama ja kohati oli rada väga libe ja mudane. Mina ei saa siiamaani aru, kuidas Kaarin neist kohtadest üle sai, teades et ta läks Hiiumaa tuletorniski poole pealt tagasi :) Teiseks päevaks olime valinud omale päris raske ülesande - hommikul alustasime mägede alt, päeval läksime üle mägede ning õhtul laskusime taas alla, kokku umbes 25km. Kuid hoolimata sellest, et rada oli raske ning aegajalt seal ikka surime hoolega, oli see üle mägede minek kaugelt kõige vingem kogemus kogu selle reisi jooksul. Need vaated, mis sealt avanesid, kõrgused, kust me üle ronisime, ning see maailma katusel oleku tunne olid kirjeldamatult võimsad, massiivsed võiks isegi öelda. Siinkohal võin ilmselt ka lõpetada matka selle osa kirjeldamise, kuna sõnadega ei ole lihtsalt võimalik seda eriti edasi anda. Tasus tulla ja tuhat korda enamgi.

Esiplaanil olevast mäeharjast sai üle jalutatud

Üldiselt peaks Kaarin kõrgust kartma

Siin pildil on näha Kaarin, Mati ja LiisiHailänder

Passin siin, ürgsuse taustal

Mount Luxmore on vallutatud

Kolmas päev kulges taaskord mööda tasast maad ning kuna mets oli üpris ühetabane terve raja ulatuses (ühetabane kuid siiski omapärane ja ilus, müstiline mets, nagu Kaarin ütles), siis tegime Kaariniga päris kõva tempot, tahtsime nimelt valges telkimispaika jõuda, et riideid pesta ning lõkke jaoks materjali koguda. Kuigi tempo oli kiire, siis aegajalt tõmbasime siiski hoo maha ning nautisime loodust - peale metsa läbisime veel paari kilomeetri jagu rabamoodi maastikku, ühes udusse mattunud järvega, kus peal magasid pardid. Üpris omapärane pilt - järv oli linde täis, kuid ühtki liigutust polnud näha, ühtki häält polnud kuulda. Hall ja udune, meenutas tõesti mingit nõiduslikku kirjeldust muinasjuturaamatust. Õhtuks jõudsime taaskord suurema järve äärde ning seekord oli selleks Lake Manapouri, üks suurimaid ja kauneimad Uus-Meremaal. Üle järve võis taamal taaskord näha mägesid kõrgumas, kuid seekord oli nende vaatamises midagi teistmoodi. Nimelt avastasime sildi, kus mäetippude nimed olid ära toodud, ning üks neist kauguses kumavatest mäetippudest oli Mount Luxmore - paarikümne kilomeetri kaugusel asuv tipp, mille me olime just eelmisel päeval vallutanud. Päris kõige kõrgemas tipus (u 1500m üle merepinna) sai seal ära käidud ning seda tippu kaugusest vaadata oli tõesti eriline tunne.

Müstika

Seitsme maa ja mere taga

Lisaks mägedele ja metsadele sai selle matka käigus nähtud veel koopaid, koskesid, papagoisid,... Tuntud väsimust ja viha nende mägede vastu neist samal ajal siiski vaimustuses olles. Oldud otsekui ainus inimene maailmas, kui ümberringi oli täielik vaikus ning ainult mäed, kuhu iganes ka ei vaataks. Sigavinge:)

Kepler Track - tehtud!