Uue Mere Maa, osa IV

Vahepeal meenus mulle, et olen me reisiga pisut sündmustest ette rutanud ning mainimata on jäänud seik, mis oli reisi jooksul üks lahedamaid - ja lisaks täiesti tasuta ka veel. Nimelt sattusime Queenstownist Te Anau poole sõitma mööda mööda järveäärset teed, ühel pool vesi ning teisel pool kõrged kaljud. Tee oli muidugi juba iseenesest ilus, kuna kaljude vahele oli järvel moodustunud vikerkaar ning kurviline tee meenutas pisut Great Ocean Roadi. Igatahaes märkasime vilksamisi teeäres seismas üht maasturit, millele oli riputatud suur lammaste silt. Mina arvasin, et ju eespool mingi lammaste ülekäigu koht või muud säärast on (Kuigi praegu ei tundu see väga arukas idee olema, kuna lambad oleksid pidanud tulema püstloodis kaljudelt ning siirduma järve). Paraku aga hakkasime mõnesaja meetri pärast nägema üpris huvitavat pilti - kurvist hakkas hulganisti lambaid välja voolama. Ja nii oligi - paarituhande pealine lambakari liikus meile kogu tee laiuses vastu. Tõmbasime auto teeserva ning otsisime fotoaparaadid välja, kuid kohalik rahvas oli säärase asjaga ilmselt rohkem harjunud ning autod sõitsid pisitada lambakarja sekka. Peagi oli kogu tee lambaid ning nende vahel üliaeglaselt edasi liikuvaid autosid täis. Mõned kepsutasid paremal pool teed, teised vasakul, osa kargas kaljuseintele rohtu näsima, teised ehmatasid autode liikumise peale ja tegid hüppeid üle autokapottide, mis autoomanikel ilmselt südamelööke vahele jättis. Kogu seda rongkäiku saatis sadade utejalgade klõbin vastu asfalti. Kogu karja möödumine võttis umbes veerand tundi aega ning lõpuks ujusime meiegi oma autoga keset lambamerd ujuma. Otsa see lõpuks sai ning selgus et mitte ohvriteta - edasise paari kilomeetri käigus silmasime tee ääres vähemalt kahte hinge heitnud villakandjat. Karm retk igatahes.

Lambad on siin ja lambad on seal..

Nüüd siirdun aga ajas taas edasi ning jutustan pisut sellest, mis sai aset leidma pärast meie naasmist Doubtful Soundist. Edasine plaan nägi ette mööda rannikut idakaldale sõita ning siis seda mööda üles kruiisida, vaadates kõike mis tee peale jääb ning nautida ehk pisut soojemat kliimat kui see, mis valitses läänekaldal. Mööda rannikut võtsime suuna seetõttu, et sedapidi kulges tee mil nimeks Great Southern Road, 1 kolmest teest, mis lõunasaare kaardil on märgitud kui turistidele soovitatav vaatamist väärt tee. Inland Scenic Routi mööda olime juba sõitnud ning seda ümbritsesid suurepärased mäed; Great Southern Roadi keskendus enamjaolt ookeanirannikule. Paraku juhtus nii, et 2 vast suuremat vaatamisväärsust sellel teel sai meil maha magatud - Nugget Point, kus ookeanist kõrguvad välja kaljud, pisut sarnased Twelve Apostels'ile, mida nägime Great Ocean Roadil, ning miskine kosk, mille nimi mul enam meelde ei tule. Mõlemal kohad tundusid olema kui üks kümnest pruunist sildist, mis vaatamisväärsuste poole näitab ning alles hiljem postkaartidelt nägime, et need ka tõepoolest vaatamist väärt olid. Erinevalt näiteks mõnest teisest pruunist sildist, kuhu kohale sõites suurt midagi tarka näha ei ole. Nugget Pointi ei külastanud me peamiselt seetõttu, et seal lähedal asus Kaka Point. Ja no olgem ausad, see nimi oli selline, et sealt kohast lihtsalt tuli läbi sõita. Paraku asula silt oli ühtlasi suurim vaatamisväärsus seal:)

