Melbourne

Nonii armas lugejaskond!

Vahepeal on juhtunud nii mõndagi ja meie kohalolekut on olnud märgata Melbournes, Uus-Meremaa lõunasaarel, Canberras ja veel nii mõneski väiksemas kohas. Selle aja sisse ei ole aga internetti eriti mahtunud ja nii ongi ploogis vaikus valitsenud. Teen nüüd siis katset aegade taguseid sündmusi meelde tuletada ja räägin mõne sõnaga sellisest Austraalia linnast nagu Melbourne.

Oma esimesel Melbourne-päeval me veel kesklinna ronida ei tihanud, kuna hostel oli broneeritud järgmiseks päevaks ja polnud aimugi, kas me oma auto kuhugi ilma rahata parkida saaks. Sestap sattusime hoopis Lõuna-Melbourne, kus panime jõhkrale tuulele vaatamata karavanpargis telgi püsti ning kaesime, mida sel linnaosal meile pakkuda on. Ega eriti ei olnud, kui aus olla:) Ilm kippus tuuliseks ja külmaks ning väljas jalutada ei olnud eriti meeldiv, kuigi mööda rannaäärt oleks see üpris kena olnud - üle lahe paistis kesklinn ning sadam oli kümneid ja kümneid purjekaid täis. Pisut sai seal ringi patseeritud ning seejärel põikasime sisse itaalia pitsarestorani, külma ja tuule eest varju. Ja pitsa iseenesest ei olnud üldse mitte halb.


Kogu öö ladistas vihma ning tuul üritas jätkuvalt kõigest väest me telki maha murda. Ka hommikul ei tundunud temperatuurid üldse mitte suvised enam - öösel jäi temperatuur 6-7 kraadi vahele, päeval napid 12-13. Seadsime autonina kesklinna poole ning sinna jõudmiseks tuli kiirteed (mis oli küll hommikul nii umbes, et seal sai 60nega sõita) mööda sõita üle monumentaalse silla ning vaated sellelt alla linnale ei tekitanud küll kuidagi tahtmist seal autoga ringi sõita - mulle ei meeldi Tallinnaski eriti autot juhtida, rääkimata siis Melbourne kesklinnast. Igatahes kuidagi me kohale jõudsime ning hoolimata päris mitmetest U-turnidest me ka hosteli kõrval end pargitud saime. Meie õnneks oli hosteli ees tänaval nädalavahetusel põhimõtteliselt tasuta võimalik parkida (laupäeval 12ni oli max 2 tundi tasuline aga me liigutasime autot 2 tunni tagant edasi-tagasi).

Hostel ise kandis Urban Central nime, ning seda võiks küll igati soovitada, sest see meenutas pigem hotelli kui tavalist backbackerite hostelit - maksimum neljased toad, uus maja, puhas, mugav, suhteliselt vaikne ka. Kahtlemata parim hostel, kus me siiamaani oleme ööbinud ja ka hind tuli vaid 25 doltsi öö. Lisaks oli pea igale poole võimalik sealt jala minna, kuhu meil plaan minna oli.

Hostelisse end sisse sättinud, hakkasime vaatama, mida õhtuga peale hakata. Ilmnes, et olime Melbourne sattunud iga-aastase komöödiafestivali ajaks, ja kui me juba sel ajal siin olime, siis otsustasime ka festivalist pisut osa saada. Nii juhtuski, et õhtul läksime välja ning lunastasime piletid Reginald D Hunteri stand-up showle. Reginald on üks ameerikamaa koomik - neeger kusjuures ja ei häbene selle üle naljagi visata. Lastele seda showd küll soovitada ei saa, sest herr koomik oli ülimalt vulgaarse ja üpris piiripealsete naljade ja ütlemistega sell. Aga paraku tuleb tunnistada, et oma töö ta tegi ära ja oli tõepoolest naljakas. Kokkuvõttes jäin igatahes väga rahule ja Kaarin naeris ka pisarad silma endale:)

Et show oli hiline, siis saime tahes tahtmata minnes-tulles tutvuda öise Melbourne linnapildiga ja pean tunnistama, et vaatepilt oli väga vaatamist väärt. Ma ütleks isegi, et Melbourne on üks ilusamaid linnu, kus ma viibinud olen, peale Tartu muidugi. Linnapilt, kõrged siluetid, erinevad värvid, valgused ja tume Yarra jõgi selle kõige vahelt läbi voolamas - tõsiselt ilus linn on :)


Oma kolmanda Melbourne päeva pühendasime loomaaiale. Ahjaa, enne veel kui sinna jõudsime, sattusime nägema läbi kesklinna jooksvat paraadi, sest parajasti juhtus olema ANZAC päev, mis austraallastele on väga tähtis, rahvuslik püha lausa. Põhimõtteliselt on see sõjas langenute mälestamise päev, kus hoitakse au sees neid mehi, kes erinevates sõdades on Austraalia (tihtipeale küll siiski Britannia) eest võidelnud ja paljud oma elugi andnud. Paraad oli nagu üks suur paraad ikka, rahvas aplodeeris ja hõiskas marrsivatele veteranidele, trummid mürtsusid, torupillid puhusid ning lipud lehvisid.

Peale paraadi jalutasime loomaaeda (kuhu ilmnes, et oli ikka päris hea mitu kilomeetrit maad), kus jõudsime 3-4 tunni jooksul kõik elukad üle vaadata. Kusjuures kui viimase puuri juurest lahkusime, hakkas vihma sadama, nii et meil oli siin ilmataadiga oma diil. Loomadest ei ole pikemalt vast rääkida - lõvide möirgamine ja liblikamaja olid vast kõige lahedamad asjad seal, kuid eks seal sai muidugi jälle nähtud nii mõndagi loomariigi esindajat, keda varem pole silma ette sattunud. Olgu see siis maailma väikseim pärdik või suurim kilpkonn.



Loomad üle vaadatud, siirdusime tagasi hostelisse. Pikka vihmast teekonda leevendas pisut City Circle Tram - ehk siis nii nagu Adelaides, on ka Melbournes olemas täiesti tasuta tramm, mis teeb kesklinnas täitsa pika tiiru ning lisaks tuleb kõlareist infot, mida parasjagu aknast paista on, või kuhu minna, kui selles või tolles peatuses maha astuda. Väärt asi ma ütleks!

Niisiis jõudis kätte pühapäev, ning seadsime sammud linna peale. Juhuslikult jalutasime mööda ühest kirikust, mille silt teavitas kell 10 algavast teenistusest. Kuna kell oli täiesti juhuslikult paar minutit kümnest puudu ja ilm otsustas tol hommikul lausa eriti külm olla, astusimegi sisse ning saime omamoodi kogemuse osaliseks. Pühapäevane kirikuskäik on paljude austraallaste jaoks reegel ja väikeses kirikus oli päris ohtrasti rahvast. Kuulasime pisut jutlust, laulsime lauluraamatust mõned laulud ja lahkusime viisakalt sel hetkel, kui korjanduskarpidega neiud ridade vahel ringi käima hakkasid. Ilm oli pisut üles soenenud ning järgmiseks otsustasime külastada üht Melbourne suuremat turgu - Queen Victoria Marketit. Turg oli nagu turg ikka - kõik müüsid elu eest dressipükse, võltse jalgpallisärke ning Adibase tossusid. Edasi siirdusime Melbourne 360 Rialto nimelist atraktsiooni kogema - seisnes see siis ühe Melbourne kõrgeima maja vaateplatvormilt linna uudistamises. Vaated olid igati lahedad ja lisaks oli tasuta kasutamiseks hulganisti võimsaid pikksilmi välja pandud, millega sai päris hästi paarisaja meetri kaugusel asuvate majade akendestki sisse vaadata ja ära näha, millega mõnes korteris tegeleti:) Et pilet võimaldas "Melbourne katusele" ka teistkordset sissepääsu, siis ei jätnud me võimalust kasutamata ja läksime vastu öös uuesti, et heita pilk juba tuledes linnale. Jällegi hoopis teistmoodi kogemis ja igati kaunis vaatepilt.


Õhtul käis me hostelis festivali raames esinemas kaks koomikut ning esmalt tundus suurepärasena uudis, et hosteli rahvale on pilet tasuta. Etenduse käigus saime aga aru, et ilmselt poleks keegi selle eest raha tahtnud maksta, sest kuigi ilmselgelt algajad komejandipoisid üritasid elu eest nalja teha, siis naerule vähemasti minu suu küll kuidagi minema ei kippunud. Kui aus olla, siis mul oli esinejast isegi pisut kahju ja aeg-ajalt muigasin nii moe pärast mokaotsast - Kaarin seevastu oli küll sellise näoga nagu ta oleks näiteks Mat-Analüüsi loengus :) Aga noh, eks kuskilt peab ilmselt alustama ja seda rohkem vast saame väärtustada oma reedeõhtusele komöödiashowle kulutatud dollareid.

Sedapsi siis - sai vast tähtsamatest Melbourne väisamise verstapostidest paari sõnaga räägitud. Minule igatahes jättis see linn väga sümpaatse mulje ja on hea meel, et seda külastatud sai.