Kaka point siis Kaka point

Idarannik

Nõnda kulgedes jõudsime sellisesse linna nagu Dunedin ning seal otsustasime pisut lähemalt ringi vaadata. Asus seal ka looduslike pingviinide koloonia, lisaks pingviini-loomaaiale, kuid paraku pidavad pingud lõuna ajal kõik merel olema, kuhu nad siirduvad varahommikul ning naasevad alles vastu pimedat. Nii pidime jälle albatrosside nägemisega piirduma, kuigi ma hästi ei mõista, miks neid seal igal pool vaatamisväärsustena deklareeritakse - minu jaoks on nad lihtsalt nagu pisut suuremad kajakad. Pärastlõunal astusime läbi Cadburry šokolaadivabrikust. Cadburry võiks olla ilmselt midagi Euroopa Fazeri sarnast ehk, siin regioonis on neil üpris suur šokolaadituruosa, mitte üksnes Uus-Meremaal vaid ka Austraalias. Üldiselt oli huvitav, giid rääkis šokolaadi tegemisest, jalutasime vabrikus ringi ning aegajalt topiti meile kotti šokolaadi juurde. Mõned usinamad said lisašokolaade ka küsimustele vastamise eest, seal näitas Kaarin initsiatiivi üles ning vastas miski küsimuse šokolaadivääriliselt ära. Vast kõige huvitavam nähtus seal vabrikus oli šokolaadikosk, umbes suure silohoidla laadses ümmarguses ehitises sadas me silme alt paari sekundi vältel läbi 1 tonn vedelat šokolaadi. Ja see kosk on rajatud sinna üksnes atraktiivsel eesmärgil - mingisugust otsest vajadust sel šokolaadi tootmise protsessis pole. Nii see šokolaad seal ringleb ja iga poole tunni tagant ta sealt uue tuuri käigus alla sajab, kust ta kohe uuesti üles pumbatakse. Lahkudes kahmasime kaasa veel ka peotäie kakaoube, neidsamu, millest šokolaadi tehakse. Maitseb ta nagu väga mõru tume šokolaad ja üle 2-3e neid vast järjest süüa ei taha.

Üks pingviin oli maha jäänud

Nii need päevad kulgesid ning 2 nädalat hakkas pikkamisi lõpule lähenema. Matil-Liisil oli eelarve otsa saanud ning nemad otsustasid veel mõne päeva matkates mööda saata; meie Kaariniga leidsime, et meil veel mõned dollarid annab kokku kraapida ning põrutasime veelgi põhja poole, sihtmärgiks Hanmer Springs, mille tõmbenumbriks on kuumad mineraalveeallikad ning spaad. Olgu öeldud, et Matid said seekord mägedes rinnust saati lumes ringi sumbata aga samas on meil ilmselt lumi veel veebruarist piisavalt hästi meeles, et sellest nii suurt rõõmu tunda kui nemad ilmselt tundsid:) Igatahes Hanmer Springsi me põrutasime ja omale termobasseinidesse pääsme lunastasime. Ilm oli tol päeval pilves ja udune, lisaks sadas vihma ning temperatuuri võis olla ehk 6-7 kraadi ringi. Riietusruumides soojendust ei olnud ja seal end riidest lahti kiskuda oli üpris ebameeldiv. Seda meeldivam oli aga pärast seda õue astuda ning seal 39 kraadisesse basseini libiseda. Kompleks koosnes 9st erinevast basseinist, mis olid erineva koostisega ning erinevate temperatuuridega vahemiks 35-41(lisaks üks mageveebassein ujumiseks). Basseinid asusid kõik väljas nii et efekt meenutas mõneti tünnisauna - see et ilm külm oli ja sadas tuli isegi kasuks, sest seda mõnusam oli samal ajal soojas vees istuda. Ühest basseinist teise minnes hakkas esmalt pea päris korralikult ringi käima, kuna pidid 40 kraadisest veest 6 kraadisesse õhku astuma. Järgmises basseinis hakkas esmalt mõnusalt soe kuid pisukese aja pärast juba palavgi ja nii sai taas korraks välja jahtuma ronitud. Kõige kuumemates vannides oli vesi suure väävlisisaldusega ning haises mõnusasti mädamuna järgi - seal tekkis tunne nagu kusagil soolaukas oleks istet võtnud. Ühtekokku vedelesime seal vees päris mitmeid tunde kuni nahk oli üle kogu kere kenasti krimpsu tõmbunud:)

Hanmer Springs

Poolest lõunast saime aga end vannitatud ning asusime tagasi lõuna poole sõitma, võttes suuna Christchurchi peale. Tee viis meid mööda kolmandat turistimarsruuti - Alpine Pasific Triangle sel nimeks oli. Kuna mõnda aega oli veel valge siis lappasime hoolega brozhüüre ning uurisime, mida huvitavat teele jäävates väikelinnakestes või külades vaadata oleks. Välja sai valitud üks paaritunnine jalutuskäik, mis viis meid läbi lahmakate karjamaade üles mäkke. Lõppsihiks oli sel matkal paik, kus kaljudel on säilinud mõningad maoori kaljujoonistused. Pildid ise vast ei olnud nii teab mis suur asi, aga küngaste vahelt, kuhu ronitud sai, avanesid kaunid vaates ümbritsevatele rohumaadele ning rohtu kasvanud kaljudele. Iseäranis huvitav oli üks suur paljas kaljutorn, mille otsas kasvas üksik pisike palm. Nii rohelist rohelist ma vist polegi varem näinud, kui oli rohi, mis sealsetel kaljudel kasvas.

Roheline

Palm

Maoorid olla joonistanud

Kuna õhtuks saabus suurem vihmasadu, siis otsustasime veel pisut priisata ja telgi asemel käbinis ööbida. Tuleb öelda, et karavanpargid on Uus-Meremaal korralikumad ja ka odavamad kui enamik Austraalia parke (me küll ööbisime vaid kolmes, nii et see ehk oli juhus). Igatahes neis, kus me ööbisime oli normaalne puhkeruum teleriga, köök ning kahes neist ka lai valik toidunõusid.

Järgmisel hommikul tahtsime veel ühe linnukese kirja saada, ning selleks linnukeseks oli kiivi nägemine. Kiivi on ainult Uus-Meremaal elav lennuvõimetu lind, kohalik rahvussümbol, ent tänapäeval ohustatud liikide nimekirja kantud tegelane. Olgugi et Kepleri rajal matkates viibisime pidevalt nö kiivi-tsoonis, siis seda lindu looduses oma silmaga näha on väga-väga harv juhus, on teine üpris pelglik ja pealekauba öise eluviisiga. Sestap lunastasime piletid Christchurchi akvaariumi ja kiivimajja. Esmalt kaesime üle vee-elukad, paarimeetrised ma-ei-mäleta-mis-kalad, väiksemad haid-raid ja elektriangerjad, merihobud ja mida kõike veel. Lisaks oli katsumiseks ühte basseini pandud hunnik erinevaid elukaid, kellest me katsuda tihkasime ainult meritähte:) Ja lõpuks siis kiivimaja - 5 minutit saime pimedas ruumis klaasi taga seista ja selle veidra sulelise tegemisi jälgida. Oli teine selline kanasuurune pika nokaga elukas, kes mööda oma tehiskodu naljakate sammude ringi madistas. Mingil hetkel tundus talle vist, et ta suudab üle või läbi klaasi hüpata ning ta asus raevukalt klaasseina ründama. Päris tüki aega põrkas seal kuni lõpuks tüdis ja asus taas ringiratast jooksma. Päris huvitav oli teda seal jälgida igatahes, kahjuks fotoaparaat talle väga ei meeldi ja pilti seal pimedas teha ei tohtinud.

Christchurchi katedraal

Ja nii hakkaski meie viimane päev Uus-Meremaal lõpule jõudma, sõitsime Matile-Liisile Mount Somersi juurde järgi ning viskasime nad karavanparki, kus nad endile ööseks noobli kabiini olid kinni pannud. Tagasiteel sai seebikarbi sisse talletatud ka üks pilt alpakadest - üpris kummalised kariloomad, miski kaelkirjaku ja lamba ristsugutise sarnast:

Seejärel viisime auto tagasi (ilmnes et ma olin bensiinipaagi korgi mõnes bensiinijaamas ära kaotanud aga keegi seda õnneks ei märganud) ning lahke iisraeli düüd viskas meid lennujaama ära. Kuna meil läks lend pühapäeva hommikul kell 7, mis tähendas et check-inis pidime olema juba 5 paiku, siis otsustasime öö lennujaamas mööda saata. Ööseks kobisime seina äärde ning rullisime oma madratsid-magamiskotid lahti. Paraku seal end väga hästi välja puhata ei saanud, sest arusaamatul põhjusel otsustas üks tont seal kell 3 öösel kõik tuled põlema keerata ning teine tark tolmuimejaga põrandat võtma hakata. Lisaks saabus öise lennuga kamp hispaania nagasid, kel oli vaja 10 minutit meist paari meetri kaugusel seista ja lõuata seal. Kahju kohe, et ühtegi vängemat sõna hispaania keeles ei teadnud neile õpetuseks poetada.

Uinak lennujaamas

Hommikul katsid taevast paksud pilved ning võisime õnnelikud olla, et vähemasti tulles lennukiaknast seda maad uudistada saime. Tagasilend ise oli vähemasti mugavam kui tulek, kui ehk välja arvata Melbourne lennujaamas passikontrollis ootamine - nimelt oli Austraalias miski suurem haiguselaine lahti läinud ning suukorvides tüübid teostasid seal ulatuslikke läbivaatusi neile, kellel mingi viirusekahtlus leiti olema. Kogu see asi venis seal vähemasti pool tundi kuid lõpuks me oma kotid kätte saime ja nendega ka kenastu karantiinist läbi(kuigi mul oli kotis Uus-Meremaalt toodud kive ning hulka lambasõnnikut matkajalanõude all). Üllataval kombel võttis me Fordgi lennujaama parklas kenasti tuurid üles - ma olin üpris kindel, et ta peale 2 nädalat seismist vabast tahtest käima ei lähe:)

Kokkuvõtteks - reis Uus-Meremaale oli kindlasti me Austraalia-seikluse üks lahedamaid osi ja seal peab kindlasti ära käima kui siia kanti sattuda. Ja kindlasti peab seal läbi tegema mõne pikema matkaraja - Kepleri rada on vähemasti minu jaoks kindlasti kõige vingem kogemus viimase 3 kuu jooksul. Ainult et aega oleks võinud pisut rohkem olla, 2 nädalaga jõudsime ühele saarele umbes kolmveerand ringi peale teha aga nägemata jäi veel oioi kui palju. Rahast muidugi rääkimata, sest selle taha jääb nii mõnigi asi, ent täitsa võimalik on sellel maal saada meeldiv elamus ka üpris kitsukese eelarvega. Märksõnaks siin loodus:)

Ei ole postkaart, oma käega tehtud hoopis